Ikka veel muutun tähelepanelikuks, kui keegi nimetab Miina Härma nime. Kuigi olen juba üle poole aasta Miina Härma Gümnaasiumi direktori ametist prii. Üheksa aastat selle kooli juhina kasvatas mind tunduvalt rohkem kooli külge, kui oskasin arvata. Ja Miina Härma nimi samastub minu jaoks Miina Härma Gümnaasiumi ehk Härma-kooliga. Ehkki kaksteist aastat tagasi, kui oli otsustamisel, milline nimi gümnaasiumiks muutuvale Tartu 2. Keskkoolile anda, olin selle poolt, et kool nimetataks tema rajaja Peeter Põllu järgi. Aga praeguseks on Miina Härma nimi kooli külge lõplikult kinnistunud.
Kool on lõpmatult huvitav organism. Kooli muudavad omanäoliseks nii seal õppivad õpilased kui seal õpetavad õpetajad. Võime vaielda selle üle, kas kool on õpilaste jaoks või on õpetajad õpilaste jaoks. Kuid nii, nagu pole kooli ilma õpilasteta, pole ka kooli ilma õpetajateta – mõlemad on tähtsad. Ja kui need kaks poolt täiendavad teineteist, pole vaja häid tulemusi kaua oodata.
Miina Härma Gümnaasium on väga hea kool. Siin tahavad õpilased õppida ja õpetajad õpetada.
Õpetamine ei piirdu pelgalt õppematerjali tuupimise ja mahaütlemisega. Õpetamise lahutamatu osa on lisaks iga­päevastele koolitundidele ka kõik see, mis tehakse väljaspool tunde: koori­proovid, näiteringid, treeningud, ajalehe toimetamine, aineringid, klassiõhtud ja sada muud asja. Lisaks omavaheline suhtlemine enne kooli, vaheajal, pärast kooli. Rääkimata väljasõitudest, ühistest reisidest, koosviibimistest. See on see, mis liidab inimesi, teeb ühest koolist tõelise kooli ja kannab selle kooli vaimu läbi aastakümnete.
Kõik see ka vormib noort inimest. Vormib just selliseks, nagu me oleme tahtnud – õpiharjumusega sihikindlaks, vastutustundlikuks, ennast ja teisi austavaks kodanikuks.
See toimib ainult siis, kui koolis valitsevad õpilaste ja õpetajate vahel partnerisuhted. Kui õpilased austavad õpetajaid ja õpetajad arvestavad õpilastega.
Miina Härmas on see nii olnud. On ka praegu. Olen kindel, et ka tulevikus.
Õnne sünnipäevaks, Miina Härma Gümnaasium!