Kui mina olin veel väikene mees

Ants Juske kinnitab, et tema poisikesepõlv oli huvitav. Foto on tehtud aastal 1969.

Supilinnas ja Laagris

Tartu 1956, mil veebruaris sündisin. Psühholoogid vaidlevad senimaani, millal siis ikkagi on inimesel esimesed mälestused, millal ta tegelikult mäletab ja mida “mäletab” teiste juttude põhjal. Olen kindel, et mäletan ülevedajat Emajõel, enne kui kaarsild ehitati, mäletan meie kolmandat elamist Supilinna piiril Komsomoli tänavas, kus hoovi peal oli kiik. Mäletan ka arstitädi, kes süsti tegi, ja kuidas ma karjusin. Mäletan sõite Tallinnasse ja seda, kuidas ma reisi ajal oksendasin. Valetaksin aga siis, kui räägiksin, et mäletan veel pooleldi varemetes Tartut. Väikemehel oli muid tegemisi. Raudteelasest vanaisa tõi Leningradist kingituseks plekkautosid ja lõpuks jalgratta.
Tallinnasse Laagrisse elama tulles oli meil poistekamp. Tegime kõvasti sporti, kolasime ümbruskonnas, kust oli mitu sõda ja rinnet üle käinud. Laagris on esimese ilmasõja aegsed kilomeetrilised katakombid. Me ei julgenudki lõpuni minna, kuna tunneli algusest enam valgust ei paistnud ja ümberringi lendasid nahkhiired. Leidsime sealt roostes automaate ja Pääsküla jõe äärest terve miinikasti. Ime, et mingit õnnetust ei juhtunud. Küll aga olime parajad paskaagid – käisime õunaraksus ja lasime ragulkaga varblasi. Kõik halvad kombed, ka suitsetamise ja peediveini joomise õpetasid vanemad poisid. Kuid ikkagi võin öelda, et olen väiksena elanud tolle aja kohta huvitava poisipõlve, tänased poisid ei tea õunaraksust midagi ja vaevalt nad ka jalgpalli mängida oskavad.

Ants Juske