Mõne aja eest mõtlesin uurida, millistel tingimustel võivad alaealised Eestis aborti teha. Ennekõike huvitas mind, kas alaealistel on abordi tegemiseks tarvis vanema või hooldaja kirjalikku nõusolekut.

Asjatundliku seisukoha saamiseks pöördusin sotsiaalministeeriumi poo­le. Algselt teatati ministeeriumist, et tulenevalt Eestis kehtivast õiguslikust regulatsioonist on alaealisel abordi tegemiseks vaja vanema või hooldaja nõusolekut. Et ministeeriumi esindaja juriidiline analüüs tundus konarlik, otsustasin ka ise asjakohased õigusaktid lähema vaatluse alla võtta. Selle tulemusena jõudsin aga sootuks teistsuguse tõlgenduseni.

Õigus, mis teeb murelikuks

Nimelt paistis seadus kokkuvõtlikult ütlevat, et kui alaealine soovib teha aborti, siis günekoloog, olles arvamusel, et patsient on võimeline iseseisvalt vastutustundlikult kaaluma poolt- ja vastuväiteid, ei pea taotlema vanemate nõusolekut. Veelgi enam: ta ei ole kohustatud viimaseid eesseisvast protseduurist isegi informeerima. Ning kui günekoloogile tundub, et vanemate keeld aborti teha kahjustab ilmselt alaealise patsiendi huve, siis on ta mitte üksnes õigustatud, vaid lausa kohustatud vanemate seisukohta eirama. Ilmselgelt jätab selline õiguslik regulatsioon kõik väga lahtiseks (mis on “ilmne” ja millistest “huvidest” jutt käib?) ega paku vanematele mingit kindlust.
Palvele selgitada vastati sotsiaalministeeriumist, et tõepoolest olevat nende algne seisukoht olnud ekslik ning minu tõlgendus kehtivast õiguslikust regulatsioonist ongi korrektne. See teeb aga äärmiselt murelikuks.
Miks on alaealistel piiratud teovõi­me? Inimene sünnib maailma n-ö puh­ta lehena ning ühiskonna normide tundmaõppimine võtab üksjagu aega. Lisaks ajale nõuab isiksuse küpsemine ka hariduse ja elukogemuse omanda­mist, et inimene oleks suuteline orienteeruma ühiskonnas ja kultuuris, tund­ma kehtivaid norme ja tavasid ning tunnetama oma kohta end ümbritsevas koosluses. Enne teatud küpsuse saavutamist ei või eeldada, et isik suudab oma otsuste ja tegude tagajärgi vastutustundlikult hinnata. (Eelöeldu taustal näib sotsiaalministeeriumi tervishoiu asekantsleri Ivi Normeti arvamus, et tütarlast tuleb naisena käsitada niipea, kui tema füüsis on alustanud naisena funktsioneerimist (PM, 15.11.01), ignorantse ning kitsarinnalisena.)
Seepärast on õigussüsteemiga põhjendatult ette nähtud, et alaealiste või­malused teatud tähendusrikaste otsuste tegemiseks (nt kinnisvara ost-müük) on piiratud ning selliste otsuste tegemise õigus ja kohustus lasub nende seaduslikel esindajatel, üldjuhul vanematel. Suuremad lapsed võivad teatud otsuseid teha vahetult, eeldusel et neil on selleks vanemate luba (nt abiellumine).

Otsustaja vastutab

Mida tõsisemad on ühe või teise otsuse tagajärjed ning mida enam küpsust selliste otsuste tegemine nõuab, seda suuremad piirangud on alaealiste otsustamise ja tegutsemise vabadusele seatud. Seejuures on mõne otsuse ja teo puhul piirangud sedavõrd ulatuslikud, et arvesse ei võeta isegi alaealise vanemate seisukohta. Näiteks on täisealisel keelatud noorema kui neljateistaastasega suguühtesse astuda isegi juhul, kui vanemad annaksid selleks nõusoleku.
Kõik eeltoodu lähtub aluspõhimõttest, mille kohaselt ei saa alaealise vaba tahet käsitleda selle terviklikus tähenduses, sest see eeldab hariduse ja kogemuste omamist ning sotsiaal­sete normide tundmist. Ennast ja teisi kahjustamata saab vaba tahet kasutada üksnes sotsiaalselt küps isik. Kuivõrd ühiskondlikud suhted on aga valdavalt üles ehitatud just poolte vabatahtlikkusele ja ka lastel tuleb sellistes suhetes osaleda, ongi vanematele pandud kohustus toimida oma laste heaolu tagamiseks viimaste esindajatena. Sellisel regulatsioonil on väga üheselt mõistetav otstarve – kaitsta alaealisi nende endi kogenematusest ning kolmandate isikute kurjadest kavatsustest tulenevate soovimatute tagajärgede eest.
Otsustab see, kes vastutab. Ja vastupidi. Põhiseaduse kohaselt on vanemad ainsad isikud, kel on oma laste kasvatamise ning nende eest hoolitsemise õigus ja kohustus. Järelikult on vanemad ka ainsad, kel on oma laste ees vastutus!

Alaealine valimas elu või surma

Selles kontekstis tekib äärmiselt tõsine küsimus: miks ei arva kehtiv õigus vanemate heakskiitu vajavate otsuste hulka ka alaealise otsust teha aborti? Mõnikord väidetakse, nagu oleks põhjuseks asjaolu, et siis pöörduksid vanemate hukkamõistu kartvad tütarlapsed nn nurgatagustesse kliinikutesse, mis kujutaks tõsist ohtu nende tervisele. See argument on ilmselgelt ebaloogiline: see, et inimese tapmine ebahügieenilistes tingimustes on tapja suhtes ohtlik, ei saa olla põhjenduseks kõnealuse protseduuri läbiviimiseks meditsiiniasutuses. (Loogiline lahendus oleks vä­listada nn nurgataguste kliinikute tegevus.) Nii jääb üle eeldada, et tõenäoliselt on kehtiva regulatsiooni põhjuseks seadusandja arvamus, et abort kui meditsiiniline protseduur ei oma potentsiaali tuua kaasa tõsiseid tagajärgi.
Selline seisukoht on rängalt ekslik. Ka õiguskantsler on oma ametlikus arvamuses kinnitanud teaduslikult üheselt mõistetavat fakti, et sündimata inimene on samavõrd inimene kui ükskõik kes meist ning omab sellisena samuti õigust elule. Kujutada ette, et kinnisvara võõrandamine, aktsiatehingute tegemine või abiellumine võib tuua kaasa tõsisemaid tagajärgi kui oma lapse tapmine, on mitte üksnes kitsarinnaline ja rumal, vaid ka sügavalt ebahumaanne. Süütu inimese tapmise tagajärgi nii noore ema füüsisele kui ka psüühikale on kohatu ebasoodsa kinnisvaratehinguga võrrelda. Seda isegi üdini materialistlikus ühiskonnas, kus inimelu väärtustatakse üha madalamalt. Peaks olema ütlematagi selge, et alaealistel ei ole kohane elu ja surma küsimusi puudutavaid otsuseid iseseisvalt teha.

Kas kinnisvara on tähtsam?

Eelöeldule võib ju vastu väita, et seadusekohaselt tuleb vanemate nõusolekut küsida, kuigi üksnes juhul, kui alaealine ei ole võimeline oma tegude tähendust lõpuni mõistma – seega oleks justkui lapse heaolu tagatud. Siinkohal tuleb aga mõelda kahele asjaolule. Esiteks on pentsik arvata, et alaealised võiksid üldse mõista abordi tagajärgi, kui suurem osa täisealistestki ei teadvusta, et sündimata laps on inimene, mitte pelgalt kudedeklomp. See, kas konkreetse otsuse tagajärjel tapetakse inimene või mitte, omab aga tagajärgede vaatevinklist absoluut­set tähendust – isegi juhul, kui püüda must enese jaoks valgeks mõelda.
Teiseks on vanemate nõusoleku nõue nt kinnisvaratehingute puhul absoluutne. Tõepoolest, ei saa ju eelda­da, et günekoloog (nagu ka notar) suudab adekvaatselt hinnata, kas konkreetne alaealine annab endale oma tegude tagajärgedest täielikult aru või mitte. Naistearst ei ole psühholoog ega selgeltnägija, samuti puudub tal ülevaade konkreetse tüdruku hingeelust ning sotsiaalsest taustast. Kui arstile on iga aborti teha sooviv isik järjekordne klient (abordi puhul on patsiendist kohatu rääkida), siis vanematele on ta tütar – üks ja ainus, inimene, keda tuntakse ja armastatakse hingepõhjani. Normaalsel juhul on vanemad oma laste hingeelu mõistmises konkurentsitult parimad eksperdid. Seetõttu oleks absurdne väita, et naistearst oskab alaealise arusaamist oma tegude tagajärgedest hinnata ligilähedaseltki nii hästi kui ema ja isa.
Nagu öeldud, saab konkreetse otsuse tagajärgede eest vastutada üksnes see, kel on õigus ja kohustus otsus teha. Kui aga riik ei pea vajalikuks küsida vanematelt nende laste kõige olulisemate ning eriti sügavale ulatuvate tagajärgedega otsuste jaoks kinnitust – veelgi enam, ei pea vajalikuks vanemaid sellistest otsustest isegi informeerida –, siis kuidas saab rääkida vanemate vastutusest oma laste eest hoolitseda? Kui otsuse, kas konkreetne tüdruk on piisavalt küps oma tegude tagajärgedest täielikult aru andma, teevad naistearstid, peaksid nad ka vastutust kandma. Ilmselgelt nad seda üheski tähenduses ei tee.
Eriti õõvastav on tõsiasi, et riik toe­tab aborti, kaasa arvatud alaealiste sooritatavat aborti rahaliselt, kandmata samas lapsemadel tekkida võivate raskete psüühiliste komplikatsioonide eest mingit vastutust. Kui see ei ole süüdimatu käitumine, siis mis see on?
Vääriti mõistmise vältimiseks juhin tähelepanu veel kahele asjaolule. Esi­teks ei tähendaks vanemate nõusoleku nõue mingil juhul, et nad võik­sid sundida oma tütart aborti tegema. Jutt on ühemõtteliselt üksnes nõusole­kust abordi tegemiseks, mitte selle te­gemata jätmiseks. Seetõttu on nt Eesti Naistearstide Seltsi presidendi Helle Karro vastupidine seisukoht (vt PM, 15.11.01) eksitav. Teiseks, arstidel peab alati olema õigus päästa inimese elu, kui tarvis, ohverdada sel eesmärgil ka sündimata inimese elu, olenemata alaealise ema vanemate seisukohast.

Tundmata lapselapsed

Praegu kehtiva õigusliku regulatsiooni puhul on tekkinud anomaalne olukord, kus paljud lapsevanemad ei pruugigi teada, et nende lapselapsed on oma elu lõhkikistuna haiglate prügikastides lõpetanud. Õudne ja karm, aga tõsi. Vähim, mida seaduseandja saab teha, on võtta vastu otsus, kas käsitada vanemate vastutust oma laste eest hoolitsemisel ja nende kasvatamisel pelgalt tühjade sõnadena, naeruvääristades meie riigi- ja ühiskonnaelu alusdokumendiks olevat põhiseadust, või muuta alaealiste aborditegemist reguleerivat õigust. Kehtiv regulatsioon ja põhiseadusest tulenev vanemate vastutus välistavad teineteist.
Jääb loota, et ka Eesti Lastevanemate Liit asub selles tõsises küsimuses lapsevanemate huve esindama.

SAMAL TEEMAL

Aivar Haller,
Lastevanemate Liidu juhatuse nimel


“Kuna Lastevanemate Liit ei ole viinud oma liikmete seas läbi vastavasisulist küsitlust, rääkimata uuringust, saame rääkida pelgalt juhatuse liikmete seisukohast.
Varro Vooglaiu probleemipüstitus on igati mõistetav. Omalt poolt soovime asjale lisada veel ühe vaatenurga. Nimelt usume, et iga lapsevanem, kes oma lapsest vähegi hoolib, soovib talle raskel hetkel toeks olla. Kui seadus jätab võimaluse, et kujunemisjärgus ja elukogemuseta noor inimene saab langetada talle üle jõu käivaid (surma puudutavaid) otsuseid, on selle seaduse loojatel asjad lõpuni mõtlemata jäänud.
Iga pere elus on paremaid ja halvemaid aegu ning tõsised probleemid tekivad tõenäoliselt just siis, kui üksteisest kaugenetakse. Tänane seadus soosib seda kaugenemist veelgi ja on seetõttu taunitav.
Samas soovime juhtida tähelepanu sellele, et kõnealune seadusemuudatus aitab meid küll pisut, aga ei küüni probleemi juurteni. Tõeline probleem ei ole mitte see, et väljakujunemata inimene saab langetada surmaotsuse, vaid see, et ta on sellisesse olukorda üldse jõudnud.
Igatahes täname Varro Vooglaidu selle valusa teema julge käsitlemise eest, toetame vastavat seadusemuudatust ja usume, et siit võib saada alguse veelgi sügavam ühiskondlik arutelu väärtushinnangutest, mis meie peresid ühendavad või lõhuvad.”