Riigikogu on alustanud oma tööhooaega aruteludega kõrgharidusstrateegia teemal aastateks 2006–2015. Esmakordselt pärast taasiseseisvumist oleme jõudnud kõrghariduse vallas arengustrateegiani, mille koostamisest on võtnud osa kõik asjaosalised – nii üliõpilaste, õppejõudude, ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, teadusasutuste, tööandjate kui ka võtmeministeeriumide ja parlamendis esindatud erakondade esindajad.

Strateegiat töötati välja pea kaks aastat ning selles püstitatakse arenguees­märgid ja kavandatakse tegevussuunad järgmiseks kümneks aastaks. Töö on olnud vaieldamatult pingeline, en­ne lühikese strateegiadokumendini jõudmist (mis sündis kompromisside hinnaga) valmisid põhjalikud analüüsid taasiseseisvumisaja 15 aasta tegevuste ja arengu kohta, mis lubasid seada sihte tulevikuks.
Vaieldamatult on (üli)õpilaste arvu ees­seisva vähenemise (demograafiline langus!) ja kõrgharidust pakkuvate institutsioonide paljususe juures tuleviku võtmesõna kvaliteet. Loodame, et gümnaasiumi- ja kutsekeskkoolilõpetajate arvu vähenemine ei too kaasa tudengkonna sama suurt langust, sest vähemalt osaliselt kompenseerib selle nn küpses eas üliõpilaste osakaalu märgatav tõus.

Kõik kõrgkoolid pole jätkusuutlikud

Kõrgkoolidest on tul­nud ettepanekuid kompenseerida Eesti tudengite arvu langust välismaalt Eestisse õppima asuvate üliõpilaste arvu järsu suurendamisega. Paraku on Eesti riigi strateegilised huvid välisüliõpilaste arvu suurendamisel seotud magistri- ja doktoriõppega, mitte bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse pakkumisega. Võtmeküsimus on Eesti tööstuse ja erasektori hilisem huvi ja võimalused koolitatud spetsialiste tööle rakendada.
2006/07. õa on kõrgharidust või­ma­lik omandada 36 õppeasutuses. Neist 30% jääb juba praegu üliõpilas­te arvus alla 500, mitmed neist pole eri põhjustel jätkusuutlikud. Konkurentsisuutlikkuse saavutamiseks tuleb leida võimalus kujundada selgelt välja iga kõrgkooli profiil, selleks on vaja keskenduda kindlatele tegevussuundadele, mis lubab nappe ressursse senisest otstarbekamalt ka­sutada.
Paratamatult tähendab see institutsioone puudutavate raskete hariduspoliitiliste valikute ja otsuste tegemist. Samas on vaja leida tasakaal kahe hariduspoliitilise suuna vahel – et kitsama spetsialiseerumise ja kõrgema kvaliteedi taotlus ei halvendaks õppele ligipääsu.
Oluline on muudatuste ettevalmistamisel austada euroopalikke kvaliteedikindlustamise põhimõtteid, mis võimaldavad erineva profiiliga institutsioonide arengut – tähtis on fitness for purpose, mitte fitness of purpose.
Senine välise kvaliteedikindlustamise kogemus (akrediteerimised) on olnud kasulik, sest on võimaldanud omandada kvaliteedikultuuri õppekava tasemel. Paraku on diplomite tunnustamise sõltumine akrediteerimise tulemustest muutunud piduriks ennekõike rahvusvahelises koostöös. Eesti kõrghariduspoliitikat hinnanud OECD ekspertide arvamusel peetakse seda ka pikas perspektiivis suhteliselt ressursimahukaks kvaliteedikindlustamise mehhanismiks, otstarbekamaks on peetud liikumist institutsionaalsele hindamisele. Strateegia kavandabki liikumist kaheastmelisele kvaliteedikindlustamise süsteemile, kus esmane litsents õppeasutuse tegevuse alustamiseks antakse pärast põhjalikku kvaliteedikontrolli ja valitsuse nn otstarbekuse otsust õppesuuna avamise kohta (see osa protsessist tagab vastavatel õppesuundadel riiklikult tunnustatud diplomite väljastamise õiguse andmise). Edaspidi on rõhk pea­miselt õppeasutusesisese kvaliteedikindlustamise süsteemi väljaarendamisel, mille toimimist hinnatakse iga seitsme aasta tagant toimuva institutsionaalse akrediteerimise käigus.

Ka erasektor peab kaasa aitama

Valikute suunamine loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkondade kasuks on kõrgharidusstrateegias selge eesmärk. Käivitada tuleb stipendiumiprogramm, täiustada õppeprogramme, kutsuda ellu tehnoloogiakeskusi ning tehnikakoole, tugevdada reaalainete õpetamist, sisustada õppelaboratooriume ning tõhustada reaalainete õpetajate koolitust. Noorte huvi, teadlikkuse ja motivatsiooni kasvule peab aitama kaasa ettevõtlussektor, osaledes aktiivselt ellukutsutavates projektides. Ülioluline on, et nendes protsessides lööksid oma ressurssidega kaasa ettevõtjad – eelkõige aruteludes õppekavade sisu üle –, kes oleksid valmis “laenama” tunnustatud praktikuid lühiajaliselt õppetöö rikastamiseks. Teiste maade kogemus näitab, et nii kaua, kui erasektor ei panusta õppetöö parendamisse, ei peeta probleeme piisavalt tõsisteks.
Keskendudes konkreetsetele ja eesmärgistatud koostööprojektidele ettevõtlussektori ja/ning välisriikide institutsioonidega, saab luua efektiivsed toetusskeemid lõpetajate teadmiste ja oskuste lähendamiseks tööandja ootustele. Õppekavaarenduse kaudu on otstarbekas sidustada kutse- ning hariduskvalifikatsioonide süsteeme ning muuta praktikakorraldus efektiivsemaks. Olulised on ka doktorantide, õppejõudude, teadlaste ja tippspetsialistide mobiilsuse toetamise skeemid. Väliskogemust on vaja tundma õppida ja oma tingimustes targalt kasutada.

Laiendada tasuta kõrghariduse kättesaadavust

Kavandatud struktuurne areng ning kõigile võimekatele noortele haridu­sele ligipääsu tagamine tähendab ka arvestatavaid investeeringuid. Kon­kurentsivõimelise palga ja tänapäevase töökeskkonnata minnaksegi mujalt paremat otsima. Kui Eestist lahkuvad õppejõud ja teadlased, on raske rääkida rahvusvaheliselt tunnustatud, kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse tulevikust. Ka ei saa normaalseks pidada olukorda, kus suur osa tu­dengitest käib täisajaga õpingute kõrval nädalas sageli veel 40 tundi tööl.
Piiratud ressursside tingimustes pole lahendusi leida muidugi kerge, kuid muudatused rahastamisskeemides tuleb ette valmistada, kaasates Eestile avanevaid Euroopas Liidu tõukefondide ressursse. Põhimõtteliseks muudatuseks kujuneb ka üleminek kolmeaastastele tulemuspõhistele lepingutele kõrgkoolidega, mis peaks tagama suurema stabiilsuse õppetöö planeerimisel. Muudatuste ettevalmistamiseks 2006.–2008. a on kokku lepitud säilitada riiklik koolitustellimuse maht praegusel kujul – ca 6300 õppekohta bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduses, millega luuakse võimalus omandada riigi rahastatud kõrgharidus 50% üldharidusgümnaasiumide ja 10% kutsekeskhariduse õppekava läbinule. Tahame suurendada koolitustellimust riigile vajalikel erialadel. Meie hariduspoliitika prioriteet on laiendada tasuta kõrghariduse kätte­saadavust ja võimaldada ligipääsu kõrgharidusele ka majanduslikult vä­­hem kindlustatud peredest pärit õpilastele. Tuleb laiendada toetusi, sh ühiselamutoetusi jm, mis oleks tuntav sotsiaalne tugi õpingute ajal. Kuigi mõni rahandusspetsialist soovitab prae­guse võimalusi avardava ressursi valdavalt reservi arvata, tahame suunata haridusse võimalikult palju uut raha.
Hooliv riik loob ühiskonna sidusust, uut kultuuri ja sotsiaalset kapitali ning parandab elukvaliteeti. Seda me kõik ju soovime ning elukestva õp­pe seisukohalt on kõrgharidusel eri­line roll uute hariduskvaliteetide edendamisel iga õppija seisukohalt.

Mailis Reps,
haridus- ja teadusminister