Soome suhtes kiiksuga

Sedapuhku tunnustati Helja Kirberi kui soome keele õpetaja tööd. Hariduselt ja põhitöökohalt on ta siiski hoopis eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Soome keel on tema sõnul sellele lihtsalt meeldiv täiendus.

Kuidas teist soome keele õpetaja sai?
Helja Kirber: “Algus oli traditsiooniline: Tartu Ülikoolis kuulus teatavasti eesti filoloogide õppekavva ka soome keele kaheaastane kursus. Aga see oli muidugi aeg, kui soome keel tundus olevat justkui mingi muinasjutumaa keel. Polnud sellist mõtetki, et soomlastega suhtlust võiks tekkida. Pärast ülikooli läksin Rakvere 1. Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ja kuna Rakvere asus piirkonnas, kus nägi Soome televisiooni, oli seal ka huvi soome keele õppimise vastu. Eks see oli niisugune noore inimese julgus: midagi ju teadsin ja endal oli ka soome keele õppimise vastu huvi, nii sattusingi ringis soome keelt õpetama. Õppisin ja õpetasin paralleelselt. Peab küll ütlema, et ülikooli legendaarselt soome keele õppejõult Paula Palmeoselt saime kahtlemata väga hea grammatilise põhja, kõik muu on hiljem juurde tulnud.”
1989. aastal tulin Tartusse tagasi ja asusin tööle tolleaegses Tartu 8. Kesk­koolis. Ajad hakkasid muutuma ja tekkisid kontaktid Soome õpetajatega. Nii sain kohe koolis ka soome keele tunnid ja huvi on jätkunud.”
Ülikoolis õppisite emakeeleõpetajaks. Kui keerukas oli ümber orienteeruda võõrkeele õpetamise metoodikale?
“Kui ma Rakverest Tartusse tagasi tulin, siis sattusin ilmselt esimestele soomlaste korraldatud soome keele õpetajate kursustele Eestis. Olen käinud korduvalt mitmetel lühematel kursustel Soomes. Hiljem juurde ei olegi ma õppinud niivõrd keelt, kui just selle õpetamise metoodikat.”
Kas sellest emakeele õpetamisel ka abi on olnud?
“Eks ikka. Enamiku kursustega kipub ju nii olema, et suur osa pakutavast jookseb sinust justkui mööda, aga mingi koha peal tekib äratundmine, et ahah, see on nüüd niisugune asi, mida ma saaksin millegagi seostada ja kuidagi ära kasutada.
Viimasel ajal olen eestlastele soome keele õpetamise kõrval mitut puhku teinud eesti keele kursusi ka soomlastele ja tundnud, et just see on aidanud mul kahe lähedase keele erinevusi paremini mõista ja neid ka õpilastele selgitada.”
Parima keeleõpetaja auhinna kätteandmisel tõstetigi esile ka teie teeneid soomlastele eesti keele õpetamisel. Kui suur on meie hõimurahva huvi eesti keel vastu?
“Olen soomlastele eesti keelt õpetanud põhiliselt suviti: avatud ülikooli juures Tartus ja Tuglase seltsi korraldatud kursustel. Soomlased on neid aastaid korraldanud ja näib, et huvi ei vaibu, vaid pigem kasvab. Kuulu järgi saavad rühmad väga kiiresti täis. Valdavalt on need umbes nädalased väga intensiivsed keelekursused Eestis, kus kuni kuuele keeleõppetunnile päevas lisanduvad tutvumine eesti kultuuriga ja ekskursioonid.”
Eestis on huvi soome keele vastu viimaste aastate jooksul tõusnud ja vaibunud. Kuidas on lood Forseliuse gümnaasiumis, kas huvilisi jätkub?
“Meie koolis on Soome keel C-keelena ehk siis kolmanda võõrkeelena kirjanduse klassides kohustuslik. Mõnel aastal on olnud küll võimalik ka saksa ja soome keele vahel valida, aga siiski on enamik valinud soome keele.
Huvi, mis Eestis pärast taasiseseisvumist soome keele vastu tekkis, oli ju ebaloomulikult suur. Pole võimalik, et ühe väikese, olgugi naaberriigi keele vastu on pidevalt nii suur huvi. Praegu on seis ilmselt normaliseerunud.
Koolide keelevalik sõltub ka materiaalsetest tingimustest. Kui direktor ei näe võimalusi mingile ainele tunde anda, siis sa neid lihtsalt ei saa…
Pean kiitma Soome Instituuti, kes on kogu aeg soome keele õpetajaid enda ümber koondanud. Kolm korda aastas korraldatakse õpetajate lühemaid või pikemaid kursusi ja aastaid on toimunud ka õpilaste olümpiaad, mis nüüdseks on juba jõudnud ametlikku üle-eestiliste olümpiaadide nimekirja. See kõik on Soome Instituudi ja soome keele ainenõukogu töö tulemus. Soome keelt õpetavates koolides käib kodukorda ka soome keelt õppivate õpilaste kogunemine, mis sel aastal toimub 13. oktoobril Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis.”
Neid, kes teid aasta keeleõpetajaks saamise puhul olid õnnitlema ja tänama tulnud, sai kokku õige palju. Arvatavasti kajastub selles teie oma koolist tunduvalt laiem tegevusväli?
“Kui millegagi tõsisemalt tegeled, suhtled ju ka inimeste ja institutsioonidega, kes sama asjaga seotud on. Olen aastaid kuulunud HTM-i alluvuses tegutsevasse soome keele ainenõukogusse. Loomulikult on nii Soome Instituudi Tallinna ja Tartu osakonnad kui ka Soome saatkond alati väga meeldivalt toetanud soome keele õpetajaid ja soome keele õpetamist. Head suhted on olnud ka Tallinna Ülikooli soome keele lektoritega.
Kuna ma ise pean ennast ikkagi eelkõige kirjandusõpetajaks, siis olen püüdnud lisaks soome keele õpetamisele tutvustada ka soome kultuuri laiemalt. Sel aastal korraldame juba viiendat korda üldhariduskoolidele mõeldud arvustuste kirjutamise võistlust, kus retsenseeritakse eesti ja soome uuemat ilukirjandust. Forseliuse gümnaasiumil on pikaajalised sidemed sõpruskoolidega Soomes, kellega suheldes oleme läinud nüüd internetipõhiste projektide peale.”
Milliseid soome kirjanduse teoseid te oma õpilastega käsitlete?
“Eelkõige muidugi klassikalised traditsioonilised asjad, mida ma kindlasti õpetan: ülevaade “Kalevalast”, loomulikult ”Seitse venda” ja mitte pelga tutvustamise, vaid kohustusliku lektüürina. Lisaks Eino Leino luule ja teinekord 12. klassi põhjamaade kirjanduse tsükli juures veel midagi. Tavakoolis võimalused sellega piirduksidki, aga oma koolis olen suutnud selgeks teha, et mul Soome suhtes niisugune kiiks on, ja olen juba mitu aastat saanud 12. klassi ühe lisatunni. Tunniplaanis on see kui soome kultuuri ja maa tundmise tund.
Arvustuste võistluse tarvis olen lasknud õpilastel valikuna lugeda ka uuemat soome kirjandust.”
Ega soome kirjandust Eestis üleliia hästi tunta. Milliseid teoseid õpilastele seni nimetatutele lisaks veel soovitaksite?
“Sõltub õpilaste vanusest ja huvidest. Klassikast kindlasti Mika Waltarit, keda on ka palju tõlgitud. Õpilastele on meeldinud Arto Paasilinna absurdisugemetega teosed. Intrigeerivad on eesti soost soome kirjaniku Sofi Oksaneni paar aastat tagasi ilmunud “Stalini lehmad” ja hiljaaegu trükivalgust näinud “Baby Jane”.
Minule endale meeldis väga Hannu Raittila “Canal Grande”, mis sai paar aastat tagasi Finlandia preemia. Teose tegevus toimub Itaalias ja seal on vastandatud Lõuna- ja Põhja-Euroopat. Hannu Raittila kirjutab küll, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa piir jookseb mööda Alpe, aga mõne koha peal tundub, et see kulgeb hoopis mööda Soome lahte. Mõned jooned, mis toodud erisustena itaallaste ja soomlaste vahel, eristavad ka eestlasi ja soomlasi. Soomlaslikku olemust ja mentaliteeti on teoses suurepäraselt tabatud.”