Kallistamisega ei maksa koonerdada

Õpetaja Toomas Tõnisson ei väsi kordamast, et me mahume siia Eestisse kõik kenasti ära, jääme ka täbaras olukorras alles, kui mõnest lihtsast reeglist kinni peame. Kõige tähtsam üleshüüe on “Kallista puud!”, mis äraseletatult tähendab, et kui sa ei mõika, kus parajasti oled, on parim, mida sa teha saad, jääda paigale ning teha end nii kuuldavaks ja nähtavaks, kui vähegi oskad. Anna märku, et oled hädas, keegi tuleb sulle kindlasti järele. Vile on metsas abiks nagu helkur maanteel. Ja igaüks peab teadma, et kolm pikka vilet on appihüüd. Kolmas õpetussõna on hoida sooja. Ära viska riideid kännu peale, kui sul palav on. Hoia oma asjad ikka ligi, sul võib neid hädas vaja minna! Ära rahmi metsas nii ringi, et higiseks lähed. Seeni ja marju korja rahulikult ja vaata aeg-ajalt ringi, kuhupoole liigud. Hoia müts või rätik peas, sest enam kui pool kehasoojusest lahkub meist kolu kaudu.
Suurema kella külge sattusid õpetaja Tõnissoni soovitused siis, kui Paide Gümnaasiumi õpetaja, nüüd autokooli mees Veiko Metsaar hakkas uurima, kuidas saaks tööõpetuse õpetajatele parimal moel täienduskoolitust anda ja kes võiks seda teha. Metsaar leidis Vana-Vigala Tehnika- ja Tee­ninduskoolist sepp Toomas Tõnissoni. Nii seletab asjade arenemist Jaan Tõnissoni Instituudi koolituskeskuse juhataja Jaanus Soo. Tema sõnul sai tööõpetuse täienduskoolituse idee alguse 2004. aasta suvel. Jaanus Soo oli siis parajasti Paides käimas. Metsaar ja Tõnisson kukkusid seal plaani pidama ja otsustasid kahekesi, et tööõpetuse õpetajatele kuluks ära üks tõsine sepatöökursus, sest sepised koguvad praegu kiiresti populaarsust. Soo ütles siis meestele, et koostagu nad oma mõtetest üks korralik õppekava, mida Metsaar ja Tõnisson tegidki ning mille haridusministeerium heal meelel kinnitas. Sepatöökursusele anti ametlik käik. Suvel 2005 koguneski Vigalasse üle 20 tööõpetuse õpetaja. Ja sügisel tuli seda koolitamist veidi väiksemale seltskonnale korratagi. Soo ütleb, et aastal 2007 tuleb Vigalas uus kursus väikesepise teemal ja teine utsitamine tehakse Lõuna-Eestis, kust Vigala liiga kaugele jääb. Jaan Tõnissoni Instituut ootab sinna heal meelel ka uusi õpetajaid, sest Toomas Tõnisson mõtleb kindlasti juba miskit muud välja, ka tööõpetuse õpetajate jaoks.
Ah et miks see sepatöö nüüd nii popp on¥ Sellelegi on Tõnissoni moodi lihtne selgitus olemas. Ini­mene tahab endale midagi, mis oleks igavene. Meid kõiki kantak­se kord koduõuest välja, aga värav, kui see on sepa tehtud, jääb.