Õppekavad valmimas

4. oktoobril tänas TÜ õppekavade arenduskeskus ülikooli ajaloomuuseumi Valges Saalis põhikooli ja gümnaasiumi ainekavade töörühmade liikmeid koostöö eest. Tähistati õppekavatöö ühe olulise vaheetapi lõppu. Pildile jäid Ester Muni õpetajate liidust ja õppekavade arenduskeskuse pikaaegne juhataja Ain Tõnisson. PIHEL KUTSARI foto

Olev Remsu

Kui kaugele on jõutud põhikooli ja gümnaasiumi ainekavade tegemisega? Küsimustele vastab Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dekaan KATRI RAIK.
“4.10.2000. a sõlmisid haridusministeerium ja Tartu Ülikool lepingu (kuni 31. detsembrini 2007), lähtudes õppekavade uurimis- ja arendusüksuse leid­miseks väljakuulutatud konkursi tulemustest, mille kohaselt peab ülikool tagama õppekava pideva ja sihipärase arendamise, mis põhineks uurimistöödel ning arvestaks Eesti ühiskonna muutuvaid vajadusi.
Õppekava koostamist alustas TÜ õppekava arenduskeskus 2001. a uurimis- ja arendustöödega, 2003. a valmis dokument “Riikliku õppekava uuendamise lähteseisukohad”, 2004. a üldosa esimene versioon ning 2006. a ainevaldkonnakavade tööversioonid.
15. juunil 2006 moodustati haridusministri käskkirjaga üheksaliikmeline õppekava ettevalmistamist koordineeriv komisjon, mille põhiülesandeks sai riikliku õppekava korrastamine ning vastava projekti koostamine. Jaanuaris 2006 said valmis REKK-i koostatud üldosa ja ainekavad.
Mais valmis Tartu Ülikooli ja REKK-ikoostöös põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa viimane töö­versioon. Ülikool panustas oluliselt kogu üldosa teksti loomisesse, eriti üldoskuste, läbivate teemade ja õpikeskkonna kirjeldusse. Suvel-sügisel on valmis saanud ka ainekavad, millest seitsme koostamist koordineeris TÜ, ülejäänuid alates aprillist REKK. Suvel tutvustati REKK-i koordineerimisel ka õppekava üldosa ja ainekavade tööversioone ning koguti tagasisidet, samalaadne töö on plaanis oktoobris. Kui kaugele on sellega jõutud ja millised on edasised täpsemad plaanid, oskab paremini vastata REKK.”
Millistest etappidest koosneb õppekava tegemine?
“Vajaduste uurimine, muudatuste tegemine, võimalikult paljude osaliste kaasamine ja läbirääkimised, arutelud, tutvustused. Ideaalmudeli puhul kindlasti ka katsetused koolis (lasteaias) ja sellest lähtuvad parandused-täiendused ning tugimaterjalide (õppevara) loomine.”
Loen, et osalenud on üle 150 teadlase, milline oli kellegi roll?
“Kuna õppekavatööd koordineeris 2006. aastani Tartu Ülikool, on loomulik, et kaasatud oli palju teadlasi ja õppejõude nii Tartust kui ka Tal­linnast, nende hulgas arengupsühholoogid, pedagoogikauurijad, ainete (didaktika)spetsialistid jpt. Kindlasti ei ole Tartu Ülikoolis tehtu aga “teadlaste õppekava”, põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava üldosa ja ainekavade koostamisse kaasatud enam kui 160 inimesest moodustavad rohkem kui poole tegevõpetajad, töö eri etappides on kaasatud ka aineliitude esindajaid. Lisaks on regulaarselt toimunud arutelud eri huvigruppidega, sh õpilasomavalitsuste liidu, lastevanemate liidu, õpetajate liidu ja koolijuhtide ühendusega, samuti on kaasatud nii haridus- ja teadusministeeriumi kui ka eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse spetsialiste.”
Milliste õppeainete ainekavad on praegu valmis?
“Tartu Ülikooli korraldada jäi 2006. aastal sõlmitud lepingu kohaselt loo­dus­õpetuse, bioloogia, geograafia, kee­mia, füüsika, ajaloo ja kunsti ainekava ning läbivate teemade lisa väljatöötamine selle aasta oktoobriks. Töörühmad esitasid ka ettepanekud ainekavade ja läbivate teemade rakendumist toetavate tugimaterjalide koos­tamiseks. Kehakultuuri, inimese ja ühiskonna, tööõpetuse, matemaatika, tehnoloogia, muusika, kirjanduse ja keelte ainekava koostamist korraldas REKK, kõikide ainekavadega on võimalik tutvuda REKK-i kodulehel.”
Mida kujutab endast alushariduse õppekava?
“Küsimusel on kaks osa – mis on õppekava üldse ja mille poolest erineb alushariduse õppekava teistest õppekavadest. Üks Eesti päritolu maailma tuntumaid õppekavateoreetikuid ja praktikuid Hilda Taba on tabavalt märkinud, et õppekava tuleks mõista kui õppimise ja õpetamise plaani. Riiklik õppekava on olemuselt kokkulepe, mis väljendab, mille ja mil viisil õppimist mõistetakse teatud taseme hariduse jaoks tarvilikuna.
Alushariduse õppekava uus tööversioon kannab nime koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava. See tähendab siis plaani selle kohta, kuidas korraldada õpet koolieelsetes lasteasutustes. Erinevalt põhikoolist ja gümnaasiumist ei ole lasteaed lastele kohustuslik, küll aga on Eesti riik kohustatud tagama kõigile lastele vajadusel kvaliteetse alushariduse. Kvaliteedi tagamiseks ja lasteaedade töö ühistele alustele viimiseks ongi vaja koolieelse lasteasutuse riiklikku õppekava.
1999. a raamõppekava rakendumisest tagasiside saamiseks korraldasid TÜ ja REKK 2003. aastal ulatusliku rakendusuuringu, telliti ka õppekava eksperthinnanguid spetsialistidelt ja institutsioonidelt. Saadud tulemuste põhjal sõnastati õppekava uuenda­mi­se vajadused. Tänavu juunis valmis alushariduse õppekava teine tööversioon, septembri lõpuks koguti selle kohta tagasisidet maakondade laste­asutustest, haridusosakondadest, kõrg­koolidest ja ekspertidelt. Selle tagasiside põhjal arendab töörühm, mille tegevust koordineerib REKK, aga milles osaleb ka TÜ õppekava arenduskeskus, parandatud tööversiooni.”
Mida ütlete põhikooli ja gümnaasiumi õppekava kohta?
“Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava ülesanne on reguleerida põhi- ja keskhariduse omandamiseks koolides toimuvat õpet (see on aluseks iga kooli õppekava koostamisel). Eri aegadel ja kohtades on reguleerida püütud erinevate rõhuasetustega. Levinumad on osutus aja kasutamisele (nt nädalatunnid, kursuste pikkus, klasside arv), selgitused käsitletava/õpitava teabe kohta (nt õppesisu), õppimise tulemusnõuded (nt õpitulemused), mida võidakse käsitleda rohkem õpitavaspetsiifiliselt (ainega seotud õpitulemused) või elulisemalt (nt toimetulekupädevused oluliseks peetud eluvaldkondades). Õppekavas võidakse kirjeldada ka eelistatud õppemetoodikat või muid õppe- ja kasvatustegevuse tahke.”
Mis jääb nüüd veel teha?
“Esiteks on vaja tutvustada õppekava töödokumente võimalikult laias ringis (õpetajad, koolijuhid, õpilased, riiklikud, era- ja mittetulundussektori asutused jt) ja koguda tagasisidet. See pole oluline üksnes selleks, et määruse tekst muutuks paremaks (väga hea teksti võib kiiresti kokku panna ka üks tark inimene), vaid just tulevase õppekava rakendumist silmas pidades – eri osapooled peavad selle omaks võtma, vastasel juhul õppekavas sõnastatud ideed ellu ei jõua.
Nii alus-, põhi- kui ka keskhariduse õppekava kui dokument ei muuda kooli- või lasteaiategelikkuses just palju. Oluline on, et õppekava ka rakenduks. Esimese küsimuse vastuses juba mainisin, et TÜ töörühmad ei esitanud REKK-ile üksnes ainete või läbivate teemade kavasid, vaid ka ettepanekud tugimaterjalide koostamiseks. Need tugimaterjalid võivad olla trükised, aga ka muudatused õpetajate esma- ja täienduskoolituses jms.”
Milline peaks olema selle suure töö lõppresultaat?
“Lihtsalt öeldes – parem Eesti. Sel­lest, mida ja kuidas õpivad meie lapsed koolis ja lasteaias, sõltub olulisel määral meie riigi ja rahva tulevik.”

Sirje Jõgiste ei kuulu ühtegi erakonda

15. septembrist on haridus- ja teadusministeeriumi kantsler Sirje Jõgiste.

Mida peate ministeeriumi elus kõige tähtsamaks, millised on teie esimesed kohustused?
“Esmane on tutvuda nende töötajatega, keda veel ei tunne, ja luua kõigiga usalduslik läbisaamine. Tähtsaimaks ministeeriumis pean head meeskonnatööd ühise eesmärgi nimel. Ühtlasi püüan võimalikult palju tutvuda iga üksiku osakonna tööga, mõista nende igapäevast töörütmi, saavutada hea kontakt meie töös väga oluliste allasutustega. Minu ülesanne on majas ringi käies olla mitte ainult rääkija, vaid ka kuulaja – mitte asjata pole jumal loonud inimesele ainult ühte suud ja kahte kõrva. Selge on see, et kui ministeerium tahab edukalt toimida, peab kantsleri ja ministri koostöö sujuma.
Minu hinnangul pole haridus- ja teadusministeeriumis revolutsioone vaja, tarvis on olla lihtsalt igas lõigus pisut kiirem, täpsem, kohusetundlikum ning nendest väikestest võitudest igas lõigus kujuneb uus kvaliteet tervikuna. Avalikus teenistuses olla tähendab teenida rahvast ja meie ministeeriumi valitsemisala on üks olulisemaid ühiskonnas. Meie haldusala on üldsuse jaoks mõistetavam ja selgem kui paljude teiste riigiasutuste tegevus. Seepärast oleme paratamatult ka pideva tähelepanu all.”
Kuidas arendaksite koostööd opositsiooniga, kes juba enne ametisseastumist on teid ja teie valimist kritiseerinud?
“Kantsleriamet ei taga puutumatust ja sadat kriitikavaba päeva pole riigi­ametnikele ette nähtud. Seetõttu on kriitika ootuspärane, kuid kõigile küsimustele on antud ka täpsed, faktidel põhinevad vastused. Ma pole ühegi erakonna liige ega kavatse selleks ka hakata. Olen haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu büroos töötanud viimased viis aastat ja selle aja jooksul järginud rangelt erapooletuse põhimõtet. Edasises töös saan lähtuda valdkonna enese arenguloogikast, mitte millestki muust.
Usun, et avatus ja soov arutleda eri teemade ja küsimuste üle, kaasata otsustusprotsessi laiapõhjaline esindus, hoida sidet oluliste väikeste ja suurte huvirühmadega enne oluliste otsuste tegemist on äärmiselt vajalik. Ka selles tegevuses peab ministeerium olema paindlik ja oskama hästi kuulata.
Kaasamine tähendab siiski ka seda, et ühel hetkel tuleb ometi otsustada, ja see seab ka kriitilistele osapooltele kohustuse valada oma ettepanekud konkreetsesse vormi. Meie kohustus on ka rääkida oma tegemistest senisest selgemalt ja kõlavamalt.”
Kus hakkate töötama, kas Tartus või Tallinnas?
“Elukohaks on olnud ja jääb edaspidi Pärnumaa. Kuid ilmselt hakkan end tööalaselt jagama Tartu ja Tallin-na vahel. Teistmoodi pole võimalik.
Vaiel­damatult on üksi väljaspool pealinna oleval ministeeriumil keeruline efektiivselt toimida, kuid see pole võimatu. Hea tahe ületab kõik kilomeetrid.
Eesti riiki valitsetakse Tallinnast ja seal paiknevad ka paljud olulised allasutused, seepärast tuleb sealgi üsna palju viibida. Tartusse kolimine oli ministeeriumi jaoks tugev raputus, 70 protsenti töötajatest lahkus, uued aga vajasid kohanemisaega. Kindlasti oli tegemist väga vastuolulise otsusega, kuid olemasolevates piirides on meie kohustus olla heal tasemel.”
Sirje Jõgiste curriculum vitae
Sündinud 22. juunil 1961.
Haridus: 1985 Tallinna Pedagoogi­line Instituut, koolieelne pedagoogika ja psühholoogia.
Täienduskoolitus: 2005 Audentes Ariko, meediakoolitus; 2005 Kiirlu­ge­miskool OÜ, “Kiirlugemine”; 2004 ATP Koolitus, “Juhtimise alused”; 2004 Pärnu Konverentsid ja Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing, “Juht ja muutus”; 1996 Arvutiabi AS, “Arvuti algõppe kursus”; 1994 Eesti Majandusjuhtide Instituut, “Vallavanemale/linnapea­lejuhtimise põhikursus”; 1991, Juh­ti­mi­se Kõrgem Kool, “Valla asutamine”.
Teenistuskäik: alates 2006. a EV Haridus- ja Teadusministeerium, kantsler; 2001–2006 Haridus- ja Teadusministeeriumi koolivõrgu büroo, Lääne-Eesti piirkonna peadirektor; 2000–2001 TTG OÜ, juhatuse liige; 1991–1999 Tahkuranna Vallavalitsus, vallavanem, abivallavanem; 1988–1991 Pärnu REV, töö normeerimise ja organiseerimise insener; 1980–1988 Tahkuranna Algkool, õpetaja; 1979–1980 Pärnjõe Põhikool, õpetaja.
Ühiskondlik tegevus: alates 1997 Pärnu Maavalitsuse konkursi- ja atesteerimiskomisjon, liige; alates 1996 MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum, liige; 1995–1999 Pärnumaa Omavalitsuste Liit, esimees, aseesimees; 1995–1999 Eesti Omavalitsusliitude Ühendus, juhatuse liige, liidu aseesimees; 1995–1999 Eesti Omavalitsuste Koostöökogu, liige; 1995–1999 Pärnumaa Vapimärgi Nõukogu, liige; 1995–1998 Pärnumaa Ravikindlustusnõukogu, liige; 1993–1999 Pärnumaa Spordiliit, juhatuse liige.
Keelteoskus: eesti keel – emakeel, vene keel – kesktase, inglise keel –kesktase.

Repliik

Mulle on lapsest saati meeldinud pidulikud sünd­mused. Eriti neiks valmistumine ja sellega kaasnev ootusärevus. Viiekümnendatel aastatel ei olnud peale perekondlike tähtpäevade just palju kohti, kuhu lapsi oleks kaasa võetud. Üks selline üritus, mis kordus igal suvel, oli leerilaste õnnistamine. “Lähme pühapäeval leerilapsi vaatama,” ütles vanaema. Teadsime õega hästi, mis nüüd ees ootab. Kõigepealt alevisse kleidiriiet ostma –nii pidulikul puhul ei kõlvanud kantud rõivastes välja minna –, siis istub vanaema õmblusmasina taha ja küsib, milliseid kleite tahame.
Kõiki neid sitse-satse, lehvikesi, pae­lakesi ja voldikesi, mida vanade Taluperenaiste moelehekülgedelt malli võttes igatsesime, me muidu­gi ei saanud. Tärgeldatud sitsriidest puhevil kleidikestest tundsime rõõmu sellegipoolest. Endale õmbles vanaema alati ühe lõike järgi eelmisega äravahetamiseni sarnase kleidi.
Pühapäeva hommikul oli kõige põnevam toiming triikimine. Vanaema toppis triikraua tuliseid süsi täis ja libistas ettevaatlikult üle riide. Laskis liiga kuuma rauda pisut jahtuda; kui söed kustuma kippusid, andis neile puhumisega uut elujõudu või tõi pliidi alt lisa. Kui kõik järgemööda oma piduriided kätte olid saanud, ohkas tavalisest varem tõusnud, loomad talitanud ja hommikusöögi teinud vanaema kergendatult. Murdis peenralt sületäie talinelke ja pojenge ning teekond alevikku võis alata.
Läksime mööda põlluteed. Tänini on meeles rukkiväljad, õitsvad kartu­lipõllud, lõokeste vidin ning teetolmus lendlevad kirjud ja kollased liblikad. Kirikuni jõudsime enamasti selleks ajaks, kui teenistus hakkas juba lõppema. Sisse me ei läinudki, otsisime suures rahvasummas paiga, kust kiriku uks hästi nä­ha oleks, ja jäime ootama. Ja siis nad tulid, pikk rivi maani valgetes kleitides neide ja mustades ülikon­dades noormehi. Vanaema ja vanaisa tundsid pea kõiki, mõnele andsid lilli ja surusid kätt. Meie õega uudistasime niisama. Vaatasime, kuidas leerilastest pilti tehti, arutasime, kellel oli kõige ilusam kleit, kes sai kõige rohkem lilli. Enne koduteele asumist põikas vanaisa poest läbi ja ostis meile pabertuututäie padjakesekomme – selle eest, et olime head lapsed olnud. Aga hea olla ei olnud ju üldse raske.
Mina ei ole ühekski peoks ega täht­päevaks nii pühendunult valmistunud kui minu vanaema. Sellest on omamoodi kahjugi, sest pool rõõ­must, vahest isegi suurem pool, peitub just ettevalmistustes. Natuke sain sellest aimu siis, kui oma lastele laulu- ja tantspeo esinemisteks rõivaid õmblesin, pärast iga kontserti pluuse-põlvikuid pesin ja rutuga kuivaks triikisin, sest järgmise etteasteni olid loetud tunnid.
Poole sajandiga on osa tähtpäevi unustusehõlma vajunud, osa juurde tulnud, sealhulgas õpetajate päeva pidamise tava. See ei pruugi alati ja kõigile meeldida, aga vaheldust argirutiini toob ta kindlasti. Ja mis saaks selle vastu olla?

Aasta 2007 nõuab sihikindlust

Mida lähemale aasta 2007 tuleb, seda enam sagenevad sõnavõtud seoses venekeelse gümnaasiumi üleminekuga eestikeelsele õppele. Ühelt poolt rõhutatakse reformi puudulikku ettevalmistust, teiselt poolt pakutakse lohutust, et sihipärane ettevalmistus on käima läinud. Tõepoolest, haridusametnikud jäid oma tegutsemisega hiljaks. Aga praegu pole enam mõtet otsida süüdlasi. Praegu on vaja sihikindlalt tegutseda selle nimel, et reform vähem kui aasta pärast algaks, ning ka selle nimel, et see jätkuks ja saavutaks eesmärgi.

2004. a lõpus HTM-i tellimusel tehtud TNS Emori uuringu andmetel hindas ainult 14% vene gümnaasiumide juhtidest oma kooli üleminekuks tehtud ettevalmistusi piisavaks. 55% koolijuhtidest arvas oma kooli olevat osaliselt ettevalmistunud ning 31% pidas ettevalmistusi ebapiisavaks. Peamised takistused: õpilaste eesti keele oskus on vähene, ei ole piisavalt vajaliku ettevalmistusega õpetajaid, õpetajate hoiak on negatiivne või kõhklev, põhjuseks sageli ähmane teadmine sellest, mida reform endaga kaasa toob. Kuigi enamik (71%) küsitletud õpetajatest pidas eestikeelset aineõpetust oluliseks, oli selle hinnangu taustaks sageli pigem nn seaduse sund, mitte sisemine veendumus kakskeelse aineõppe vajalikkuses. 31% aineõpetajatest oli valmis oma ainet õpetama eesti keeles. Ülejäänud polnud selleks valmis peamiselt kas nõrga eesti keele oskuse tõttu või peeti oma ainet eesti keeles õppimiseks liiga raskeks.
Koolid, kus ollakse reformiks valmis, alustasid eestikeelse õppega omaalgatuslikult juba aastaid tagasi. Nüüdon ärgatud ka ministeeriumis. Loodud on rahvusvähemuste hariduse osakond, koostatud tegevuskava ülemine­ku toetamiseks. HTM kavandab õpetajate motiveerimise süsteemi, Narva kolledþ koolitab koolijuhte ja vene koolide nõustajaid. Eestikeelse õppe alustamise skeem on nii leebe, et peaks olema jõukohane ka koolidele, kus seni pole reformiks valmistutud.
Ministeeriumi, Mitte-eestlaste Integ­ratsiooni Sihtasutuse ja kõrgkoolide osalusel on käivitatud projekte: õpetajatele pakutakse Euroopa Sotsiaalfondi toetusel tasuta eesti keele ja kakskeelse aineõppe metoodikakursusi ning koostatakse õppematerjale. Ent nendesamade projektide käivitamine tõi välja uusi probleeme.

Täiendusõpe pole populaarne

Ei ole piisavalt õpetajaid, kellele pak­kuda täiendusõpet metoodikas. Koolituspakkumistele reageerivad õpe­tajad pigem omaalgatuslikult, koolijuhtidel ja haridusametitel ei olnud veel 2006. a kevadel konkreetseid soovitusi, keda suunata täienduskoolitusse. Õpetaja otsust kursustele minna mõjutavad aga õppekoormus koolis, koolijuhi hoiak. Väga sageli on takistuseks nõrk eesti keele oskus.
Suur osa vene koolide aineõpetajaist ei valda eesti keelt isegi kesktasemel, nagu nõuab valitsuse määrus nr 249. Ent eesti keeles aineid õpetades peab õpetaja valdama eesti keelt kõrgtasemel. See nõue on õiglane, aga näib ilmselt paljudele kättesaamatuna. Kevadel HTM-i ja MEIS-i koolituspakkumisele vastanud 157 aineõpetajast oli 23 eesti emakeelega ja 40 kõrgtaseme tunnistusega. Suurem osa vastanutest vajab enne metoodikakoolitust eesti keele oskuse täiendamist. TLÜ veidi hilisemale pakkumisele vastas veel ainult 19 õpetajat ja neist tun­nis-tas vaid üks eesti keele vaba valdamist.
Sellest hoolimata saab reformi alustada, sest esimeseks üleminekuaineks pakutud eesti kirjandust õpetavad enamasti kas eesti emakeelega või eesti keele kui võõrkeele õpetaja ettevalmistusega õpetajad, kelle eesti keele oskus peabki vastama kõrgtaseme nõuetele. Et reform ka jätkuks, peavad koolijuhid välja selgitama oma vajadused, vajaliku keeleoskuseta õpetajad, kes on motiveeritud uuendustega kaasa minema, ja anda need teada koolituste koordineerijale. Kõrgkoolide ja MEIS-i nõupidamisel 31. mail k.a tehti ettepanek koolitusi koordineerida ministeeriumi rahvusvähemuste hariduse osakonnale. Hea tahtmise ja ladusa korralduse puhul võib iga motiveeritud õpetaja jõuda mõne aastaga vajaliku pädevuseni. Siit aga tõuseb teine probleem.

Milline koolitus tagab pädevuse?

Kuidas oskab õpetaja või koolijuht otsustada, milline koolituspakkumine tagab nõutava pädevuse?
Kakskeelsel aineõppel ei ole kohta õpetaja praeguses kutsestandardis. Kakskeelne aineõpe ei ole eraldi eri­ala, vaid keeleõpe ainetunnis. Õpetamisel on kaks fookust: ainepädevus ja keeleoskuse arendamine. Mõlemaga kaasneb ka õppija mõtlemis­oskuse arendamine. Aineõpetaja ettevalmistus selleks vajalikke oskusi ei paku. Nii ongi väljapääs praegu täiendusõppes, mis paraku on koordineerimata.
Metoodikakursusi aineõpetajatele on toimunud ja toimub praegugi. Küllap on neist ka kasu, sest “pool muna on parem kui tühi koor”. Ent pidades silmas üleminekut eestikeelsele aineõppele kui süsteemset, kõiki koole haaravat reformi, tuleb õpetajatele tagada võimalus saada põhimõtteliselt samaväärne ettevalmistus.
Uurimustetagi on selge, et küündi­matu eestikeelne aineõpetus võib mõjutada nii aine kui ka eesti keele omandamist. See oleks reformi läbi­kuk­kumine. Vajalike teadmiste ja oskustega õpetaja suudab seda vältida.
Õpetaja kehtivas kutsestandardis on fikseeritud koolieelse lasteasutuse õpetaja ja eripedagoogi erioskused ja -teadmised, neile tuleks lisada analoogiline loend, lähtudes kakskeelse aineõppe eripärast. See oleks siis ühtne alus koolitajatele ja koolituskavadele, selle toel saab ka õpetaja hõlpsalt otsustada, mida on vaja juurde õppida, millise sisuga kursust valida.
Tallinna Ülikooli kakskeelse aineõppe metoodikakavas on pädevusnõuded välja töötatud. Täienduskoolituse mahtki tuleks otstarbekalt määratleda raamõppekavas. Kõiki oskusi ei omandata otsekohe ja lühikese ajaga, õpime kogu elu ja täienduskoolitus peab andma selleks võimaluse. Selleks tuleb raamõppekava koostada moodulitena, nii et terviku võib läbida vastavalt oma võimalustele pikema aja jooksu, kusjuures arvestatakse ka varasemaid teemakohaseid koolitusi.

Õpilaste keeleoskus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 52lg 1 sidus põhikoolilõpetajalt nõutava keeleoskustaseme 2007. a algava reformiga: “Muukeelse kooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007 ta­gama kõigile põhikoolilõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles.”
Silvi Vare on põhjalikult analüüsinud vene koolide valmisolekut üleminekuks eestikeelsele aineõppele õpilaste keeleoskuse seisukohalt ja tõdenud, et eesti keele õpetamine põhikoolis üksnes eesti keele tunnis A-võõrkeelena ei võimalda saavutada põhikooli lõpuks nõutavat taset. Seda on taibatud paljudes koolides, kus alustati eestikeelse aineõppega juba ammu.
Eestikeelses aineõppes osales 2004/2005. õa umbes kolmandik põhikooliõpilastest, aga ainete valik oli juhuslik (enamasti oskus- või loovained, mis ei ole keeleoskuse arendamise seisukohast kuigi tõhusad). Hea ettevalmistuse üleminekuks eesti õppekeelega gümnaasiumi annab keelekümblusprogramm, aga sellega on haaratud üksnes ligikaudu 4% põhikooliõpilastest ja neistki lõpetab 2007. a kevadel ainult neli klassi – umbes 120 õpilast. Kuigi keelekümblus kogub populaarsust ja haarab üha rohkem õpilasi, ei piisa sellest. Uurija soovitab rakendada eestikeelset aineõpetust juba põhikoolis ühtsete riiklike kavade ja programmide järgi. Sama soovi avaldasid põhikooli aineõpetajad EMOR-i uuringu raames. Miks ei ole põhjendatud ettepanekut seni kuulda võetud?
Keeleõppe tõhustamine põhikoolis on vältimatult vajalik, et toetada reformi. Samas ei tohiks riiklik programm olla nii jäik, et sunniks koole muutma oma väljakujunenud ja edukat süsteemi, nagu on näiteks Tartu Annelinna Gümnaasiumis, aga see peaks tagama kõigile muukeelsetele õpilastele võimaluse arendada eesti keele oskust ainetunnis juba põhikoolis. Selle soovituse rakendamine ei aitaks küll enam 2007. a gümnaasiumi astujaid, aga toetaks kindlasti reformi edukat jätku.
Kuni põhikool ei taga lõpetajate nõutavat keeleoskust, tuleb tingimata leida gümnaasiumis tugiõppeks vajalik raha ja asjatundlikud õpetajad.

Töö õpetab

Mõistagi ei ole 2007. a sügiseks kõigis koolides päris sellise ettevalmistusega õpetajaid piisavalt. Ei saa ka loota, et reformi algust edasi lükates oleksime kunagi olukorras, kus kõik on reformiks ideaalselt valmis. Iga algus on raske, aga töö õpetab. Aasta 2007 pole mingi tont, vaid sihikindel samm edasi. Peamine on meeles pidada eesmärki, et ka venekeelses koolis saaksid lapsed aineteadmisi kahjustamata sellise eesti keele oskuse, mis laseb end tunda täisväärtusliku kodanikuna. Kui haridus toetab mõlemat keelt, võidavad õpilased nii hariduses, vaimses arengus kui ka sotsiaalses toimetulekus.

Anu-Reet Hausenberg,
Tallinna Ülikooli eesti keele kui võõrkeele professor

Küsimus ja Vastus       

URMAS TOKKO, Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja:

“Õpetajate päeva tähistamises on midagi sooja, vahvat ja äratavat. Õpetajate päev poleks midagi erilist ilma õpilasteta! See päev on märgiliselt sarnane esimese septembriga, kuid lõbusam ja ägedam.
Urmas Otti parafraseerides on õpetajale tänuks kimp lapsekäega ulatatud põllulilli ning pisar läigatamas vanema naise silmanurgas. Kuid mulle ei meeldi igal aastal sel päeval esilekerkiv kiidulaul palgakergitamisest, sest tegu on hädavaevu inflatsioonile järele jõudmisega ning õpetaja saab ikka edasi (praegu) vanglaametnikuga samaväärset palka.
Kuidas mina õpetajate päeva tähistaksin¥ Kutsuksin meediakanalitesse palju tarku ja toredaid õpetajaid koos õpilastega oma kordumatust tööst ja mõtetest kõnelema või laulma ning paluksin näiteks Elmo Nüganenil lavastada sõbraliku seebika. Ülejäänud õpetajad aga kutsuksin rabaretkele koos õhtuse kokteiliga turbasamblanõlval. Tasuta bussi telliksin nii, et hilisõhtusi teleuudiseid näeks. Järgmise päeva on ju riik õpetajale vabaks andnud.”

LAURI LEESI, Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor:

“Mulle ei meeldi õpetajate päev kohe kuidagi. On ju olemas tore üldrahvalik püha – 1. september. Ja sellest piisab. Siis tuuakse õpetajale lilli, kõik on pidulikult riides ja see on ütlemata tore eestlaste püha. Miks peab kuu aja pärast seda kõike kordama¥ Kui õpetajate päev oleks nii, et lapsed on pidulikult riides, neil on hästi ära õpitud, nad on tunnis tähelepanelikud, näitavad üles erilist usinust... Mis aga on tegelikkuses¥
Vastan, silmi langetades, oma kooli põhjal. Seda päeva korraldavad meil ikka lõpuklassi õpilased. Nad millegipärast soovivad iga hinna eest tundi anda. Minu jaoks pole see miski muu kui ühe õppepäeva kaotsiminek. Juhtub veel selline aine olema, mida on tunniplaanis üksnes üks tund nädalas, siis on terve nädal tuksis. Lastega ei taha ju tülli ka minna, mistõttu luban siis päeva lõpus mõned tunnid neil hästi ette valmistada, et kaotus väiksem oleks. Läinud aastal lubasid abituriendid suure suuga, et jah-jah, valmistame ette, kuid välja kukkus ikkagi tsirkus. Tänavu oli asi küll parem, kuid millegipärast kamandati vabanenud õpetajad saali ja tehti mingi viktoriin, teadetetahvlile riputati üles mingid käskkirjad. Lühidalt: kukkus välja nagu ikka – palagan.
Mulle ei meeldi need asjad ka seetõttu, et kui abiturientidelt küsida, kelleks nad saada tahavad, ei maini õpetaja elukutset keegi. Just seetõttu olen ikka ja alati õpetajate päeval tujust ära ja kurb. Kõige kohutavam asi meie uuema aja pedagoogikas ongi see, et õppetundide (õppeaja) kaotust ei tunneta ei riik ega perekond. Mida kõike palaval õppetundide ajal ühiskond õpilastele ei paku! Vaadakem ürituste plaane internetist. Isegi suurüritus “Teeviit” algab juba hommikul! Miks mitte kell 15¥ Kõige tobedam asi korraldati palaval õppetööajal lähiajal Pärnus. Ürituse nimi oli “Lahe koolipäev”. See on juba midagi!
Kui ühiskond tahab õpetajaid meeles pidada, maksku klassi juhatamise eest vähemalt koristaja palka. Praegu saab seesuguse kolgata eest üksnes kolmandiku koristaja kuuteenistusest. Ei maksa siis teeselda, et me õpetajaid nii väga armastame.”

MIHKEL REBANE, Kiili Gümnaasiumi direktor:

“Õpetajate päeva tähistamine on Kiili Gümnaasiumis oluline üritus nii õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele kui ka endistele kolleegidele, keda sel päeval meeles peetakse ja külla kutsutakse. Nii on see olnud ja ma ei näe ühtki põhjust, miks ei peaks see traditsioon jätkuma.
Igal koolikalendri tähtpäeval on oma roll ja ka stsenaariumi kohustuslikud elemendid. Meil on õpetajate päev igal aastal veidi erinev olnud, kuid lilled õpetajale, abituuriumi “õpetajamäng”, kontsert ja kohvilaud kolleegidega toimuvad alati. On olnud aastaid, kui õhtul mindi veel kollektiivselt teatrisse, keeglit mängima või restorani. See õppeaasta on meile kiiretest muutustest rahunemise aasta – uus koolimaja, uuenenud õppekava ja muutunud õppekorraldus vajavad rahulikku sissetöötamist. Põnevust hoiab ülal võimalus avastada ja õppida kasutama uuenenud õpikeskkonda.
Tänavu ei teinud me lühendatud tunde ega andnud abituuriumile õpetajaameti kogemiseks rohkem kui ühe tunni. Nii ei tekkinud tagantjärele ka rahulolematust raisatudainetundide või segaduse pärast, mis kuidagi ei väärtusta ega ilusta õpetajaks olemist. Tegime tööd nagu ikka, viimase tunni andsid 12. klassi õpilased. Õpetajad ja külalised olid samal ajal kutsutud kontserdile ning hiljem kohvilauda.
Võib ju mõtiskleda, kas õpetajate päev peaks koolis üritusena või ühiskonnas tähtpäevana praegusest esiletõstetum-erilisem olema või hoopis vastupidi, sest esimene ja viimane koolipäev vääristavad õpetajaks olemist ja kooli tähtsust niigi. Mulle on see pidu-minus-eneses-päev: mul on hea meel, et selle ameti valisin, et korduvatele “lõplikele” koolist lahkumistele vaatamata olen ikka õpetaja ja et ma juba mitu head aastat ei mõtle enam sellest, kelleks saada tahan. Loodan, et tühja tingel-tangelit ja õõnsaid sõnu õpetajaameti tähtsusest oli teisteski koolides mõõdukuse piirides.
Õpetajate päev on ilus päev. Kolleegid on sel päeval veidi teistsugused, väiksed lapsed on uued laulud selgeks saanud, uus abituurium teatepulga üle võtnud ning kuna kooliaasta alles kogub tuure, saab pigem plaanida kui tehtut analüüsida.” tegelda.”

Nädalakommentaar

Eesti nädal algas uue presidendiga
Kõnes ametisseasumise tseremoonial sõnastas Toomas Hendrik Ilves ülesande ja kohustuse oma ameti­ajaks: “...viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki. /- - -/ Eesti Va­bariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama ega mõistma vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud.”
Ja jätkas: “Mulle pole kunagi meeldinud küsimus, kas me siis sellist Eestit tahtsime! See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus. Meie riik on igal oma eksisteerimise hetkel meie endi, kodanike, mitte aga Moskva, Brüsseli või Rahvusvahelise Valuutafondi looming. Meie riiki pole loonud ükski eraisik, ükski valitsus, erakond ega firma. Eestit peame julgelt ja sihikindlalt kujundama meie ise, meie kõik, iga päev. Küsima peab seetõttu hoopis nii: “Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?”
Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis tunneksid viie aasta pärast uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata,” leiab värske president. Ja mõni lause hiljem: “Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana.”
Nende kahe lause vahele jääb tõdemus, et see üleskutse ei tähenda mineviku unustamist.
Inimeste mälu on erineva pikkusega, aga veelgi rohkem võib erineda see, kuivõrd keegi ennast mineviku varjudest häirida laseb. Võib kõlada uskumatult, aga eestlaste hulgas on neidki, kelle jaoks ka täna varjutab kaunilt restaureeritud mõisahoone ilu teadmine, et tema esivanemate vaatenurgast olid need vallutajad ja orjastajad, kes selles kunagi elasid. Esimesel ärkamisajal rahva teadvusse toodud seitsmesaja-aastase orjapõlve kujund on nende jaoks üha elav, mis siis, et kunagiste orjastajate järeltulijad kaotasid oma võimu juba pea sajandi eest ning mõni aeg hiljem lahkusid siitmailt jäädavalt.
“Kui me tahame, et meie maa oleks Euroopas kõrgel kohal majanduskasvu ja heaolu pingereas, mitte aga enesetappude ja depressiooni põdejate edetabelis, siis me peame hoolima. Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma,” arvas Toomas Hendrik Ilves.
Samuti sellesse nädalasse jäänud rahvusvahelisel vaimse tervise päeval nenditi, et enesetappude arv Eestis ongi õnneks juba vähenemas. Tõsi, arvestades seda, milliselt tasemelt me lähtume, on arenguruumi, nagu öeldakse, küllaga. Ja professionaalsetest abiandjatest hingehäda korral on meil puudus peagi käes. Igal aastal asub psühhiaatriaõppesse kaheksa noort, aga lõpetanud asuvad kõik tööle... teadagi Soome.
“Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud,” ütles Toomas Hendrik Ilves oma kõnes. Kes veel kui mitte tema peaks teadma, mis see olla võiks.
Toomas Hendrik Ilves lõpetas kõne üleskutsega kõigile kaaskodanikele: “/- - -/ see on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame. Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks kas mõni Euroopa Liidu uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või hoopis sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm?”
Argipäevas me tavaliselt nii suurelt ei mõtle, aga vahel ju võiks. Eks ole koolgi osake Eestist. Igaühest meist sõltub, kui hästi nii meie ise kui ka kõik teised ennast seal tunnevad.
Kui Anu-Reet Hausenberg kirjutab Õpetajate Lehes üleminekust eestikeelsele õppele vene koolides, siis hiljuti Tallinna Ülikoolis õpetajate koolitajatega vesteldes selgus, et varsti võime olla hoopis seisus, kus eesti koolis õpetavad näiteks matemaatikat või inglise keelt vene emakeelega õpetajad. Õigupoolest mõnes koolis see nii juba ongi. Kas on põhjuseks õpetajakutse kõrgem prestiiþ venelaste seas või miski muu, igatahes nüüd, mil kaheaastane õpetajakoolitus järgneb kolmeaastasele erialasele bakalaureuseõppele, on neid õpetajaks pürgimas hoopis rohkem kui eestlasi, kellest suurem osa eelistab pigem oma tasku peal midagi muud õppida, kui riigi raha eest õpetajaks koolitatud saada.
See on paljus õpetaja teha, kas ka tema õpilased kunagi õpetajaks saada ja kooli tagasi tulla ihkavad. Niisamuti nagu õpetaja kooli püsima jäämine pole kinni ainult palgas, õpilaste ülalpidamises või suutlikkuses paberivirnadele vastu panna, vaid ka kolleegide hoolivuses. Presidenti parafraseerides: “See on teie kool...”

Anu Mõttus

Ministeeriumis

9. oktoobril osales minister Mailis Reps presidendi inauguratsioonil riigikogus.
9. oktoobril toimus Tallinnas Viru hotelli konverentsikeskuses rahvusvähemuste kaitsealane seminar. Ettekande rahvusvähemuste haridusõigustest Eestis tegi HTM-i keeleosakonna nõunik Maie Soll.
11. oktoobril külastas minister Mailis Reps Padise valla haridusasutusi: Risti ja Padise põhikooli ja lasteaeda Krõll, Rummu lasteaeda ning Vasalemma põhikooli ja lasteaeda.
11. oktoobril korraldas haridus- ja teadusministeerium iga-aastase ringsõidu diplomaatilisele korpusele. Tänavu külastati ringsõidu raames SA Archimedest ning räägiti Eesti osalemisest EL-i noorteprogrammis Eu­-roopa Noored. Ringkäik lõppes Mailis Repsi vastuvõtuga Saue mõisas.
12. oktoobril osales minister Mai­lis Reps valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.
12. oktoobril toimus Tallinna Tööstushariduskeskuses kutsehariduse foorum sotsiaalsetele partneritele. Tehti vahekokkuvõte kutseharidussüsteemi arengukava täitmisest.
12. oktoobril toimus Tallinna Pedagoogilises Seminaris rahvusvaheline konverents “Lasteaiaõpetaja roll: traditsioonid, uuendused, suundumu­sed”.
12. oktoobril toimus Tallinna Tehnikakõrgkoolis õpilaste teadusetee­ma­line seminar Tallinna õpilaste­le ja õpetajatele. Tutvustati õpilas­te teadustööde riiklikku konkurs­si ja uurimistööde tegemise võimalusi tehnikakõrgkoolis.
13. oktoobril osaleb minister Mailis Reps riigikogus foorumil “Kõrgharidusstrateegia 2006–2015”.
13. oktoobril toimub Tal­lin­nas Uniquestay hotellis 10. täiskasvanuhariduse foorum.
13. oktoobril toimub Pärnus 38. üle-eestiline koolinoorte kodu-uurimise konverents. Eelmisel õppeaastal valmis 251 kodu-uurimistööd, millest maakonnad saadavad konverentsile oma paremiku. Konverentsil esitletakse 67 õpilasuurimust. Kokku oli eelmisel õppeaastal kodu-uurimisega seotud üle poole tuhande õpilase.
14. oktoobril antakse Tar­tu Õpe­tajate Seminaris piduli­kult kätte õpe­taja kutsetunnistu­sed. Tallinna Ülikoolis toimub õpe­taja kutsetunnistuste pidulik kätteandmine 21. oktoobril.
15. oktoober on Eesti üliõpilaste teadustööde riiklikule konkursile tööde esitamise tähtaeg. Konkurssi korraldab haridus- ja teadusministeerium koostöös SA Archimedes EL-iinnovatsioonikeskusega. Lisainfo kon­kursi kohta: www.archimedes.ee.

Õpetaja Sirje Toomla ja lastekirjanik Jaanus Vaiksoo aabits (kunstnik Kadri Ilves) pälvis EEPG (European Educational Publishers Group) korraldataval õppekirjanduse konkursil pronksise autasu. See anti üle Frank­furdi raamatumessi avapäeval toimunud pidulikul tseremoonial.
Juba kuuendat korda toimuval konkursil hinnatakse õpikuid kahes kategoorias: 1.–6. ja 9.–12. klass. EEPG koondab õppekirjandu­se kir­jastusi Euroopa 23 riigist. Pare­mus­järjestus kujuneb EEPG liik­mes­kirjastuste ja seitsmest õppekirjanduse eksperdist koosneva þürii hinnangu põhjal.
Algklasside kategoorias võitis esikoha Hispaania kirjastuse Editorial Vicens Vives inimese- ja loodusõpetuse õpik ning põhikooli- ja gümnaasiumiõpikute kategoorias Šveitsi kirjastuse Lehrmittelverlag des Kantons Zürich prantsuse keele õpik.
Auhinna pälvinud aabitsa andis välja Koo­libri kirjastus 2005. aastal.

Katrin Kliimask,
AS Koolibri

Rõngu Lasteaial läheb hästi

Rõngu vallas on lastele alusharidust antud juba alates 1956. aastast, seega tähistasime 22. septembril lasteaia 50. juubelit.

Lasteaed on näinud igasuguseid aegu. Nõukogude ajal toodi lapsi Rõngu Lasteaeda ümberkaudsetest majanditest. Kõik kuus rühma olid täidetud ja ülearugi. Taasiseseisvunud Eesti aastad näitasid vastupidist – tekkisid omavalitsused, Rõngu vald suunas kõik võõraste valdade lapsed mujale, sest iga omavalitsus pidi vaatama, kuidas oma valla lastehoiuga hakkama saab. Oli aegu, mil kaaluti, kas lasteaeda mitte kinni panna, sest oma valla lapsi jagus vaevalt kahte rühma. Nüüd teenindame vabade kohtade olemasolul ka naabervaldade lapsi, sest arvlemine omavalitsuse tasandil on muutunud paindlikumaks.
Viimased kaks aastat on meie jaoks olnud õnnelikud – taas on lasteaia ruumid täidetud koolieelikutega. Rõn­gu Lasteaed on väga väikese vahega –2005. ja 2006. a sügisel – saanud koguni kahe lasterühma jagu rikkamaks. Aastaid töötanud kahe liitrühma asemel on meil neli vanuselist lasterühma. Maja polnud siiski tühi ka vahepealsetel aastatel, vabades ruumides tegutsesid Rõngu Keskkooli algklassid.
Ümmarguse juubeli puhul saime suve jooksul ammuoodatud remondi lasteaia majale. Tänu uutele akendele ja fassaadi soojustusele ei pea me talvel enam külma kartma.
Soovisime lasteaia juubelit ja ilusat remonti tähistada nii perede kui ka endiste kaastöötajatega ning seetõttu pidutsesime koguni kaks korda. Peredele mõeldud pärastlõunast võtsid osa kõik pereliikmed. Üks rühm oli maalimise ja meisterdamise päralt, lapsed koos vanematega tegid koguni kauneid õlimaale. Teises rühmaruumis pidid vanemad peredevahelises viktoriinis vastama Rõngu Lasteaia ajalugu puudutavatele küsimustele. Kolmanda rühma õpetajad valmistasid ette õnneloosi, kus iga loos võitis. Ei puudunud ka peolaud ning ühine tants ja laul. Tänu Kultuurkapitali toele saime lastele rentida batuudid –see oli maalapse jaoks perepäeva kõi­ge mõnusam osa, kilked kostsid üle Rõngu.
Pidulikule aktusele olid kutsutud kõik lasteaia endised töötajad, vallavalitsus, valla allasutuste esindajad, kellega kõige enam suhtleme. Ka maavalitsuse esindaja Annely Võsaste oli tulnud meid õnnitlema. Kui pidulik aktus läbi, kogunesime kohvikuks muudetud rühmaruumi. Muusikat tegi meie lasteaia vilistlane. Kõige rohkem emotsioone tekitas vaba mikrofon, kus saime möödunud aegu meelde tuletada ja kuulata lugusid lasteaia endistelt töötajatelt. Mõnusa tunde tekitasid vallavalitsuse ja volikogu soe suhtumine meie tegemistesse. Kõige suurema aplausi osaliseks saidki vallavanem Aivar Kuuskvere ja volikogu esimees Reno Laidre, kui nad oma soolo esitasid.
Tore tõdeda, et ka maal elav noor pere julgeb lapsi muretseda. Usume, et elu Eestis liigub jõudsate sammudega paremuse suunas.

Maive Sinijärv,
Rõngu Lasteaia juhataja

Pärnu Täiskasvanute Gümnaasium – 85

Praegu on Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumis üle 300 õpilase, enamat takistab ruumipuudus. Õpilaste arv on stabiilne, küll aga kasvab nende keskmine vanus. Õppida saab koolis alates 6. klassist.

12. oktoobril 1921 avas Pärnu Linnavalitsus üldharidusliku Pärnu Õhtu­­kesk­kooli aadressi Rüütli 55. Esimesel õppeaastal oli õpilasi 75. Koolijuhatajana töötas Mihkel Mihelson. 1923. a re­gistreeri­ti kool õigustega era ühisõhtu reaalgümnaasiumiks. 1924/25. õppeaastast hakati kooli õpilaste vähe­su­se tõttu järk-järgult sulgema. 22. sep­temb­ril 1927 lõpetas Pärnu Linna Eraühisõhtukeskkool tegevuse. Kooli lõpetas 1924.–1927. a neli lendu.
Kuid sellega täiskasvanuharidus Pärnus ei piirdunud. Juba 1923. a septemb­ris algasid õhtused täienduskursused. Kursuste juhatajaks sai Mihkel Mihelson õhtukeskkoolist. Kursuste õpilased pidid olema lõpetanud kolm algkooliklassi ja vähemalt 18 aastat vanad. Õpetati üldaineid: eesti keelt, matemaatikat, ajalugu, geograafiat, loodusõpetust, saksa keelt, joonestamist, laulmist, loodusteadusi.
Kursustest välja kasvanud Pärnu Linna Tööstusõpilaste Kool alustas tööd 1924. a. Kooli juhatajaks sai Peeter Kolts. Õpilasteks võisid olla mõlemast soost vähemalt 13-aastased 6-klas-­silise kohustusliku algkooliharidusega õpilased. Tegutseti 3-klassilise õhtuseõppeasutusena (7.–9. õppeaasta). Esimesel aastal õpetati üldaineid, teisel ja kolmandal eriala: metalli- ja sadulsepatööd, juukse- ja kehakattetööd.
1940. aasta augustis avati tööstusõpilaste kooli juures kaheaastase õppeajaga Pärnu Poeglaste Ametikool. Kuna mõlemad koolid kasutasid ühiseid ruume, oli otstarbekas neid ühiselt juhtida. Seetõttu kinnitati ametikooli juhatajaks Pärnu Tööstusõpilaste Kooli tolleaegne juhataja Joosep Sulengo, enamik õpetajaid töötas samuti mõlemas koolis. 1942. a lühenes Pärnu Linna Tööstusõpilaste kooli nimi Pärnu Tööstusõpilaste Kooliks ning Poeglaste Ametikool nimetati Pärnu Tööstuskooliks.
1944. a reorganiseeriti kool Pärnu Töölisnoorte Keskkooliks, mille juures avati 1947. a ka vene osakond. Seoses õpilaste arvu suurenemisega moodustati 1962. a kaks kooli: eesti õppekeelega I Töölisnoorte Keskkool ja vene õppekeelega II Töölisnoorte Keskkool. Esimeses alustasid tööd ka lühendatud õppeajaga nn eriklassid, mis töötasid 1971. a kevadeni.
1964/65. õppeaasta oli õpilaste arvu poolest rekordiline, koolis oli 29 klassikomplekti 791 õpilase ja 20 õpetajaga. Samal aastal avati nn meistrite klassid (erialadeks metallide tehnoloogia, õmblemine).
1971. a nimetati 1. Töölisnoorte Kesk­kool Pärnu 1. Õhtukeskkooliks ja 2. Töölisnoorte Keskkool vastavalt Pärnu 2. Õhtukeskkooliks. 1976. a moodustati 1. õhtukeskkoolis õhtuse õppevormi kõrvale kaugõppegrupid (täispäeva- ja sesoonõppeklassid). Osa klasse töötas Pärnu ettevõtete juures (REV, KEK, Kaubandusvalitsus). 1979. asai kool omaette maja Lembitu 1 ning õhtukeskkooliga liideti kaugõppekeskkool.
1985. a 1. ja 2. õhtukeskkool likvi­deeriti ning moodustati uus kool –Pärnu Linna Õhtukeskkool eesti ja vene osakonnaga.
1997. aastast tegutseb kool Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi nime all. 1999. aastast asub kool Lembitu 1A majas. Vene osakonna lõpetasid vii­mased õpilased 2005. a, osakond jätkab tööd Pärnu Vene Gümnaasiumi juures.
Koolitöö põhimõte on õpetaja ja õpilase kollegiaalsed suhted. Viimaste aastate jooksul on loodud paindlik õppesüsteem (hommikune ja õhtune vahetus, perioodõpe), 9. ja 10. klassi õpilaste abistamiseks algab õppeaasta nendes klassides ettevalmistuskursustega, õppematerjalid on kättesaadavad kooli koduleheküljel, sissetöötamise järgus on e-kool. Koolil on välja kujunenud oma traditsioonid: arenguseminarid, spordipäevad, jõulude ühine tähistamine, reisidel ja matkadel käimine. Elame lootuses, et järgmist õppeaastat saame alustada majas, kus meie käsutuses on üle kuue klassiruumi.

Karin Kurvits,
Pärnu Täiskasvanute Gümnaasiumi direktor

Üldhariduse rahastamisest

Üldhariduse rahastamise teema on alati kütnud kirgi. Sirvides Õpetaja Lehe kümne aastata taguseid aastakäike, näeme, et aastatel 1996 ja 1997 toimus selles tõsine arutelu, sest nn tarifikatsioonide alusel koostatud eelarveraha jaotuselt mindi üle õpilaskohapõhisele rahastamisele. Tundub, et eelmisel aastal alanud rahastamise mudeli edasiarendus võib põhjustada selliseid tuliseid diskussioone, kus ollakse poolt või vastu ning otsitakse võitjaid või kaotajaid.

Eelmise aasta sügisel kutsusime kokku töörühma, kus olid osalised ministeeriumidest, kohalikest omavalitsustest (Linnade Liit ja Maaomavalitsuste Liit), koolijuhtide ühendusest, et vaadata üle ja arendada üldhariduse rahasta­mise süsteemi. Eesmärk on koostada rahastamise selline mudel, mis ar­vestaks õppeprotsessiga – õppekava, õppija ja õpetaja kvalifikatsiooni erisustega. Mudeli eesmärk oli muu­ta vaid pedagoogide töötasuga seotud eraldiste valdkonda. Õppevara ja investeeringute osa jätsime sellest protsessist teadlikult välja, et suunata tegevuse fookus konkreetsele valdkonnale ja mitte hägustada tekkivat tulemust. Kaasame eri pooli ja püüame otsida konsensust. Meie eesmärk ei ole suruda läbi poolikuid lahendusi, vaid saavutada häid tulemusi. Mudeli põhimõtted ja süsteem on kiidetud heaks vabariigi valitsuse ja kohalike omavalitsuste koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste protokolliga. Vaata ka väljavõtet sellest.
Nüüd oleme kutsunud kõiki koole, koolipidajaid ja teisi huvitatuid üles andma tagasisidet mudelist ja selle võimalikest mõjudest. Praeguseks on paljud osalised oma ettepanekud teinud ja see materjal on meile tervikpildi saamiseks väga vajalik. Oma arvutustes ja näidetes opereerime konkreetsete eelarve suuruste ja õppijate arvudega. 3. novembril kutsume kõiki ministeeriumi rahastamise mudeli arutelule. Loe http://www.hm.ee/index.php?047029. Oleme sinna kutsunud ka haridusvallas edukate põhjanaabrite esindajad, kes räägivad Soome trendidest hariduse rahastamisel. Eeldame, et arutelu paneb aluse rahastamise mudeli seirele ja selle edasisele arendamisele.
Üldhariduse rahastamisel peame koos jõudma ausa, läbipaistva ja arusaadava süsteemini, et tagada kõigile õppijatele võrdsed võimalused kvaliteetses üldhariduskoolis õppimiseks. Kui analüüsime erinevaid trende, planeerime mõistlikke samme, jõuame ka eri pooli rahuldava tulemuseni.

Eelarvekokkulepe

Väljavõte 26. septembril toimunud vabariigi valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ja omavalitsusliitude koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste protokollist 2007. aasta riigieelarve ning 2007.–2010. aasta riigieelarve strateegia kohta:
“Uue rahastamismudeli kujundamisel, mille alusel kavandatakse eelkõige õpetajate palgavahendite jaotuspõhimõtete muutmist, on algkooli puhul (1.–6. klass) esmalt arvestatud koduläheduse põhimõtet, põhikooli III astmes (7.–9. klass) ja gümnaasiumiastmes aga eelkõige kvaliteedi ja efektiivsuse põhimõtet. Mudel arvestab lisaks õpilaste arvule klassis ka klassikomplekte, õppekava kulu/hinda eri kooliastmetel, laste erivajadusi ja sellega seotud tugisüsteeme, kakskeelset õpet, õpetaja kvalifikatsiooni, lisades täiendava ressursi klassijuhatamise tasu ja kooli juhtimiskulude (direktori, õppealajuhataja palgaraha) ning pedagoogide täienduskoolituse kulude kompenseerimiseks.
Uues rahastamismudelis õpilase pearaha aluseks olev õppekava baasmaksumus võetakse iga-aastase eelarveläbirääkimise objektiks. Mudelit hakatakse rakendama alates 2007. aastast, kusjuures kolmeaastase üleminekuperioodi jooksul (2007–2009) rakendatakse kompensatsioonimehhanismi, mille kohaselt riigieelarveline toetus õpilase kohta ei või väheneda aastas enam kui 5%. Jätkatakse koostööd mudeli arendamisel ja täiustamisel.”

Loodusteaduste õpetamisest Euroopa koolides

28. septembril tutvustas Eurydice võrgustik ametlikult oma uut trükist – ülevaadet loodusõpetuse õpetamisest Euroopa koolides.

Trükise alusmaterjali kogusid Eurydice võrgustiku liikmesriigid, ülevaate koostas Eurydice Euroopa büroo, kasu­tades ekspertide abi. Vaatluse all on 2004/2005. õppeaasta ning kõik üldhariduskooli astmed. Trükis on koostatud Euroopa Komisjoni toetusel.
Uus trükis annab ülevaate loodusteaduste õpetamisega seotud regulatsioonidest (õpetajakoolitus, koolide õppekavad ja õpilaste hindamine) ning uuringutest loodusteadusliku hariduse valdkonnas. Ülevaade keskendub üldharidusele. Kui loodusteadust õpetatakse eraldi õppeainena, vaadeldakse ainult bioloogiat ja füüsikat.
Siinne ülevaade toetub Eurydice Euroopa büroo pressiteatele.
Õpetajate põhikoolitust puudutavates regulatsioonides võetakse sageli arvesse õpilaste tervet mõistust ning poiste ja tüdrukute erinevust.
Algkoolis õpetavad klassiõpetajad ning loodusteaduse õpetamine on integreeritud (v.a Holland). Põhikoolis ja keskkoolis õpetavad aineõpetajad ning enamasti õpetatakse eraldi õppeaineid (bioloogia, keemia, füüsika jne). Loodusteaduste õpetajate esmakoolitust reguleeritakse enamikus Euroopa riikides riigi või kõrgeimal tasandil, v.a Tšehhi, Kreeka, Iirimaa ja Holland. Regulatsioonid kujutavad endast tavaliselt suuniseid või kvalifikatsioonistandardeid.
Peaaegu kõikjal sisaldavad tulevaste õpetajate õppekavad teadmisi õppekavast ning loodusteadustega seotud pädevusi (teadmised loodusteaduste ajaloost ja teaduse viimastest saavutustest). Haridusuuringutest ilmes, et on kolm olulist aspekti, mis mõjutavad õpilaste teadusliku mõtlemise arengut: poiste ja tüdrukute hoiakute ja huvide erinevus; õpetaja oskus viia läbi keerulisi eksperimente; “terve mõistuse”, õpilaste spontaanse loogika lähtepunktiks võtmine õpetamisel. Õpetajaharidust reguleerivad suunised tavaliselt osutavad neile aspektidele, v.a umbes kümme riiki, kus ühte või teist neist aspektidest ei rõhutata.
Õpetajakoolituse õppejõud omavad tavaliselt teadusalast kvalifikatsiooni. Enamikus riikides on nõutav teaduskraad (tavaliselt magistrikraad). Õpetajakvalifikatsioon on nõutav või soovituslik kahes kolmandikus vaadeldud riikidest. Umbes 15 riigis peavad õppejõud omama õpetamiskogemust, kui võimalik. Uurimistöö kogemused hariduse valdkonnas on kohustuslikud ainult neljas riigis ja soovituslikud kaheksas. Ainult seitsmes riigis on nõutav spetsiifiline õppejõu kvalifikatsioon.
Paljude riikide õppekavades tutvustatakse sissejuhatavalt loodusteadusliku meetodi kõiki aspekte.
Nagu uuringud soovitavad, käsitlevad enamiku riikide õppekavad loodusteadusi tänapäevaste sotsiaalteemade või loodusteaduste ajaloo või siis mõlema kontekstis. Tegevused, mis nõuavad mitut oskust, kompleksteadmisi ja suhtlusoskust, on tavalisemad keskkooliastmes: õpilased pakuvad välja katsete kirjeldusi ja arutlevad nende üle, tõestavad katseliselt füüsikaseadusi, arutlevad infouuringu (andmete käsitlemise oskus, mis eeldab teatud arusaama info kvaliteedist ja allikatest) teel saadud tulemuste üle.
IT-vahendite kasutamist andmete sisestamiseks ja esitamiseks ning infouuringuteks soovitatakse keskkooliastmes pea kõikjal. Vähem on soovitatud IT-vahendite kasutamist simulatsioonideks. Samas on uuringud tõestanud selle meetodi kasulikkust teooria ja praktika seose loomisel.
Paljudes riikides on loodusaineteõppekavad arutluste ja reformide objektiks. Mõnes riigis arutletakse hari­dusstandardite (võtmepädevuste) juurutamise üle.
Õpilasi hinnatakse loodusainetes standardiseeritult vaid 14 riigis, neist kuues ainult keskkoolis. Keskkoolis toimuv standardiseeritud hindamine on lõputunnistuse väljaandmisega seotud kuues riigis. Nii algkoolis kui ka keskkoolis keskendub hindamine alati teaduslike mõistete ja teooriate tundmisele, sageli on õppekava eesmärkidest johtuvalt vaja demonstreerida ka praktilisi oskusi ja teaduslikku mõtlemist.
Mitmes riigis arutletakse standardiseeritud hindamise arengu üle või on käsil reformid. Mõnel juhul tähendab see riiklike hindamisstandardite väljatöötamist ja testide eest vastutavate organite loomist, samuti kehtivate hindamismeetodite laiendamist loodusainetele või uute meetodite juurutamist.

Mõte

Igasuguseid mõtteid lööb pähe, kui ilmad nii külmaks lähevad, et Eesti inimesed end suurtesse kuubedesse, nüüd veel ka mulgi moodi maani, panevad. Inimest ennast sa enam nagu ei näegi.

Läheks mõnele vatimehele vastu ja ütleks: “Tere, sulnis sitapea!” Siin­ko­hal võib peaaegu mürki võtta, et viimasest sõnast saab igaüks kohe aru, teisest vaevalt. Vaatasin sõnaraamatust, mida tähendab see sulnis, mida mina eales kasutanud ei ole. Seal on öeldud, et sulnis on magus-armas, veet­lev, meeldiv.
Just tänavu oleme eriti kõvasti vaielnud selle üle, kui raskeid sõnu võib üksteisele ütelda, “värdjast” alustades ja “variseriga” lõpetades. Keegi ei ole kurtnud selle üle, et palju kauneid sõnu jääb sootuks kasutamata.

Ükskord ammu

Räigus on meil lausa veres, on omamoodi ennegi olnud. Kord vihmasel suvepäeval mängisime Aegna saare katusekambris kõrges eas moskvalannaga kaarte. Vanaproua oli inglise filoloog, hea foneetilise mäluga inimene, ja tuletas meelde, et ta oli väikese tüdrukuna enne Esimest maailmasõda Lõuna-Eestis käinud. Proua mäletas suurt mõisasaali ja valget klaverit, mil­lel oli seisnud vaarikakorv. Siis tulnud talumees ja mõisaproua oli tolle nii järsult saalist välja löönud, et tüdrukul olnud need koledad sõnad kaua meeles. Kuidas saab eesti keeles teise toast minema saata?
Kuulajaid oli koguni kolm ja me pakkusime prouale kümneid variante: “Välja siit!”; “Katsu, et sa kaod!”; “Käi minema!”; “Et su varju siin näha ei oleks!”; “Oma jalga sa enam siia ei tõsta!”. Igaüks ise võib seda jada pikantsemalt jätkata.
Prouale ei tundunud ükski variant kõlaliselt tuttav. Vihma valas ikka veel. Pärast pooletunnist vaikimist küsis moskvalanna üpris selge hääldusega: “Kuulge, kas see on eesti keel, kui öel­da: “Lahkuge, palun!””
Olen seda mängu mitu korda seltskonnas anekdootide rääkimise asemel mänginud, mitte keegi ei ole ku­nagi “Lahkuge, palun” peale tulnud. No ja ega neist keegi ole ka tsaariajal elanud.

Sõnaraamatumäng

Mõnel rahval on olnud kombeks kokku lugeda, mitu sõna nende suured kirjanikud on teadnud ja oma teostes kasutanud. Puðkinil näiteks olla kirjas 10 000 erinevat. Meie siin Eestis, kus me üksteise sõimamisest kuidagi lahti ei saa ja valimised jälle varsti tulemas, võiksime sel sügisel lõbustada end sellega, et võtaksime ÕS-i pihku ja kirjutaksime välja sõnad, mida me eales kasutanud ei ole. Nii saaks igaüks endale väikese või päris paksu eesti keele kui võõrkeele sõnaraamatu. Loeks siis seda enne magamaminekut, püüaks sõnad meelde jätta ja neid hommikul jõudumööda kasutada.
Üks tarkpea õpetas siinkirjutajale kunagi lihtsa nipi, kuidas saada õnnelikuks, olla õnnelik kohe kõik päevad jutti. Nii kui hommikul teist inimest, näiteks kojameest, näed, ütled kohe midagi ilusat. Teisel üllatusest hea meel ja endal ka õhtuni parem olla.
Proovigem, seda on üpris raske teha. Ja mitte ainult sellepärast, et sõnu jääb puudu, vaid lihtsalt ei tule meelde hea olla. Millist tulu sellest võiks tõusta? Ja kui hakkad heaks inimeseks, riskid kergesti sellega, et sinust ei saada aru. Kes see ikka iga päev sinna ÕS-i vaatab, paljud sõnad on inimestel meelest läinud.
Katseks võib ärgitada sellist seltskondlikku mängu. Küsigem näiteks: mis plaani peab mees, kes hüüab: “Ainult sind või seebikivi!” Ja kui nad ei tea, siis selgitage, et see mees kavatseb naatriumhüdroksiidi sisse võtta ja maha surra. Tänapäeval võiks sellist naljategemist ka elukestvaks õppeks pidada.

Nalja pole ollagi

Asi on tõesti naljast kaugel. Kõigepealt, nagu teada, oli sõna ja samast ajast ehk siis aegade algusest on teada, et sõnaga on teist lihtsam tappa kui näiteks nuiaga. Teisalt on jälle oht, et kui sa teise inimesega mõnda aega muudkui ilusasti räägid ja pärast enam üldse ei räägi, siis on tal paganal need sõnad meeles, need teevad talle valu. Ega see ka mingi asi ole. Nii et sõnu peab nii ehk teisiti valima ja katsuma neid ka kenasti välja ütelda.
Ornitoloogid on uurinud, kuidas leiab linnuema oma lapsed üles, kui linnud parajasti suure kolooniana mõne saare peal koos on. Tuleb välja, et häälitsuse järgi. Kaks elusat, ka inimest, ei tee iial ühtemoodi häält. Ja sellest, mis sõnu sa räägid, sõltub suuresti sinu isikupära.
Mispärast ei tohi kedagi tappa, olgu või sõnadega? Sellepärast, et teist samasugust ei ole. Me kõik kaunistame maailma oma mitmekesisuses ja meie jutt võiks ka vähe värvikam olla. Ehk nagu tavatses öelda üks leedulane, kui ta väga väsinud oli: “Palun räägi midagi oma linnukeeli!” Ta pidas silmas eesti keelt, midagi aru ei saanud, aga kuulas. Vaevalt et oleks kuulanud, kui ma talle mõnd meie valimisaegset kihutuskõnet oleksin ette lugenud.
P. S. Kui see kirjatükk ühe võrra­gi ei tõsta ÕS-ide läbimüüki, on mõte viletsasti väljendatud. Siis on hea ennast sellega välja vingerdada, et üleskutse “Lugege sõnaraamatuid!” kuulub tegelikult ühele eesti keele õpetajale. Tema soovitas ikka selle raamatu kotti panna, kui kusagile sõitu lähed. “Õppige sõnu juurde, muidu see raudteekeel (stagnaajal sõitis rahvas palju rongiga) risustab teie kõnepruugi hoopis ära,” oli õpetaja mures. Häid õpetussõnu koged ikka koolis. Ennevanasti, nüüd ja kindlasti tulevikuski.

Kirjakast

Integratsioon vajab dialoogi

Rahvastikuministri koduleheküljel on integratsiooniprogrammi esialgne versioon järgmiseks viieks aastaks, millele oodatakse vastukaja.
Mina olen alati olnud veendunud, et venelaste ühepoolse integreerumise nõudmisega käitub Eesti riik lühinäge­likult ja ebaotstarbekalt, tekitades vastumeelsust, trotsi ja viha. Sest see on tõepoolest assimileerumise, mitte integratsiooni nõudmine. Integratsioon eeldab dialoogi, mitte ühe poole ettekirjutusi. Samas on meil haritud ja avara maailmavaatega vene kodanikke ju küll, et kaasata neid integratsiooniplaanide väljatöötamisse. Miks seda ressurssi raisatakse?
Kodakondsuseksami sisuga olen lühidalt tutvunud ja saanud ehmatuse osaliseks. Julgen isegi välja pakkuda, et suur osa eesti koolide eesti soost lõpetajaid jääks paljudele küsimustele vastused võlgu, niisugusel kujul ei ole see eksam kaugeltki sobilik kodanikuks saamise tingimus.
Riigikeele oskuse kesktaseme nõue on arusaadav ja vajalik, kuid küsimusi selle otstarbekuse kohta on siingi. Mis juhtub Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve peaaegu täielikult venekeelsetes lin­na­des? Äkki peaks seda asja kuidagi diferentseerima?
Olen üsna kuri venekeelse hariduse kaotamise plaanide peale, olgu siis põhikoolis või gümnaasiumis. Venekeelne gümnaasiumiharidus peaks jääma soovijaile kättesaadavaks, sest vene kultuuri varasalve eesti keele vahendusel avada oleks raiskamine. Eriti juhul, kui vene koolide ja gümnaasiumide näitajad ületavad paljudes ainetes eesti koolide omi. Vene koolide õpetajate hulgas leidub väga tugevaid professionaale ja erialainimesi, veel revolutsioonieelsete kõrgharitlaste vaimus. Me ei tohiks seda vene lastelt ära võtta.
Ma ei mõtle sugugi, et eesti koolid ja õpetajad kehvemad oleksid, aga siin on kaalukeeleks õppekeel, mille kaudu informatsioon jõuab inimeseni, mille kaudu ta adub maailma ja suudab seda avastada. Venekeelne kirjandus, muusika ja teater, venekeelne teadus – andeka ja arenemistahtega õpilase peaks sinna viima otsetee. Eesti keele ja kultuuriloo saab ta selgeks nagunii, n-ö kauba peale, sest noor põlvkond suhtleb enamasti juba vabalt ning eks kodakondsusest tingitud ained jäävad õppekavasse ikka. Vähemalt loodan seda.

Aidi Vallik
 

Rüütel lahkus rüütlina

Rüütel oli ja jääb presidendiks. Nagu Lennart Meri. Just viimane lõi korra, et presidenditiitel jääb ka lahkujale igavesti kanda. Minu arust on Arnold Rüütel presidendidebattides tõeliselt rüütliausse tõstetud.
Kui ta lahkunuks võitluseta, polnuks ta seda mitte. Ja polnuks ka presidendivalimisi kui rahvustunde närvi ärritajat. Rahvas võinuks jäädagi uskuma poliitikuid, kes kuulutasid: presidenti pole Eestile vaja, presidendil pole võimu ega tähendust. On ikka küll vaja, kui nii suured kired lõõmasid. Kiruti, mis kiruti… Valimised olid ometi sündmus. Olid kui olümpiamängud… vene ajal. Neid kommenteeriti laialt, kuigi rahvast ligi ei lastud, osalejaid valis välja partei terav silm. Võitjad olid siiski kangelased.
Kriitikatulvas Arnoldist sepistati igavikuline president ja temast ei saanud mitte donkihhotlik kurva kuju rüütel. Ave Alavainu oli ülitäpne, kui oma TV-oodis kirjutas: “… kogu rahva president olgu rüütel, isegi kui ta pole Rüütel.” Aeg näitab, kas Ilvesest saab rüütel.
Eestlane vajab usku tulevikku. Kuid aeg soosib skepsist – praegu pole rahvakillul usku, lootust ega armastust. Poliitiline eliit räägib rohkem vajadusest muutuda “eurosulamiks” kui rahvusriigi väärtustest. Tagajärg –rahvas lahkub rahvusriigist. Võim on rahvustundest võõrandunud. Tugevat oma riiki ei väärtusta miski. Olgu siis selliseks väärtuseks või üks president –tark, puhas ja üle-ilma-mees. Toomas Hendrik Ilves seda on – ilmakodanik ja kommunistlikust minevikust puhas mees. See on tõeliselt ilus väärtus. Koolis on üsna ebamugav, kui sinu oma riigi presidenti võib igal sammul rünnata sõnaga “endine”. Lastele on raske seletada Eesti riiki ja aateid, kui kõlavad taolised loosungid.
“Ilves annab noortele moraalse orientiiri,” kirjutas valimispäeva Päeva­lehes hiidlaste valijamees Ivo Eesmaa. Koolipapa teab, kuidas tulevikumees presidendina turgutaks eestluse elu­jõudu noorte hinges. Et aga kaks hiidlast, Eesmaa ja Alavainu, presidendiametisse seadmisel üleriigilises meedias tähelepanu pälvisid, on hiiu vaimu saavutus. Suudame end kuuldavaks teha; ehk lõppude lõpuks isegi ühe hiidlase märtsivalimistel parlamenti viia. Aga miks mitte saata igast maakonnast üks pedagoog riigikogusse? Mõttel on jumet.
Mina sain omal ajal sotsiaaldemok­raadiks rohkem Ilvese, kui isiklikul initsiatiivil. 1998. a kevadel, kui or­ga­ni­­seerisime Tatermaal Rahvaera­konna Hiiu rakukest, ma veel ei teadnud, et ka minust saab üle erakondade liitumis-te kord sots. Kohtusin juba tollal Ilvesega ja kirjutasin temast kui uue partei liidrist, kui tulevikumehest, kes taastaks külaelu tähenduse ja kodanikuau ning -väärikuse Eestis. Talurahvaerakonnast sai üleriigiline Rahvaerakond ja siis… Rahvaerakond Mõõdukad, et Eesti oleks üksainus kõigile nii linnas kui ka maal.
Nüüd väidetakse, et Toomas Hendrik Ilves pole teise Eesti president. Aga küla polegi teine Eesti. Küla on rahvuse häll. Tulevikumees ise “külaauga” vahepeal suurt ei tegelnud. Või kui, siis peaasjalikult oma Ärma talu õuel. Asi seegi.
Pühapäeva hommikul talitasin lauda juures loomi. Autoraadiost kuulsin üht ehteestilikult meeldivat naisehäält. Jutt tundus arukas, jäin kuulama. Rääkija oli Evelin Ilves, riigi uus esimene leedi. Tegelikult esimene presidendiproua Eestis, kes ise talus õiendab ja üht-teist päris külaelust hoomab. Evelin otsekui pihtis Margus Saarele: “Toomas läheb lausa põlema, kui kinnitab – riik tuleb rahvale tagasi anda.” Ilus ja aus mõte…, aga kuidas ja millal?! Aeg annab aru.

Hillar Padu

Kui mina olin veel väikene mees

Ants Juske kinnitab, et tema poisikesepõlv oli huvitav. Foto on tehtud aastal 1969.

Supilinnas ja Laagris

Tartu 1956, mil veebruaris sündisin. Psühholoogid vaidlevad senimaani, millal siis ikkagi on inimesel esimesed mälestused, millal ta tegelikult mäletab ja mida “mäletab” teiste juttude põhjal. Olen kindel, et mäletan ülevedajat Emajõel, enne kui kaarsild ehitati, mäletan meie kolmandat elamist Supilinna piiril Komsomoli tänavas, kus hoovi peal oli kiik. Mäletan ka arstitädi, kes süsti tegi, ja kuidas ma karjusin. Mäletan sõite Tallinnasse ja seda, kuidas ma reisi ajal oksendasin. Valetaksin aga siis, kui räägiksin, et mäletan veel pooleldi varemetes Tartut. Väikemehel oli muid tegemisi. Raudteelasest vanaisa tõi Leningradist kingituseks plekkautosid ja lõpuks jalgratta.
Tallinnasse Laagrisse elama tulles oli meil poistekamp. Tegime kõvasti sporti, kolasime ümbruskonnas, kust oli mitu sõda ja rinnet üle käinud. Laagris on esimese ilmasõja aegsed kilomeetrilised katakombid. Me ei julgenudki lõpuni minna, kuna tunneli algusest enam valgust ei paistnud ja ümberringi lendasid nahkhiired. Leidsime sealt roostes automaate ja Pääsküla jõe äärest terve miinikasti. Ime, et mingit õnnetust ei juhtunud. Küll aga olime parajad paskaagid – käisime õunaraksus ja lasime ragulkaga varblasi. Kõik halvad kombed, ka suitsetamise ja peediveini joomise õpetasid vanemad poisid. Kuid ikkagi võin öelda, et olen väiksena elanud tolle aja kohta huvitava poisipõlve, tänased poisid ei tea õunaraksust midagi ja vaevalt nad ka jalgpalli mängida oskavad.

Ants Juske

Mälul on vahast nina

Mõni aeg tagasi kirjutas ajakiri Time Suurbritannia eliitkoolist Etoni kolledþist. Ajakirjaniku sõnum oli, et ligi kuus sajandit hierarhiatundlikus ühiskonnas tippharidust jaganud kool teeb läbi muutusi. Endiselt on õpetajad kakskümmend neli tundi õpilaste päralt ja saavad loomulikult konkurentsivõimelist tasu oma pühendumise eest, ent koolitöö kõrgtehnoloogiline keskkond räägib muutustest.

Koolis õppivatele poistele, kelle seas keskklassist pärit noorte osakaal järjest kasvab, öeldakse otse välja, et 30% neist hakkab tulevikus tööle Hiina ja India firmades. No ja siis, ikka on britid Indias elanud. Kui lisada siia, et suur osa poistest õpib hiina keelt, paistab asi juba huvitavam.

Eestis ei õpita hiina keelt

Miks ma seda Õpetajate Lehes räägin? Sel lihtsal põhjusel, et haridus on alati tulevikku suunatud. Ja mitte kümme aastat, vaid vähemalt pool sajandit ette. Kuidas see Eestis õnnestub? Hiina keelt õpivad meil vist üksikud, kui üldse. Kui õpetaja teataks, et noored, te hakkate tulevikus tööle Hiina ja India firmades, vaadataks teda vist kui muhedat veidrikku. Võib-olla ma eksin.
Eestis ja kogu Euroopas on praegu väga populaarsed sõnad “innovatsioon” ja “teadmistepõhine”. Iga mõistlik inimene saab aru, et nendeta pole tulevikku. Samas defineeritakse igal innovatsiooniseminaril ja konverentsil sõna “innovatsioon”, sest igaüks saab asjast isemoodi aru. Pärast väikest lahtiseletamist selgub, et innovatsioon on võti, mis keerab lahti kõik tuleviku uksed. Kui mõelda, kuidas see sõna tegelikult töötab keskkonnas, kus peaksid olema innovaatilise mõtlemise juured – koolis –, siis millises olukorras me oleme?

Masina vastu ei saa

Koolilapsed on arvutiasjas ja eriti internetis Eestis kõvad tegijad. Tänapäeva lapsed imestavad, kui keegi ütleb, et ta mingit asja ei tea. Miks sa internetist ei vaata, küsivad nad. Iseenesest mõistetavalt leiab kõik vastused kõikidele maailma küsimustele Google’ist või mõne muu otsimootori abil. Te ei tea, kes on Mao Ze Dong? Vaadake Google’ist. Kus asuvad seitse maailmaimet? Internetist saab teada. Määrav pole enam mälu treenitus, silmaring ja teadmiste hulk, vaid arvuti töökiirus ja võimsus. Ja olgem ausad, masina vastu ei saa.
Väike piinlikkusmoment sünnib ainult “Miljonimängu” saates, kus vastaja ei tea, mis on molbert, ja peab seetõttu null krooniga koju sõitma. Aga tühja sest, nii mõnigi poliitik on ammu öelnud, et mälul on vahast nina, mida võib keerata nii- ja naapidi. Sellegipoolest tekib küsimus: kui me enam mälu ei treeni, kas siis jääb rohkem ajumahtu loomeks ja innovaatiliseks mõtlemiseks?
Uus mõtlemine saab alguse koolipingist, ütles mõni nädal tagasi Eestit väisanud David White, Euroopa Ko­misjoni peadirektoraadi innovatsioonipoliitika direktor. Ja lisas, et inimesed tuleb harjutada otsima uusi lahendusi.

Hästi pakendatud lahendused

Kuidas harjutada koolipoissi või -tüdrukut otsima uusi lahendusi, kui in­ternet ja tarbimisele orienteeritud ühiskond pakuvad järjest paremini pakendatud valmis lahendusi? Kui ka kooliõpikud ja töövihikud on järjest paremini vormistatud kiireks tarbimiseks mõeldud tooted. Kui kogu avalik inforuum on täis malle, eeskujusid, standardeid, sest need teevad kiire elu lihtsamaks ning müügimeestel elu kergemaks ja resultatiivsemaks.
Kus on vaba mõttelend, kummalised ja fantaasiaküllased projektid, mis ei lahenda küll igiliikumise probleemi, aga koolitööna panevad liikuma lapse enda ja klassikaaslaste mõtted ning sillutavad niimoodi teed mõne tulevase Nokia loojale?

Loomevõime väsitab

Asi lihtne. Kuldsele troonile tuleb tõsta õpetaja ja lasteaiakasvataja, kes tabab noores juba varakult võime näha asju teistmoodi, uue nurga alt, stereotüüpseid seisukohti eirates. Olgu see kummaline pilt vahtralehest, arusaamatu Lego-klotsidest ehitis, futuristlik riietumisstiil või suurt tolerantsust nõudvad seisukohad kirjandis. Aga ka õpetaja, kes ei pane “kahte” poisile, kellel on iga asja kohta kümme uut küsimust ja kes niimoodi tunnis ajakasutust ja distsipliini õõnestab.
Loomevõime areneb siis, kui keegi märkab lapse võimet mõelda teistmoodi ja tunnustab seda. Oh, see on väsitav. Mäletan isegi, kui keeruline on mõnikord lapse fantaasiatega ja mõttemaailmaga kaasa minna. Lihtsam on asi raamidesse suruda. Täiskasvanu väljakujunenud mõtlemine võib kujuneda tõsiseks takistuseks uute lahenduste otsimisel. Uue loomine ning selle võime äratundmine ja turgutamine nõuab rohkem energiat kui vanal rajal kõndimine.
Eesti areng näitab, et meie rahvas on võimeline olema innovaatiline. Tuleviku tõeline potentsiaal on alati peidus koolipingis. Lugesin huviga, kui kaugele on jõudnud mõned koolipoiste äriideed, valemitega töövihikud näiteks. Julgustamist ja tunnustamist väärivad ka mitteärilised ideed. Väikesed koolisisesed teadusprojektide konkursid, mille valmistamisele tuleb kogu perel kaasa aidata, on ka üks samm innovaatiliste inimeste kasvatamisel.

Heade mõtete võistlus

Ehk oleks Eesti koolidel vaja oma väikest nn Nokia preemiat. Või on see juba olemas? Vahva oleks, kui lapsed ei võistleks omavahel nii palju selles, kelle kodus on võimsam auto ja kui kaugel keegi reisil käib, vaid hoopis selles, kellel on originaalsemad ideed ja mõtted. Või, kes varem hiina keele selgeks saab.

Õpetaja + õpetaja = hea õpetaja

Kindlus toetava meeskonna suhtes ning armastus kooli traditsioonide vastu annavad õpetajale motivatsiooni ja tahte teha tööd just selles koolis. Ongi loodud eeldus väga hea koolikeskkonna loomiseks.

Tartu saja-aastase tütarlaste keskkooli, nüüd Miina Härma Gümnaasiumi kogemust vaadates on “daamil” olnud suurepärast oskust edendada koolis heade õpetajate ja juhtkonna ühistööd. Just seda oskust rõhutab kooli ajaloole tagasi vaadates praegune direktor Ene Tannberg. Tänu sellele on MHG praeguseni “sajandi kool” ja koolikvaliteedi sihiseadja.

Tavad ja õppida tahtmine

MHG edulugu vaadates näeme, et kui juhtkond kõrvale jätta, püsib hea kool headel õpetajatel. Heast õpetajast on viimastel aastatel palju räägitud. Toon Härma-kooli põhjal ühe näitaja, mis lisaks tänapäeval põhimõõdikuks kujunenud riigieksamitele näitab kooli ja sealse õpetuse taset.
Härma-koolis on õpetajatena ikka tööl olnud väga palju kooli endisi õpilasi, mis tõestab, et õpetajad on vilistlastena kooli õpetust hindama hakanud ja tahtnud saadud õpetamise kogemust ka järgmiste põlvkondadega jagada.
Kooli traditsioonid ja õppiv keskkond on olnud sellised, millest paremat ei teata. Oma kogemusest saadud usk – see õpetus töötab.
MHG jääb oma õpilastest sirguvate heade õpetajatega ilusaks erandiks. Kust neid häid õpetajaid kõikidesse koolidesse võtta¥ Teame, et noored ei tule kooli õpetajaks ega lähe ka õpetajaks õppima. Tänavu ei soovinud Tallinna Ülikoolis keegi õppida eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, isegi riigi kulul mitte. Kuid keel on ju põhiline eesti identiteedi kandja!
Ega puudu ole ainult eesti keele õpetajad. Pruugib vaid suvelõpu Õpe­tajate Lehe töökuulutuste lehekülgi sirvida või koolidirektoritega rääkida.

Õpejajaks ei kiputa

Õpetaja tähendus ühiskonnas on muutunud, muutes ka õpetaja mainet. Õpetaja Lauri viiuliõpetusega konkureerivad paljud pealtnäha atraktiivsemad tööpostid. Miks minna õpetajana virelema ning oma närvirakkusid hävitama, kui palju tulusam ja vähem vastutusrikas on töötada Viru Keskuses müüjana. Olgem ausad –keskkoolilõpetajagi tahab äraelami­seks saada vähemalt viiekohalise numbriga palka. Sellepärast võivad oma nimekirjadest noorempedagooge esile tuua vähesed koolid ning ülikoolid mõtlevad, mida teha ebapopulaarsete erialadega.

Mentorlusest on abi

Ega noort õpetajat ehmata ainult palk. Kogenematut klassi ees olijat ehmatavad ka need väikesed proovilepanijad, kes alguses lubatu ja lubamatu piire kompavad.
Koolisisesel mentorlusel, kus vanem õpetaja jagab algajaga nii metoodilist kui ka psühholoogilist kogemust, on oluline osa hea keskkonna ja õpetajatevahelise tugeva koostöö kujundamisel. Spordis õpivad meeskonnad treenerite abil vastaseid tundma. Tahtmata siin lapsi ja õpetajaid vastandada, on ka õpetajatel nagu sportlastelgi vaja erinevate klasside meelsust, taset ja nõrku kohti teada.
Vastavalt õpetajakoolituse nõuetele peavad nooremõpetajad läbima kutseaasta, kus neid analüüsivad mõneaastase õpetajastaaþiga mentorid. Ent siin on üks “aga”. See puudutab ainult neid, kes on lõpetanud õpetajakoolituse 2004. aastal või hiljem. Praeguse põua ajal tuleb tuua õpetajaks kõik need, kes erialast kõrgharidust omades oma senise töö kõrvalt õpetajaks mõtlevad õppida. Selleks peab lihtsustama kaugõppes õpetajakoolitusse astumise tingimusi.
Samamoodi tuleb mentorlus tuua igasse kooli, hakates mentoreile nende töö eest maksma, ning määrata oma õpetaja igale uuele õpetajale, olenemata sellest, kas ta on lõpetanud õpetajakoolituse viimastel aastatel või üldse mitte. Teame ju, et paljudes koolides võetakse suures hädas õpetajaks neidki, kel õpetajakoolitus üldse läbimata, ent just neil noortel tegijatel on hädasti vaja mentorit.
Kui kooli juhtkonna määratud mentor oma töö eest tasu ei saa, kui see ainult suurendab tema kohustusi, siis süsteem ei tööta. Tagajärg on heade õpetajate põua süvendamine.
Tasustatud mentorlus on üks võte, kuidas muuta kool õpetajate ja juhtkonna ühistööks. Kui õpetajad üksteist toetavad, saavad nad kokkuvõttes ka õpilaste koolitamisega paremini hakkama. Ja kel õpilastest ei tärka soovi minna ise õpetajaks, sel võiks, nagu Eesti parimates koolides, tekkida tahtmine panna oma laps samasse kooli, kus ta ise käis. Vaid nii saame eestikeelse keskhariduse 200. juubeliks teha MHG kõrvale praegustest koolidest sajandi koolid ja saavutada loo pealkirjas oleva tehtega sama tulemuse.

Maret Maripuu,
riigikogu aseesimees

Tänavu möödus 145 aastat suure mõtleja ja pedagoogikakorüfee Rudolf Steineri (1861–1925) sünnist. Aeg-ajalt on hea mõelda, mida väärtuslikku on inimkonna mõtteloosse lisanud need, kelle tunnetusvõime on olnud sügavam ja vaimne võimekus suurem kui enamikul tema kaasaegseil ning isegi poolteist sajandit hiljem sündinuil.

Kahtlemata oli Steiner nagu enamik suuri mõtlejaid oma ajast tunduvalt ees. Vähesed pedagoogikateadlased on pälvinud nii suurt tähelepanu ning ka nii erinevaid hinnanguid kui Rudolf Steiner. Talle ja tema algatatud kooli­tüübile on heidetud ette müstitsismi ja sektantlust, ebateaduslikkust ja mida kõike veel. Aga seda ei saa imeks panna, sest Steiner-pedagoogika ja Waldorf-koolid eeldavad teistsugust maailmataju ja lähenemisviisi kui tavapärane konservatiivne läänelik arusaam. (Steiner-koolitus ja Waldorf-koolitus on sünonüümid. R. Steiner rajas oma süsteemi esimese kooli Stuttgardis Waldorf-Astoria vabriku juures, millest kujunes selle koolitüübi üldnimetus.)
See on väljakutse kivistunud mõttemallidele. Ning on hea, et selline väljakutse on esitatud: see sunnib arutlema ja väitlema ning võimaldab seega arengut. Olgu hinnangud Rudolf Steineri vaadetele nii- või naasugused, tema töödest kerkib paratamatu tõdemus, et pedagoogika ei ole ühemõõtmeline, vaid mitmetahuline nähtus.
Muidugi on Steiner-pedagoogika ja Waldorf-koolitus avaldanud mõningat mõju klassikalisele koolisüsteemile, kuid mitte piisavalt selleks, et üldise koolikorraldusega rahule jää­da. Alternatiivid ja valikuvõimalused oleksid igal juhul teretulnud ja värskendava-tervendava mõjuga ko­gu haridusmaastikule. Seejuures ei pruugi ega pea Steiner-pedagoogika olema nn klassikalise mudeli ainus alternatiiv.

Aktuaalne praeguses Eestis

Eestis on Steiner-pedagoogika kohta avaldatud hulk teoseid. Hiljuti il­mus Valgusesaare kirjastuselt Roy Wilkinsoni raamat “Steiner-pedagoogika vaimne aluspõhi. Waldorf koolide olemus”. Autor on üle 50 aasta tegutsenud hariduspõllul ning käsitlenud ja propageerinud Steiner-pedagoogika põhimõtteid. Ta on olnud Steiner-koolide Ühenduse esimees Suurbritannias ja Iirimaal ning Rahvusvahelise Waldorf-koolide Nõukogu liige.
Toon tema teosest esile mõned mõtted, mis on aktuaalsed ka Eestis.
Roy Wilkinson kirjutab: “See, et tänapäeva tsivilisatsioon on silmitsi tõsiste ohtudega, on ilmselge igaühele, kes on märganud vandalismi ja brutaalsuse kasvu meie ühiskonnas –nii noorte kui vanemate inimeste seas. /- - -/ Vägistamised ja röövimised, mõrvamised ja sandistamised koos narkomaania mitmesuguste vormidega halvavad ja laostavad meie kultuuri üha enam ning seda kõikjal maailmas. Uimastite leviku ohjeldamine muutub järjest raskemaks ning mitte kuidagi ei allu kontrollile need nõrgad “psühholoogilised uimastid”, mis imbuvad meie maailma reklaamide ja negatiivseid seisundeid tekitava muusika kaudu. Rahalise kasumi ülistamine meedias on võtnud tohutud mõõtmed. Praegusi ja eriti tulevasi põlvkondi mõjutab üha tugevamini televisioon, mida on nimetatud ka sisselülitatavaks uimastiks.”

Sotsiaalsed haigused hariduses

Samas ütleb Wilkinson tänapäevase lääneliku haridusmudeli kohta, et nimetatud sotsiaalsed haigused on sellesse sisse hiilinud. Ta kirjutab: “Õpetajalt on hakatud nõudma ühelt poolt samasugust tegevust nagu tehasetööliselt, kes vormib tooteid (lapsi) vastavalt kehtestatud tõhususnormidele, ja teiselt poolt on õpetajast tehtud bürokraat, kelle elu mõtteks on vaid paberitöö ja formularide täitmine. Nõuded õpetajale on sildistatud erilise terminiga – “hariduse kvaliteet”. Ent, pagana pihta, mida on edetabelitel, nn vanemate hartadel, riiklikel õppekavadel, kõigil mõeldavatel sertifikaatidel ja muul tegemist tõelise haridusega?”
Ja jätkab: “Tegelikult loeb ju üksnes see, mida laps õpib enese jaoks ning enda ja kaasinimeste kõrgemast hüvangust lähtuvalt. Vaid väga väikest osa tõelisest haridusest saab määratleda intellektuaalsete testide abil.”
Roy Wilkinsoni arvates toetavad ja säilitavad meie ühiskonna haigused ja üldhariduse süsteemi hädad üksteist vastastikku sarnaselt majanduselus hästi tuntud palkade ja hindade pideva tõusu nõiaringiga. Ta sedastab: “Kuna ühiskonna seisund on kokkuvõttes indiviididest inimolendite loomuse peegeldus, ei saa sotsiaalseid haigusi ravida seaduste, eeskirjade, määrustega. Alustada tuleb inimolendist kui indiviidist – tema loomusest ja sellele vastavast kasvatusest.” Just see ongi Steiner-pedagoogika ja Waldorf-koolituse kreedo.
Rudolf Steiner ja tema mõttesuundade järgijad on ühe lahendusena tänapäeva tsivilisatsiooni masinlikkuse ja ka inimeste masinlikustumise vastu välja pakkunud kompleksse kasvatus-haridusmeetodi, mis pöörab suurt tähelepanu iga õpilase individuaalsuse austamisele ja arendamisele ning samal ajal koostööoskuste arendamisele kollektiivis. Kesksel kohal õppeprotsessis on vaimsete väärtuste rõhutamine ja loominguliste võimete arendamine.
Me võime Steineri enda maailmakäsitusviisi ehk antroposoofiliste seisukohtadega nõustuda või mitte, aga see pole kõige olulisem. Kõige olulisem on tema lähenemisviis inimesele ning laste harimisele ja kasvatamisele. See lähenemisviis on tema puhul kindlasti tulenenud tema arusaamadest maailma kohta, kuid Waldorf-koolitust ei tohiks mingil juhul seostada ainuüksi ja kitsalt antroposoofiaga. Paraku on seda aga tihti tehtud ning see on eelarvamuste ja vääritimõistmise üks peamine allikas. Sellisel juhul hakatakse pikalt-laialt arutlema selle üle, kas inimene on puhtalt bioloogiline olend või saab teda käsitada keha, hinge ja vaimu kooslusena. Selle filosoofilise ja sageli kompromissitu diskussiooni kõrval jääb enamasti tagaplaanile Waldorf-koolituse pedagoogiline mõõde. Aga just see on Steineri pärandi kõige väärtuslikum osa.
Siinjuures võib taas tsiteerida Wilkinsoni: “Osa inimesi peab Steinerit müstikuks või selgeltnägijaks ning mingil määral on see arvamus ka õi­gustatud. Ta oli müstik selles mõttes, et talle avanes vaimne maailm, aga seejuures oli ta müstik, kes seisis kindlalt kahe jalaga maa peal.”
Lisaksin omalt poolt, et müstikuteks peetakse ennekõike ikkagi neid, kelle seisukohti hästi ei mõisteta. Ning Steiner – nagu öeldud – oligi oma ajast ees ja on seda suuresti praegugi. Aga kes seda ei pelga, võib tema loomingust avastada palju rakendamist väärt põhimõtteid, kindlasti ka Eesti haridussüsteemi jaoks.
Steiner-pedagoogika võiks saada Eesti n-ö valdava haridusmudeli riiklikult aktsepteeritud ja rahaga piisavalt toetatud alternatiiviks. Usun, et Waldorf-koolituse põhimõtted on seda väärt ning vajadus selle järele enam kui ilmne, isegi lausa karjuv.
Loomulikult ei saa Waldorf-koolitust alustada nii, nagu Eestis – paraku küll olude sunnil – on katsetatud, umbkaudu stiilis, et nimetame ühe tavapärase Eesti kooli Waldorf-kooliks, jätame alles sama suured klassid, lihtsalt muudame ainete mahte, võtame vähemaks reaalaineid, lisame kunsti- ja muusikaõpetust, lubame lastel tundides pisut vabamalt käitu-da – ja ongi Waldorf-kool valmis! Paraku need asjad nii lihtlabaselt ei käi.

Ei sobi klassikalisse kooli

Steiner-pedagoogikast ei saa rääkida klassikalise haridus- ja koolimudeli juures! Selle rakendamiseks lihtsalt puuduvad igasugused vähegi vajalikud tingimused. Steiner-koolitus eeldab ennekõike mõtteparadigmade ja suhtumise muutust. Tähelepanu tuleb pöörata nii vajaliku õpikeskkonna kujundamisele kui ka hariduse sisulistele küsimustele.
Näiteks koolimajad ei peaks ega tohikski Waldorf-koolituse puhul olla sellised kasarmu tüüpi ehitised, nagu on enamik tüüpprojektide järgi ehitatud Eesti koole: pikad sirged koridorid, millest ühele või ka kahele poole avanevad reas üheülbalised klassiruumid. Kõik on ühtlaselt kantis, ristkülikus ja ruudus; põhielementideks betoon, kipsplaat (sageli kaetud umbse kattematerjaliga), reliin ja plastik.

Arhitektuur ja interjöör

Waldorf-kool peaks olema ehitatud individuaalprojektina. Peamiseks ehitustüübiks on mujal Euroopas kujunenud kärjekujulised koolid, kus valdavalt kärjekujulised klassiruumid ja abiruumid paiknevad ringis ümber keskme (näiteks puhkeruumi või raamatukogu). See ehitustüüp põhineb arusaamal, et mitmetahulisus kombineerituna koostööd sümboliseeriva kärjemudeliga loob esteetiliselt ja vaimselt sobivama õpikeskkonna kui nn klassikaline lahendus. Kahtlemata ei ole see ainuvõimalik ehitustüüp, vaid üks enamlevinud näide. Oluline on, et lapsed ei tunneks ennast kapseldatuna üheülbalistesse tüüplahendustesse, mille kujunduse määrab pigem rahastamise nn ökonoomsuse taotlus kui püüdlemine suu­rema inim- ja loodussõbralikkuse poole.
Samavõrd tähtis kui kooli arhitektuur on ka selle interjöör. Samuti kogu kooliümbruse kujundus. Interjööris tuleks eelistada looduslähedasi ja -sõbralikke materjale (näit rohkesti naturaalset puitu). Kooli juurde peab kuuluma hästi korrastatud kooliaed koos ühiselt hooldatavate lillepeenarde, ilupuude ja -põõsastega ning peenramaa. Nimelt on üks osa Waldorf-koolide programmist looduslähedane töökasvatus. (Siit võib tõmmata mõningase ja õnneks positiivse paralleeli maakoolide nõukogudeaegsete kooliaedadega. Mõnel pool on need õnneks säilinud ja kasutusel praegugi.)
Enamasti on Waldorf-koolides õppe-ainete seas kesksel kohal (suurema tundide arvuga) rohkem loovust nõudvad kunstilise suunaga ained, nagu juba eespool mainitud kunsti- ja muusikaõpetus, samuti keeled ja kirjandus. Kuid see ei tähenda, et loodus- ja reaalaineid väärtustataks vähem. Õppeprogrammi kuuluvad kõik peamised tuntud ained, lisaks eespool nimetatuile ajalugu, geograafia, käsitöö jm. Kehaline kasvatus ei ole suunatud saavutusspordile (tippspordi poole pürgimisele), vaid kombineeritud eurütmiaga, joogaelementidega jms, sest kehalisel kasvatusel on ennekõike vaimset kasvatust toetav roll.
Õpetuse teeb omanäoliseks see, et ei keskenduta faktide ladestamisele mällu ja nende ülesütlemisele testides jäikade hindenormide alusel nagu tänases Eestis, vaid arengule ja loovusele, suuresti õpetaja isikliku eeskuju innustusel. Pigem rakendatakse sõnalist suunamist ja kannustamist. Eesmärk ei olegi lülituda klassikalisse jäigalt normeeritud süsteemi, vaid kompleksne vaimne ja loov areng, terviklik ja iseseisev isiksus.
On äärmiselt oluline, et klassid oleksid väikesed, näiteks kümmekonna õpilasega. Erakordselt olulisel kohal on ju vahetu suhtlemine nii õpetajate-õpilaste kui ka õpilaste endi vahel. Tuleb vältida suurtele klassikollektiividele nii omast kambakraatlikku hierarhiat ja samas teatud liiki anonüümsust. Suured klassid oleksid Waldorf-koolituse surm. Väikestes klassides on võimalik luua tänaste koolide omast hoopis sõbralikum psühhokliima ja saavutada vajalik keskendatus õppetööle, ilma et väliseid sunni- ja veenmismeetodeid peaks rakendama konveiermeetodil, nagu linnades tihti lausa mammutlikes kool-kombinaatides on tavapäraseks saanud. Ma kujutan ette, et ühes ladusalt toimivas Waldorf-koolis on Eesti mastaape arvestades optimaalne üks klassikomplekt igas klassiastmes. Seega oleks kooli optimaalne suurus põhikooli puhul ca 100 ja gümnaasiumi puhul 130–140 õpilast. Väga tähtsal kohal on mõistagi õpetajate isiksuslik kvaliteet. See ongi vast peamine: sõbralik õpikeskkond ning keskendumine loovainetele.

Üldhumaansed väärtused

Mina ei poolda religioosset süvaõpet või koguni kitsalt kristluse propa­gandat. See (nagu muugi patriarhaalsust õhkav) oleks tänapäeval pigem minevikuhõnguline rudiment. Samas võib Waldorf-koolides rakendada mit­te pelgalt religioonikeskset (eriti pelgalt ühe religiooni keskset) ja mitte­konfessionaalset filosoofiaõpetust, mis tutvustaks õpilastele ka sellist inimese ja maailma käsitlemise viisi, milles tunnistatakse mittemateriaalse­te dimensioonide ja intellektide olemasolu. Näiteks anda tutvustav, kokkuvõtlik ja otsestest hinnangutest hoi­duv ülevaade muinasusunditest, suurtest maailmareligioonidest, new age’i suundadest ja peamistest mittereligioossetest maailmakäsituse viisidest (neid ei saa ega tohigi samastada pelgalt klassikalise materialismiga). Aga kui see valdkond pingeid põhjustab, on siin muidugi mõtlemise ja arutelu koht, mida ja millises mahus käsitleda. Mõistagi on võimalikud erinevad valikud kooliti. Tähtis on, et võimalikud arutlused ei tõmbaks kriipsu peale Waldorf-pedagoogika üldhumaansetele väärtustele, millest eespool ülevaatlikult juttu oli.
Hästi toimiv Waldorf-süsteem on selles mõttes tervik, et lisaks koolidele tuleb rajada ka analoogsetel alustel toimivad lasteaiad ja kõrgkoolid. (Öeldakse, et hea Steiner-õpetaja võrsub alles sellest, kes on algusest pea­le ise selle koolitüübi läbinud.) See oleks eluterve ja süsteemne konkurents nn klassikalisele mudelile. Me ju ometi ei karda konkurentsi ning seda riiklikultki toetada (selmet kammitseda)?

Mõne aja eest mõtlesin uurida, millistel tingimustel võivad alaealised Eestis aborti teha. Ennekõike huvitas mind, kas alaealistel on abordi tegemiseks tarvis vanema või hooldaja kirjalikku nõusolekut.

Asjatundliku seisukoha saamiseks pöördusin sotsiaalministeeriumi poo­le. Algselt teatati ministeeriumist, et tulenevalt Eestis kehtivast õiguslikust regulatsioonist on alaealisel abordi tegemiseks vaja vanema või hooldaja nõusolekut. Et ministeeriumi esindaja juriidiline analüüs tundus konarlik, otsustasin ka ise asjakohased õigusaktid lähema vaatluse alla võtta. Selle tulemusena jõudsin aga sootuks teistsuguse tõlgenduseni.

Õigus, mis teeb murelikuks

Nimelt paistis seadus kokkuvõtlikult ütlevat, et kui alaealine soovib teha aborti, siis günekoloog, olles arvamusel, et patsient on võimeline iseseisvalt vastutustundlikult kaaluma poolt- ja vastuväiteid, ei pea taotlema vanemate nõusolekut. Veelgi enam: ta ei ole kohustatud viimaseid eesseisvast protseduurist isegi informeerima. Ning kui günekoloogile tundub, et vanemate keeld aborti teha kahjustab ilmselt alaealise patsiendi huve, siis on ta mitte üksnes õigustatud, vaid lausa kohustatud vanemate seisukohta eirama. Ilmselgelt jätab selline õiguslik regulatsioon kõik väga lahtiseks (mis on “ilmne” ja millistest “huvidest” jutt käib?) ega paku vanematele mingit kindlust.
Palvele selgitada vastati sotsiaalministeeriumist, et tõepoolest olevat nende algne seisukoht olnud ekslik ning minu tõlgendus kehtivast õiguslikust regulatsioonist ongi korrektne. See teeb aga äärmiselt murelikuks.
Miks on alaealistel piiratud teovõi­me? Inimene sünnib maailma n-ö puh­ta lehena ning ühiskonna normide tundmaõppimine võtab üksjagu aega. Lisaks ajale nõuab isiksuse küpsemine ka hariduse ja elukogemuse omanda­mist, et inimene oleks suuteline orienteeruma ühiskonnas ja kultuuris, tund­ma kehtivaid norme ja tavasid ning tunnetama oma kohta end ümbritsevas koosluses. Enne teatud küpsuse saavutamist ei või eeldada, et isik suudab oma otsuste ja tegude tagajärgi vastutustundlikult hinnata. (Eelöeldu taustal näib sotsiaalministeeriumi tervishoiu asekantsleri Ivi Normeti arvamus, et tütarlast tuleb naisena käsitada niipea, kui tema füüsis on alustanud naisena funktsioneerimist (PM, 15.11.01), ignorantse ning kitsarinnalisena.)
Seepärast on õigussüsteemiga põhjendatult ette nähtud, et alaealiste või­malused teatud tähendusrikaste otsuste tegemiseks (nt kinnisvara ost-müük) on piiratud ning selliste otsuste tegemise õigus ja kohustus lasub nende seaduslikel esindajatel, üldjuhul vanematel. Suuremad lapsed võivad teatud otsuseid teha vahetult, eeldusel et neil on selleks vanemate luba (nt abiellumine).

Otsustaja vastutab

Mida tõsisemad on ühe või teise otsuse tagajärjed ning mida enam küpsust selliste otsuste tegemine nõuab, seda suuremad piirangud on alaealiste otsustamise ja tegutsemise vabadusele seatud. Seejuures on mõne otsuse ja teo puhul piirangud sedavõrd ulatuslikud, et arvesse ei võeta isegi alaealise vanemate seisukohta. Näiteks on täisealisel keelatud noorema kui neljateistaastasega suguühtesse astuda isegi juhul, kui vanemad annaksid selleks nõusoleku.
Kõik eeltoodu lähtub aluspõhimõttest, mille kohaselt ei saa alaealise vaba tahet käsitleda selle terviklikus tähenduses, sest see eeldab hariduse ja kogemuste omamist ning sotsiaal­sete normide tundmist. Ennast ja teisi kahjustamata saab vaba tahet kasutada üksnes sotsiaalselt küps isik. Kuivõrd ühiskondlikud suhted on aga valdavalt üles ehitatud just poolte vabatahtlikkusele ja ka lastel tuleb sellistes suhetes osaleda, ongi vanematele pandud kohustus toimida oma laste heaolu tagamiseks viimaste esindajatena. Sellisel regulatsioonil on väga üheselt mõistetav otstarve – kaitsta alaealisi nende endi kogenematusest ning kolmandate isikute kurjadest kavatsustest tulenevate soovimatute tagajärgede eest.
Otsustab see, kes vastutab. Ja vastupidi. Põhiseaduse kohaselt on vanemad ainsad isikud, kel on oma laste kasvatamise ning nende eest hoolitsemise õigus ja kohustus. Järelikult on vanemad ka ainsad, kel on oma laste ees vastutus!

Alaealine valimas elu või surma

Selles kontekstis tekib äärmiselt tõsine küsimus: miks ei arva kehtiv õigus vanemate heakskiitu vajavate otsuste hulka ka alaealise otsust teha aborti? Mõnikord väidetakse, nagu oleks põhjuseks asjaolu, et siis pöörduksid vanemate hukkamõistu kartvad tütarlapsed nn nurgatagustesse kliinikutesse, mis kujutaks tõsist ohtu nende tervisele. See argument on ilmselgelt ebaloogiline: see, et inimese tapmine ebahügieenilistes tingimustes on tapja suhtes ohtlik, ei saa olla põhjenduseks kõnealuse protseduuri läbiviimiseks meditsiiniasutuses. (Loogiline lahendus oleks vä­listada nn nurgataguste kliinikute tegevus.) Nii jääb üle eeldada, et tõenäoliselt on kehtiva regulatsiooni põhjuseks seadusandja arvamus, et abort kui meditsiiniline protseduur ei oma potentsiaali tuua kaasa tõsiseid tagajärgi.
Selline seisukoht on rängalt ekslik. Ka õiguskantsler on oma ametlikus arvamuses kinnitanud teaduslikult üheselt mõistetavat fakti, et sündimata inimene on samavõrd inimene kui ükskõik kes meist ning omab sellisena samuti õigust elule. Kujutada ette, et kinnisvara võõrandamine, aktsiatehingute tegemine või abiellumine võib tuua kaasa tõsisemaid tagajärgi kui oma lapse tapmine, on mitte üksnes kitsarinnaline ja rumal, vaid ka sügavalt ebahumaanne. Süütu inimese tapmise tagajärgi nii noore ema füüsisele kui ka psüühikale on kohatu ebasoodsa kinnisvaratehinguga võrrelda. Seda isegi üdini materialistlikus ühiskonnas, kus inimelu väärtustatakse üha madalamalt. Peaks olema ütlematagi selge, et alaealistel ei ole kohane elu ja surma küsimusi puudutavaid otsuseid iseseisvalt teha.

Kas kinnisvara on tähtsam?

Eelöeldule võib ju vastu väita, et seadusekohaselt tuleb vanemate nõusolekut küsida, kuigi üksnes juhul, kui alaealine ei ole võimeline oma tegude tähendust lõpuni mõistma – seega oleks justkui lapse heaolu tagatud. Siinkohal tuleb aga mõelda kahele asjaolule. Esiteks on pentsik arvata, et alaealised võiksid üldse mõista abordi tagajärgi, kui suurem osa täisealistestki ei teadvusta, et sündimata laps on inimene, mitte pelgalt kudedeklomp. See, kas konkreetse otsuse tagajärjel tapetakse inimene või mitte, omab aga tagajärgede vaatevinklist absoluut­set tähendust – isegi juhul, kui püüda must enese jaoks valgeks mõelda.
Teiseks on vanemate nõusoleku nõue nt kinnisvaratehingute puhul absoluutne. Tõepoolest, ei saa ju eelda­da, et günekoloog (nagu ka notar) suudab adekvaatselt hinnata, kas konkreetne alaealine annab endale oma tegude tagajärgedest täielikult aru või mitte. Naistearst ei ole psühholoog ega selgeltnägija, samuti puudub tal ülevaade konkreetse tüdruku hingeelust ning sotsiaalsest taustast. Kui arstile on iga aborti teha sooviv isik järjekordne klient (abordi puhul on patsiendist kohatu rääkida), siis vanematele on ta tütar – üks ja ainus, inimene, keda tuntakse ja armastatakse hingepõhjani. Normaalsel juhul on vanemad oma laste hingeelu mõistmises konkurentsitult parimad eksperdid. Seetõttu oleks absurdne väita, et naistearst oskab alaealise arusaamist oma tegude tagajärgedest hinnata ligilähedaseltki nii hästi kui ema ja isa.
Nagu öeldud, saab konkreetse otsuse tagajärgede eest vastutada üksnes see, kel on õigus ja kohustus otsus teha. Kui aga riik ei pea vajalikuks küsida vanematelt nende laste kõige olulisemate ning eriti sügavale ulatuvate tagajärgedega otsuste jaoks kinnitust – veelgi enam, ei pea vajalikuks vanemaid sellistest otsustest isegi informeerida –, siis kuidas saab rääkida vanemate vastutusest oma laste eest hoolitseda? Kui otsuse, kas konkreetne tüdruk on piisavalt küps oma tegude tagajärgedest täielikult aru andma, teevad naistearstid, peaksid nad ka vastutust kandma. Ilmselgelt nad seda üheski tähenduses ei tee.
Eriti õõvastav on tõsiasi, et riik toe­tab aborti, kaasa arvatud alaealiste sooritatavat aborti rahaliselt, kandmata samas lapsemadel tekkida võivate raskete psüühiliste komplikatsioonide eest mingit vastutust. Kui see ei ole süüdimatu käitumine, siis mis see on?
Vääriti mõistmise vältimiseks juhin tähelepanu veel kahele asjaolule. Esi­teks ei tähendaks vanemate nõusoleku nõue mingil juhul, et nad võik­sid sundida oma tütart aborti tegema. Jutt on ühemõtteliselt üksnes nõusole­kust abordi tegemiseks, mitte selle te­gemata jätmiseks. Seetõttu on nt Eesti Naistearstide Seltsi presidendi Helle Karro vastupidine seisukoht (vt PM, 15.11.01) eksitav. Teiseks, arstidel peab alati olema õigus päästa inimese elu, kui tarvis, ohverdada sel eesmärgil ka sündimata inimese elu, olenemata alaealise ema vanemate seisukohast.

Tundmata lapselapsed

Praegu kehtiva õigusliku regulatsiooni puhul on tekkinud anomaalne olukord, kus paljud lapsevanemad ei pruugigi teada, et nende lapselapsed on oma elu lõhkikistuna haiglate prügikastides lõpetanud. Õudne ja karm, aga tõsi. Vähim, mida seaduseandja saab teha, on võtta vastu otsus, kas käsitada vanemate vastutust oma laste eest hoolitsemisel ja nende kasvatamisel pelgalt tühjade sõnadena, naeruvääristades meie riigi- ja ühiskonnaelu alusdokumendiks olevat põhiseadust, või muuta alaealiste aborditegemist reguleerivat õigust. Kehtiv regulatsioon ja põhiseadusest tulenev vanemate vastutus välistavad teineteist.
Jääb loota, et ka Eesti Lastevanemate Liit asub selles tõsises küsimuses lapsevanemate huve esindama.

SAMAL TEEMAL

Aivar Haller,
Lastevanemate Liidu juhatuse nimel


“Kuna Lastevanemate Liit ei ole viinud oma liikmete seas läbi vastavasisulist küsitlust, rääkimata uuringust, saame rääkida pelgalt juhatuse liikmete seisukohast.
Varro Vooglaiu probleemipüstitus on igati mõistetav. Omalt poolt soovime asjale lisada veel ühe vaatenurga. Nimelt usume, et iga lapsevanem, kes oma lapsest vähegi hoolib, soovib talle raskel hetkel toeks olla. Kui seadus jätab võimaluse, et kujunemisjärgus ja elukogemuseta noor inimene saab langetada talle üle jõu käivaid (surma puudutavaid) otsuseid, on selle seaduse loojatel asjad lõpuni mõtlemata jäänud.
Iga pere elus on paremaid ja halvemaid aegu ning tõsised probleemid tekivad tõenäoliselt just siis, kui üksteisest kaugenetakse. Tänane seadus soosib seda kaugenemist veelgi ja on seetõttu taunitav.
Samas soovime juhtida tähelepanu sellele, et kõnealune seadusemuudatus aitab meid küll pisut, aga ei küüni probleemi juurteni. Tõeline probleem ei ole mitte see, et väljakujunemata inimene saab langetada surmaotsuse, vaid see, et ta on sellisesse olukorda üldse jõudnud.
Igatahes täname Varro Vooglaidu selle valusa teema julge käsitlemise eest, toetame vastavat seadusemuudatust ja usume, et siit võib saada alguse veelgi sügavam ühiskondlik arutelu väärtushinnangutest, mis meie peresid ühendavad või lõhuvad.”

Eesti moraalne tasakaal sai viimastel valimistel tõsiselt kannatada. Seaduslikkuse usaldusmehe õiguskantsler Allar Jõksi resümee oli: “Sellises hirmuõhkkonnas ei saa valimised demokraatlikult toimuda.” See osutab institutsioonide legitiimsuse langusele määral, millest kaugemale minna pole võimalik.

Toomas Hendrik Ilvese Estonia saalis peetud võidukõne mõte uue lehekülje pööramisest, äsjaolnu unustamisest, edasiminekust viitas ehk sellegi tajumisele kui suureks oli paisunud võidu hind. Eestile, meile kõigile oleks hea kui need hinnad jääksid võimalikult madalaks. Katsed leida võrdselt “süüdlasi” igast leerist ei väära peamist –küsimust legitiimsusest. Eristan legaalsust ja legitiimsust.
“Tõsiselt häirima jääb, et napi võidu garandiks oli õiglase minevikutõlgenduse ja rahvusteadvuse üles äratamise idealistliku idee kõrval vaikimisi aktsepteeritud vihkamine ja hirm,” võttis selle kokku Evi Arujärv (EPL, 29.09.).

174 : 162

Hirm pole kadunud. Uus hirm – legitiimsuskriisi ees – takistab juba praegu valimistele tagasivaate avarust. Kuid sellest ei saa üle teisiti, kui demokraatia kaitsele asudes. Tunnustades, et üks pool kogeb paljutki toimunust väheväärika ja ebaõiglasena. Ja aktiivne dialoog nendega on Eesti tuleviku seisukohalt ülioluline. Vastuolu deklareeritud väärtuste ja vahendite vahel oli liiga terav. Koos võiduga võeti ka vastutus tuleviku eest. Milline seeme siis ikkagi pandi mulda? Küsimus on selles, millisel määral toodeti ühiskon­nas lõhesid, mille lappimine võib presidendile olla väga keerukas.
Toomas Hendrik Ilvesel seisab ees vajadus kiiresti reageerida vähemalt kolmele probleemile: osa elanikkonna üsna sügavale emotsionaalsele stressile, mitte-eestlaste usalduse nõrkusele ning kahtlusele tema toetuses euroopalike väärtuste üldkehtivusele. See tähendab kinnitust, et inimese inimväärikus on kaitstud, on seatud ettepoole hetke poliitilisest kasust, et Eesti austab tõde. Praegune Eesti saab Eesti NSV-st olemuslikult erineda vaid selles mõõtmes, kõik muu on kõrvaline.
Need teemad on edukas presidendirollis kesksed ning nendega tegelemata jätmist ei suuda asendada välispoliitiline aktiivsus ja sel rindel võitudest raporteerimine. Presidendi peamine ülesanne on kodus ühiskonda stabiliseerida ja võimu tasakaalustada. Selleks rolliks on vaja moraalset ja poliitilist kapitali.
Ilvesese kui “protestipresidendi” (nii teda tituleeriti) edu rajanes kontrasteerimisel. Lausa mustvalges skeemis nii napp võit, kus 345-st vaid mõne tosina valijamehe (1%) meelemuutus oleks võinud kaaluda otsuse teisele poole, peaks pakkuma tõsist mõtlemisainet. Kaks kuud kestnud “Vaino käsilase” lakkamatu tümitamine ja nii et vastaskandidaat, Columbia Ülikooli vilistlane ja Vaba-Euroopa mees paistaks võimalikult paremas valguses, pole just päris “mäe poolt hiire sünnitamine”. Suhe 174 : 162 viitab selgelt Eesti poliitilise eliidi olulisele mustrile. Siin on üks arutluskoht Eesti eliidi eri rühmadele.
“Maagilise 80” (simuleeriti 40 kirja) taha koondunud kunstimeistrid on naasmas oma “liistude juurede”, nagu Reiljan neile üleolevalt soovitas. 162 –“200 patuse” peamehe poolt hääletanud (Arujärv viitas Ilvese nimetatud süüdlaste arvule – EPL, 29.09.) naasevad frustreeritult päevapoliitikasse.
Kuidas nad siis ennast õigustavad? Kas tõesti ei saanud 162 saadikut aru sellest, milles peajoone lehed neid veensid? Ütleme Arnold Rüütel – mõtleme Albert Speer? (Eerik-Niiles Kross, Albert ja Arnold, EPL 5.09.). Miks ei võetud kuulda neid, kes seadsid Rüüt­li kõrvuti natsiriigi kõige jäleda­mate mõrvaritega või ei uskunud Alo Lõhmuse väiteid, et Rüütel oli KGB tööriist, kes otseselt ja teadlikult kiusas taga Johannes Hinti ja on seega kaassüüdlane tema hukus? Toomas Kümmeli ja Vahur Laiapea filmis lavastatud vastasseis kahest või enamast Rüütlist – miks ei veennud see neid 162, et tegemist on ebaausa inimesega, lausa Karl Vaino soosikuga, nagu see ühel särgilgi seisis? Kas nad tõesti hääletasid mitmekordse käsilase ja põhjani moraalitu inimese, peaaegu et koonduslaagriülema poolt?
Halvim oleks kuulutada nad ikka veel mitte kahetsevateks minevikumeesteks. Ka nende häältes oli selgelt oma elukogemusest tulenevat protestihäält. Rüütli poolt hääletades hääletasid nad õiguse eest näha maailma värvilisemana kui seda esitasid need, kes teavad ajalugu vaid kehvadest raamatutest. Hääletades tegid nad ja teevad ka edaspidi järeldused Eesti meedia usaldusväärsuse kohta. Valdavalt Ilvest toetanud meedias liikvele lastu tekitas vähemalt nõutust neis, kes on nõukogude aja “kaasa elanud” ja selle valikuid kogenud.
Rahva toetusprotsent Rüütlile jäi ka nüüd suureks, kuid eakamate valijameeste valdav toetus peegeldab suuresti ka manipuleeritud ja autentse mälu erinevust. Ja see mälu ei kao kuhugi, vaid nõuab “oma õigust”, sest mineviku sisuks pole vaid “kolhoosiesimehelik laudasõim”, kui tsiteerida Ilvest (Sirp, 17.03.). Mineviku ja tuleviku vastandus ei kattu Rüütli ja Ilvese vastandusega. Kõigi eelduste kohaselt ei hääletanud mitte-eestlaste enamik Rüütli poolt, vaid Ilvese vastu. Miks ei näinud nad Ilveses oma tuleviku panti?

“Mehhiklaste president”

Valimiseelsed küsitlused osutasid, et mitte-eestikeelsete seas oli Ilvese toetus mitu korda madalam kui eestlaste hulgas. Kindlasti pole see tõusnud. Pärast Ilvese vastust küsimusele venelaste staatusest Eestis tituleeris üks mitte-eestikeelne kommentaator ta mehhiklaste presidendiks. Valimiste eel kogutud poliitiline kapital, mida toetas ka oma vene tausta tutvustamine eelkõige vene lugejale, sulas ära valimisvõidu intervjuus. Nimelt võrdles Ilves meie venelasi Kuuba immigrantide ja mehhiklastega. Erinevalt nt “latiinost” on viimastel palju selgemalt negatiivne konnotatsioon (latiino on hispaaniakeelne ameeriklane, mehhiklane aga viitab illegaalsele või hilismigrandile). Kuid mis peamine –meie venelaste ja naaberriigi põhirahvuse selge “distantseerumine” mitme­sugustest värvilistest on ju hästi teada.
Kas etendas selle paralleeli pinnale tõusmises rolli venelase kui traditsioo­nilise “vaenlase” kuju? Või see, et just venelasi esitab ajakirjandus Ilvese oponendi Keskerakonna peamiste toetajatena? Igatahes korjas ka ETV venekeelne uudistesaade selle faux pas kohe üles (eestikeelne “Aktuaalne kaamera”, nagu ikka, ei märganud midagi). Lisaks sellele tutvustati samas saates Ilvest kui topeltkodakondsusega ameeriklast, koos kommentaariga, et “meie tahaks ka topeltkodakondsust”! (Toomas Hendrik Ilves on tegelikult ammu USA kodakondsusest loobunud – toim.)
Kuid selletagi on Ilvese üks tõeline väljakutse ka mitte-eestlaste presidendiks olemine. Ameerika taust on niigi negatiivne märk. Erinevalt Rüütlist ja eriti Merist, kes rääkis meeleldi ja seejuures head vene keelt, Ilvesel seda kaarti pole. Kuid tal on tegutsemisvabadus, mida Rüütlil poleks olnud. Nagu Meril oli piisavalt poliitilist kapitali, et toetada näiteks välismaalasteseaduse lõdvendamist, ilma et teda saaks kohe süüdistada “Eesti mahamüümises”, nagu juhtub teiste poliitikutega, on ka Ilvesel vähemalt seda laadi ressurssi ja tubli eeskuju. Meenutagem, kuidas omal ajal püüdis “kõigi tublide eestimaalaste” diskursust juurutada Ilvese elukäiguga ühisjooni omav presidendikandidaat Rein Taagepera. Paaril korral üritas seda kõnepruuki kasutada ka Meri, kuid loobus. Ilves seisab aga usalduse taastamise väga pika tee alguses.

Hirmu faktor

Oma esinemistes on Ilves rääkinud palju hirmust. Nagu Evi Arujärv viitab, on meediatöötlus viinud Eesti selleni, et inimesed häbenevad oma maailmavaadet (EPL, 29.09.). Hirmutamise olulisust tajus ta psühholoogi ja väljaõppinud propagandatöötajana üsna hästi. Just selles suunas töötas Ilvese meeskond. Rüütel, keda tuntakse ju rahumeelse ja lepitavat juttu veeretava inimesena, rääkis tõsiselt häirituna juba “psühholoogilisest terrorismist”. Mindki hirmutas see halastamatus, laimavad paralleelid (võrdlused Nürnbergis kohtu alla antud natsijuhtidega), mida ei saa kaitsta sõnavabaduse sildiga. Siin pidanuks tulevane president taipama, et meedia demoraliseerumine saavutab meile kõigile ähvardava ja demokraatiat laostava ulatuse. Olen kindel, et õiglustaju säilitanud eestlaste seas oleks Ilvese selge seiskohavõtt tema reitingut tõstnud ja ta oleks valimiskogus võitnud hoopis suurema ülekaaluga.
Vähe lootust paranemiseks annavad need, kes serveerivad põhisüüdlastena Rüütli-mehi, kes olevat ta n-ö lõvide ette heitnud. Ei, kampaania ilme kujundas poliitiline kultuur. Rüütli tagantjärelegi võimalikult määrituna esitamine vaid kinnistab seda poliitilist kultuuri. Rüütliga nahutamine on kunagisele EKP-lasele sõnum ka tulevasteks valimisteks – sellest, mis temaga juhtub, kui ta veel julgeb avalikus elus esineda. Selle põhiheli andis 2006. aasta kevadel kätte Ilves, heites õhku süüdistuse: “Kas ka rajooni parteisekretär, keskkomitee liige, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust? Ma ei oska ega söandagi seda ütelda. Ent küsimus jääb õhku ega kao. Kui “endised” oskaksid käituda ja näiteks kahetseksid oma kunagisi tegusid-kuuluvust, siis ehk oleks mingit lootust” (Sirp, 7.03.). Pole kahtlust, et kellegi süülisus seostatakse tema positsiooniga, mitte selle­ga, mida ta konkreetselt tegi. See il­mestas ka Rüütli-vastast kampaaniat, mis demonstreeris suhtumist “oli sul amet, küll me ka süü leiame”. Jääb vaid nõustuda Evi Arujärvega, et ka kaks kümnendit pärast ENSV likvideerimist (1990) võimaldab antikommunistlik populism ükskõik kelle panuse vaba Eesti sünnis lihtsalt maha kriipsutada.
Kes on elanud üle nõukogude aja kodumaal, eriti kui ta mäletab 1950-ndaid, sai täpselt aru, mida “valel ajal” elanu või valesse kohta sündinu peab nüüd tegema. EKP rajoonikomitee osakonnajuhtaja Andrus Ansip ja tihedalt “endistest” komplekteeritud reformipartei juhtkond taipas kohe, kuidas on õige kahetseda, st kelle selja taha peab asuma. Vaevalt oli Ilvese meeskonnal võimalik isegi meenutada, milline võis olla EKP Tartu Rajoonikomitee osakonnajuhataja roll 2. veebruari ja 24. veebruari sündmustes aastal 1988. (Marju Lauristini meenutuste kohaselt võeti Tartu rahu tähistajad Tartus vastu koertega.) Ma polnud üllatunud, et nende 80 kodaniku seas, kes Rüütlit manasid, oli ootuspäraselt arvukalt meelt parandanud õigesti käituma hakanud “endisi” –kõrgkoolide komsomolijuhte, partorge ja koguni EKP KK liikmeid ning Andropovi aukirjade laureaate!

Läänelikud väärtused

Ilves on rõhutanud, et kuni “mitte faktid ja ebameeldiv minevik ise, vaid faktide ja mineviku mainimine on lubamatu ja lõhestab ühiskonda, ei pääse me tundest, et ikka väntab seesama härg” (Sirp, 17.03.). Lõhestamisjuttu on Saksamaal ajanud mõned endised natsid. Nende, kelle hingel pole kriminaalkuritegusid, mineviku meenutamine pole alates 1955. aastast Saksa poliitilises kultuuris hea toon. Eestis pole ma kuulnud kedagi mineviku-uurimist vaidlustavat, küll aga mäletan ajaloolasi mineviku võltsimise vastu protesteerimas, kaasa arvatud Rüütli väljajätmise vastu õpikuist. Just selles on asjadele lähedalt vaadates meie ajaloo peamine probleem.
Läänelikke norme iseloomustab üld­kehtivus. Selles valguses pole ma nõus Rein Veidemanniga, kes pani ETV “Foorumi” valimissaates pahaks Jaan Krossi möödunud aegadele väga iseloomuliku rituaalse pöördumise tsiteerimist, mis käsitles ka valimispropagandat. Lukase karjatus, et tsitaat “on kättemaks selle eest, et Kross kirjutas alla 80 kunstiinimese pöördumisele”, oli veelgi kõnekam. Quod licet Iovi non licet bovi – s.t mis on lubatud Kümmelile-Laiapeale, pole lubatud teistele? Kas mõned härjad on enam õigustatud väntama? Kuidas saab kellegi autentse tsitaadi esitami­ne olla kättemaks? Ajaloolasele ei peaks olema võõras historismi printsiip. (Et kohe valesti ei mõistetaks, li­san, et see on Marxi-eelse õigusajaloolise koolkonna leiutis.) Lisaks võiksin tuua terve raamatutäie sedalaadi lõike Mikiverilt, Merilt, Ernesaksalt ja veel väga palju­delt ja üldse mitte kättemaksuks. Rüütel nagu paljud teised tegi läbi alandused (rahvakunstnike preemiad ületasid kaugelt tema palga), kuid me võisime kesta laulva revolutsioonini. Sedalaadi filmitsitaadi või luulereaga ei saa kedagi alandada, kuigi kusagil näikse arvatavat, et tollaste inimväärikust alandavate rituaalide kaasategemisega (sh filmis näidatud laulupeo lapsed), ei alandatud meid siis veel piisavalt.
Milleks rebida valikuliselt lahti tolle aja haavu? Mida kaugemal keegi nendest aegadest/valikutest oli, seda vähem on tal õigust asuda kohtumõistja rolli.

Võltsitud ajalugu

Küsitava moraaliga toimisid eelkõige konteksti teadlikud moonutajad, näiteks filmi “Lõpetamata lause” loojad Laiapea ja Kümmel, sest nad teadsid ju tõsiolusid, hinda, mida tuli maksta, et “vältida, et väldata”, nagu on laulnud Paul-Eerik Rummo. Nagu üks filmi arvustajaist konstateeris, saavutati selle propagandistlik efekt konteksti nihutamisega. Ajaloo taasloomise keeles on sedalaadi tehnika lihtsalt üks ajaloo võltsimise viise. Kõrvuti riigi inimestele tagasi andmisega, võiks nüüd, mil võit käes, asuda ka lääneliku ajalookirjutamise põhitõdesid meenutama. Vergangenheitbewältigung’i,mida Ilves armastab meile eeskujuks seada, metodoloogia on piisav. (Mina isiklikult ei toeta siiski Helmut Kohli “ajaloovõitlejate” Vergangensheitsbewälti-gung’i, vaid sotsiaaldemokraatlikumat franfurtlaslikku (Adorno, Habermas) mineviku “läbitöötamisvajadust”.) Kui poliitilise eesmärgi nimel ohverdatakse moraal, ausameelsus, siis pole mitte ainult võidul ja poliitikal, vaid ka Eestil tõelist väärtust!
Samad ootused on jõus ka avara­malt. Kommentaaris “Kommarid ah­ju” skandaalis leidis Ilves, et “need, kes staadionil provokatiivset särki kandsid, ei võtnud seda õhust”. “Nemad väljendasid end väljakutsuvalt, erinevalt nendest paljudest, kes on lihtsalt irdunud,” julgustas Ilves noori (Sirp 17.03.). Meie põhjanaabrite TV-kommentaatorid küsisid ka minult, kuidas saab konkreetsete inimeste nimesid siduda niisuguste üleskutse­tega. Tartu Ülikooli semiootikute järeldus selgitab ehk Jõulumaa inimes­te moraalset hinnangut hüüdele “Kom­-marid ahju!”: “Teise maailmasõja sündmuste tõttu on antud lausungil väga konkreetne ajalooline taust. See taust on eksplitsiitselt ära kasutatud, asendades “juudid” kommunismitaustaga inimgrupiga. Niisugune predikaadisubjekti lihtasendus T-särgil kui sisulisel massimeediumil on ohtlik, viidates sellele, et teatud konkreetse ideoloogia sihtrühma võib asendada muuga, millele siis rakendada sarnast poliitikat ja käitumist, nagu originaalsihtrühmale”. “Antud T-särki võib iseloomustada kui niisugust, millel on selge vaenuõhutav või vähemalt teatud vaenulikku käitumist üleskutsuv sõnum” (EPL, 16.08.).

Jõudu presidendile!

Kuidas Ilvese isikliku väärtus- ja stiilitundega ka poleks, ei saa ta kogu rahva presidendina ohverdada euroopalikke arusaamu solidaarsusele EÜS-i kaaslastega. Kord õigustuse saanud vihkamise vaim on nagu kuri dþinn, kes võib pöörduda iga hetk meie endi vastu. “Meie pääsemine on mäletamises,” nagu sõnastas selle Saksamaa president Ernst Weitzäcker.
Valimised on läbi. Avalikke valikuid ei tehtud erinevate moraalide vahel, sest nende äratundmiseks oleme Lää­nest piisavalt kaugenenud. Samas on kodanikuühiskond rõõmustavalt elavnenud. Kõikide märkide järgi võib ennustada elavnevat dialoogi presidendi ja rahva vahel, mis kahtlemata jõuab ka lossi ette (esimene katsekivi on omandireformi taaskäivitamise kuulutamine). Mõistlik on vaadata otsa probleemidele, millega tuleb edasi elada, mille kulgu enam hästi mõjutada ei saa. Mõnda asja saaks aga veel parandada. Selleks Ilvesele jõudu ja pealehakkamist!

Riigikogu on alustanud oma tööhooaega aruteludega kõrgharidusstrateegia teemal aastateks 2006–2015. Esmakordselt pärast taasiseseisvumist oleme jõudnud kõrghariduse vallas arengustrateegiani, mille koostamisest on võtnud osa kõik asjaosalised – nii üliõpilaste, õppejõudude, ülikoolide, rakenduskõrgkoolide, teadusasutuste, tööandjate kui ka võtmeministeeriumide ja parlamendis esindatud erakondade esindajad.

Strateegiat töötati välja pea kaks aastat ning selles püstitatakse arenguees­märgid ja kavandatakse tegevussuunad järgmiseks kümneks aastaks. Töö on olnud vaieldamatult pingeline, en­ne lühikese strateegiadokumendini jõudmist (mis sündis kompromisside hinnaga) valmisid põhjalikud analüüsid taasiseseisvumisaja 15 aasta tegevuste ja arengu kohta, mis lubasid seada sihte tulevikuks.
Vaieldamatult on (üli)õpilaste arvu ees­seisva vähenemise (demograafiline langus!) ja kõrgharidust pakkuvate institutsioonide paljususe juures tuleviku võtmesõna kvaliteet. Loodame, et gümnaasiumi- ja kutsekeskkoolilõpetajate arvu vähenemine ei too kaasa tudengkonna sama suurt langust, sest vähemalt osaliselt kompenseerib selle nn küpses eas üliõpilaste osakaalu märgatav tõus.

Kõik kõrgkoolid pole jätkusuutlikud

Kõrgkoolidest on tul­nud ettepanekuid kompenseerida Eesti tudengite arvu langust välismaalt Eestisse õppima asuvate üliõpilaste arvu järsu suurendamisega. Paraku on Eesti riigi strateegilised huvid välisüliõpilaste arvu suurendamisel seotud magistri- ja doktoriõppega, mitte bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse pakkumisega. Võtmeküsimus on Eesti tööstuse ja erasektori hilisem huvi ja võimalused koolitatud spetsialiste tööle rakendada.
2006/07. õa on kõrgharidust või­ma­lik omandada 36 õppeasutuses. Neist 30% jääb juba praegu üliõpilas­te arvus alla 500, mitmed neist pole eri põhjustel jätkusuutlikud. Konkurentsisuutlikkuse saavutamiseks tuleb leida võimalus kujundada selgelt välja iga kõrgkooli profiil, selleks on vaja keskenduda kindlatele tegevussuundadele, mis lubab nappe ressursse senisest otstarbekamalt ka­sutada.
Paratamatult tähendab see institutsioone puudutavate raskete hariduspoliitiliste valikute ja otsuste tegemist. Samas on vaja leida tasakaal kahe hariduspoliitilise suuna vahel – et kitsama spetsialiseerumise ja kõrgema kvaliteedi taotlus ei halvendaks õppele ligipääsu.
Oluline on muudatuste ettevalmistamisel austada euroopalikke kvaliteedikindlustamise põhimõtteid, mis võimaldavad erineva profiiliga institutsioonide arengut – tähtis on fitness for purpose, mitte fitness of purpose.
Senine välise kvaliteedikindlustamise kogemus (akrediteerimised) on olnud kasulik, sest on võimaldanud omandada kvaliteedikultuuri õppekava tasemel. Paraku on diplomite tunnustamise sõltumine akrediteerimise tulemustest muutunud piduriks ennekõike rahvusvahelises koostöös. Eesti kõrghariduspoliitikat hinnanud OECD ekspertide arvamusel peetakse seda ka pikas perspektiivis suhteliselt ressursimahukaks kvaliteedikindlustamise mehhanismiks, otstarbekamaks on peetud liikumist institutsionaalsele hindamisele. Strateegia kavandabki liikumist kaheastmelisele kvaliteedikindlustamise süsteemile, kus esmane litsents õppeasutuse tegevuse alustamiseks antakse pärast põhjalikku kvaliteedikontrolli ja valitsuse nn otstarbekuse otsust õppesuuna avamise kohta (see osa protsessist tagab vastavatel õppesuundadel riiklikult tunnustatud diplomite väljastamise õiguse andmise). Edaspidi on rõhk pea­miselt õppeasutusesisese kvaliteedikindlustamise süsteemi väljaarendamisel, mille toimimist hinnatakse iga seitsme aasta tagant toimuva institutsionaalse akrediteerimise käigus.

Ka erasektor peab kaasa aitama

Valikute suunamine loodus- ja täppisteaduste ning tehnoloogia valdkondade kasuks on kõrgharidusstrateegias selge eesmärk. Käivitada tuleb stipendiumiprogramm, täiustada õppeprogramme, kutsuda ellu tehnoloogiakeskusi ning tehnikakoole, tugevdada reaalainete õpetamist, sisustada õppelaboratooriume ning tõhustada reaalainete õpetajate koolitust. Noorte huvi, teadlikkuse ja motivatsiooni kasvule peab aitama kaasa ettevõtlussektor, osaledes aktiivselt ellukutsutavates projektides. Ülioluline on, et nendes protsessides lööksid oma ressurssidega kaasa ettevõtjad – eelkõige aruteludes õppekavade sisu üle –, kes oleksid valmis “laenama” tunnustatud praktikuid lühiajaliselt õppetöö rikastamiseks. Teiste maade kogemus näitab, et nii kaua, kui erasektor ei panusta õppetöö parendamisse, ei peeta probleeme piisavalt tõsisteks.
Keskendudes konkreetsetele ja eesmärgistatud koostööprojektidele ettevõtlussektori ja/ning välisriikide institutsioonidega, saab luua efektiivsed toetusskeemid lõpetajate teadmiste ja oskuste lähendamiseks tööandja ootustele. Õppekavaarenduse kaudu on otstarbekas sidustada kutse- ning hariduskvalifikatsioonide süsteeme ning muuta praktikakorraldus efektiivsemaks. Olulised on ka doktorantide, õppejõudude, teadlaste ja tippspetsialistide mobiilsuse toetamise skeemid. Väliskogemust on vaja tundma õppida ja oma tingimustes targalt kasutada.

Laiendada tasuta kõrghariduse kättesaadavust

Kavandatud struktuurne areng ning kõigile võimekatele noortele haridu­sele ligipääsu tagamine tähendab ka arvestatavaid investeeringuid. Kon­kurentsivõimelise palga ja tänapäevase töökeskkonnata minnaksegi mujalt paremat otsima. Kui Eestist lahkuvad õppejõud ja teadlased, on raske rääkida rahvusvaheliselt tunnustatud, kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse tulevikust. Ka ei saa normaalseks pidada olukorda, kus suur osa tu­dengitest käib täisajaga õpingute kõrval nädalas sageli veel 40 tundi tööl.
Piiratud ressursside tingimustes pole lahendusi leida muidugi kerge, kuid muudatused rahastamisskeemides tuleb ette valmistada, kaasates Eestile avanevaid Euroopas Liidu tõukefondide ressursse. Põhimõtteliseks muudatuseks kujuneb ka üleminek kolmeaastastele tulemuspõhistele lepingutele kõrgkoolidega, mis peaks tagama suurema stabiilsuse õppetöö planeerimisel. Muudatuste ettevalmistamiseks 2006.–2008. a on kokku lepitud säilitada riiklik koolitustellimuse maht praegusel kujul – ca 6300 õppekohta bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduses, millega luuakse võimalus omandada riigi rahastatud kõrgharidus 50% üldharidusgümnaasiumide ja 10% kutsekeskhariduse õppekava läbinule. Tahame suurendada koolitustellimust riigile vajalikel erialadel. Meie hariduspoliitika prioriteet on laiendada tasuta kõrghariduse kätte­saadavust ja võimaldada ligipääsu kõrgharidusele ka majanduslikult vä­­hem kindlustatud peredest pärit õpilastele. Tuleb laiendada toetusi, sh ühiselamutoetusi jm, mis oleks tuntav sotsiaalne tugi õpingute ajal. Kuigi mõni rahandusspetsialist soovitab prae­guse võimalusi avardava ressursi valdavalt reservi arvata, tahame suunata haridusse võimalikult palju uut raha.
Hooliv riik loob ühiskonna sidusust, uut kultuuri ja sotsiaalset kapitali ning parandab elukvaliteeti. Seda me kõik ju soovime ning elukestva õp­pe seisukohalt on kõrgharidusel eri­line roll uute hariduskvaliteetide edendamisel iga õppija seisukohalt.

Mailis Reps,
haridus- ja teadusminister
 

Mees, kes mõistab lindude ja loomade keelt

Tallinna Ülikooli professor, kultuuriteaduskonna filmi ja video õppetooli endine juhataja, looduse- ja filmimees Rein Maran tähistas septembris 75. sünnipäeva. Ta on teinud laias laastus 60 loodusfilmi, nende hulgas ka mõne mängufilmi.

Vaid filmimaailmas kodus olev inimene teab, mida õieti tähendab 60 filmi 75 eluaasta kohta. Rein Maran ütleb, et sooviks juba ammugi pühenduda ainult filmimisele, aga ta töötab filmitöö kõrvalt ka lektorina. Kokku annab filmi- ja õppetöö tema sõnul korraliku koormuse.
“Loodus võib meile ette mängida juhuseid, peab olema valmis neid fikseerima,” rääkis Maran, kes enne videviku saabumist sätib üles videokaamera ja heliaparatuuri ning peitub varjesse, et loomade liikumisajaks võttevalmis olla. Loodusfilmimise juu­res on palju aega iseenda ja oma mõtetega olla, kuulata, kuidas põder öösel puulehti ampsab. “Tavalise puhkamise mõiste on mulle võõras,” ütleb Maran, kes on võtteplatsil kevadest saati jälginud, kuidas ümbrus samm-sammult muutub ja värvivarjundid teisenevad. Tema sõnul inimene vaatab, kuid ei näe. Kõige raskem ongi õppida nägema.
Teil on käsil film põtradest ja nende keskkonnast. Kas põder on Eesti metsas tavaline loom või on ta muutumas harulduseks?
“Septembri keskel algas taas kolme kuu pikkune põdrajahihooaeg. Peagi siirduvad põdrad rohumaadelt, kus nad suviti ühtlaselt paiknevad, talvitumiseks sobivatele metsavõserikele, raielankidele ja männinoorendikesse. Jooksuajal, septembris-oktoobris, võivad nii seenelised-marjulised kui ka autojuhid neid sageli kohata. Põtrade arvukus on üleküttimise tõttu langenud mitu korda kriitilise piirini. 1924. aastal näiteks loendati Eestis ainult 24 põtra. Ka pärast üheksakümnendate algust oli võimalus põtra kohata väike. Tasapisi kogusid põdrad jälle jõudu. Kas põdrajahi uus intensiivistumine kuulutab põtradele taas kadu, seda näitab aeg.
Tõsi on, et mõnes männinoorendikus, kuhu loomad talveks koonduvad, põhjustavad nad noortele puudele ulatuslikke kahjustusi. Metsad on valdavalt erakätes ja kahjustuskohad ikka samad. Mis on tegelik põhjus, miks põdrad nii massiliselt noorendikke hävitavad, pole minu pädevuses öelda. Aga miski peab ju selle põhjustanud olema, et põdrad käituvad nii, nagu nad varem teinud pole. Miks tuntakse selle vastu nii vähe huvi? Igatahes on metsavaraste ja -röövlitega palju raskem võidelda kui põtradega.
Algul pidi filmi nimeks saama “Põdra maja”, viimasel ajal olen mõelnud, et see peaks olema “Põdra kuningriik”. Püüame vahelduva eduga siseneda põdra keerukasse, varjatud maailma. Tapmiseks pole nii suurt looma kuigi raske üles leida, aga ühe loomaliigi elu sügavuti näitavat filmi on keerukas teha. Tahtsin pulmahäälitsusi salvestada, aga öö oli soe – see ei sobinud neile. Suurem tõenäosus õnnelikule juhusele sattuda oleks öökülmadega sügisööl. Suur osa põdra elust möödubki hämaras, kus kaamera teda fikseerida ei suuda. Nüüd sügisel esimese hommikuhahetuse ajal kella kuue paiku hakkab kaamerasilm midagi seletama; filmimine muutub võimalikuks umbes kell kaheksa. Põdral on hea kuulmine ja haistmine, mistõttu teda on keerukas üle kavaldada, pole ka eriti peibutisi, millega põtra meelitada.”
On mõned loomariigi esindajad või neist tehtud filmid lemmikuks kujunenud?
“Kõik minu filmide tegelased on­gi minu lemmikud – minu elu- ja teekaaslased. Lemmikloomaga on nii nagu inimestegagi: kui oled teda lihtsalt näinud, lugenud temast, on ta võrdlemisi abstraktne kuju. Aga kui õpid teda tundma, muutub ta lähedaseks, vähem või rohkem omaseks ja sümpaatseks, osaks sinu elust. Lähedased ja omased on mulle need liigid, keda on õnnestunud filmida – nen­de maailm on siis märksa paremini tunnetatav, kui on õnnestunud sinna veidikenegi sisse elada. Näiteks kui meil sügisel õunamahla tehakse, kujuneb see lõputuks herilaste päästmiseks. Sügisel on magusa ümber tunglevad herilasepoisid näljas – pesast nad enam vastsetelt süüa ei saa, ema ei mune enam. Herilane erineb mesilasest oluliselt –ta ei kogu tagavarasid. Herilane on kiskja, võtab liblika kinni, rapsib temalt tiivad ja viib pehme lihapalli pessa vastsetele. Vastsed annavad vastu magusat nestet.
Pidasin mõni aasta tagasi ka mesilasi, aga kivinugis näris end talvel mesipuusse ja sõi kärjed tühjaks. Keskele tegi söögitoa, ühte äärde soojenduse juures magamistoa ja teisele poole kemmergu. Kevadel tõi sauna alla pojad, sai päris koduloomaks. Ega ma algul aimanud, et ta nii palju pahandust võib teha.
Film on nagu saatus – kui oled nupule vajutanud, tuleb lõpuni minna. Ühegi filmi juurde pole aega tagasi tulla – uued asjad ootavad. Filmi tegemine on pidev nuputamine ja konstrueerimine, see teeb töö huvitavaks. Varem jõudsin teha kaks autorifilmi aastas, nüüd tuleb aasta kohta üks – suur osa jõust kulub toetuste ja vahendite mangumisele komisjonidest ja nõukogudest.
Film ei kajasta mitte ainult ühe loomaliigi maailma, vaid on ühtlasi ka dokument sellest, kes filmis, on peegeldus autorist. Vaatan oma filme huviga, osalt olevuste pärast, kellest need räägivad, aga ka selleks, et vaadata, kuidas ma olen neid teinud. Inimene ju muutub ja areneb, muutuvad ka arusaamised. Isegi ühe aasta möödudes pole inimene enam päris sama, kes enne.
Eriline koht minu loomingus on “Laanetaguse suvel” – selles filmis polnud professionaalseid näitlejaid. Kõik mängisid iseennast. Suhtlen nende poistega aeg-ajalt senini ja mul on rõõm teada, et filmis osalejatele oli see samuti oluline tähis eluteel. Minu natuur pole üldiselt mängufilmi tegemiseks sobiv, aga “Laanetaguse suvi” oli ühtaegu loodus- ja mängufilm.
Mulle on oluline, kas film jõuab oma sõnumiga inimesteni või ei. Õnnestumiseks pole kindlaid reegleid –kuldlõike järgi see välja ei tule.”
Teie loodusfilmide tegelased on kõige erinevamad loomariigi esindajad. Kas on veel mõni loomaliik, keda pole jõudnud filmida, kuigi tahaks?
“Küll! Neid on meeletu hulk ja ma olen väga ahne inimene. Sooviksin kaks-kolm elu lisaks ja pühendaksin need täpselt samale tegevusele. Et kõiki loomaliike sügavuti tundma õppida, ei piisa aga ka kahest-kolmest elust…
Mu filmid käsitlevad seda osa loodusest, mis on inimesest sõltumatu (või vähemalt suhteliselt sõltumatu). Selle osa olevuste mõistmiseks on tarvis aru saada ühest lihtsast asjast: inimese maailm on ainult tema kujutelm, iga liigi jaoks on maailm täiesti erinev. Meie oma tajuorganitega võtame vastu vaid väga väikese osa maailmast. Kui palju on informatsiooni, kiirgusi ja laineid, mida inimene võib-olla ainult alateadlikult tunnetab! Tajume, kui midagi on toimumas, nn seitsmenda meelega – sisetunne justkui ütleb ette. Loomadel on see taju teravamalt arenenud, loom aimab ammu enne, kui tegevusega alustad, mis sul plaanis on. Mu sõbral oli kõuts, kellega ta elas vaheldumisi kord linnas, kord maal. Kõuts teadis ette, millal pererahvas hakkab linna sõitma, ja puges selleks puhuks peitu – nii ta lõpuks oma otsa leidiski. Kes õieti keda uurib, kas inimene kassi või kass oma elutarkuses inimest?
Peamine võti loomariigi mõistmiseks on püüda aru saada, millisena liik ümbritsevat tunnetab, elada sisse selle elamise ja olemise loogikasse. Püüda mõista, mis maailmas see olend tegutseb, milline on maailm tema jaoks. Inimene aga lähtub endast, kui ütleb: “Oh, kui rumal loom!” Oma elutarkuses on loomad märksa targemad kui meie: neil on õnnestunud enda ja oma keskkonna vahel tasakaal saavutada. Inimesel õnnestub see suhteliselt kehvasti. Liik on ajas püsiv, kui teised sõltuvad temast ja ta on vajalik teistele, sõltumata sellest, kas ta on kiskja, röövlind, parasiit… Hetkest, mil ta selle tasakaalu lõhub, algab tema häving.
Elu on suurim mõistatus. Inimkond on arendanud tehnikat, tootnud relvi, aga elu uurimisega on väga vähe te­geldud. Loomi-taimi kirjeldades konstateeritakse, loetletakse, liigitatakse “kasulik–kahjulik”; keegi ei tun­ne huvi selle vastu, milline liik või ük­sik isend olevusena on. Õpikutes alustatakse loomade ja taimede õpetamist luustiku peensusi, taimede osi ja muid detaile pähe õppima suunates. Kujutage ette, kui tuubiksime algklassides inimese kohta esimese asjana pähe, kui pikad on tema karvad, millised tema sõrmeluude nimetused? Tegu on ju indiviidiga, maailmaga, kus iga isend on erineva iseloomuga.
Loodusfilm peaks olema hea abivahend, et mõista elu ühte tahku mingi liigi ühe isendi kaudu. Mida rohkem suudab film tema maailma avada, seda enam omandab õpetus esialgsest teoreetilisest baasist avarama sisu.
Varases lapsepõlves tunneb iga laps huvi looduse vastu, ta suhtub looma kui indiviidi, mitte kui liigi esindajasse – selles vanuses pole veel tekkinud seda ületamatut vahet meie ja loomariigi vahel. Loodusehuvi tekitajateks lõputute reformide all kannatavas koolis on vaid üksikud omanäolised õpetajad, kes on avanud lastes tunnetusliku poole, säilitades neis armastuse ülejäänud elu vastu – sellest ei loobuta hiljem terve elu jooksul.
Kaugeid inimkultuuregi on raske mõista, eurooplasele paistavad kõik hiinlased ühesugustena. Mitte ainult inimkond pole mitmekesine, vaid kogu elu – taime- ja loomariik. Mis on elu mõte, väärtus, mida tähendab olla inimvääriline – sellele püüab inimene vastust leida. Loomadel seda probleemi pole, loodus ise dikteerib neile, mis on õige ja mis on vale.”
Mis on elu mõte ja kuhu on inimkond teel?
“Inimene on looduse omapärane eksperiment. Väga noor nähtus, elu vähihaigus, kes hävitab valimata kõike. Inimesel pole põhjust enda üle hõisata, peaks jätkuma julgust endale näkku vaadata. Me kiidame iseennast – kui targad, kui nutikad me oleme! Kuid vale on arvata, et kõigepealt tuleb inimene, siis on tükk tühja maad, pärast mida tulevad loomad ja taimed.
Loodus ei tunne ühtegi teist liiki, kes oleks omataolisi sellises massis hävitanud, valmistanud teistele oma liigi esindajatele nii palju kannatusi. Isegi ajalugu käsitleb valdavalt sõjakäike ja türanne. Elu eksistentsi seadus ja olemise tarkus on jätkata elu. Looduses on nii, et mida võimsamad on ühe olevuse relvad, seda enam vä­listab nende ehitus, et relva kasutatakse võimuvõitluses oma liigikaaslaste surmamiseks. Põdra sarved on näiteks otsast harulised, kui hunt jääb võitluses liigikaaslasele alla, paljastab ta kaela – pure! Kuid teine ei kasuta oma relva, käib kangete jalgadega vihas ringi ja lõriseb, aga maaslamajat ei surma…
Kultuuriajalugu õpetatakse vallutuste kõrval vähe. Looming – see on otsingute tee, mis aitab vaadata välise kesta taha. Ma austan väga õpetusi ja kultuure, mis kultiveerivad inimkooslust üksteise austamise ja hoidmise kaudu, see arendab isiksust. Praegu liigub maailm küll teises suunas, see on meeletute vastuoludega sasipundar. Mitte ainult Eesti, vaid kogu maailm elab keerukas ajas. Iga liikumine ajas on protsess, mida mõjutavad paljud asjaolud – nagu looduseski. Sündmuste kulgemise määravad kaasmõjurid ja inimese enda valikud. On olukordi, kus on võimalik valida ja olukordi, kus seda pole – viimase suure sõja ajal näiteks polnud neil eesti poistel, kes vene sõjaväkke mobiliseeriti, midagi valida. Nüüd on küll pikalt rahuaeg olnud… Tundub, et liigume kriisiolukorra poole, kus ühel hetkel pole enam võimalik valikuid teha ja sündmused hakkavad ise oma kulgu dikteerima.
Aga see on ainult hetk pikas sündmusteahelas, tilluke probleem eksistentsi mõistatusega võrreldes. Neljakümnendatel unistasid need eri pooltel võidelnud poisid samu unistusi vabast Eestist ja laulsid samu laule… Punktist A punktini B on tegelikult väga lühike maa. Inimene sünnib selleks, et tunnetada elu. Tunnetuse viisi valib ta ise – see on tema ainukene valik, muud valikut pole talle antud.”



Rein Maran: “Loodus ei tunne ühtegi teist liiki, kes oleks omataolisi sellises massis hävitanud, valmistanud oma liigi esindajatele nii palju kannatusi.”

Valiti aasta keeleõpetaja ja -õppijad

Euroopa keeltepäeval, 26. septembril, tunnustasid Euroopa Ko­misjon ning haridus- ja teadusministeerium tunnuskirja ning rahapreemiaga aasta parimaid keeleõppijaid ja -õpetajaid. Aasta keeleõpetaja tiitli pälvis Helja Kirber ning aasta keeleõppijateks valiti Aljona Frolenko ja Kersti Loo.

Helja Kirber pälvis aasta keeleõpetaja 2006 tiitli Eesti-Soome sidemete tugevdamise eest mitmekesise keeleõppealase tegevuse kaudu ning eesti ja soome keele õpetamise eest eri vanusegruppidele Soomes ja Eestis. Preemia suurus on 10 000 krooni.
Helja Kirberi kandidatuuri esitas Soome Instituudi kultuurisekretär Pertti Pyhtilä, kelle sõnul väärib Helja Kirber tiitlit paljude algatuste ja tegude eest. Ta on mitmekeelse virtuaalklassi peatoimetaja; eduka e-projekti “Eesti ja soome kaasaegne kirjandus” ning EL-i kvaliteedimärgiga auhinnatud eTwinning-projekti Eesti-poolne juht; toimetab koos õpilastega ajaveebi TFG ja Soome; osales õpilastega Soome-Saksa-Eesti PLATON-akadeemias Soome rahvusfilosoofi Snellmani 200. sünniaastapäeval. Helja Kirber on õpetanud täiskasvanud soomlastele eesti keelt näiteks avatud ülikoolis ja Tuglase Seltsi kursustel ning sidunud Vello Saage etlemiskonkursi soomlastest koolitajate esinemisega. Tema õpilased on olnud edukad soome keele olümpiaadidel ning aasta õpetaja tiitli sai ta juba aastal 1997.
Aasta keeleõppija 2006 tiitli saajaid oli kaks. Aljona Frolenko pälvis tiitli itaalia keele iseseisva õppimise eest tulenevalt kultuurihuvist ja soovist oma unistused ellu viia. Preemia suurus on 3000 krooni.
Aljona Frolenko unistas lapsest saati reisist Itaaliasse, et näha Colosseumi. Aastate lisandudes lisandus huvi kogu Itaalia ja itaalia keele vastu. Kuna ta endale sobivat keelekursust ei leidnud, hakkas neiu itaalia keelt õppima õpikute ja interneti abil. Praeguseks on Aljona Frolenko käinud Itaalias kaks korda. Nüüd on tal järgmine unistus –lei­da töökoht, kus saaks kasutada ja arendada oma itaalia keele oskust ning tutvuda lähemalt itaalia kultuuriga.
Kersti Loo pälvis tiitli järjepidevuse, sihikindluse ja motiveerituse eest erialatöös vajaliku keele õppimisel. Pree­mia suurus on 3000 krooni. Kersti Loo on alates 2001. a õppinud inglise keelt kord nädalas individuaalse juhen­dajaga. Tunni peamine sisu on erialaajakirja lugemine, tõlkimine ja diskuteerimine artiklite teemadel. Pangas kaardivaldkonnas töötava Kersti Loo jaoks on ajakirjast ammutatud teadmised abiks igapäevatöös. Rahvusvahelisi kaarte puudutav juhendmaterjal on ingliskeelne ning seetõttu on inglise keele oskus hädavajalik.

Soome suhtes kiiksuga

Sedapuhku tunnustati Helja Kirberi kui soome keele õpetaja tööd. Hariduselt ja põhitöökohalt on ta siiski hoopis eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Soome keel on tema sõnul sellele lihtsalt meeldiv täiendus.

Kuidas teist soome keele õpetaja sai?
Helja Kirber: “Algus oli traditsiooniline: Tartu Ülikoolis kuulus teatavasti eesti filoloogide õppekavva ka soome keele kaheaastane kursus. Aga see oli muidugi aeg, kui soome keel tundus olevat justkui mingi muinasjutumaa keel. Polnud sellist mõtetki, et soomlastega suhtlust võiks tekkida. Pärast ülikooli läksin Rakvere 1. Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ja kuna Rakvere asus piirkonnas, kus nägi Soome televisiooni, oli seal ka huvi soome keele õppimise vastu. Eks see oli niisugune noore inimese julgus: midagi ju teadsin ja endal oli ka soome keele õppimise vastu huvi, nii sattusingi ringis soome keelt õpetama. Õppisin ja õpetasin paralleelselt. Peab küll ütlema, et ülikooli legendaarselt soome keele õppejõult Paula Palmeoselt saime kahtlemata väga hea grammatilise põhja, kõik muu on hiljem juurde tulnud.”
1989. aastal tulin Tartusse tagasi ja asusin tööle tolleaegses Tartu 8. Kesk­koolis. Ajad hakkasid muutuma ja tekkisid kontaktid Soome õpetajatega. Nii sain kohe koolis ka soome keele tunnid ja huvi on jätkunud.”
Ülikoolis õppisite emakeeleõpetajaks. Kui keerukas oli ümber orienteeruda võõrkeele õpetamise metoodikale?
“Kui ma Rakverest Tartusse tagasi tulin, siis sattusin ilmselt esimestele soomlaste korraldatud soome keele õpetajate kursustele Eestis. Olen käinud korduvalt mitmetel lühematel kursustel Soomes. Hiljem juurde ei olegi ma õppinud niivõrd keelt, kui just selle õpetamise metoodikat.”
Kas sellest emakeele õpetamisel ka abi on olnud?
“Eks ikka. Enamiku kursustega kipub ju nii olema, et suur osa pakutavast jookseb sinust justkui mööda, aga mingi koha peal tekib äratundmine, et ahah, see on nüüd niisugune asi, mida ma saaksin millegagi seostada ja kuidagi ära kasutada.
Viimasel ajal olen eestlastele soome keele õpetamise kõrval mitut puhku teinud eesti keele kursusi ka soomlastele ja tundnud, et just see on aidanud mul kahe lähedase keele erinevusi paremini mõista ja neid ka õpilastele selgitada.”
Parima keeleõpetaja auhinna kätteandmisel tõstetigi esile ka teie teeneid soomlastele eesti keele õpetamisel. Kui suur on meie hõimurahva huvi eesti keel vastu?
“Olen soomlastele eesti keelt õpetanud põhiliselt suviti: avatud ülikooli juures Tartus ja Tuglase seltsi korraldatud kursustel. Soomlased on neid aastaid korraldanud ja näib, et huvi ei vaibu, vaid pigem kasvab. Kuulu järgi saavad rühmad väga kiiresti täis. Valdavalt on need umbes nädalased väga intensiivsed keelekursused Eestis, kus kuni kuuele keeleõppetunnile päevas lisanduvad tutvumine eesti kultuuriga ja ekskursioonid.”
Eestis on huvi soome keele vastu viimaste aastate jooksul tõusnud ja vaibunud. Kuidas on lood Forseliuse gümnaasiumis, kas huvilisi jätkub?
“Meie koolis on Soome keel C-keelena ehk siis kolmanda võõrkeelena kirjanduse klassides kohustuslik. Mõnel aastal on olnud küll võimalik ka saksa ja soome keele vahel valida, aga siiski on enamik valinud soome keele.
Huvi, mis Eestis pärast taasiseseisvumist soome keele vastu tekkis, oli ju ebaloomulikult suur. Pole võimalik, et ühe väikese, olgugi naaberriigi keele vastu on pidevalt nii suur huvi. Praegu on seis ilmselt normaliseerunud.
Koolide keelevalik sõltub ka materiaalsetest tingimustest. Kui direktor ei näe võimalusi mingile ainele tunde anda, siis sa neid lihtsalt ei saa…
Pean kiitma Soome Instituuti, kes on kogu aeg soome keele õpetajaid enda ümber koondanud. Kolm korda aastas korraldatakse õpetajate lühemaid või pikemaid kursusi ja aastaid on toimunud ka õpilaste olümpiaad, mis nüüdseks on juba jõudnud ametlikku üle-eestiliste olümpiaadide nimekirja. See kõik on Soome Instituudi ja soome keele ainenõukogu töö tulemus. Soome keelt õpetavates koolides käib kodukorda ka soome keelt õppivate õpilaste kogunemine, mis sel aastal toimub 13. oktoobril Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis.”
Neid, kes teid aasta keeleõpetajaks saamise puhul olid õnnitlema ja tänama tulnud, sai kokku õige palju. Arvatavasti kajastub selles teie oma koolist tunduvalt laiem tegevusväli?
“Kui millegagi tõsisemalt tegeled, suhtled ju ka inimeste ja institutsioonidega, kes sama asjaga seotud on. Olen aastaid kuulunud HTM-i alluvuses tegutsevasse soome keele ainenõukogusse. Loomulikult on nii Soome Instituudi Tallinna ja Tartu osakonnad kui ka Soome saatkond alati väga meeldivalt toetanud soome keele õpetajaid ja soome keele õpetamist. Head suhted on olnud ka Tallinna Ülikooli soome keele lektoritega.
Kuna ma ise pean ennast ikkagi eelkõige kirjandusõpetajaks, siis olen püüdnud lisaks soome keele õpetamisele tutvustada ka soome kultuuri laiemalt. Sel aastal korraldame juba viiendat korda üldhariduskoolidele mõeldud arvustuste kirjutamise võistlust, kus retsenseeritakse eesti ja soome uuemat ilukirjandust. Forseliuse gümnaasiumil on pikaajalised sidemed sõpruskoolidega Soomes, kellega suheldes oleme läinud nüüd internetipõhiste projektide peale.”
Milliseid soome kirjanduse teoseid te oma õpilastega käsitlete?
“Eelkõige muidugi klassikalised traditsioonilised asjad, mida ma kindlasti õpetan: ülevaade “Kalevalast”, loomulikult ”Seitse venda” ja mitte pelga tutvustamise, vaid kohustusliku lektüürina. Lisaks Eino Leino luule ja teinekord 12. klassi põhjamaade kirjanduse tsükli juures veel midagi. Tavakoolis võimalused sellega piirduksidki, aga oma koolis olen suutnud selgeks teha, et mul Soome suhtes niisugune kiiks on, ja olen juba mitu aastat saanud 12. klassi ühe lisatunni. Tunniplaanis on see kui soome kultuuri ja maa tundmise tund.
Arvustuste võistluse tarvis olen lasknud õpilastel valikuna lugeda ka uuemat soome kirjandust.”
Ega soome kirjandust Eestis üleliia hästi tunta. Milliseid teoseid õpilastele seni nimetatutele lisaks veel soovitaksite?
“Sõltub õpilaste vanusest ja huvidest. Klassikast kindlasti Mika Waltarit, keda on ka palju tõlgitud. Õpilastele on meeldinud Arto Paasilinna absurdisugemetega teosed. Intrigeerivad on eesti soost soome kirjaniku Sofi Oksaneni paar aastat tagasi ilmunud “Stalini lehmad” ja hiljaaegu trükivalgust näinud “Baby Jane”.
Minule endale meeldis väga Hannu Raittila “Canal Grande”, mis sai paar aastat tagasi Finlandia preemia. Teose tegevus toimub Itaalias ja seal on vastandatud Lõuna- ja Põhja-Euroopat. Hannu Raittila kirjutab küll, et Põhja- ja Lõuna-Euroopa piir jookseb mööda Alpe, aga mõne koha peal tundub, et see kulgeb hoopis mööda Soome lahte. Mõned jooned, mis toodud erisustena itaallaste ja soomlaste vahel, eristavad ka eestlasi ja soomlasi. Soomlaslikku olemust ja mentaliteeti on teoses suurepäraselt tabatud.”

Kodanikukaitse käib kooli kaudu

Toomas Tõnisson annab Kodila Põhikooli poistele tööõpetust, juhib seiklusringi, õpetab programmi “Otsi Otti!”, korraldab Eesti kõigi aegade suurima leiutaja Jaan Tatika konkurssi. Kevadel seab õpetaja koolis ääsi üles, et mehehakatised kogeksid – ka raud annab alla, kui taguda mõistad.

Kuni sooja peab, on paras aeg teha juttu “Otsi Otti!” programmist. Jäljed viivad üleriigilisse kodanikukaitse seltsi, kes korraldab õpetajakoolitusi neile, kes peavad vajalikuks lastele selgeks teha, kuidas käituda, kui sa looduses näiteks ära eksid. Toomas Tõnisson on õpetanud seda nii lastele kui ka õpetajatele.

“Otsi Otti!”

Koolitusele klassis kulub kaks päeva, kolm päeva tuleb metsas mütata. Enne seda peab selgeks saama, millised on keha füsioloogilised vajadused, kuidas soe või külm inimesele pikapeale mõjub, ja sedagi, et metsloom ei tule inimeselapsele kallale. Tõnisson ütleb, et pärast Põhjasõda ei ole Eestis ühtki sellist juhtu täheldatud, välja arvatud korrad, kui inimene on looma haavanud. Parim kaitse kõige elava vastu on vile. Selle peale panevad kõik plehku. Noaga seeneline on metsas kindlasti palju sõbralikum tegelane kui süstlaga narkar pealinna tänaval, ütleb Tõnisson.
Eesti inimene kogub jõukust. Tal on nii palju tegemist, et millal ta veel sinna metsa läheb, Otti otsib¥ Selle küsimise peale hakkab Tõnisson lausa naerma ja ütleb: “Vastupidi, kui me Oti kursust kümme aastat ta­gasi tegema hakkasime, siis ehk ei olnud vaja, sest inimesed käisid palju metsas ja võtsid õppust sellest, mida põlvest põlve edasi räägitud. Aga kui linnavurle nüüd metsa kipub, siis mis ta sinna läheb¥ Grillipidu pidama. Ja mis peol tihtilugu juhtub – lapsed lähevad meelest ära. Need ja teised peavad metsast välja saama ning seda on neile vaja õpetada.”
Mis need õppurid seal metsas siis kolm päeva teevad, mätta peale pikali ei viska, muudkui tuiavad ringi¥ Tõnisson ütleb, et seda tema õpetabki – ära tuia! Ega meil keegi metsa jää, tuuakse välja. Tähtis on, et eksinu elus püsiks ja märku annaks, et on hädas. Teeb näiteks teeraja peale kolm takistust, oksad nii tee peale põiki pan­dud, et otsija saab aru – keegi on need siia pannud, mitte oksad pole ise kukkunud. Otsija küsib iga vastutulija käest, kas ta on metsas midagi imelikku näinud. Ja kui siis üks ütleb, et keegi hull oli kolm aeda põiki teed pununud, saab otsija teada, kus kandis hädaline on.”
Tõnisson ütleb, et kui laps Otiprogrammi õpib, on tal raske just paigalpüsimine, hirmutundest lahti saamine selgeks saada. Aga kuna kolmepäevase metsas müttamise juurde kuulub ka onni ehitamine, meeldib lastele see programm väga. Alustada võib nelja-aastaselt ja õppida surmani. Õpetajad, kui nad parajasti Oti-programmi õpivad, teevad endale ka onni, elavad seal kolm päeva ja söövad juurikaid. Kui õpetaja mõistab, et tal veresuhkur langeb ja ta võib teadvuse kaotada, aitavad teda kõige paremini võilillejuured. Ka takjad ja pähklid. Seeni võib ka maitsta, aga tolku sellest ei ole, seentel ei ole praktiliselt toiteväärtust.
Tõnisson tunnistab, et temagi on mõnikord “kaotsi läinud”. Eksis kord Rapla külje all koos naisega Sulupera metsa, mis eriti nagu mets ei olegi. Hommikul söönud ega joonud nad polnud, pea läks kirjuks otsas. Lõpuks ronis Tõnisson puu otsa ja nägi oma üllatuseks, et linnatuled olid peaaegu sealsamas, mõnisada meetrit eemal.
Kodanikukaitset õppis Toomas Tõnisson omal ajal Rootsis Kaitseliidu ametnikuna. Need Oti-programmid on üle ilma tuntud, iga rahvas sokutab sinna omakandi poisse.
Kui president Toomas Hendrik Ilves kohe pärast valimisi pressikonverentsi andis, rõhutas ta, et kodanikukaitse on Eestis praegu üks päevakajalisemaid asju. Niisiis on alanud nagu Tõnissoni aeg. Too on nõus, lisab vaid, et kodanikukaitse ongi oluline ja muidugi palju laiem mõiste kui looduses hakkama saamise oskus.

Tatikas oli nutikas

Toomas Tõnisson on veendunud, et Eesti meeste tööisu ei kasva ega kahane, see püsib ühe joone peal, kui Ko­dila kooli poiste järgi otsustada. Enne võib juhtuda, et õpetaja ei viitsi tundi korralikult ette valmistada, ei mõista poisse õieti rakendada ja siis on tal lihtne end välja vabandada, öel­da, et lapsed ei viitsi. Alati on olnud neid, kes viitsivad, ja neid, kes ei viitsi. Tõnissoni meelest on hea, et õpetajal on lapsi õpetades palju vabadust. Saab laias laastus õpetada nii, nagu tahab, ja seda, mida tahab. Tööõpetuse õpetajat piirab materjali ja tööriistade puudus. Loomulikuks peetakse, et matemaatikas, füüsikas, keemias antakse kõik peale pastapliiatsi kätte, tööõpetuses antakse ette õpetaja ja kogu lugu.
Tänavu kevadel kirjutas Tööõpetuse Õpetajate Selts projekti “Isad ja pojad”, et koos koolis kord nädalas midagi meisterdada. Kodila kool sai sealt 2500 krooni. Tõnissoni meelest oli see meeletu raha, sest kümme aastat ei olnud materjali ega tööriistade jaoks sentigi kuskilt antud. Kodila ostis puure, peitleid. “Isegi höövli,” ütleb Tõnisson ja naerab laginal. Eks poisid peavad aimu saama nii puu- kui ka plekitööst, elektrist samuti.
On asju, mis Kodila poistel on ja mida teistel üle Eesti ei ole. Kodila poisid võistlevad Eesti tuntuima leiutaja Jaan Tatika auhindadele. Teevad aasta otsa igasuguseid imelikke asju ja kui kuulutavad sügisel, et meisterdavad kevadeks midagi valmis, paneb õpetaja Tõnisson neile kohe ühe “viie” juurde. Üks poiss tegi vanast taskulambist ninanokkimise masina, teine kiviheitemasina põhimõttel töötava kartulipanemismasina. Paned kulpi kartuli ja pillud põllu veerest vakku. Poisid ise mõtlevad välja ja arutavad, kuidas miski võiks tööle hakata. Kevaditi on Kodila koolis ka vesirattavõistlus. Päris jõge kooli juures ei ole, on üks kraav, kus kevadel on palju vett, mistõttu see on Kodila jõe nime välja teeninud. Terve kool käib siis neid rattaid vaatamas, need peavad hästi ringi käima, ilusad olema, helistama kellukest, kopaga vett renni tõstma ja mida kõike veel tegema.
Tõnisson ütleb, et mõnes uuemas koolis on tööõpetuse klassid juba väga hästi sisustatud, aga materjali on kõvasti ainult neil koolidel, kellel on tutvusi küllaga. Ega firmad koonerda, ikka annavad koolile, kui tead, kust ja kelle käest küsida. Ainuke asi, millest Tõnisson aru ei saa, on see, miks ei ole tööõpetust eelarves arvestatud, kui see on koolis ette nähtud.

Pruudi pilt peab seinale saama

“Olen poistele ikka öelnud, et kui te 9. klassi läbi saate, peate pruudi nähes pruudi pildi nii seinale saama, et tüdruk teile seejuures esmaabi ei pea andma. Kui sellega hakkame saate, olete juba palju suutnud,” ütleb õpetaja Tõnisson. Ta on veendunud, et kõik Kodila kooli poisid tulevad sellega toime. Kui laps käeliselt ei tegutse, hakkab ta aju Tõnissoni meelest väheke kokku jooksma. Miljoneid aastaid on ju inimaju innustanud käsi arendama ja kui me nüüd järsku muud ei tee, kui vajutame nuppe, siis me mandume. Selle kohta, kas koolides võiksid olla arvutiprogrammidega tööpingid või saed, millega vineerist midagi välja nüsitakse, ütleb Tõnisson, et mõlemat on vaja. “Kui poiss juba 5. klassist alates on käsitsi tegutsema, näiteks liivapaberiga lihvima õppinud, võib ta ka põhikooli lõpus programmeeritud pingi peal tööd teha.“
Toomas Tõnisson on kindel, et Eesti kodudes meisterdataks senimaani küllaga, kui ei oleks seda nuhtlust, et isa käib kaugel tööl. Isa ei ole kodus, tööõpetuse õpetaja ongi siis see isa. Nüüd on projektist “Isad ja pojad” saanud pereprojekt. Kui isa kodus ei ole, võib ka vanem vend või ema tulla ja vennaga/pojaga koos midagi meisterdada. Kodila koolis on see võimalus paar tundi teisipäeva õhtuti.
Õppekava ei näe ette, et põhikoolis peaks poisslaps sepatöö selgeks saama. Kodilas saavad. Milleks¥ “Poistele on see huvitav, siis saavad nad kätte selle tunde, et jõud käib ka rauast üle,” ütleb õpetaja Tõnisson. “Iga poiss, kes naela valmis saab, on äraütlemata õnnelik.”

Kallistamisega ei maksa koonerdada

Õpetaja Toomas Tõnisson ei väsi kordamast, et me mahume siia Eestisse kõik kenasti ära, jääme ka täbaras olukorras alles, kui mõnest lihtsast reeglist kinni peame. Kõige tähtsam üleshüüe on “Kallista puud!”, mis äraseletatult tähendab, et kui sa ei mõika, kus parajasti oled, on parim, mida sa teha saad, jääda paigale ning teha end nii kuuldavaks ja nähtavaks, kui vähegi oskad. Anna märku, et oled hädas, keegi tuleb sulle kindlasti järele. Vile on metsas abiks nagu helkur maanteel. Ja igaüks peab teadma, et kolm pikka vilet on appihüüd. Kolmas õpetussõna on hoida sooja. Ära viska riideid kännu peale, kui sul palav on. Hoia oma asjad ikka ligi, sul võib neid hädas vaja minna! Ära rahmi metsas nii ringi, et higiseks lähed. Seeni ja marju korja rahulikult ja vaata aeg-ajalt ringi, kuhupoole liigud. Hoia müts või rätik peas, sest enam kui pool kehasoojusest lahkub meist kolu kaudu.
Suurema kella külge sattusid õpetaja Tõnissoni soovitused siis, kui Paide Gümnaasiumi õpetaja, nüüd autokooli mees Veiko Metsaar hakkas uurima, kuidas saaks tööõpetuse õpetajatele parimal moel täienduskoolitust anda ja kes võiks seda teha. Metsaar leidis Vana-Vigala Tehnika- ja Tee­ninduskoolist sepp Toomas Tõnissoni. Nii seletab asjade arenemist Jaan Tõnissoni Instituudi koolituskeskuse juhataja Jaanus Soo. Tema sõnul sai tööõpetuse täienduskoolituse idee alguse 2004. aasta suvel. Jaanus Soo oli siis parajasti Paides käimas. Metsaar ja Tõnisson kukkusid seal plaani pidama ja otsustasid kahekesi, et tööõpetuse õpetajatele kuluks ära üks tõsine sepatöökursus, sest sepised koguvad praegu kiiresti populaarsust. Soo ütles siis meestele, et koostagu nad oma mõtetest üks korralik õppekava, mida Metsaar ja Tõnisson tegidki ning mille haridusministeerium heal meelel kinnitas. Sepatöökursusele anti ametlik käik. Suvel 2005 koguneski Vigalasse üle 20 tööõpetuse õpetaja. Ja sügisel tuli seda koolitamist veidi väiksemale seltskonnale korratagi. Soo ütleb, et aastal 2007 tuleb Vigalas uus kursus väikesepise teemal ja teine utsitamine tehakse Lõuna-Eestis, kust Vigala liiga kaugele jääb. Jaan Tõnissoni Instituut ootab sinna heal meelel ka uusi õpetajaid, sest Toomas Tõnisson mõtleb kindlasti juba miskit muud välja, ka tööõpetuse õpetajate jaoks.
Ah et miks see sepatöö nüüd nii popp on¥ Sellelegi on Tõnissoni moodi lihtne selgitus olemas. Ini­mene tahab endale midagi, mis oleks igavene. Meid kõiki kantak­se kord koduõuest välja, aga värav, kui see on sepa tehtud, jääb.

Väitlusmetoodika ainetunnis

Demokraatlik ühiskond väitleb. Et õpilased väitlusi paremini mõistaksid ja tulevikus argumenteeritult vaielda oskaksid, on väitlusega mõistlik alustada juba koolitunnis.

Kooli tasandil väideldakse eelkõige väitlusklubides. Seal toimuva eesmärk on õpetada väitlema, arendada kriitilise mõtlemise, tõestusmaterjali kogumise ja selekteerimise oskust, õpetada oma kõnet organiseerima, sobivat sõnavara ja kõnestiili kasutama ning oponendi argumentide sobimatust ja kehtetust näitama. Oma oskusi näidatakse ja võrreldakse Eesti Väitlusseltsi korraldatud väitlusturniiridel.
Ainetunnis on väitlusmetoodika kasutamise eesmärk teemavaldkonna mitmekülgne käsitlemine, teemas sisalduvate vastuolude väljatoomine ning õpilaste reaktsioonikiiruse ja sõnaosavuse arendamine. Väitlemine eeldab teema tundmist ja sobib seega ulatusliku teemalõigu lõpetamiseks, iseseisvaks uurimistööks või väiksemas mahus tunniteema lõpetamiseks. Väitlusmetoodikat sobib kasutada eelkõige põhikooli lõpuklassides ja gümnaasiumiosas.
Väitlemise alus on argument, millele on võimalik vastu väidelda, selle kehtetust ja sobimatust näidata. Argumendi koostamisel tuleb lähtuda argumendi struktuurist. Argument peab koosnema väitest; selgitusest, mis tingimusel väide kehtib; väite tugevdusest (tõestusmaterjalist, näidetest) ja järeldusest.
Lühikest harjutavat väitlust saab tunnis õpitu põhjal mitmeti organiseerida. Näiteks võib lasta õpilastel argumente koostada, neid esitada ja klassikaaslastel need ümber lükata. Õpetaja võib esitada tunni kokkuvõtteks intrigeeriva teemakohase argumendi, millele õpilased õpitut kasutades vastu väitlevad. Oma argumente võib esitada grupp õpilasi, kellega klass väitleb. Argumendid tuleb korralikult läbi väidelda, andes argumendi esitajale ja ümberlükkajale võimaluse oma väiteid taas tugevdada ning uusi näiteid tuua.
Pikem, põhjalikum ja sisulisem väitlus eeldab teemavaldkonna põhjalikku tundmist ja vajadusel lisamaterjali kogumist ja selekteerimist, näiteks kriitikute arvamuse kogumist kirjandusteose kohta või teema kajastamise jälgimist meediakanalites. Selline kogumistöö on võrreldav referaadi või uurimistööga ning seda peab kindlasti tunnustama ja hindama. Väitluse ettevalmistamise ja argumentide koostamise võib organiseerida väitlusele eelnevas ainetunnis rühmatööna.
Väitlusteema tuleb sõnastada väitelausena. Väideldav teema peab olema suhteliselt lai, ent samas piiritletav ja võimaldama nii jaataval kui eitaval poolel oma argumente võrdselt arendada. Näiteks: “Pronkssõdur tuleks Tõnismäelt mujale viia” või “Eestis peab presidendi valima rahvas”. Kui väitlusklubide väitlejaid õpetatakse igal teemal nii poolt kui vastu väitlema, siis ainetunnis on otstarbekam jaatajad ja eitajad enne argumentide koostamist ära jaotada.
Väitluse puhul tunnis tuleb mängureeglites kokku leppida. Selleks saab näiteks kohandada Eesti väitlusklubides kasutatavat Karl Popperi väitlusformaati, mille järgi on mõlemal poolel kolm väitlejat. Teemat toetava poole esimene kõneleja esitab kõik oma poole argumendid, eitava poole esimene kõneleja lükkab need ümber ja toob sisse enda omad. Teised väitlejad laiendavad kordamööda argumente – toovad mängu uusi tõestusmaterjale ja näiteid. Kolmandad väitlejad teevad kokkuvõtte. Ette tuleb anda ka sõnavõttude aeg ja püüda sellest kinni pidada. Paigas peab olema kõnelemise kord – kui üks kõneleja räägib, siis teised ei sega. Ainetunnis võib väitlejatearvu ühes võistkonnas suurendada, lubada esineda kahekesi-kolmekesi jne.
Sellise väitluse korraldamine vajab vähemalt üht koolitundi, veel parem paaristundi, sest väitlejad võivad nõupidamisaega vajada. Ainetunni väitlus ei pea selgitama väitluse võitjaid, vaid teemat avama ja huvitavamaks tegema. Siiski peab väitluses oluliseks pidama nii seda, kui põhjendatud ja värvikad on oma argumendid, kui ka seda, kui head on vastuväited.
Lõpus tuleb teha kokkuvõte, rääki­da üle olulisemad, ootamatud või hu­vitavad seisukohad, kiita esinejaid ja tõsta paremaid esile.
Väitlemine ainetunnis võimaldab õpilastel tajuda käsitletavate teemade mitmekülgsust ning arendada esinemisosavust ja esinemisjulgust.

Kaunis sügis viis Suigu lapsed laagrisse õppima

Sügis on olnud lahke ilusat ilma pakkuma, et lapsed saaksid õues olles nii vaimu kui ka keha toita. Ka Suigu Algkool õpib juba kolmandat aastat sügiseti õues. Õuesõppimise selgroog on olnud loodusõpetus, kuid sinna juurde oleme põiminud ka teised õppeained, alustades eesti keelest ja lõpetades kunstiõpetusega.
Alustasime oma õuetunde Kabli linnupäeval 2004. a septembris, sellest kasvasid välja meie sügisesed kahepäevased õuesõppimise laagrid. Õpetajaid ja lapsi vaimustasid Kablis linnujaama ja RMK inimesed, kes suutsid lihtsate sõnade ja vahenditega anda lastele palju teadmisi. Kablisse läksime tagasi 2005. a sügisel, kuid siis juba kaheks päevaks – jälle saatsime rändlinde lõunasse teele; uurisime seeni, mereranda; käisime Kabli Pagaris leiva- ja saiategu vaatamas ning külastasime Kapteni Villat. Öömaja ja süüa pakkus meile Kabli Lasteaed-Algkool.
Sel sügisel veetsime kaks töist päeva Kaisma vallas Suurjärve-äärses puhkekülas. Kuna meie koolis õpib kõigest 12 last, mahtusime kenasti ühe katuse alla magama, ühe laua taha sööma ja ühele õuele õppima.
Hommikul laagrisse saabudes valmis looduslikest materjalidest laagrilipp ja anti vanne, millega iga laps lubas olla tubli ja hoolas õppur. Seejärel jaotasime lapsed nelja rühma, algas puude uurimine ning peagi kanti ette ka uurimistööd. Esimese päeva pärastlõunased tunnid viisid lapsed rabasse, kuhu julgemad said sõita aerupaadiga, kuid võis ka mööda laudteed kohale minna. Rabas vaatlesime taimi, kuulasime loodushääli ja korjasime herbaariumi jaoks materjali. Laagris tagasi, valmistasime herbaariumi ja määrasime taimi raamatute ja õpetajate abil. Õhtul valmis lõkkel toidu kõrvale taimetee. Taimi, marju ja muid ürte korjasime sealtsamast metsa alt.
Teine päev viis metsa ja järve uurima. Kordasime üle eelmisel päeval saadud teadmised puude, põõsaste ja teiste taimede kohta ning korjasime seenenäituse jaoks hulga seeni.
Pärast pikka loodusretke maitsesid koorega keedetud kartulid väga! Peagi võis alata ka teadmiste kontroll – maastikumäng. Tore oli tõdeda, et ka see laps, kes koolipingis paigal ei püsi, tuli maastikumängu üsna raskete ülesannetega toime ja andis arukaid vastuseid.
Enne kojuminekut oli päikesevarjutus. Lapsed said kõigepealt olla ise päikesed, maakerad ja kuud ning pöörelda-tiirelda ning lõpuks ka ise päikesevarjutust mängida.
Nüüd klassiaknast välja vaadates tundub uskumatu, et loodusõpetust on üldse võimalik toas õppida. Kuid ega õuetunnid pea lõppema 14. oktoobriga, hilissügis ja talvgi pakuvad võimalusi koolitund õue tuua. Ja ega 14. aprillgi enam mägede taga ole!

Aive Annuste,
Suigu Lasteaia-Algkooli liitklassi õpetaja

Sügishelid Karujärvel

Ühel septembrihommikul sõitis Kärla lasteaiapere Karujärvele piknikule, et kuulata sügise helisid ja hääli. Käisime tühjade majakeste uksele koputamas, jalgadega lehtedes sahistamas, käbisid üksteise vastu krabistamas, tammetõrusid korjamas. Urvakeste rühm tekitas liiva peopesade vahelt vette puistamisega vihmasadu meenutava veevirvenduse ja veesahina. Tore heli tekkis kätega vees pladistamisest. Käbikesed viskasid kivisulpsu. Tore oli paadis istuda ja kaugemal olevatele Urvakestele ja Pähklikestele hõigata või plaksutada. Kajas hästi.
Meie juurde ujusid neli luigepoega. Et mitte linde ehmatada, rääkisime lastele, kuidas lindudega käituda ja neid vaadelda. Luigepojad olid julged: ujusid kaldale, sammusid liival, uurisid lapsi, soputasid tiibu, häälitsesid ja liuglesid vette.
Lõpuks läksid kõhud tühjaks ja oli aeg piknikut pidada. Ka luigepojad nautisid meie seltskonda ja nokkisid saiatükikesi.
Looduses tajub laps energiavõnkumisi ja helisid, kogub jõudu, kindlust ja tasakaalu, õpib kuulama. Kui laps ei oska tähele panna olulist, siis tajub ta ainult müra, ei oska eristada olulist vähem olulisest. Infotehnoloogia ajastul mõjutab ümbritseva keskkonna muutumine meie helikeskkonda üha enam. Tänapäeva elus on raske leida hetke, mil meid ümbritseks täielik vaikus. Looduses saavad lapsevanemad ja õpetajad suunata lapsi kuulama vaikust. Keskenduma puude kohinale, lehtede sahinale, vihma krabinale, linnu laulule või laine loksumisele.
Kodupaiga looduskeskkonna mõju on lapse arengule suur. Tuleb ainult märgata ning kõike seda lastele näidata ja selgitada. Nii kasvavad lastest kodupaika ja loodust austavad inimesed.

Koidu Link,
Kärla Lasteaia õpetaja

Ratsutamisteraapia abiks õpiraskuste ja käitumisprobleemide korral

Ratsutamisteraapia mis sobib toetama või asendama näiteks psühho-, füsio-, kõne- või tegevusteraapiat. Paljud õpetajad puutuvad iga päev oma töös kokku hüperaktiivsete, käitumishäiretega, õpiraskustega õpilastega. Euroopas ja Ameerikas aastakümneid edukalt kasutusel olnud ning ka Eestis üha enam populaarsust võitev ratsutamisteraapia on abiks nii füüsiliste, psüühiliste kui ka sotsiaalsete probleemide korral.
Ratsutamisteraapial on ka kasvatuseesmärgid – paraneb keskendumine, enesevalitsemine, reeglite ja juhendite järgimine. Nimetusest hoolimata ei tähenda ratsutamisteraapia ainult ratsutamist, sama oluline on looma eest hoolitsemine, temaga suhtlemine. Eesmärkide saavutamiseks kasutatakse edukalt tallitöid, mis arendavad inimeses kohusetunnet ning vastutus- ja otsustusvõimet. Võib öelda, et teraapia saab alguse hetkest, mil klient talli uksest sisse astub. On teaduslikult tõestatud, et hobusega tegelemine kutsub esile emotsioone, mille kaudu areneb väljendus- ning suhtlemisoskus, ausus, tundeelu. Ratsutamisteraapias on lihtne kogeda õnnestumist enda piiride ületamise kaudu. Sellest tulenev rõõm, rahulolu ning pingelangus on võimsad motiivid probleemide lahendamisel.
Ratsutamisteraapiat viivad läbi ratsutamisterapeut ning vastava koolituse läbinud teraapiahobune. Koostöös ratsutamisterapeudiga või mõne teise erialaspetsialisti, näiteks psühholoogi, logopeediga võib teraapiat läbi viia ka erivajadustega inimeste ratsutamise instruktor. Esimesed Eestis koolituse saanud spetsialistid said diplomid 2005. aasta detsembris, kui Tartu Ülikooli spordibioloogia ja füsioteraapia instituudi, Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli ning Eesti Ratsaspordiliidu koostööna korraldatud kursuse lõpetasid kuus ratsutamisterapeuti ning kaheksa erivajadustega inimeste instruktorit. Praeguseks on lõpetamas teine lend terapeute-instruktoreid. Juba diplomeeritud spetsialiste ühendab aga 2006. a alguses loodud Eesti Ratsutamisteraapia Selts. Seltsiga saab soovi korral kontakti telefonil 527 9397 või internetiaadressil www.ratsutamisteraapia.ee.

Karin Põldoja,
erivajadustega inimeste ratsutamise instruktor,
Eesti Ratsutamisteraapia Seltsi juhatuse liige

Spordinädal MHG-s

Kehalise kasvatuse õpetajad otsustasid juba aasta tagasi, et kooli 100. aastapäeva tähistame vilistlasturniiriga korvpallis meestele ja võrkpallis naisvilistlastele, lisaks korraldati 25. Tamme teatejooks õpilaste, õpetajate ja vilistlasvõistkondade osavõtul – kõike seda kaks nädalat enne suurt pidu. Tänu ilusatele ilmadele õnnestusid võistlused igati. Nii mõnigi gümnaasiumineiu tegi pesapalli mängides oma elu kiiremad jooksusammud.
Kuidas sai Tamme teatejooksu traditsioon alguse¥ Püramiidtamm istutati Heidemanni ehk Karu parki kooli 75. sünnipäevaks 1981. aastal. Toonane kehalise kasvatuse õpetaja Eha Mandel algatas siis ka klassidevahelise teatejooksu ümber pargi. Tamme istutamine oli jätk leinajalakale, mille istutas kooli rajaja Peeter Põld praegusele koolihoonele nurgakivi panekul 1914. aastal. Toona olevat Põld öelnud, et kui see puu kasvama läheb, ei siis eesti haridus hääbu! Ja kaasas käib veel legend, et puu istutati latv allapoole (puu leinavorm näeb välja, nagu oleksid tal juured ülespoole).
Spordinädal lõppes vilistlasturniiriga pallimängudes. Meeste võitlusliku korvpalliturniiri võitsid 1996. a lõpetanud noormehed. Nemad olid selleks turniiriks lasknud valmistada ühtse võistlusvormi, mille särgi rinnale oli kirjutatud “Suumanni poisid” (manalateele läinud kehalise kasvatuse õpetaja Jüri Suumanni mälestuseks – õpetas 1965–1999).
Naiste võrkpalliturniiri võitsid õpilaste lapsevanemad. Arvan, et naiste vilistlasturniire võrkpallis ei korralda palju koole. Võistlus oli väga tasavägine, osales kuus võistkonda. Erilise innuga mängisid 1960.–1970. a lõpetanud. Rõõmu ja mängulusti oli palju. Kõik tahavad uuesti kohtuda järgnevatel turniiridel.
Oli igati väärikas viis tähistada kooli 100. aastapäeva.

Saime Aule,
MHG kehalise kasvatuse õpetaja

Pirita pedagoogid teatris

Seoses õpetajate päevaga korraldas Pirita linnaosa vanem Enno Tamm kõigile linnaosa haridusasutuste töötajatele vastuvõtu Eesti Draamateatris.
Oma lühikeses ja humoorikas kõnes tervitas härra Tamm kõiki kohalesaabunuid. Kõnet illustreeris huvitav näide nõukogude ajast, mil tema esimene katse astuda TRÜ ajalooteaduskonda ebaõnnestus, kuna tubli ajalooõpetaja oli keskkoolis ajaloosündmustest kaks versiooni esitanud: esimese, nagu õpikus kirjas, ja teise, mis peegeldas tegelikult toimunut. Praegune linnaosa vanem jäi tol korral ülikooli ukse taha, kuna vastas sisseastumiseksamitel teise versiooni põhjal.

Vello Malken,
Pirita Majandusgümnaasiumi õpetaja

Sajandi koolil on pidupäev

Miina Härma Gümnaasiumis on 100 aastaga ligi 600 õpetaja käe all keskhariduse omandanud üle 6000 õpilase. Kuigi Eestis on kümneid vanemaid koole, on MHG, endise Tartu 2. Keskkooli juubel tähtsündmus kogu eesti hariduselus: see on esimene keskkool, kus õpetati ja õpiti eesti keeles.

MHG vastne direktor Ene Tannberg on kindel, et eestikeelsele ülikoolile pandi alus siin. Omanäolises ja mai­nekas koolis on töötanud-õppinud üllatavalt suur osa endisaegsest ja ka praegusest vaimueliidist: näiteks luuletaja Villem Grünthal-Ridala, kunstnik Kristjan Raud, praegune TÜ matemaatikaprofessor Jaan Sarv jt.
Tegelikult pidanuks kool kandma mõne oma asutaja, kas Jaan Tõnissoni, Peeter Põllu või Oskar Kallase nime. Helilooja valiti 1964. aastal poliitilistel põhjustel: see oli Nõukogude Eestis lubatud. Skulptor Juta Eskeli kingitud Miina Härma täisfiguur püstitati koolimaja ette 20 aastat hiljem detsembris, mil kooli direktor oli Jüri Vene.
Miina Härma töötas koolis muusikaõpetajana aastatel 1917–1929 ja nimi on ennast sümbolina õigustanud: Härma oli esimene eesti naishelilooja, esimene eestikeelne keskkool oli aga just tütarlastekool. Kadri Leppoja ja Maire Laar on kaasaegse MHG tuntuks teinud koolina, kus harrastatakse kõrgel tasemel koorimuusikat.
Segakooliks muutus Tartu 2. Kesk­kool küllaltki ootamatult 1955. aasta sügisel. Kuni 1956. aastani oli keskharidus tasuline.

“Eesticad”

“Miina Härma Gümnaasium on omamoodi fenomen. Inimesed, kes siia on kogunenud, saavad tihtipeale äärmiselt vähese vaevaga väga palju: tarkust, sõpru, kultuuri, lulli ja laulu, ilma valu ja vaevata. Meie kool kätkeb endas paljut, mida ei saa hambaga hammustada ega käega katsuda, nimelt mingit vaimsust, mis soodustab hinge kasvu nagu kevadvihm korgitsaid. Ta ehitab vundamendi, mis sobib nii hurtsikule kui Versailles’ lossile…” (Eno-Martin Lotman, MHG abiturient 2006).
Kuigi koolis väärtustati eesti keelt saja aasta eest ja väärtustatakse tänini, kinnistus algusest peale arusaam, et ilma teiste keelteta lihtsalt ei saa –eksamid tuli esialgu sooritada siiski Venemaal vene keeles. Eesti õppekeelega kooli peeti selle avamisel üldiselt perspektiivituks. “Ka praegu arutletakse Eestis selle üle, mis keeles tuleks meil haridust anda,” toob eesti keele õpetaja Ivika Hein paralleeli.
Üle poole esimestest õpilastest olid maalt, mistõttu tunniplaani tegemisel arvestati rongide sõiduplaanidega. Koolimaja asukoht soosis maalapsi, lähemal elajad said hommikul kooli ja õhtul tagasi koju sõita. Saksa koolide õpilased olevat selle kooli õpilasi kutsunud hüüdnimega “eesticas”, mis pidi väljendama põlgust – nagu sõna “maakas” –, kuid praeguste miina­härmakate eelkäijad suhtusid hüüdnimesse koguni uhkusega.
Esimese maailmasõja ajal töötati aasta ülikooli peahoone kõrval asuvas majas. Oma maja valmis alles aprillis 1915. See ehitati Tõnissonide pere­kon­nale kuuluvale maatükile suuresti annetuste abiga. Kasutusele võeti hoone aga esialgu hoopis sõjavangide, sõjaväehaigla ning Saksa sõjaväe laagrina, sest käis Esimene maailmasõda. Raudtee lähedus lõi head tingimused vägede paigutamiseks koolimajja.
Kui maja viimaste asukate, kommunistide valdusest jälle kätte saadi, tuli räsitud hoone kõigepealt remontida, oma majja koliti alles aastal 1921.

Koolijuhiks ajaloolane

Maja, mille pärast on miinahärmakad ajaloos palju võitlema pidanud, on eriline ehituse planeeringu poolest. Hoone ja tänava vahele jääb suur spordiplatsina kasutatav territoorium.
Direktor Ene Tannberg on Härma koolis ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana töötanud kümme aastat. 1996. a, mil ta siia tööle tuli, oli viimast aastat direktoriks Jüri Vene.
Vahepeal kümme aastat “valitsenud” Jüri Sasi siirdus tänavu augustis Tartu linnavalitsusse abilinnapea ametikohale. Tema missiooniks koolijuhi­ ja tugeva majandusmehena oli muu kõrval materiaalse baasi parandamine: 2003. aastal valmis juurdeehitis, ruumi saadi oluliselt juurde. Uues osas asuvad võimla, raamatukogu ja kolm klassiruumi. Võimla peal on uhke kä­sitööklass. “Kahe juubeli vahel on ring täis saanud,” näitab Tannberg re­-monditud fassaadi.
Vastne direktor koostas MHG juubeliks kooli ajalooraamatu “Sajandi kool”, millel oli 61 kaasautorit. Seni olid Kanadas ilmunud vaid Teise maailmasõja eelsed emigreerunud vilistlaste mälestused. Uue raamatu ajaloo-osa on kirjutanud vilistlane Lauri Vahtre, mälestusi jagavad õpilased eri aastakümnetest. “Oleme uhked, et raamat nii ilus välja tuli,” on Tannberg õnnelik. Lisas toodud õpetajate ja lõpetanute nimekirjade õigsus sõltub paljuski sellest, kes protokollis õppenõukogu koosolekuid. Näiteks Villem Grünthal-Ridala käekirjast oli raske aru saada.

Laulukool

Kadri Leppoja on MHG-s töötanud 30 aastat, millest viie aasta vältel täiendas ennast Soomes. “Võtsin Soome töö­kogemustest üle valikuvõimalused gümnaasiumi muusikaõpetuses,” räägib Leppoja. Gümnaasiumis peaks muusikaõpetuse eesmärk tema sõnul olema põhikoolis õpitu praktiseerimine. Valida saab muusikaajaloo ja koorilaulu vahel. “Ülepeakaela koori siiski ei tormata,” räägib Leppoja, ikka kaalutakse enne põhjalikult, kuigi koor tundub paljudele huvitav ja seda austatakse.
Viisipidamatutestki on tema kinnitusel kooris asja saanud, kui lapsel on tugev tahe olnud. Leppoja kinnitab, et valikuvõimalus on tulemusi andnud –paljud lõpetanud õpivad praegu laulu professionaalsel tasemel, näiteks Ma­ria Kallaste, Simo Preede, Maarja Kull muusikaakadeemias ning Rasmus Kull ja Maria Leppoja Elleri-nimelises Tartu muusikakoolis. Paljudest on saanud harrastuskooride lauljad. Kadri Leppoja ajal on kool saanud laulukooli maine.
Kooli segakoori asutas Kadri abikaa­sa Riho Leppoja, Kadri juhib segakoori aastast 1996. Kooris on 107 liiget, see näitab koorilaulu populaarsust koolis. Kadri Leppoja juhatab ka 8.–10. klassi neidudekoo­ri ning 4.–7. klassi poistekoori. Süda­melähedasim on siiski segakoor. “Ma teeksingi hea meelega ainult seda tööd,” tunnistab Leppoja bassi hääle­rühma proovis, kus õpitakse juubelipeoks Beethoveni “Missa C-duuri”. Tehtud ka ooperikatsetusi ja lavastatud muusikale. Näiteks Maido Saar, 2007. a laulupeo kunstiline juht, lavastas mõne aasta eest koolis Miina Härma “Murueide tütre”.

Vaimueliit, aga mitte eliitkool

Härma koolist on tulnud palju rahvuslikku eliiti, kes nüüd suudab kooli toetada. “Juubeliks moodustati Kultuurkapitali juurde toetusfond ja vilistlasnõukogusse kutsuti hulk asjalikke inimesi, kes on harjunud “liigutama” rahvamasse ja rahasummasid,” rääkis kooli vilistlaste eestvedaja Erika Puusemp. Juubeliks valmib koolist film. Paljud heal järjel vilistlased on tulnud abi pakkuma. Rühm vilistlasi Indrek Rahi eestvedamisel on otsustanud koolile juubeliks kontsertklaveri kinkida. Tänu vilistlaste annetustele hakkab tööle elektrooniline koolikell – selle projekti eestvedajate hulka kuuluvad Taavet Hinrikus, Sten Tamkivi ja Indrek Rahi.
Härma koolis on õpitud põlvkondade kaupa. Siin töötab praegu õpetajana 12 vilistlast. Et lapsed ja kollektiiv on väga toredad, jäädakse siia tihti väga pikaks ajaks: 26 õpetajat 70-st on töötanud üle 20 aasta. Ainuüksi inglise keele õpetajaid on Härma koo­lis 16, nende seas legendaarne Tiiu-Mai Loko.
Loko õpetab inglise keeles Suur­bri­tannia maalugu ja Eesti maa­lugu, mis selles koolis on iseseisvad õppeained. Nende õppeainete, samuti mitmete inglise keele õpikute autor on ta ise. Maalugude juurde kuuluvad ekskursioonid Tallinna ja Inglismaale. “Reisidel räägin seda, mida tunnis pole puudutanud,” põhjendas Loko õppe­reiside vajalikkust.
Tiiu-Mai Loko klassis meenutab prints Charlesi külaskäiku 2001. aasta novembris aukohale paigutatud tool punase sametist padjaga, millel prints istus. “Prints oli teatanud, et tahab külastada täiesti tavalist tundi,” meenutab Loko. Oli istunud pinki ühe tüdruku kõrvale. Kuidas saab tund tavaline olla, kui seinaääred on täis fotograafe, ajakirjanikke ja ihukaitsjaid¥ “Lapsed on siin koolis fantastilised, nendega võib kõik imeasjad läbi teha,” kiidab õpetaja Loko.
Eliitkooli silti MHG endale meeleldi külge ei kleebi, kuigi valib õpilasi –soovijaid on alati rohkem kui võima­lik vastu võtta. Praegu on kooli nimekirjas 886 õpilast.
Härma kool ei eputa inglise keelega – rahvuslik vaim elab edasi. Aasta õpetaja 2006 Ivika Heina kinnitusel on inglise keele kõrval eesti keel selles koolis väga tähtis. Trobikond 6.b poisse, kes ukse taga õppetükke kordasid, kinnitas: “Meie küll ei arva, et oleksime kõige targemad.” Inglise keel saadakse siin suhu juba põhikooli lõpuks. Võõrkeel on pigem vahend, mitte eesmärk. “Eesti keele tähtsuse rõhutamine ei tähenda, et teisi keeli oskama ei pea,” ütles Ivika Hein.

Juubel

MHG 100. juubeli spordiüritused algasid koolis juba kahe nädala eest: 25. korda peeti kostümeeritud vilistlaste ja abiturientide vahel Tamme teatejooks. Laupäeval, 14. oktoobril kell 10 algab rongkäik koolist Vanemuiseni. Peatutakse kohtades, kus kool eri ajajärkudel asunud on. Järgneb aktus lapsevanematele ja õpilastele, kust vanemad vilistlased lähevad kunagiste õpetajate haudu külastama.
Õhtu kulmineerub piduliku kontsert-aktusega, kus Vanemuise süm­foonikud ja MHG segakoor kannavad ette Beethoveni “Missa C-duur”.

Hamleti monoloog 18 sekundiga

Tõele au andes tekitab kooliaeg minus senimaani õudusunenägusid. Tüüpiline on just selline stseen: kevadised lõpueksamid on tulemas ja ma ei oska ega tea midagi, sest pole olnud aega õppida.
Sellised košmaarid on kummalised, eriti arvestades, et õppimine oli MHG-s, tollases Tartu 2. Keskkoolis, igati au sees. Teiste koolide kohta võis aeg-ajalt kuulda, et seal andsid tooni ja olid mitteformaalseks liidriks need, kel õpitulemused pigem kehvapoolsed. MHG-s aga vaadati viltu neile – ütleksin, et isegi tõrjuti neid –, kel hinded viletsad.
Aga see ei tähenda, et enamik nohiku kombel tuupis. Paljuks muuks sisukaks ja harivaks võeti samuti aega. Kui käisin lõpuklassis, väntasime nääripeoks pooletunnise mängufilmi “Melon bon vilus” (ei usu, et too pealkiri midagi tähendas). Tollal polnud filmitegemine nii kerge nagu nüüdisajal. Videokaamera asemel kasutasime 16-mm mustvalget filmi, mis aeg-ajalt kasseti sees kinni kiilus. Iga 2–3-minutist filmijuppi tuli mitu tundi ilmutada, siis jupid käsitsi kokku liimida. Filmi tegemine võttis terve pika sügise.
Isegi ringvaade, nagu tookord kombeks, sai tehtud. See käsitles paroodia vormis rahuliikumist. Marssisime klassivennaga, suured plakatid kaelas, ümber Tartu raekoja esise purskkaevu ja skandeerisime tont teab mida (film oli helita, tekst tuli hiljem makilindi peale lugeda), pärast seda mängisime platsi ääres kerjuseid. Ime, et miilits meid kinni ei võtnud.
Igatahes sai nääripeol linastunud film koolis sooja vastuvõtu osaliseks ning algatas minu teada uue traditsiooni – paljud tulevased abituriendid võtsid samuti pühaks kohuseks lõpuklassis oma kunstiline ekraanilugu toota.
Olulisim, mille kool minu arvates tulevikuks kaasa andis, oli hea inglise keele oskus. See tagas juba ülikoolis teiste ees suure eelise, rääkimata pikemast perspektiivist. Iga nädal oli nn ajalehe tund, kus lugesime Moscow Newsi ja Morning Stari. Kohustusliku kirjanduse tunnis tuli lugeda inglise keeles mõnda ilukirjandusteost. Juba kuuendas klassis õpetati geograafiat inglise keeles. Kõige legendaarsem oli aga inglise kirjanduse tund Tiia Eimaniga, kes põhjustas oma suure nõudlikkusega paljudele peamurdmist. Näiteks pidid kõik teadma þanrite ja loomeperioodide kaupa peast Shakespeare’i kõigi näidendite pealkirju. Ja ükski õpilane ei saanud kooli lõpetada ilma, et oleks inglise keeles pähe tuupinud Hamleti kuulsa monoloogi “Olla või mitte olla”. Selle peast lugemise kiirusrekord peaks olema senimaani minu nimel: koolivennad mõõtsid ühes vahetunnis mulle ajaks 18 sekundit.
Julgen pakkuda, et minu lennu üheks suuremaks saavutuseks jäi ETV koolinoorte poliitteemalise võistlusmängu “Turniir” võitmine. Selle eest saime 1983. aastal auhinnaks turismireisi Ungarisse. Tean oma kaks aastat noorema venna kogemusest, et järgmisedki lennud üritasid “Turniiri” võita, ent pingutustele vaatamata ei läinud see neil korda.

Priit Pullerits,
Postimehe vanemtoimetaja,TÜ ajakirjanduse õppejõud

Film hariduse 100-aastaselt teelt

1906. aastal avati Tartus esimene eestikeelne keskkool – Eesti Noor­soo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Güm­naasium, praegune Miina Här­ma Gümnaasium. Niisiis, vanal koolil on auväärne juubel. Nagu ikka tavaks, võetakse sünnipäevale minnes midagi kingituseks kaasa. Tele- ja filmiproduktsioonifirma RUUT avastas ühtäkki, et meie ettevõtte ümber on kogunenud hämmastavalt palju MHG vilistlasi.
Kuna raamatut pole mõtet MHG-le kinkida – korralik raamatukogu on koolis olemas – ja õpetajad ju lilli ei söö, otsustasime kingituseks teha pisikese dokumentaalfilmi kooli ajaloost.
Film “Hariduse tee” ei taha aga olla ühe kooli koduvideo, mida vaadates vilistlased saavad rõõmsalt kil­gata, et “näe, mina seal kaadris “Tuljakut” tantsimas”. Püüame vaatajani tuua olulisi üldisi pildikesi emakeelse keskhariduse saja-aastaselt teelt. Räägime sellest, kuidas sündis mõte rahvuslikust gümnaasiumist, miks rajati just nimelt tütarlastekool, milliseid raskusi ja rõõme sel teel on olnud. Me tahame, et ka Viljandis või Pärnus koolis käinud inimesed, kes pole Miina Härma Gümnaasiumiga kunagi kokku puutunudki, saaks seda filmi vaadates äratundmisrõõmu tundes öelda: “Jah, minu koolis olid asjad samamoodi – käisime aineolümpiaadidel ja kolhoosis kartuleid võtmas, pidasime sõprusfestivale, ka meil oli oma biitbänd, tehti teatrit ja peeti koolipidusid.”
MHG näitel püüavad oma kooliaega ja ajastut lahti mõtestada Felita Viikna (vilistlane 1932), Reet Ligi (1948), Georg Grümberg (1956), Jaak Aaviksoo (1973), Peep Pree (1977), Priit Pullerits (1983), Kaspar Kokk (2001) jpt.
Filmi meeskond koosneb enamasti MHG vilistlastest: produtsent Kaupo Karelson, reþisöör Sass Henno, operaator Elen Lotman, helimees Indrek Ibrus, teksti loeb Rain Simmul.
Film on TV3 eetris 14. oktoobril kell 12.

Tiit Pruuli,
filmi “Hariduse tee” kaasstsenarist

Vilistlased kingivad klaveri

Kooli vilistlased on käivitanud heategeva annetuste kogumise aktsiooni “MHG juubeliklaver”.
Juubelid saabuvad kuidagi ootamatult. Alles suve lõpul said mõne põlvkon­na MHG vilistlased nii kaugele, et kogunesid koos kooli juhtkonnaga õpetajate toa laua taha. Hästikasvatatud inimestena ei pidanud vilistlased võimalikuks tulla juubelipidustustele ilma kingituseta. Seega oli igati loomulik otsene küsimus, mida kool kõige rohkem vajab. Kohmetusest üle saanud, ütles muusikaõpetaja Kadri Leppoja, et kooli aula klaver on omadega täiesti läbi, aga lisas tagasihoidlikult, et korralik kontsertklaver maksab üle poole miljoni krooni….
Edasi edenesid asjad kiiresti – võeti ühendust Estonia klaverivabriku juhi Venno Lauluga, asutati SA Tartu Kultuur­kapitali juurde MHG toetusfond ja koostati kirjalik pöördumine vilistlaste poo­le. Seda hakati kohe kibekiiresti kõigi lendude hulgas levitama ja pandi üles ka kooli kodulehele. Kogu raha veel koos ei ole, kuid seda koguneb rõõmustava hooga.
Miks võtavad vilistlased endale selliseid kohustusi? Äkki pole lihtsalt raha kuhugi panna? Pole just välistatud, aga peamine põhjus see vaevalt on. Või soovivad nad maailma näinud inimestena raiuda oma nime vasktahvlile kooli seinal (Ameerikas ju suure annetuse pu­hul nii tehakse!)? Võib-olla, aga sama hästi võib see olla soov midagi teistele jagada.
Eestis on heategevust paljude maade ja rahvastega võrreldes veel vähe, esimese sammuna on lihtne aidata seda, keda juba tunned. Oma kool on selleks ideaalne adressaat. Alati ei pruugi vilistlane ennast kingitusega isiklikult seostada – näiteks siinkirjutaja sai muusikaõpetuses hea hinde ainult tänu õpetajateperekonna Leppoja mõistvale suhtumisele, mis lubas ettelaulmise asemel muusikaajalugu vastata. Ka ühised õpetajad pole näiteks 2001. ja 1972. aasta vilistlase vahel ühendav lüli. Samuti mäletab 1972. aasta vilistlane kooli maja ja ruume väga erinevana sellest, mida mäletab 2001. aastal lõpetanu. Jääbki järele see mõõtmatu põhjus – kooli ühistunne. Lisaks tänutunne selle keskkonna ning suhete eest, mida kool andnud on.
Üks mu klassivend ütles 1983. või 1984. aastal: “Kool on ju klubiline asutus!” See meenub iga kord, mil näen läbirääkimislaua taga muutust partne­ri näos, kui tuleb välja, et oleme kooli­kaaslased. Ning pole vaja mingeid vabamüürlikke reegleid suhtlemiseks ega tudengiorganisatsioonide saja aasta va­nust kodukorda. Asi lihtsalt toimib. Päris põneva pildi saaks ka siis, kui võetaks vastu seadus, mis kohustab avaldama firma B-kaardil kõigi juhatuse liikmete keskkooli/gümnaasiumi lõpetamise aja ja kooli nime. Keda siis veel usaldada kui mitte inimest, kellega oled 15 000 tunni kandis külg külje kõrval koolipinki nühkinud. Üllatused on pärast seda kogemust rasked tulema.
Tänada saab ka asjade eest, mis pole mõõdetavad. Sest mis tänukiri see koolile oleks, kus peal sõnad: “Tänud keskkonna ja suhete eest!”? Läikiv valge kla­ver on palju kindlam!

Indrek Rahi,
koolitaja ja konsultant,
Tartu 2. Keskkooli 1984. a vilistlane

Ikka veel muutun tähelepanelikuks, kui keegi nimetab Miina Härma nime. Kuigi olen juba üle poole aasta Miina Härma Gümnaasiumi direktori ametist prii. Üheksa aastat selle kooli juhina kasvatas mind tunduvalt rohkem kooli külge, kui oskasin arvata. Ja Miina Härma nimi samastub minu jaoks Miina Härma Gümnaasiumi ehk Härma-kooliga. Ehkki kaksteist aastat tagasi, kui oli otsustamisel, milline nimi gümnaasiumiks muutuvale Tartu 2. Keskkoolile anda, olin selle poolt, et kool nimetataks tema rajaja Peeter Põllu järgi. Aga praeguseks on Miina Härma nimi kooli külge lõplikult kinnistunud.
Kool on lõpmatult huvitav organism. Kooli muudavad omanäoliseks nii seal õppivad õpilased kui seal õpetavad õpetajad. Võime vaielda selle üle, kas kool on õpilaste jaoks või on õpetajad õpilaste jaoks. Kuid nii, nagu pole kooli ilma õpilasteta, pole ka kooli ilma õpetajateta – mõlemad on tähtsad. Ja kui need kaks poolt täiendavad teineteist, pole vaja häid tulemusi kaua oodata.
Miina Härma Gümnaasium on väga hea kool. Siin tahavad õpilased õppida ja õpetajad õpetada.
Õpetamine ei piirdu pelgalt õppematerjali tuupimise ja mahaütlemisega. Õpetamise lahutamatu osa on lisaks iga­päevastele koolitundidele ka kõik see, mis tehakse väljaspool tunde: koori­proovid, näiteringid, treeningud, ajalehe toimetamine, aineringid, klassiõhtud ja sada muud asja. Lisaks omavaheline suhtlemine enne kooli, vaheajal, pärast kooli. Rääkimata väljasõitudest, ühistest reisidest, koosviibimistest. See on see, mis liidab inimesi, teeb ühest koolist tõelise kooli ja kannab selle kooli vaimu läbi aastakümnete.
Kõik see ka vormib noort inimest. Vormib just selliseks, nagu me oleme tahtnud – õpiharjumusega sihikindlaks, vastutustundlikuks, ennast ja teisi austavaks kodanikuks.
See toimib ainult siis, kui koolis valitsevad õpilaste ja õpetajate vahel partnerisuhted. Kui õpilased austavad õpetajaid ja õpetajad arvestavad õpilastega.
Miina Härmas on see nii olnud. On ka praegu. Olen kindel, et ka tulevikus.
Õnne sünnipäevaks, Miina Härma Gümnaasium!