Nädalakommentaar

Eesti nädal algas uue presidendiga
Kõnes ametisseasumise tseremoonial sõnastas Toomas Hendrik Ilves ülesande ja kohustuse oma ameti­ajaks: “...viie aasta pärast tuleb meil anda esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki. /- - -/ Eesti Va­bariigis sündinud ja kasvanud põlvkond ei pea enam kuulama ega mõistma vabandusi, et nende vanematel polnud teist valikut, et me küll tahtsime, aga ees olid vesi ja kõledad kaljud.”
Ja jätkas: “Mulle pole kunagi meeldinud küsimus, kas me siis sellist Eestit tahtsime! See küsimus sõnastab jõuetu allaandmise. Meie riik pole mitte soovimise või tahtmise, vaid tegutsemise tulemus. Meie riik on igal oma eksisteerimise hetkel meie endi, kodanike, mitte aga Moskva, Brüsseli või Rahvusvahelise Valuutafondi looming. Meie riiki pole loonud ükski eraisik, ükski valitsus, erakond ega firma. Eestit peame julgelt ja sihikindlalt kujundama meie ise, meie kõik, iga päev. Küsima peab seetõttu hoopis nii: “Millist Eestit me tahame pärandada oma lastele?”
Kui me soovime, et kõik inimesed Eestis tunneksid viie aasta pärast uhkust, et nad elavad just Eestis ja mitte mujal, siis peame mõtlema kõigile oma kaaskondlastele nende rahvusest, päritolust ja usutunnistusest hoolimata,” leiab värske president. Ja mõni lause hiljem: “Kui aga tahame iseseisvas Eestis sündinud põlvkonnale pärandada vaimselt terve riigi, siis ei tohi minevikku enam kasutada malakana.”
Nende kahe lause vahele jääb tõdemus, et see üleskutse ei tähenda mineviku unustamist.
Inimeste mälu on erineva pikkusega, aga veelgi rohkem võib erineda see, kuivõrd keegi ennast mineviku varjudest häirida laseb. Võib kõlada uskumatult, aga eestlaste hulgas on neidki, kelle jaoks ka täna varjutab kaunilt restaureeritud mõisahoone ilu teadmine, et tema esivanemate vaatenurgast olid need vallutajad ja orjastajad, kes selles kunagi elasid. Esimesel ärkamisajal rahva teadvusse toodud seitsmesaja-aastase orjapõlve kujund on nende jaoks üha elav, mis siis, et kunagiste orjastajate järeltulijad kaotasid oma võimu juba pea sajandi eest ning mõni aeg hiljem lahkusid siitmailt jäädavalt.
“Kui me tahame, et meie maa oleks Euroopas kõrgel kohal majanduskasvu ja heaolu pingereas, mitte aga enesetappude ja depressiooni põdejate edetabelis, siis me peame hoolima. Eesti rahvas peab aduma, et riik on nende oma,” arvas Toomas Hendrik Ilves.
Samuti sellesse nädalasse jäänud rahvusvahelisel vaimse tervise päeval nenditi, et enesetappude arv Eestis ongi õnneks juba vähenemas. Tõsi, arvestades seda, milliselt tasemelt me lähtume, on arenguruumi, nagu öeldakse, küllaga. Ja professionaalsetest abiandjatest hingehäda korral on meil puudus peagi käes. Igal aastal asub psühhiaatriaõppesse kaheksa noort, aga lõpetanud asuvad kõik tööle... teadagi Soome.
“Me peame pakkuma põhjuse, mis hoiaks eesti noori Eestis ja tooks tagasi ka need kümned tuhanded, kes on siit viimase 15 aasta jooksul lahkunud,” ütles Toomas Hendrik Ilves oma kõnes. Kes veel kui mitte tema peaks teadma, mis see olla võiks.
Toomas Hendrik Ilves lõpetas kõne üleskutsega kõigile kaaskodanikele: “/- - -/ see on teie riik, tema tulevik on teie kätes. Ainult teile kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame. Kas sellise Eesti, kes hoolib teistest, olgu selleks teiseks kas mõni Euroopa Liidu uus naaberriik või su isiklik naabrimees? Või hoopis sellise Eesti, kus me iseenda kõrval ligimest ei märka? Kas me heidame oma kaaskodanikele ette minevikku või otsime ühiselt uusi lahendusi? Kas me irdume riigist või võidame armastuse ja hoolivusega, et meile kõigile oleks me isamaa me õnn ja rõõm?”
Argipäevas me tavaliselt nii suurelt ei mõtle, aga vahel ju võiks. Eks ole koolgi osake Eestist. Igaühest meist sõltub, kui hästi nii meie ise kui ka kõik teised ennast seal tunnevad.
Kui Anu-Reet Hausenberg kirjutab Õpetajate Lehes üleminekust eestikeelsele õppele vene koolides, siis hiljuti Tallinna Ülikoolis õpetajate koolitajatega vesteldes selgus, et varsti võime olla hoopis seisus, kus eesti koolis õpetavad näiteks matemaatikat või inglise keelt vene emakeelega õpetajad. Õigupoolest mõnes koolis see nii juba ongi. Kas on põhjuseks õpetajakutse kõrgem prestiiž venelaste seas või miski muu, igatahes nüüd, mil kaheaastane õpetajakoolitus järgneb kolmeaastasele erialasele bakalaureuseõppele, on neid õpetajaks pürgimas hoopis rohkem kui eestlasi, kellest suurem osa eelistab pigem oma tasku peal midagi muud õppida, kui riigi raha eest õpetajaks koolitatud saada.
See on paljus õpetaja teha, kas ka tema õpilased kunagi õpetajaks saada ja kooli tagasi tulla ihkavad. Niisamuti nagu õpetaja kooli püsima jäämine pole kinni ainult palgas, õpilaste ülalpidamises või suutlikkuses paberivirnadele vastu panna, vaid ka kolleegide hoolivuses. Presidenti parafraseerides: “See on teie kool...”

Anu Mõttus