Küsimus ja Vastus       

URMAS TOKKO, Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja:

“Õpetajate päeva tähistamises on midagi sooja, vahvat ja äratavat. Õpetajate päev poleks midagi erilist ilma õpilasteta! See päev on märgiliselt sarnane esimese septembriga, kuid lõbusam ja ägedam.
Urmas Otti parafraseerides on õpetajale tänuks kimp lapsekäega ulatatud põllulilli ning pisar läigatamas vanema naise silmanurgas. Kuid mulle ei meeldi igal aastal sel päeval esilekerkiv kiidulaul palgakergitamisest, sest tegu on hädavaevu inflatsioonile järele jõudmisega ning õpetaja saab ikka edasi (praegu) vanglaametnikuga samaväärset palka.
Kuidas mina õpetajate päeva tähistaksin¥ Kutsuksin meediakanalitesse palju tarku ja toredaid õpetajaid koos õpilastega oma kordumatust tööst ja mõtetest kõnelema või laulma ning paluksin näiteks Elmo Nüganenil lavastada sõbraliku seebika. Ülejäänud õpetajad aga kutsuksin rabaretkele koos õhtuse kokteiliga turbasamblanõlval. Tasuta bussi telliksin nii, et hilisõhtusi teleuudiseid näeks. Järgmise päeva on ju riik õpetajale vabaks andnud.”

LAURI LEESI, Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor:

“Mulle ei meeldi õpetajate päev kohe kuidagi. On ju olemas tore üldrahvalik püha – 1. september. Ja sellest piisab. Siis tuuakse õpetajale lilli, kõik on pidulikult riides ja see on ütlemata tore eestlaste püha. Miks peab kuu aja pärast seda kõike kordama¥ Kui õpetajate päev oleks nii, et lapsed on pidulikult riides, neil on hästi ära õpitud, nad on tunnis tähelepanelikud, näitavad üles erilist usinust... Mis aga on tegelikkuses¥
Vastan, silmi langetades, oma kooli põhjal. Seda päeva korraldavad meil ikka lõpuklassi õpilased. Nad millegipärast soovivad iga hinna eest tundi anda. Minu jaoks pole see miski muu kui ühe õppepäeva kaotsiminek. Juhtub veel selline aine olema, mida on tunniplaanis üksnes üks tund nädalas, siis on terve nädal tuksis. Lastega ei taha ju tülli ka minna, mistõttu luban siis päeva lõpus mõned tunnid neil hästi ette valmistada, et kaotus väiksem oleks. Läinud aastal lubasid abituriendid suure suuga, et jah-jah, valmistame ette, kuid välja kukkus ikkagi tsirkus. Tänavu oli asi küll parem, kuid millegipärast kamandati vabanenud õpetajad saali ja tehti mingi viktoriin, teadetetahvlile riputati üles mingid käskkirjad. Lühidalt: kukkus välja nagu ikka – palagan.
Mulle ei meeldi need asjad ka seetõttu, et kui abiturientidelt küsida, kelleks nad saada tahavad, ei maini õpetaja elukutset keegi. Just seetõttu olen ikka ja alati õpetajate päeval tujust ära ja kurb. Kõige kohutavam asi meie uuema aja pedagoogikas ongi see, et õppetundide (õppeaja) kaotust ei tunneta ei riik ega perekond. Mida kõike palaval õppetundide ajal ühiskond õpilastele ei paku! Vaadakem ürituste plaane internetist. Isegi suurüritus “Teeviit” algab juba hommikul! Miks mitte kell 15¥ Kõige tobedam asi korraldati palaval õppetööajal lähiajal Pärnus. Ürituse nimi oli “Lahe koolipäev”. See on juba midagi!
Kui ühiskond tahab õpetajaid meeles pidada, maksku klassi juhatamise eest vähemalt koristaja palka. Praegu saab seesuguse kolgata eest üksnes kolmandiku koristaja kuuteenistusest. Ei maksa siis teeselda, et me õpetajaid nii väga armastame.”

MIHKEL REBANE, Kiili Gümnaasiumi direktor:

“Õpetajate päeva tähistamine on Kiili Gümnaasiumis oluline üritus nii õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele kui ka endistele kolleegidele, keda sel päeval meeles peetakse ja külla kutsutakse. Nii on see olnud ja ma ei näe ühtki põhjust, miks ei peaks see traditsioon jätkuma.
Igal koolikalendri tähtpäeval on oma roll ja ka stsenaariumi kohustuslikud elemendid. Meil on õpetajate päev igal aastal veidi erinev olnud, kuid lilled õpetajale, abituuriumi “õpetajamäng”, kontsert ja kohvilaud kolleegidega toimuvad alati. On olnud aastaid, kui õhtul mindi veel kollektiivselt teatrisse, keeglit mängima või restorani. See õppeaasta on meile kiiretest muutustest rahunemise aasta – uus koolimaja, uuenenud õppekava ja muutunud õppekorraldus vajavad rahulikku sissetöötamist. Põnevust hoiab ülal võimalus avastada ja õppida kasutama uuenenud õpikeskkonda.
Tänavu ei teinud me lühendatud tunde ega andnud abituuriumile õpetajaameti kogemiseks rohkem kui ühe tunni. Nii ei tekkinud tagantjärele ka rahulolematust raisatudainetundide või segaduse pärast, mis kuidagi ei väärtusta ega ilusta õpetajaks olemist. Tegime tööd nagu ikka, viimase tunni andsid 12. klassi õpilased. Õpetajad ja külalised olid samal ajal kutsutud kontserdile ning hiljem kohvilauda.
Võib ju mõtiskleda, kas õpetajate päev peaks koolis üritusena või ühiskonnas tähtpäevana praegusest esiletõstetum-erilisem olema või hoopis vastupidi, sest esimene ja viimane koolipäev vääristavad õpetajaks olemist ja kooli tähtsust niigi. Mulle on see pidu-minus-eneses-päev: mul on hea meel, et selle ameti valisin, et korduvatele “lõplikele” koolist lahkumistele vaatamata olen ikka õpetaja ja et ma juba mitu head aastat ei mõtle enam sellest, kelleks saada tahan. Loodan, et tühja tingel-tangelit ja õõnsaid sõnu õpetajaameti tähtsusest oli teisteski koolides mõõdukuse piirides.
Õpetajate päev on ilus päev. Kolleegid on sel päeval veidi teistsugused, väiksed lapsed on uued laulud selgeks saanud, uus abituurium teatepulga üle võtnud ning kuna kooliaasta alles kogub tuure, saab pigem plaanida kui tehtut analüüsida.” tegelda.”