Kui mina olin veel väikene mees

Erast Parmasto: kooliminekuni jäi siis veel kaks aastat. Hans Parmasto foto

Ei jätkunud raha viiuli ostmiseks...

Küllap see oli pärast algkooli minekut, aega ma ei mäleta. Igatahes olid läinud sajandi kolmekümnendad aastad. Kodus oli meil harmoonium – pisike orelihäälne muusikariist, millel kahe pedaali tallamisega pandi lõõts tuult tegema. Klaviatuuri kohal oli hulk sisse-väljalükatavaid nuppe, mille abil sai muuta tämbrit peenikesest falsetist jämeda orelivile imitatsioonini. Suur osa neist küll ei töötanud, teise osa oli aga isa korda seadnud. Keegi meil seda pilli ei pruukinud, mäletamisi keegi mind mängima ei õpetanud, aga noote ma kuidagimoodi lugesin. Sellel pillil mängisin vahetevahel Körberi ürgvana noodiraamatu abil koraale-kirikulaule ja laulsin ise kaasa kah. Oli teisigi noodiraamatuid, aga need olid kole keerulised. Huvitav oli. Siis tuli isale mõte, et võiksin hakata õppima viiulimängu; ta lootis, et saab osta oma töökaaslaselt ühe pruugitud, aga hea pilli. Isa viis mind Nõmmele muusikaõpetaja juurde, kes laskis mul klaveril ette mängitud toone järele häälitseda, laskis laulda ja järele laulda. “Tubli-tubli,” ütles ta seepeale ja lasi mind koju. Isa tuli natukese aja pärast järele. Läks mööda nädal või paar, siis ajasime isaga isekeskis meeste juttu. Tuli välja, et too viiul on kallis, tublisti kallim, kui ta lootis. “Praegu on meil rahaga küllalt kitsas. Ei anna välja.” Sain sellest kohe aru: raha oli meie majas alati just nagu parasjagu, kuid ikkagi napilt – kuigi ema meile kõik riided ise õmbles ja kõik-kõik meie majas oli isa tehtud, söögilauast ja raadiost majakatuseni. Ega mul sest viiulimängust loobumisest teab mis kahju polnudki, muudki tegemist jätkus kuhjaga. Lugemist, sõpradega metsa all ringi jooksmist. Kulus aastakümneid, kuni viiulilugu jälle meenus ja taipasin oma isa, kolmeklassilises külakoolis ja siis kõrgemas tehnikakoolis ühe aasta õppinud oskustöölise peenetundelisust. Praegu võin päris hästi ette kujutada, kuidas aus muusikaõpetaja pead vangutas ja isale ütles: “Ehk ei maksa...” Tollal oli lastele muusika, peamiselt just klaverimängu õpetamine paljude lapsevanemate südamesoov. Kui palju tunde pidid lapsed isa-ema rõõmuks veetma klaveri taga tüütuid näpuharjutusi klimberdades! Mul vedas, aktiivse musikaalsuse puudumist korvas hilisem rõõm teiste loodud häälte kuulamisest.