Teoloog ja kauaaegne kirikuõpetaja Toomas Paul ei poolda kohustuslikku usundiõpetust koolis, nagu selgub tema vastustest Õpetajate Lehe küsimustele.

Mida kaugemale on liikunud ühiskond kõigi seisukohtade ja arusaamade võrdseks kuulutamisel, seda ahtamaks on jäänud kohustusliku usuõpetuse võimalus ning kandepind. Nüüd räägitakse pigem ja rohkem sellest, et koolihariduse kohustuslik komponent peaks olema mitte usu-, vaid usundiõpetus, mis käsitleb võrdselt kõiki religioone ja uskumusi. Koolide usundiõpetuse peaksid praeguste plaanide kohaselt enda kanda võtma eriettevalmistuse saanud teoloogid, kes meie oludes on vist küll eranditult kristlased. Kas nemad hakkavad kasvatama lapsi selles vaimus, et kõik usud ja jumalad on ühtviisi head, ning käsitlema võrdsuse printsiibist lähtuvalt nii kristlikku kui ka islami- ja budistlikku kultuuri? Pluss natuke sekka maausku ja kõike muud? “Nii kaugele kui inimkonna ajaloos kirjasõna ulatub, kõlab kurtmine noorsoo hukkaminemise pärast. Sokratese meelest: “Tänapäeva lapsed on türannid. Nad räägivad oma vanematele vastu, kugistavad toitu ja hoiavad õpetajaid hirmuvalitsuse all.” Ma ei tea, kas pedagoogid loevad müügimeestele kirjutatud raamatuid. Mina küll loen, ja üks vahvamaid leide oli Martin Lindströmi ja Patricia B. Seyboldi “Bränd ja lapsed. Särav pilguheit tänaste laste mõttemaailma ja nende suhetesse brändidega” (2003). Väga õpetlik, soovitan soojalt. Ma ei saa siin nende teost ümber jutustada. Nimetan vaid, et nende meelest on brändidel peaaegu religioosne tähendus. Järjest rohkem tviine väljendab brändide kaudu, mida nad kannavad ja kasutavad, oma väärtushinnanguid, populaarsust ja edukust. Tviinid valivad sõpru selle põhjal, milliseid riideid nad kannavad, millist muusikat kuulavad ja milliseid arvutimänge mängivad – sest see kokku moodustab identiteedi ja loob kuulumise tunde. Eleanor E. Maccoby ja John A. Martini uurimus “Socialization in the Context of the Family” (1983) tõestab, et materiaalne keskkond, mida vanemad lastele pakuvad, mõjutab neid väga vähe. Judith Rich Harris arendas seda ideed edasi raamatus “The Nurture Assumption” (1998). Ta jõudis järeldusele, et lapsi mõjutavad endasugused rohkem kui vanemad. Selle kinnituseks tõi ta migrantide laste aktsendi. Väga harva võtavad lapsed üle oma vanemate aktsendi, peaaegu alati õpivad nad keelt omasuguste käest. Harris ütleb: “Kui lapsed lähevad välja, jäetakse kodune kasvatus maha. Nad viskavad selle minema nagu nõmeda sviitri, mille ema käskis selga panna.” Kahtlemata on kriitikutel õigus religiooniõpetuse ainekava suhtes, et seal on ebaproportsionaalselt vähe eksootilisi usundeid ja kole palju traditsioonilist piiblilugu. Kuid sama võiks öelda maaülikooli agronoomide ettevalmistuse kohta – liiga palju taliviljakasvatusest ning vähe teadmisi maisi ja riisi viljelemisest, kuigi maakeral sööb enamik inimesi just neid teravilju ja kuigi tegelikkuses on tänapäeva eestlase toidusedelis leival väga tagasihoidlik koht ning puhast rukkileiba ei tehta enam üldse (rukkileivaks nimetatutes on rukist sümboolselt, protsenti ei avalikustata). Aga küll see muutub – kui ka meil on somaallaste kogukond nagu soomlastel, siis muutub nende uskumuste ja tavade teadmine niisama oluliseks nagu kliima soojenemisel uute põlluviljade kasvatamise oskus. Kirjeldasite väga täpselt religiooniõpetusele esitatavaid nõudeid. Kõik usud olgu võrdsed. Üheski ei saa olla rohkem tõde kui teises, vahe on vaid (leiva, usu) maitses ja kalorsuses. Pastorist parlamendisaadik Avo Üprus kinnitab: “Meie kõlbelisuse ankurdatus igavikku ehk teispoolsusse ükskõik millise maailmareligiooni kaudu on kindlam garantii elu püsimiseks Maal kui tühjus hinges. Ja ma ei tahaks seda tühjust jätta meie laste hinge” (EPL, 6.07.). Selline absoluutne sallivus peaks küll sobima ka maausulistele.”

Keegi ei saa olla erapooletu

“Paaniline hirm eriharidusega teoloogide ees tuleb sellest, et ei teata: Tartu Ülikooli taas-avatud usuteaduskond ei valmista ette luteri kirikule vaimulikke, nagu vanasti. Kuigi ei ole välistatud, et mõni lõpetaja läheb edasi pastoraalteoloogilisse seminari ja te-mast saab kleerik. Gert Zavatski, üks praegusi teoloogiatudengeid, kes on ühtviisi hea nii kirikuõpetaja kui ka näitlejana, jutustab, kuidas ta kogu gümnaasiumi aja luges usinasti piiblit. Kuid paari aasta jooksul sai ülikoolis selgeks, et usuteaduskonnas ei õpetata tegelikult üldse seda, mida ta ootas. Tema ootas “kindlat suunda, et laksutatakse piitsa ja hakatakse kristliku usu poole kallutama. Seal aeti pea aga igasuguste väidetega hoopis segamini. Sa võid seal toredasti uskuma hakata, sama hästi aga võib sinust ateist saada” (Põhjarannik, 27.08.). Kõigest hoolimata ei ole kerge leida usundiõpetajat, kes oleks piisavalt “objektiivne”. Kes esitaks ühesuguse neutraalsuse ja mõistvusega asteekide tava tuhandeid sõjavange jumal Tezcatlipolale ohverdada ja d,ainistide püüdlikkust vältida mis tahes elusolenditele kurja tegemisest, kes kurnavad joogivee läbi sõela, et mitte kogemata mõnd putukat alla neelata. See on sama raske ülesanne, kui leida selline looduslooõpetaja, kes suudaks erapooletult õpetada, et astronoomia on sama õige kui astroloogia ja alkeemia on samaväärne keemiaga, ühed inimeste antud seletused ümbritsevale maailmale kõik. Teadusfilosoof Paul Feyerabend heidabki ette, et kooliõpetus tugineb teadusele kui millelegi endastmõistetavalt tõesele. “Ja kuigi ameeriklane võib tänapäeval valida, millisesse usku kuuluda, ei lasta tal ikka veel nõuda, et koolis õpiks tema laps nõiakunsti, mitte aga teadust. Kirik on riigist lahutatud, teadus aga mitte.” Sellest lähtudes, nõuab Feyerabend, peaksime “vabastama ühiskonna kivistunud teaduse lämmatavast haardest”.” Ilmselt on ka nn võitleva ateistiga sama lugu: tema esituses pakutaks vististi kõiki religioone kui vaimupimeduse ilminguid. Jälle halb! Oletagem korraks siiski võimatut – et meil on igasse kooli kuskilt võtta selline imepärane õpetaja, kes ise õieti midagi ei usu ega ka eita, ent ometi mõistab religioossust, tunneb hästi usundeid ning suudab ka noored religioonidest (metatasandil) huvituma panna. Mis vanuses lastele ta siis seda teoreetilist usundilugu õpetama peaks hakkama? Millest alustama ja kuhu välja jõudma? “Alustama peab paraku religioonidest sellistena, nagu need on. Vana Testamendi Jumal on Jehoova. Kõik teised on ebajumalad ning nende teenimine jõledus. Moosese kümnest käsust esimene kõlab: “Mina olen Issand, sinu Jumal. Sulei tohi olla muid jumalaid minu kõrval!” Vanas piiblitõlkes öeldi nende teiste kohta, et nad on sitajumalad. Loomulikult ajab selline sallimatus ja barbaarsus meie aja inimestel karvad püsti. Esimesed kristlased olid ainult natukene leplikumad. Apostel Paulus möönis Ateena areopaagil kõneldes: “Jumal on küll selliseid teadmatuse (kr agnoia) aegu sallinud” (Ap 17,30), kuid nüüd on kõigil võimalus – ja seega kohustus – meelt parandada. Vastandus jäi selgeks: “Mis kooskõla on Kristusel Beliariga? Mis sobimist on Jumala templil ebajumalatega?” (2Kr 6,15j). Juutlus, kristlus ja islam tunnistavad ühte ja ainsat Jumalat (Allah on araabia keeles lihtsalt “Jumal”). Teised vaimsed jõud, nimetatagu neid ingliteks, deemoniteks, džinnideks või ka “jumalateks”, võivad olemas olla, aga neist ja nende teenimisest tuleb lahti öelda. Filosoofiline ateism ja monoteistlikud religioonid on niisiis jumalate panteoni suhtes ühel meelel. Ateist läheb üksnes sammukese kaugemale ja peab Ainujumalatki tarbetuks abstraktsiooniks. Kahtlemata on metatasandil võimalik mono-teistlikel ja polüteistlikel usunditel ühisjooni leida. Religioonifenomenoloogia võrdleb palvet ja mediteerimist, ohverdamist, paastumist jms ilminguid, religioonipsühholoogia valgustuse resp. pöördumise kogemust, rabi resp. guru rolli jms eri uskudes, religioonisotsioloogia on lihtsalt üks sotsioloogia haru. Usundilugu teadusliku distsipliinina saab olla ja peab olema kiretu, kirjeldades ning kõrvutades eri aegade ja kultuuride tõekspidamisi ning kombeid. See on samasugune distsipliin nagu ajalooline või võrdlev keeleteadus. Võrdlev religioonilugu on tarviline teoloogide ettevalmistuses, nii nagu soome-ugri võrdlev grammatika eesti filoloogide omas. Aga põhikoolis oleks veider asendada emakeeletunnid kõikvõimalike keeltestruktuuride võrdlemisega – kuidas saksa keeles on umbmäärane ja määrav artikkel, aga eesti keeles partitiiv, mis omast kohast väljendab nii osasihitist kui ka piiritlematust, milliste võtetega indoeuroopa keeled sordivad nimisõnad sugudesse, mis meile näib üsna totter, jne. Häda on aga selles, et metatasandilt ei saa alata. Võrdlevat keeleteadust tuleb õpetada ja õppida mingis konkreetses keeles. Ka siis, kui see ei ole emakeel, vaid hariduse keel, nagu kunagi ladina ja praegu inglise keel. Emakeele omandab laps lihtsalt kuulates ja vastu lalisedes, siis sõnu järele öelda üritades, algul abitult, siis ikka nõtkemalt. Alles tagantjärele tuleb tal koolis õppida ka käänd- ja pöördkondi, reegleid ja erandeid, et õigekiri oleks laitmatu – rääkimise jaoks ei lisa grammatika suurt midagi. Isegi võõrkeelt ei tasu omandada pööramistabeleid tuupides, vaid valmis fraase meelde jättes. Me õpime paljusid asju neid tehes. Kõnelemiseks vajalik eelsoodumus on olemas, õiges elueas peab lapsega palju rääkima. Aga alata aastasele lapsele filoloogiliste teooriate selgitamisega ei ole väga tark tegu. Kuuekuune beebi hakkab järele aimama lihtsamaid helisid ning tal tekivad logode ja maskottidega seoses mõttepildid. James U. McNeal väidab raamatus “Kids as Customers”, et bränditruudust saab hakata mõjutama alates teisest eluaastast. Kolmeselt tunnevad lapsed juba logosid. Asjatundjate sõnul on eluaegne klient kaupmehele väärt kuni 100 000 dollarit. Tõhus hällist-hauani-strateegia on hindamatu.”

Kiriku liikmeks ei sünnita

“On olnud selliseid imepäraseid õpetajaid, kes suutsid noori millest tahes huvituma panna. Näiteks Haapsalust tuli omal ajal hulgaliselt tipptasemel vehklejaid. Aga edukas usundiõpetaja on tänapäeva Eesti kontekstis lubamatu nähtus. Ega õiguskantsler Allar Jõks kogemata valinud oma rünnaku objektiks Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Too kool on algusest peale olnud erandlik. Hugo Treffner oli teoloog, kel ei õnnestunud tsaariajal saada pastorikohta ja kes siis tegi oma eragümnaasiumi. Aastal 1928 läks kolmest sealse paralleelklassi lõpetanust 13 noormeest ülikooli usuteadust õppima, nende hulgas pärastine maailmakuulus sürioloog Arthur Võõbus ja piiskop Karl Raudsepp. See ei olnud poistel omavahel kokku räägitud. Ilmselt mõjus kaasa, et tolleaegne usuõpetaja praost Gustav Rutopõld oli suurepärane pedagoog. Ent kui taoline tulemus oleks aastal 2007 Toomas Jürgensteinil? Kole mõelda, mis siis järgneks.” Niisiis näib, et päriselt sellisena, nagu räägitud ja mõeldud, üldhariduskooli usundiõpetus kindlasti ei realiseeru. Suhtumist mitteväljendav religiooniõpetus on võimatu nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt ning ei ole sellest tolku ka tunnetuslikult – kõnelda kirjaoskamatule keeleteadusest... Aga kui vaadata asjale kasvatuslikust küljest? Usundiõpetuse vajadusest kõneldes rõhutatakse tihtipeale eeskätt just eetikat ja väärtushinnangute kujundamist. “Inimkonna ajaloos on olnud aegu, mil religioonil oli dominantne roll ja mõnel elualal monopol, igal juhul oli ta kogu elu integreeriv. Praegustes Lääne ühiskondades on kadunud religiooni – sotsioloogide eriterminiga –plausibiliteet (plausibility) ehk enesestmõistetavaks pidamine. Kuni kultuur või inimkollektiiv tunnistab oma ühiste väärtuste legitiimsuse allikat, ei teki küsimust, kas neid väärtusi tunnistatakse või ei. Nii oli siis, kui ristiusk seadis väärtushinnangud, millega hinnati inimeste käitumist. Kunagi oli religioonil kogu inimese elu mõtestav roll. Ei olnud juhuslik, et teaduste süsteemis oli teoloogia esimene ja kõrgeim. See, et filosoofia oli keskajal teoloogia ümmardaja (ancilla theologiae), ei olnud filosoofia alandamine, vaid just kõrgeks pidamine – ta oli ülimale teadmisele kõige lähemal. Teoloogia ja filosoofia olid objektkeelteülesed metakeeled. Kogu keskaja inimest ümbritsev vaimne ja aineline keskkond oli järjestatud hierarhiliselt: ametid, teadused, kunstid jne olid erineval ja kindlal väärtusastmel. Kõiki neid eriilmelisi hierarhiaid ühendavaks põhimõtteks oli lähedus Jumalale. Seetõttu ei teeninud tolle aja inimene Jumalat üksnes kirikus, vaid kogu oma tegevusega. Kõik kirikuga seonduv oli juba oma funktsioonilt sakraalne, kuid inimesed lasksid õnnistada ka oma eluasemeid ja tööriistu. Enne tööle asumist palvetati ning eriti raske ja ebameeldiv töö pühendati sageli Kristusele, mõeldes tema ristiteele. Selline monistlik kõikehõlmav hierarhia on omane kõigile muistsetele kultuuridele. Pluralistlikus ühiskonnas ei ole aga põhimõtteliselt ühelgi isikul ega organisatsioonil tõe monopoli. Kiriku liikmeks ei sünnita, vaid saadakse isikliku otsustuse põhjal. See tähendab, et igal usuorganisatsioonil tuleb oma liikmed värvata. Ilmalikus riigis peavad neil kõigil olema võrdsed võimalused. Nõudmine ja pakkumine reguleerib ideedeturgu. Kes paneb paika, mis on see “eetika” ja “väärtushinnangud”? Mõnes ühiskonnas ei peeta viisakaks seltskonnas pajatada oma intiimelust ja -eelistustest, meie omas on see normaalne, eriti popp on eksponeerida oma kuulumist mõnda erivajadustega seksuaalvähemusse. Aga tabudeta ka ei saa. Kuna usk on tõrjutud privaatsfääri, siis ei tohi riiklikus koolis noori usuturule uitama minejaid instrueerida.” Kas sellest kõigest järeldub, et õpetada tuleks ikkagi usku? Meie oludes siis ilmselt kristlust? On ütlematagi selge, et kõikvõimalikud muu-usulised on sellele käte ja jalgadega vastu, nii et küllap saaksime siis endagi õue peale ühe väikese ja vihase ususõja... Kas laps sellest tingimata võidaks? Kui kodus usutakse üht ja koolis õpetatakse teist – õrnas eas, mil teadmisi ja tarkust ise valida-otsustada pole veel kuskilt võtta...? “Religiooniloolase Joachim Wachi järgi on traditsiooniliste usundite religioossel kogemusel kolm avaldumisvormi: mõtlemises, tegutsemises ja osaduses. Kõik need vormid on olulised, aga alles osaduses saab intellektuaalne ja praktiline oma tõelise tähenduse. Müüt ja õpetus on selle formuleerimine, mida viimse tõelusega kohtudes on kogetud. Kultus on toimimine sellest kohtumisest lähtudes, on austamine ja teenimine. Kogudus kujuneb nendest, kes on osalised selles erilises religioosses kogemuses, mida hooldatakse ja arendatakse üheskoos ja millele antakse teatav vorm. Religioon ei ole väidete kogu, ta on kultuse sfäär, kus mõistmine, teadmine, osasaamine ülimast tõelusest (peetagu selle all silmas isikustatud Jumalat või mitte) ja moraalne pühendumus esinevad üheainsa aktina, mille hilisem lahutamine metafüüsiliste, moraalsete ja teiste otsustuste klassiks võib olla otstarbekas, kuid moonutab paratamatult algse kultusakti mõtet. Sellest tuleneb, et religioosset müüti (mis ei kujuta endast ainult “narratiivi”, vaid ka kultuse “metafüüsilist” komponenti) saab mõista ainult seestpoolt, osaledes tegelikult religioosses kogukonnas. Filosoof Leszek Koakowskil on õigus: kõik, mida religiooni keeles öeldakse, on mõistetav ainult pühaduse semantilises tervikraamistikus.”

Parteisõdureid peab ohjama

“Siit on mõistetav, miks usku ei saa sekulaarses ühiskonnas õpetada koolis. Suusahüppamist ega ratsutamist ei saa omandada neid telekast vaadates. Nagu ei saa sepatöödki, kui ise vasarat kätte ei võta. Usk ei ole ükskordüks, mis tuleb pähe tuupida. Koolis antav näpuotsatäis, üks-kaks nädalatundi, mis nagunii ei haaku muu koolis õpetatava teaduslik-materialistliku jutuga, saab parimal juhul äratada huvi asja vastu, millest muidu oleks üksnes kaootilised infokillud. Aga seda vaid parimal juhul, sest sama hästi võib usumaailma tutvustamist kasutada kaitsepookimiseks religiooni vastu. Nagu ma kõrvalt vaadates aru saan, on Eesti õue peal üks väike ja vihane ususõda kooliprogrammide pärast nagunii juba käimas, religiooniloo pooldajad ja vastased on üksnes kõige häälekamad. Ressursse, st tunde napib, ja oma aine positsiooni pärast võitlemine on paratamatu.” Mida öelda neile, kelle usk kohustusliku religiooni(de)õpetuse vajalikkusesse koolis on kõigutamatu ning kes nüüd selle intervjuu ilmumisel Toomas Paulis võib-olla omamoodi reeturit näevad? Et näe –ise kirikuõpetaja, aga usu(ndi)õpetust ei poolda! “Teie kartused on põhjendatud, kui mõelda äsjastele presidendivalimistele riigikogus. Parteisõdureid peab hirmsasti ohjama ja valvama. Juhtkond läks puhvetisse – ja kohe ronisid kaks kaunist daami Toomas Hendriku sõprade pildile! Kui sellistele reeturitele oleks kätte antud valimissedelid... Kirikus on teisiti, seal peab oma pea ja südamega mõtlema. Teoloogi kui eriteadlase ülesanne on olla kriitiline. Pildiga öeldult: kui kogu maailmas levivad kiirtoiduketid ja inimestele meeldib aina enam rasvarikas hamburger ja hot dog, siis on see OK –toidu valik on iga vanema ja lapse elementaarne inimõigus. Aga kui kooli kulinaariatunnis keelatakse poliitilise korrektsuse pärast kasutada friikartulite kohta sõna “rämpstoit”, kui toitumisspetsialist ei tohi öelda, et söögil on muidki omadusi peale pakendi ja maitsvuse, on olukord absurdne.” Mõni aeg tagasi kirjutasite Sirbis (Vaba rahvakirik, 18.03.2005), et taasiseseisvunud Eestis kahaneb EELK liikmeskond igal aastal paari tuhande inimese võrra: kui 1994. aastal annetas kirikule 62 140 inimest, siis 2004. aastal kõigest 41 229. Miks nii on läinud ja millist arengut Eesti usuelus prognoosite? Mis on põhjus, mis tagajärg ning kus ja kuidas need põimuvad? “2005. aastal oli EELK-s liikmeannetajaid 39 879, seega 1350 vähem kui aasta tagasi. Surm teeb oma töö: leeri läbi liitus 1921 ja kiriklikult maetuna lahkus 3300, negatiivne bilanss 1379. See, et ligi kolmkümmend vahepeal kadunud liiget tuli kiriku juurde tagasi, ei kata kahanemist. Maa tühjeneb. Maakoole saab vaid suure dotatsiooniga –ja seni, kuni seal veel mõni pere elab –lahti hoida. Eesti on kaetud kihelkonnakirikute võrguga. Riik aitab remontida avariilisi hooneid. Aga kui 164 kogudusest on 60 alla saja liikmelised – 27 kogudust on 16 (Paldiski) kuni 50 (Tallinna Peeteli) annetajaga, 33 kogudust 51 kuni 99 annetajaga –, ei saa neid majanduslikult elujõuliseks pidada. Tosin aastat tagasi toimunud suur erastamine ei toonud tagasi hobustega talusid, naturaalmajapidamist ega suurperesid. Nõukogude kord kiirendas talu kui sellise kadu, nagu ta kiirendas kirikust võõrdumist, aga see oleks tänaseks nagunii toimunud. Võrdluseks: Soomes on praegu umbes 67 000 põllumajandustootmisega tegelevat talu, järgmise kuue aastaga peaks nende arv kahanema 55 000-le. Sellise tulemuse andis Gallup Elintarviketieto küsitlus. Likvideeritavates taludes ka-vatsetakse põllud välja rentida neile, kes tahavad oma tootmist laiendada. Talude keskmine põllumaa peaks kasvama 40 hektari suuruseks. Mis edasi? Ellu jäävad turismitalud, mõisa mõõtu suurtalud, nagu Laheotsa ja Kadarbiku ning spetsialiseeritud farmid. Ülejäänutest saavad pealinlaste suvekodud. Võib-olla midagi sarnast sünnib ka kirikuga. Vahel võib ootamatuid asju juhtuda. Vainupää kabel taastati eraalgatuse korras. Seal ei peeta jumalateenistusi, aga see on suviti väga populaarne laulatuste (ka kontsertide) paik. Kuigi külas elab talvel vaid 17 inimest.” Nüüdismaailm ja religioon(id) on kahtlemata teema, mida ajalehekirjutisega hõlmata ei saa. Mõnda olulist aspekti põgusalt puudutada ehk siiski võiks. Näiteks kas ja kuivõrd on nn islamiterrorism teie hinnangul ususõda? Kui jah, siis milliste uskude vahel õieti? Ega Eesti ole erand, tänapäeva kristlik maailm pole mujalgi vist üleliia usklik... Kas praegusest turvalisem maailm on võimalik ning kelle käes on inimkonna rahu(stamise) võtmed? “Emotsionaalsel pinnal on islamiterrorism sõda sekulariseerunud tarbimisreligiooni vastu. WTO tornid olid sümbolid. Ratsionaalsel pinnal on aga nii, et maailma valitsevad Texase naftamagnaadid, araabia šeigid, Rosneft ja Gazprom. Nad võivad majandushuvide maskeerimiseks kasutada islami usku nagu Iraan või kommunismi levitamine nagu NSV Liit või demokraatia kaitsmine nagu USA, aga suitsukate ei ole primaarne ega põhjus. Vahel öeldakse see otse välja, nagu teeb Moskva majandusanalüütik Konstantin Simonov: “Kui kontrollite turgusid, siis loomulikult võite selle läbi avaldada mõju poliitikale. Võime häbenemata avaldada, et energiakandjad on vahend, mille abil saame endast kui maailma saatuse mõjutajatest teada anda” (Ärileht 30.08.). Praegusest turvalisema maailma tulek ei ole usutav. Fossiilsed kütused ja vesi saavad varsti otsa – Saudi Araabias toodetakse kogu mage vesi merevee destilleerimise teel – ja on raske uskuda, et viimaste piiskade pärast ei lähe löömaks. Aga sinna läheb ehk veel mõned-(kümned) aastad. Lõpetagem siis täna natuke lustlikuma looga. Araablased ütlevad: habemeta mees on kui sabata kass. Kuid valge mees ajab oma näokarvad maha. ˇiletiterade või pardliga. Huvitav on vaadata põhjendusi habemenoa kasuks. Osa mehi kinnitab, et sellega raseerimine annab kõige siledama tulemuse. Teistele meeldib sellega kaasnev nostalgiaefekt. Trenditeadlik aga eelistab habemenuga, et hoiduda loodust saastamast – ainuüksi USA-s visatak-se igal aastal ära umbes kaks miljardit raseerimistera. Iseäranis põhimõttekindlatel loomakaitsjatel on aga sellegagi probleeme – tuleb leida alternatiiv naharibale, mida kasutatakse noa teritamiseks. Naiste seas hakkas ihukarvade kõrvaldamine levima sajand tagasi, ühe osana emantsipeerumisest. 1915. aastal ilmus ajakirjas Harper’s Bazar reklaam, mis kujutas raseeritud kaenlaalustega naist käisteta kleidis. Jalgade raseerimise komme sugenes seoses seelikute lühenemisega pärast Teist maailmasõda. Procter & Gamble’i andmetel on “naiste karvaeemaldamine” kümne miljardi dollariline turg, mis kasvab aastas kaheksa protsenti. Selle näitega oleme jõudnud tagasi oma jutuajamise alguse juurde. Iga naine, kes oma karvu katkub, kõrvetab, epileerib või raseerib, usub, et ta vaevaline ohver ilujumalanna altarile soosingu pälvimiseks on tema enda otsus ja isiklik arvamus. Muidugi on! Aga kui ta oleks sündinud 19. sajandi eesti külas, oleksid tal olnud teised mured. Ta oleks soovinud endale jämedaid jalgu, mida tollal peeti tervise ja tugevuse tunnuseks. Need neiud, kel olid kitsekoivad, kandsid ülestikku mitmeid sukki, et natukenegi ilusamad näida. Nii on see kõigega siin ilmas.”