Kõigepealt peaks defineerima tööpäeva. Kui palju peab päeva jooksul tööd tegema, et see tööpäevana kirja läheks¥ Veel raskem on teha vahet, mis on töö ja mis mitte.

Kui oled tund aega arvutis mõttetööd teinud ja siis tund aega õues puid lõhkunud, polekski nagu tööd teinud – ühega puhkad teisest. Enda jaoks pean tööks ikkagi mõttetööd, sest selle pean ise ära tegema, aga õuetööde jaoks võin küla pealt kellegi palgata. Ja puude lõhkumine on pigem sport kui hirmus töö, mis tuleb ära teha. Kõige lihtsam on tööpäeva määratleda nii – kui ma teen kas või korraks arvuti lahti, ongi tööpäev kirjas. Kui ei tee – siis on puhkepäev. Kaevan rahulikult maad või lõhun puid. Või käin lihtsalt külas. Püüan laupäevast teha sellise päeva, siis on lapsed ka lasteaiast kodus, jõuab ehk natukenegi nendega tegelda. Üks väga kasulik lastega tegelemise viis ongi neile näidata, kuidas füüsilist tööd teed. Siis löövad nad mingil hetkel ise ka kaasa. Praegu on üks poiss viie- ja teine kaheaastane.

Tööpäeva tüüp nr 1 – vallalehe päev

 Ärkan hommikul kella 9–10 paiku – kui lapsed hakkavad lasteaias käima, siis kell 7 – ja esimesel võimalusel lähen arvutisse, kindlasti on mingid lood pooleli, mingid asjad vaja üle helistada-meilida ja täpsustada. Reede õhtuks peaks materjal koos olema, siis nädalavahetusel uurides leiad lugudest mingi küsitavuse, selle peab esmaspäeva hommikul üle uurima. Kell 12 lähen viie kilomeetri kaugusele Urvaste koolimajja internetti, et trükikotta pilte saata. Meie kodutalus interneti püsiühendust veel pole, Võrumaa õhuinternetiprojekt on tegemisel, ootame-ootame. Paari-kolme tunni pärast olen kodus tagasi, tavaliselt on vahepeal mingit informatsiooni juurde tulnud või mõni lugugi laekunud, mida enam oodata ei julgenud. Tihtipeale on selleks vallamaja informatsioon, mida ei oleks ilus lehest välja jätta. Siis tuleb lehes külgi ümber paigutada ja vahepeal, kui mõni kindel lugu on tulemata jäänud, ise midagi juurde kirjutada. Kella 7–8–9 paiku annan lehe toimetada abikaasa Airile, kes on kõrgharidusega ajakirjanik. Me ikka vaatame teineteise lood üle, sest kirjutamishoos ei pane tähelegi, kus oled puusse pannud. Siis on vaja teha mõned vajalikud kõned, täpsustused sisse viia ja tekstid trükikoja poole teele läkitada. Sama päeva õhtuks saabub meile trükikojast esmane küljendus, teeme parandusi-täpsustusi ja saadame need ära. Vallaperedele on lehed tasuta ja neid lehti on kokku 550. Reedel on siis vallalehe järele sõit Tartusse. Läheme juba hommikul, ise ma autoga ei sõida, seda teeb Airi, kui temal aega ei ole, kutsun Urvastest oma isa. Kutsun Urvastest – see tähendab, et ise elan Urvastest, oma sünnikodust umbes viie kilomeetri kaugusel, aga no ikka Urvaste vallas ja kindlasti ka Urvaste kandis. Tartust toome lehe ära ja viime kõigepealt üle 600 lehe Võru postkontorisse. Pärast seda ka kohalikesse kauplustesse, vallamajja ja raamatukogudesse.

Mida ma üldse teen

 Kirjeldatud ei olnud just väga kirjanduslikud tööpäevad. Aga õnneks on kuus 28–29 päeva veel. Siis on üldiselt – kui vaim ikka peale tükib –aega kirjandusega tegelda. Kuigi kirjandusega vähe seotud tegevust tuleb lisaks vallalehele veelgi. Saadan Eesti Päevalehte korra-paar kuu jooksul Urvaste külauudiseid, mida saab õnneks ka vallalehe tegemisega siduda – uudised on ju samad, ainult vormistus teine. Vallalehte pikemalt, päevalehte lühemalt. Kahe nädala tagant loen Eesti Raadiosse paari-kolme-minutilise iroonilis-lõbusa kolumni, mis on siiski pigem kirjandus kui ajakirjandus. Kord kuus kirjutan “Kuma” ristsõnale luuletuse, milles üks rida on punktiiriga asendatud ja tuleb ruudustikust lahendusena välja. See salm võib küll ka kirjanduseks kätte minna. Praegu teen võrukeelset telesaadet “Elolinõ”, mis tutvustab Võrumaa ja Setumaa vanu häid asju ja kombeid. Saate jaoks pean kõigepealt mõtlema välja küsimused, siis minema võttele ja küsima neid inimeste käest, lugema antud teemal ühe luuletuse ja – kui võimalik – ka ise tegevuses kaasa lööma. Hiljem pean lindi pealt kogu jutu maha kirjutama ja kui saade on kokku lõigatud, teen ka vahetekstid ja loen Tartus sisse. Lisaks tuleb ju teha FIE raamatupidamist, maksta arveid jms. Aeg-ajalt uurin, kas raamatupoed minu raamatuid juurde või raha maksta ei taha. Muidugi panen ise ka vahepeal kogunenud loomingust raamatuid kokku ja otsin võimalusi nende väljaandmiseks. Kui tellitakse, kirjutan ka raamatuarvustusi ja muid artikleid.

Tööpäeva tüüp nr 2 – kodutöö päev

 Tavaliselt on mul raske teha valikut, millega just tegelda. Vaid siis, kui mõned asjad tunduvad eriti kibedalt tagant torkivat või tahan midagi kaelast ära saada, panen need eelisjärjekorda. Muidu on ikka nii, et teen korraga järjest vaid ühe tunni tööd. Ja siis tegelen tund aega õuetöödega. Jagan oma tööd nelja gruppi: ettevõtlus, kirjandus/ajakirjandus, televisioon ja vallaleht. Kui teleprojekt läbi saab, löön kirjanduse ja ajakirjanduse lahku. Kõige mõnusam on aga see, kui mõnel hetkel saavad muud tööd otsa ja saan mõne päeva ainult kirjandusega tegelda. See on ka nagu puhkus. Niisiis, kui ma olen päev otsa kodus, viib Airi tavaliselt lapsed enne kaheksat lasteaeda, mina teen arvuti lahti ja nokitsen midagi esimest värskust ära kasutades. Või keedan putru, igal hommikul ju võileibu ei taha. Kui Airi 40–50 minuti pärast koju tagasi jõuab, sööme koos ja hakkan oma ühetunnisüsteemiga vaikselt nokitsema. Kodus käin töö vahele jooksmas. Tavaliselt jooksen 8 km, kui aega saan ja eriti suur isu on, siis 20–30. Seni oli lemmikjooksuaeg kella 15 paiku, aga usun, et muudan selle kella 12 peale, siis ei ole päevast veel väsinud ja jooks annab mõnusa tunde terveks päevaks. Kella 15–16 paiku on mõnus hoopis väike lõunauinak teha. Siis on õhtusel magusal ajal umbes kell 23 jõudu veel kirjutamisrindel suuri tegusid teha. Kui päev pooleks teha, jõuab rohkem.

Tööpäeva tüüp nr 3 – lennus päev

Hoopis teistmoodi kukub välja, kui on vaja minna sõitu – kas telesse-raadiosse lugema, raamatuid viima, kuhugi luuleõhtule. Siis pean ärkama hommikul 5.15, et saaks rahulikult ennast minekuvalmis seada. Koduuksest astun välja umbes 6.05. Mis kell buss täpselt tuleb, ei teagi, igatahes jõuan alati peale. Lasteaiapäevadel läksin varem Airi ja lastega kaasa, et 12 km kaugel olevast Antslast bussi peale minna, kuid nüüd võttis Sebe Antsla–Otepää–Tartu–Tallinna kella üheksase liini ära, sama liin sõidab ka 5.15 väljumisega Urvastest, aga see tahab juba poole neljast ärkamist, liiga karm. Läpakas on mul kaasas, aku peab vastu kaks tundi ja heal juhul pool veel peale. Saan bussi peal tööd teha. Tartusse sõit kestab enam-vähem kaks tundi, Tallinna sõit üle nelja tunni – seda ei pea läpaka aku vastu. Aga ega olegi hullu – kuivõrd unetunnid on napiks jäänud, on vahepeal vaja tukastada. Ja luuletusi ongi kõige mõnusam paberile kirjutada. Ei tahaks küll, et paberile kirjutamine ära lõpeb. Lugeda ma bussis eriti ei suuda, aga lugude kirjutamisega on lihtsam. Siis ikka vaatad suurema osa ajast kaugu-sesse ja ega nii väga peagi esimese jutiga üle lugema, mida kirja panid. Piisab, kui aeg-ajalt klaviatuuri poole kiigata. Ja kui koju saabun, vast söön ja siis töötan ikka edasi. Kui jõuan, loen veel õhtul voodis raamatut.

CONTRA,
Lõuna-Eesti poeet