“Pole mingi saladus, et muusika on Eesti arengus eri aegadel tähtsat rolli täitnud. Nii nagu Eesti laulupeod aitasid kaasa ärkamisajale ja hiljem eestluse hoidmisele, nii on ka esimeste kutseliste teatrite, Vanemuise ja Estonia tegevus lihvinud neid kive, mille peale sai tekkida rahvusriik. Seda märkis juba 1925. aastal Jaan Kärner: “Uue Estonia teatrimaja katuse all tekkis ja idanes, hoolimata tsaarivalitsuse survest, visalt see seeme, millest hiljem välja kasvas Eesti iseseisvuse mõte.” Pidagem ka täna, aastal 2006, meeles, et vaimsuseta pole riiki. Sada aastat on auväärne iga teatrile, sellesse aega mahuvad nii tõusud kui ka langused, rõõmud kui ka mured. Räägitakse, et teatri eluiga on umbes 30 aastat, kuid Estonia on näidanud, et võib olla pidevalt muutuv ja noor ning siis pole sada aastatki eriline vanus. Igaühel on oma mälestused Estoniast. Minu jaoks oli esimene Voldemar Panso lavastus “Minu veetlev leedi” koos suurepärase draamanäitleja Linda Rummoga (julge eksperiment, kuna siis laulvaid draamanäitlejaid pea ei teatudki) ja sarmika Endel Pärnaga 1963. aastal. Teine mälestus on aga juba Moskvast – Estonia külalisetendused Moskva Kremli teatris. Istusin täiskiilutud saalis trepil ja nautisin Georg Otsa võrratut esitust “Othellos”. Ta mitte ainult ei laulnud, nagu olin harjunud nägema ooperitähti etendustel tegevat, vaid elas Jago osas. Tahaksin estoonialastele soovida: “Jääge sama tugevaks, nagu olete olnud kõik need sada aastat! Eesti rahvale on väga tähtis omada rahvusteatrit Estonia.”
 

AARNE RUBEN, kirjanik:


“On täiesti üllatav, kuidas aeg lendab... Alles see oli, kui Juhan Liiv ohverdas Estonia uue teatrimaja ehituse finantseerimiseks oma viimse ülekuue. See on ilusaim eetiline akt Eesti ajaloos. 1913. aastal valminud soome arhitektide Armas Lindgreni ja Wivi Lönni projekteeritud juugendklassitsistlik Eesti Teater Estonia hoone oli suurim tollases Tallinnas. Kuid Eesti Seltsis, üsna lähedal praegusele Eesti maja restoranile, mida peab Viido Polikarpus, alustati juba 1906. aastal seltskondlist eesti näitemängude etendamist, esitusele kuulusid ka Vilde “Side” ja “Tabamata ime”. Toona olid need paigad hoopis teistsugused, eestlaste pühamu asus Väike-Tartu maantee, Kleine-Jurjevstrasse alguses. Arvan, et ei liialda, kui ütlen, et see koht on jäänud meile, eestlastele, pühaks tänaseni. 1905. aasta sündmused lisasid hiljem valminud teatri arhitektuurilisele lahendusele kurbi noote. Räägitakse ju sedagi, et 1945. aastal, mil suur teater lõplikult taastati, ehitati teatrihoone katusviilud meelega surnukirstude kujulisteks – nukra mälestusena Uue turu õudsest mahalaskmisest. Mina olen Estonia teatris käinud kolm korda: esimest korda 1979. aastal 8-aastasena, mil käisin vaatamas balletti “Tuhkatriinu” noore Kaie Kõrbiga peaosas ja mis mulle meeldis. Teist korda olin seal 1992. aastal, mil ihuüksi kiirustasin vaatama Mozarti etendust “Don Giovanni”, mille absoluutne fänn ma toona olin. Kolmandat korda viibisin 2003. aastal balletietendusel “Anna Karenina” ühes noore kauni poetessi Jana Lepikuga – sel korral mängis peaosa taas Kaie Kõrb. Saali pimeduses mõtiskledes tajusin, et balletist taipan ma ülivähe, pigem on minu alaks see, mis kunagi on olnud.”
 

MÄRT KUBO, Estonia Seltsi liige:

“Estonia teatrihoone on monument rahvuslikule elujõule ja edumeelsele noorele linnarahvale. Estonia Seltsi liikmeid oli Tallinna linnavalitsuses, kus 1904. aastal eestlased esmakordselt enamuse saavutasid. Seltsi peakoosolekul 1905. aastal sai uue seltsi-maja ehitust kavandava komisjoni esimeheks K. Päts. Linnavolikogus seisis uue maja krundi asjus seltsi eest J. Poska, hilisem linnapea. Esimene eestlasest Tallinna linnapea V. Lender sai juhatuse liikmeks osaühisuses, mis hakkas uut Estoniat kavandama. Kui seltsimaja ehitama hakati, korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, et saada tõesti väga hea projekt. Tõdegem, haare oli võimas. Ja võidutöö autoriteA. Lindgreni ja O. Lönni järgi valminud hoone oli imekaunis 1913. aastal, mil see avati, ning on uhke ja armas täna, pärast sisemist ja välist põhjalikku uuendamist. Selles majas peeti 1917. aastal Eesti rahvuskongress, 24. aprillil 1919 seadustas Asutav Kogu siin Eesti Vabariigi, kontserdisaalis tuli kokku Eesti Kongress. Estonias tähistab riik oma aastapäeva ja president korraldab vastuvõtu. Öeldakse, et nooruses tuleb olla mässumees ja vanemaks saades on loomulik olla konservatiiv. Võib-olla on nii ka muusikaga. Nooruses oli kirg estraadi- ja jazz-muusika vastu, nüüd vaatan ning kuulan ära kõik Estonia esietendused. Ja naudin head ooperimuusikat. Aga püüan mõista ka uue põlvkonna muusikasuundumusi. Estonia Seltsi liikmena tänan kõiki, kes Rahvusooperist lugu peavad, sinna ise lähevad, sõpru kaasa kutsuvad, õpilasi õhutavad ja temast rõõmu tunnevad.”