Et insenere jätkuks ka tulevikus

Kas teie oskaksite konstrueerida ja valmis ehitada tuuleelektrijaama mudeli¥ Põhikooliõpilased igatahes oskavad – seda tõestasid kaks sügisese koolivaheaja päeva Tallinna Reaalkoolis.

Paar aastat tagasi jõudis Soome kaudu Eestisse inglane Kieth Davi, kes esindab organisatsiooni nimega Smallpeice Trust. Cosby D. P. Smallpeice oli iseõppijast insener ja leiutaja, kes asutas juba aastate eest omanimelise fondi eesmärgiga panna lapsi huvituma inseneritööst, mis Inglismaalgi pole tänapäeva noorte hulgas kuigi populaarne, aga ka laiemalt loodusteadustest, tehnoloogiast ja matemaatikast. Selleks korraldatakse peamiselt keskastme õpilastele suunatud kursusi, kus lapsed saavad meeskonnatööna konstrueerida ja ehitada valmis sildu, generaatoreid, tamme ja palju muud põnevat.
Ühel Smallpeice Trusti korraldatud kursusel Soomes käisid Kieth Davise kutsel ka viis eesti õpilast Tallinna Reaalkooli õpetaja Toomas Reimandi juhendamisel.
Praeguseks on Eestiski jõutud esi­mese päris oma kursuse korralda­mi­­­seni: oktoobris ehitasid Tallinna Reaalkooli, Tal­linna Pel­gu­linna Güm­naasiumi, Tallin­na Ühis­güm­naasiumi ja Elva Güm­naa­siumi õpilased Inglis­-maal vastava koolituse saanud Reaal­kooli õpetajate juhendamisel ja endise inseneri Dennis Perry valvsa silma all tuulegeneraatoreid. Meil kannab projekt küll pisut kohmakat nime “Tehno­loogiaõpetuskoolitus üldhariduskoolis” ning seda toetavad Euroopa Liidu tõukefondid ja Eesti Energia.


Mure järelkasvu pärast

Dennis Perry on teinud Smallpeice Trustiga koostööd juba aastaid. Nii nagu paljud teisedki pensioniikka jõudnud endised insenerid, pole temagi organisatsiooni palgatöötaja, vaid vabatahtlik abimees (inspektor), kes on hakanud noori juhendama. Trustis on samas ka umbkaudu 15 täiskohaga palgatöötajat, kes tegelevad fondi haldamise ja kursuste organiseerimisega. Kursuste läbiviimisel lööb kaasa palju õpetajaid.
Inglismaal toetavad Smallpeice Trusti kursuste süsteemi ühelt poolt paljud suurettevõtted ja teiselt poolt kõrgkoolid. Lapsed maksavad küll väikest osalemistasu, aga peamised kursuste korraldamise, seadmete ja materjalide muretsemisega seotud ku­lud katavad fond ja sponsorettevõtted.
Aastate jooksul on organisatsioonil tekkinud kontaktid paljudes koolides. Uute partnerite leidmiseks käiakse ka koolides, kes pole seni kaasa löönud, ja viiakse huvi äratamiseks läbi ühepäevaseid kursusi – küll tükk maad lihtsamal tasemel. Ehitatakse näiteks mitmesuguseid huvitavaid paberist konstruktsioone ja tutvustatakse oma koolituse taustamaterjale.
Dennis Perry sõnul ollakse paljudes koolides niigi väga hõivatud ega taheta endale lisaprobleeme sellise ettevõtmise organiseerimisega. Sellegipoolest leidub Smallpeice Trusti kursustel osalejaid kõikjalt üle Inglismaa. Nii mõnigi sõidab kohale 4–5 tunni tee kauguselt. Lisaks juba mainitud Soomele tegutseb Smallpeice Trust ka näiteks Hispaanias ja Austraalias.
Dennis Perry sõnul aitavad ettevõtted kursuste korraldamisele kaasa erinevatel motiividel. On neid, kes võtavad seda kui heategevust, teistel on aga lausa spetsiaalne osakond, mis tegelebki lastes inseneriteaduste vastu huvi äratamise ja koolituste korraldamisega. Kolmandad loodavad sel moel õpilastele meelde jääda ja tulevikus endale sobivat tööjõudu leida.
Ka Suurbritannia ülikoolid peavad armutut võitlust üliõpilaskandidaatide pärast ning nii pole neidki raske koostööle meelitada. Enamik Smallpeice Trusti kursustest korraldataksegi ülikoolide õppetöö vaheaegadel, nii et lapsed saavad elada ühiselamus ning näevad ühtlasi ka pisut tudengielu. Southamptoni ülikool näiteks korraldas hiljuti ühe nädala jooksul kolm kursust. Ühel disainisid ja ehitasid lapsed eri tüüpi paadimudeleid ja katsetasid neid ujulas, teisel konstrueeriti ja pandi kokku ei midagi vähemat kui kompuutreid ja kolmandal metall-liigeseid. Kõik vajalikud ettevalmistused tegi seejuures ülikool, Smallpeice Trusti hooleks jäi ainult nõustamine.
Üldjoontes näeb kursus praktikas välja nii, et lapsed jagatakse rühmadesse, neile antakse probleemülesanne ette ja juhendaja kõrvale. Juhendaja ei tohi seejuures õpilasi suunata, ta ainult jälgib, et meeskonnatöö sujuks ning eksimuste, lahenduste otsimise ja testimiste kaudu jõutaks mingi tulemuseni.
Inspektori peamine roll ongi kindlustada, et juhendajad ei ütleks õpilastele ette, mida teha. Õpetajatel on õpetamine lihtsalt nii veres, et väga raske on ennast tagasi hoida ja lasta õpilastel endil otsuseid teha.


Kõige raskem on mitte õpetada

Ka Inglismaal tehnoloogiaõpetuse kursuste korraldamisega tutvumas käinud projektijuht Jaana Roht teab, et tema nähtud koolitusel võitis viiest rühmast võistluse just see, kelle juhendaja ei teadnud tehnoloogiast midagi.
“On lausa hämmastav jälgida, mismoodi lapsed ise hakkavad probleemi lahendama. Kõigepealt peab hakkama suhtlema ja tegema koostööd täiesti võõrastega – võistkonnad koostatakse nii, et sama kooli õpilased ei ole ühes rühmas. Siis kuulab ta mingit juttu tuulegeneraatoritest ja saab kätte ülesande, kus peab teatud tingimustel hakkama seda ise ehitama. Mina ei oskaks siin kusagilt pihtagi hakata, aga lapsed hakkavad kohe tegutsema. Täiesti müstiline, millise innuga nad kaks päeva hommikust õhtuni töötasid! Ja said valmis ka. Lisaks täiesti korralikud ettekanded, mille iga rühm pidi töö kokkuvõtteks tegema. Inglismaal imestasin, kuidas on võimalik, et õpilased suudavad panna kokku ettekande, kus nad tõesti toovad välja, millised probleemid neil tekkisid, milliseid lahendusi nad pakkusid ja miks just selliseid. Kartsin, et äkki meie õpilased ei saa sellega hakkama, aga tegelikkus kummutas mu kartused.
Kui Inglismaal testiti tuulegeneraatoreid tohutute võimalustega ülikooli laboris, siis meil pidid sellega hakkama saama oma õpetajad tavalises klassiruumis. Küll oli meil laste lahendusi hindamas Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, kes oma kokkuvõttes andis nõu, milliseid lahendusi tasub kasutada, kuidas teha nii, et asi töötaks paremini, millised probleemid maailmas viimasel ajal tuuleenergia kasutamisega seoses on tekkinud.
Dennis Perry rõhutab meeskonnatöö tähtsust: “Iga tööandja tahab, et sa töötaksid meeskonnas. Õpilased küsivad tihti, miks nad ei võiks olla ühes rühmas oma sõpradega. Paraku – sa saad valida sõpru, kuid ei saa valida töökaaslasi.”
Esimene kohtumine näitas, et ka meie tingimustes annab neid kursusi edukalt korraldada. Jaana Roht ütleb, et jaanuariks on uus idee juba olemas, suvel tahetakse teha neljapäevane kursus kusagil looduses.
Kiidusõnadega ei olnud kitsi ka Dennis Perry, kes kinnitas, et need ei tule sugugi lihtsalt viisakusest. “Olen näinud sadu kursusi ja see siin oli tõesti väga hästi korraldatud. Kui kõik ei töötanudki kohe nii, nagu plaanitud, mängiti asjad ringi ja saadi hakkama.”
Kui seekord olid kursuse juhendajad Tallinna Reaalkooli õpetajad, siis järgmisel kokkusaamisel peaks nemad olema juba Dennis Perry rollis ehk siis juhendama juhendajaid.
Jaana Roht: “Peaksime leidma viis uut õpetajat, kes oleksid nõus tulema õpilasrühmi juhendama. Meie kooli koduleheküljelt leiab päris põhjaliku ülevaate toimunud kokkusaamisest koos õpilastele antud ülesande, piltide ja laste esitlustega. Neid ülesandeid võivad kasutada ka teised koolid – nii saab korraldada maakonna piires koolidevahelisi võistlusi, ilma et peaks hakkama ise õppematerjali koostama. Meie inimesed on kindlasti valmis nõu andma ja oma kogemusi jagama. Oleme oma projekti kirjutanud küll nelja kooli peale, aga kursusele võib tulla iga laps või õpetaja, kel selleks soovi.”
Esimesel kokkusaamisel ehitas pois­tega koos tuulegeneraatoreid ka kuus tüdrukut. Dennis Perry pidas väga oluliseks julgustada tüdrukuid kaasa lööma: suhtumist, et inseneriteadus pole naiste ala, tuleb kindlasti muuta.