USA kõrghariduse edu põhineb konkurentsil

 Konkurents on nimetaja, mis kokkuvõtvalt põhjendab Ameerika Ühendriikide kõrgkoolide edu Euroopa kõrgkoolide ees.

Eestis ja Euroopa Liidus toimuvates debattides domineerivad tihtipeale teised arusaamad Ameerika edust. Rõhutatakse õppejõudude kõrgeid palku, seotust erasektoriga, võimalust küsida kõrget õppemaksu ja ülikoolide käsutuses olevaid arengu­fonde. Need tegurid on eri mängureeglite tulem, mitte nende reeglite ega seega ka edu põhjustaja. Konkurentsi soodustavad reeglid on üldised ja mitmekülgsed, mis teeb konkreetse “Ameerika ülikooli mudeli” Euroopasse ülekandmise raskeks. USA ülikoolid järgivad väga erinevaid mudeleid, mis konkureerivad üksteisega. See sunnib paratamatult igat tüüpi ülikoole konkureerima ka eri tasanditel.
Tuginen oma töökogemusele kuues ja loengutes osalemisele kolmes USA ülikoolis. Lisaks intervjueerisin keskkooliõpilasi oma endise alma mater’i Tufts University vastuvõtukomisjonis. See on andnud arusaama, kuidas Ameerikas kõrgkooli valitakse.

Üldine keskmine on kehv näitaja

Šanghai ülikooli väljaantav indeks on kõige tuntum katse maailma ülikoole järjestada. Indeksi tipus domineerivad Ameerika ülikoolid. Sealsed teadurid avaldavad rohkem teadusartikleid tippväljaannetes, saavad rohkem Nobeli preemiaid, teised teadlased viitavad rohkem nende töödele ja kooli lõpetanute teadustegevus on kõrgemal tasemel kui mujal.
Selline tabel näitab väga üldist keskmist tulemust. Ent see ei aita mõista, kuidas üliõpilased valivad endale tulevast kooli. Samuti ei aita see mõista, kuidas professorid ja teadlased liiguvad ühest koolist teise. Kuna õppejõudude ja üliõpilaste kvaliteet teeb ühe ülikooli edukaks, siis sisuliselt ei aita see mõista Ameerika ülikoolide domineerimise põhjusi. Lisaks tekitab üldisel keskmisel põhinev tabel väärarusaama, et on olemas ühtne edukuse mudel, mida USA ülikoolid järgivad.

Ühtset head mudelit pole

Vanad ülikoolid nagu Harvard meenutavad tegutsemispõhimõtetelt püssi­-rohueelse Euroopa kuningriike. Kesk­võim on niivõrd nõrk, et kohati näib kuningas (president) olevat oma lossidesse peituvate vasallide teener. Püssirohi pole aga Hiinast veel kohale jõudnud, et saaks “elevandiluutorni” peitunud nööritõmbajad välja suitsutada ja avatud väljal võitlusse asudes erimeelsused lahendada. Kui see näib raske uskuda, meenutagem kas või äsja tagasi astunud Harvardi presidendi Lawrence Summersi saatust.
Sellest mudelist erinevad kardinaal­selt peamiselt osariikide finantseeritavad avaliku sektori ülikoolid. Need meenutavad nii arhitektuu­rilahenduste kui ka administratiivküsimuste ning ressursside jagamise ülepolitiseerituse tõttu mõnda endist sotsialistlikku vabariiki. Baka­laureusekraadide masstootmise ning ülijäiga reglementeeritud süsteemi kõrvalt on nad suutnud luua töökeskkonna paljudele tippteadlastele. Seda hoolimata sellest, et nagu paljudeski sotsmaade organisatsioonides, näib seal koristaja kohati olevat kõige tähtsam tegelane.
Enamik teisi ülikoole mahuvad nende kahe mudeli vahele ja on erinevad omal moel. Paljud edukad avaliku sektori ülikoolid on kasutanud ära paindlikke mängureegleid ning vähendanud oma rahastamist osariigi vahenditest, liikudes üha rohkem erakoolide mudelite suunas. Samas, nii era- kui ka osariigi kõrgkoolid ei püüa otseselt üle võtta mingit konkreetset mudelit – näiteks Šanghai edetabeli tipus olevat Harvardi mudelit. Kõik katsetavad eri viisil ja õpivad eri koolidelt, mis võivad keskmiste näitajate järgi paikneda edetabelites väga erinevatel positsioonidel.
Kuna Šanghai edetabel reastab koolid teadustegevuse järgi, ei aita see mõista, kuidas üliõpilased valivad kõrgkooli. Need, kes lähtuvad ül­distest kriteeriumidest, vaatavad U.S. World & News väljaantavaid iga-aastaseid edetabeleid. See tabel toob välja ka hulga väikseid nelja-aastaseid kolledžeid. Uus-Inglismaal on selliseid bakalaureusekraadile keskendunud kõrgkoole palju. Kes on näiteks Eestis kuulnud Williams College’ist või Amherst College’ist¥ Samas võivad need olla keskkoolilõpetanule sama hea valik kui Harvard või Massachusetts Institute of Technology (MIT).
Suurtes teadusülikoolides peetakse sissejuhatavaid aineid sajale või isegi tuhandele tudengile. Ka spetsiifilisi aineid edasijõudnutele õpetatakse 40–50 inimesega gruppides. Kui õppejõuks on tuntud profes­sor, on tema ja üliõpilaste vahel õppejõu abide read, kes viivad läbi diskussioone väikestes gruppides ja hindavad üliõpilaste töid. Kontakt tuntud professoriga jääb minimaalseks või suisa olematuks. Tihtipeale pole õppejõuks ka tuntud teadlane, vaid hiljuti palgatud noor professor või hoopis ajutine õppejõud.
Neile, kes soovivad aktiivselt suhelda professoriga ning kellele personaalne lähenemine on oluline, osutub väike kolledž paremaks variandiks bakalaureuseõpinguteks kui suur teadusülikool. Seal pole ka sissejuhatavad kursused suuremad kui 30–35 tudengit. Võimalused head tööd saada ja edasi õppida on samaväärsed suurte teadusülikoolide lõpetanutega.

Kompleksne valik

Ka väikeste kolledžite ja suurte ülikoolide edetabel ei pruugi aidata mõista keskkooli lõpetanute valikuid. Valikukriteeriumiks võib olla konkreetse aine – näiteks inseneriteaduse või bioloogia õpetamise tase, kõrgkooli asukoht, sportimisvõimalused, sõprade valik, finantsabi ja õppemaksu suurus. Mis puudutab viimast, siis U.S. World & News Reporti poolt edetabelisse järjestatud esimese saja hulka kuuluvad erakoolid küsivad kõik enam-vähem ühesuurust õppemaksu. Osariigi kõrgkoolid küsivad tavaliselt oma osariigi keskkoolidest tulnutelt kahe kolmandiku võrra vähem ja mujalt tulnutelt kolmandiku võrra vähem raha kui erakoolid. Stipendiumide saamise võimalus on aga osariigi koolides palju kehvem. Erakolledžites, eriti heades, paljud üliõpilased ei maksagi täisõppemaksu.
Magistrantidele ja doktorantidele on kooli keskmine koht mõnes üldises edetabelis halb viis valiku tegemiseks. Loeb konkreetne programm magistrantuuri puhul. Doktorantide puhul loevad konkreetsed juhendajad rohkem kui ülikool. Nii võibki juhtuda, et paljud koolid, mis on bakalaureuseõpingute jaoks koostatud konkreetse edetabeli või üldise teadustöö tegevuse edetabelis nukral kohal, võivad olla mõne konkreetse aine või valdkonna õppimiseks magistrantuuris või doktorantuuris parimate seas. Näitena võib tuua Ohio State University, mis jääb Šanghai nimekirjas paljudele USA koolidele alla. Bakalaureuseõpingute puhul tuleb seal sissejuhatavas aines jagada klassiruumi tõenäoliselt tuhande tudengiga. Ometi on see üks paremaid kohti doktorantuuriks politoloogia erialal.
Mitmekülgne konkurents viib USA kõrgkoole edasi. Näiteks peetakse suhteliselt halvaks tavaks, et kõik kraadid saavutatakse samas ülikoolis või pärast doktorantuuri asutakse samas ülikoolis õpetama. Konkurents aitab vältida konnatiigistumist ning saada üle USA keskhariduse vajakajäämisest. Ei ole saladus, et keskkoolide keskmine tase on Ameerikas kehv. Kuna aga kõrghariduse tase on hea ja kõrgkoolid, erinevalt paljudest keskkoolidest, konkureerivad üksteisega, loob see motivatsioonimehhanismi esmakursuslaste teadmiste parandamiseks. Paljud tudengid saavad oskuse esseed kirjutada ja elementaarsed teadmised geograafiast alles ülikoolis. Samas on nende soov ülikoolis õppida suur, sest annab eelise tööturul. Enamik keskkooli lõpetanuid ei lähe siiski kõrgkooli.
Keskkoolide keskmine tase ei näita palju uute tudengite kohta. Kuid Ameerikas on mitmeid häid keskkoole, kust enamik suundub edasi õppima. Kõrgkoolides õpib lisaks palju välismaalasi, eriti magistri- ja doktoriõppes, mis soodustab konkurentsi veelgi.

Suhteline eelis

Signaliseerimisteooriasse uskujad arvavad, et kõige parem on valida enamiku edetabelite tippu jääv kool, kuna see saadab väga tugeva ja positiivse signaali kõrgkoolilõpetaja kohta. See strateegia töötab hästi keskkonnas, kus inimesed ei tunne olukorda. Näiteks Eestis, kus keskmine tööandja teab tõenäoliselt kolme USA ülikooli. Ometi ei vali üliõpilased ega õppejõud kolme ülikooli vahel. Näiteks Nobeli majanduspreemia laureaadid paiknevad väga erineva tuntusastmega ülikoolides. Seda hoolimata edetabeli tipus asuvate koolide püüetest neid üles osta ja oma kõrgkooli tuua.
Kui arusaam reaalsest konkurentsist on kompleksne, siis otsustamine käib palju spetsiifilisemate kriteeriumide alusel kui hulk edetabeleid, mis näitavad üldist keskmist. Konkurents mitmel tasandil nii üliõpilaste kui ka õppejõudude vahel, nii era- kui ka avaliku sektori rahale ja veel sajal mitmel moel ei kajastu absoluutsete kriteeriumide alusel koostatud edetabelites. Majandusteaduse keeles öelduna põhineb õppeasutuste roll üldises teadustegevuse ja kõrghariduse tööjaotuses suhtelisel, mitte absoluutsel eelisel. Igal kõrgkoolil on oma suhteline eelis. Siit ka nõuanne Eesti kõrgkoolidele: keskenduge oma suhtelisele eelisele globaalses konkurentsis ja ärge kulutage aega edetabelite lugemisele.