Selle õppeaasta lõppedes saab kutseaasta riiklik programm kaheaastaseks. Esimene etapp haaras üldhariduskoolide nooremõpetajad ja nende juhendajad, teises etapis laienes programm eripedagoogidele, koolieelsete lasteasutuste ja kutseõppeasutuste õpetajatele.
Tartu Ülikoolis toimunud lõpuseminaridel esitlesid nii tugiprogrammi läbinud nooremõpetajad kui ka mentorikoolitusel osalenud juhendajad oma arengumappe. Analüüsiti kutseaasta abimaterjale. Pedagoogid tegid kokkuvõtteid õppest, rääkisid avastustest, vahetasid oma kogemusi ja esitasid ettepanekuid.
Õpetajad rõhutasid kutseaasta programmi väärtustena head koostööd ja vastastikust toetust, võimalust saada kokku teiste noortega, et analüüsida nii positiivset kui ka negatiivset oma esimesel tööaastal, uute teadmiste omandamist, eneseanalüüsi õppimist ning õpetajakutse teadvustamist ja väärtustamist.
Mentoriks olemine annab osalenute sõnul tegevõpetajatele eelkõige uue väljakutse ja suurendab motivatsiooni ennast arendada. Ka mentorid rõhutasid eneseanalüüsioskuse edenemist ning pidasid tähtsaks uute ideede saamist noortelt kolleegidelt.
Et olla hea mentor või edukas algaja õpetaja, vajavad osalejad eelkõige väiksemat koormust ehk “aknaid” tunniplaanis, kolleegide toetust, vastastikust usaldust või muud välist motivatsiooni (nt lisatasu). Koos nenditi, et nooremõpetaja normkoormus võiks väiksem olla, näiteks normkoormuse miinimum.
Üliolulisena toodi välja kooli tugi. Ka algaja õpetaja ootab tagasisidet juhtkonnalt, mitte ainult mentorilt.
Õpetajatest mentorid leidsid, et kõige keerulisem on vastastikuse usaldusliku suhte loomine, aja planeerimine suure koormuse kõrvalt ja selle ühitamine nooremõpetaja tööajaga ning konstruktiivse tagasiside andmine. On kahjuks ka juhtumeid, kus juhendatav pole koostööst huvitatud. Sel puhul vahetati kas mentorit või räägiti omavahel asjad selgeks.
Kutseaasta abimaterjalide kohta tehti tunduvalt rohkem tunnustavaid märkusi kui mullu. Positiivsena rõhutati oma arengu jälgimist ja tegevuse järjepidevat analüüsi. Mappide koostamises on hakatud nägema käsiraamatu tekkimise võimalust. Soovitati esile tõsta enese­analüüsi, tunnivaatluste ja koolituste materjale.
Jätkutegevuste soovid olid erinevad. Suuremat toetust leidis ülikoolide ühisprojekti OPAH-i (http://www.htk.tlu.ee/opah) idee – veebikeskkond, kus saaks suhelda, vahetada kogemusi, riputada üles materjale ja muud abidokumentatsiooni. Mentorid soovisid jätkuseminare/õppepäevi ning mentorite ühenduse (www.hot.ee/mentoriteyhing) tegevuse hoogustamist, et üksteiselt õppida ning juhendamisalase infoga kursis olla.
Kaunist suvepuhkust kõigile ning koostöist kutseaastat järgmisel aastal alustavatele õpetajatele ja mentoritele.

Valdek Rohtma,
TÜ haridusteaduskonna praktika ja kutseaasta talitus

Tulevased kunstiõpetajad huvituvad Setumaast

Kevadel käis rühm tulevasi kunstiõpetajaid Setumaal, et endisi ja tänaseid rahvakultuurinähtusi kaardistada, kuulata setu naiste elukäigumustreid.
See, et Obinitsas võib kohata ühes isikus kunstigaleristi ja Seto kuningriigi sootska’ (asevalitsejat) oli üllatav kultuuri kombinatsioon. Viljakusejumal Peko kuju võis leida galerii maalidel või siis koduses ikooninurgas pühapildi asemel. Lähiajal oodatakse Obinitsas BBC võttegruppi. Välisvaatlejale mõjub setu rahvakultuur monumentaalsema nähtusena kui Eesti-siseselt, tegemist on ju ida–lääne üleminekuala segunemisega keeles, ainelises ja vaimses kultuuris.
Obinitsa naised on teadlikud oma kultuurimissioonist, nende tugevus on argielu enda moodi seadmises. Kombed ja tabud ei saa võõrale paugupealt selgeks, õpetust saab kohapeal juurde koguda. Külastaja eksimusi ja küsimisi tekitasid näiteks Lauluema kuju juures nimetahvlid – ei saanud aru, kes on kes. Selgus, et setu moodi Miko Ode on tegelikult Miko naine Ode, oma meeste naised seega Mast Hemmo, Luik Okse(na), Lust Nasta. Obinitsast võrsunud Taarka on ajalooline kuju, kelle kalmuküngas ning nüüd ka monument teatritekstina olemas, mida Setotare õue ja aida all ette kantakse.
Uut elavnemist rahvakultuuri väärtustamisel on märgata noorte tekstiilikunstnike ja keraamikute seas, kes huvituvad vanadest tehnikatest ja nende miksimisest uuel moel. Sellesuviste ettevõtmiste hulgas on kavas avatud töötoad Värska Setu talumuuseumi suurel õuel ja savikojas 3.–16. juulini. Tahetakse kujundada ajaloolistele teadmistele toetudes tarbeesemeid, sh katsetada tekstiilis pakutrükki ja keraamikas potitreimist ning leida kahe tehnika kokkupuutepunkte. Projektijuhi tekstiilikunstnik Monika Järgi kontseptsioon on ühendada Setumaa traditsioone ning leida omakultuuris uusi rakendusi ja tähendusi, kasutades tulemusi kohaliku õhustiku väärtustamiseks.
Eesti-armastuse vaatenurgast on ühtviisi huviväärsed kõik paigad ja inimesed, nii uurijale kui ka loovale natuurile.

Malle Antson,
kunstiakadeemia õppejõud