Olud on paranenud, miks olukord ei parane?

Pole põrmugi liialdus öelda: riigikeele olemasolu, kasutamise ja arendamise praegused olud on Eestis varasemast paremad.

Keeletoimkonna maikoosolekul tun­ti rõõmu näiteks selle üle, et kaheaastaseks saanud OÜ Keelevara, mis hinnakirja alusel pakub kasutada online-sõnastikke ja -leksikone, tegi õigekeelsussõnaraamatu hiljuti kõigile internetis tasuta kättesaadavaks. Eesti Keele Instituudis ja Tartu Ülikoolis jätkub sõnaraamatute koostamine ja võetakse käsile uusi.
Lausa robinal ilmub keelekasutust edendada püüdvat kirjasõna, mis mõnikord üllatab mitte ainult sisu, vaid ka vormiga. Üks isevärki teostusega üllitis – kirjastuse Koolibri väljaandel trükivalgust näinud taskumeelespea “Soovitusi kirjutamise parendamise teostamiseks” – sundis koosolekulaua ääres käigu pealt välja nuputama sõna, mis paremini iseloomustaks uutmoodi kokkupanekut: kettköide.

Keeletoimetamine on jälle tähtsaks saamas

Niisuguse kena tõdemusega võis keeletoimkond hooajale joone alla tõmmata. Kas pole tore?!
Keeletoimetaja vajalikkuse ja ülesannete ümber on keeletoimkonnas, kus peamiseks mureks tekstide ühetimõistetavus, mitu aastat päris palju räägitud. Viimastel aegadel käsitleti korduvalt ja üsna üksikasjalikult ajalehe keeletoimetaja illusoorseid ja tegelikke võimalusi väljaande keelelist külge kasida või koguni lihvida. Mõnikordki olime suisa jahmunud üksikute väljaandjate-leheülemate ignorantsest suhtumisest pädevasse keeletoimetajasse ja tema püüdlustesse. Õnneks võib parajal määral leida ka eeskujupakkuvaid näiteid – suur jagu meie ajalehtedest on kõigest hoolimata kirjutatud üsna arusaadavas ja lugejat mitte vapustavas keeles. Ometi leiab otsimatagi näiteid selle kohta, kuidas ajaleht võib ära nullida õige keeletarvituse õpetamisel ja õppimisel nähtud vaeva.
Keele ja Kirjanduse äsjases numbris väidab ajalehtede keelestiilikorraldust uurinud Kertu Saks pealkirja “Ajalehe keeletoimetamine muutuste keerises” all kokkuvõtvalt, et – oh rõõmu! – 2000. aastast on lehtede keelelist külge jälle hakatud oluliseks pidama. Kui vahepeal polnud mõnes toekaski toimetuses enam palgal korrektoritki ning trükivigu tõrjus kes tahes ja kuidas tahes, siis nüüd on keeletoimetajad, kes “näevad endid eelkõige õpetajana, kes harib toimetuses oma kolleege ning ajalehe puhta keeletarvituse kaudu ka lugejaid”, jälle ametisse pandud, mõnes toimetuses kohe õige mitu keeletoimetajat-korrektorit. Ühiselt otsitakse lahendusi, mis rahuldaksid keelekasijaid ja oleksid lugejate väärilised.
Ehkki tahaks kangesti loota, et ka keeletoimkonnas toimunud arutelud on mingil määral aidanud kujundada murepilvi laiali puhuvat suhtumist, tuleb asjale tõsiselt lähenedes siiski järeldada: küllap on väljaandjate ärihuvid tõhusamalt toimima hakanud – kehvakeelset ja lohakalt teostatud lehte tark lugeja lihtsalt enam ei osta? Tarkade lugejate juurdetulekut aga igatseb iga korralik leht.

Keelehuviliste ühendus ajakirjanike liidu juures

Keelehuviliste ühendus on meie ajakirjanike liidu juurde kuulunud peaaegu pool sajandit. Kunagise keele- ja tõlkesektsiooni koosolekud paistsid aastakümneid tagasi silma mitte ainult erilise osavõturohkusega, vaid korraldajad taotlesid ka võimalikult suurt mõttetihedust. Sest tollased tegijad tunnetasid oma missiooni ajastuomaste keelehalbuste vastu võitlemisel, muu hulgas venestusilmingute tõrjumisel. Kogu Eestist koos käinud keelehuviliste osalusel või juuresolekul otsustatu edendas eesti keelekultuuri äraarvamatult kõvasti – selles ei peaks olema vähimatki kahtlust. Pikka aega tegutses sektsioon ETA tõlktoimetaja Henno Meriste (1918–1984) taktikepi all. Seejärel võttis juhatamise üle tuntud tõlkija ja toimetaja Uno Liivaku.
Lipuvahetuse läbi teinud Eestis tundus eesti keel algul olevat ohu­tu­ses, kuid peagi sai selgeks: uus aeg – uued hädad! Tuleb hakata keelt kasima! Mõned riigikeele pärast muretsejad ei jätnud enne järele, kui keelehuviliste ring hakkastaas koos käima – sedapuhku ajakirjanike liidu keeletoimkonna nime all.
Osavõtjaid on kogu aeg olnud mujaltki kui ajakirjandusest – keeletoimkond ootab kõiki eesti keele käekäigu pärast muret tundjaid, hoolimata soost ja seisusest, erialast ja asupaigast. Koosolekul on sageli esindatud päris kauge maa taga olevad toimetused; korra juhtus, et kohal oldi isegi Austraaliast.

Üheskoos

Vennalik koostöö on valdavalt tallinlasi hõlmaval ühendusel välja kujunenud Tartus tegutseva Eesti Keele Kaitse Ühinguga. Tartlastel on jätkunud kiiduväärt pealehakkamist ja järjekindlust anda välja oma häälekandjat – sisukaid ja hoolikalt teostatud kogumikke “Keelekaitsja” on juba viis.
“Keelekaitsja” tegevtoimetajast, füüsikateadlasest Leo Kaagjärvest on kujunenud ajakirjanike liidu ühiskondlik keelekonsultant, kelle mõtlema sundivad põhjalikud epistlid, mis jõuavad e-postiga kogu liidu liikmeskonnani, juhivad tähelepanu ajakirjanduskeeles ettetuleva­tele rõõmsatele ja häirivatele seikadele.
Väsimatult taunib ingliskeelse hariduse saanud ja 41 aastat Austraalias elanud eestlane tarbetute inglise keelest võetud toorlaenude üha laiemat vohamapääsemist eesti keeles. Tal on raske mõista, miks venestamispüüdlusi edukalt tõrjunud eestlased suhtuvad nii arusaamatu leebusega inglise barbarismide ja muude keeletotruste pealesurumisse.
Miks peaks Eesti bussifirma kandma nime Go Bus (maakeeli koobus)? Või mille poolest osutub Extra etemaks kui tavaline Ekstra?
Nii keeletoimkond kui ka keelekaitseühing igatsevad juurde uusi innukaid huvilisi, kes tunnevad end olevat kohustatud eesti keele heaks midagi ära tegema – kas kuulaja või kõnelejana. Miks ei võiks nendesse seltsingutesse hakata eelolevast sügisest rohkem kuuluma Õpetajate Lehe lugejaid?
Aga mis küll teha, kui suure lehe juhtkirjas on ei-tea-mitmekümnendat korda segi aetud ohjamine ja oh­jeldamine ning lastakse politseil kurjategijaid ohjata, st juhtida? Keeletoimkonna võitlusvaimu ergutav Helju Vals, üks meie kardetumaid keeletoimetajaid, leidis: kui niimoodi, ohjeldamatult edasi eksitakse, tuleb vist ohjama sõnavarast kustutada.
Rahulolematust jätkus tal muukski: “Ikkagi miks mõne sõnaka keeletoimetaja käe alt tuleb tete-tamist ja meme-tamist – tulete te ja tuleme me?”. Ajamäärus täna aga on ülendatud tähistama nii tänapäeva kui ka praegusaega: näiteks tänasel hetkel tehakse Tallinnas suuri tegusid ja täna käib iga kodanik poes neli korda nädalas.
Kindlate keelenormide lihtsalt soovitusteks “liberaliseerimine” on tekitanud selget korda – nii on õige ja teisiti on vale! – ihkavates inimestes koguni pelguse emakeelt kasutada. Kellele see kasuks tuleb? Kas õpetajatel läheb sedasorti udususest kergemaks?

Internet aitab

Kui sind pole internetis, siis sind pole olemaski – see reklaamibuumist pärinev “tõde”, mis on Eesti argiellu juured ajanud, kehtib paraku üha enam ka keelekultuuri edendamisel.
Õigekeelsussõnaraamatu ning suure hulga muude keeleraamatute prii ja pidev kättesaadavus laseb loota, et eesti keelt vähem kirjutatakse ja kõneldakse uisapäisa, sest vähegi ärksam keeletarvitaja saaks, kui viitsib, interneti kaudu oma teadmisi kontrollida ja korrigeerida.
Keeleteadlik lugeja teadku: Emakeele Seltsi väljaandel ilmuvat ajakirja Oma Keel varasemaid numbreid saab lugeda ka internetis – praegu ulatub OK sel viisil täielikult kättesaadavaks tehtuna kuni 2004. aasta sügiseni; sealt siiapoole on avaldatud vaid sisukord. Eesti keele ümber peetava võitluse keerukust silmas pidades võiks väljaandja, keda toetab haridus- ja teadusministeerium, toimida olukorrakohasemalt – lasta veel ära müümata numbrite nõuandeline osa netikasu­tajateni kiiremini. Julgen arvata, et sisuline kasu keelekasutusteabe rahva ette jõudmisest on suurem kui ajakirjanumbrite üksikmüügist laekuv tulu.
Patt on praegu sellises valdkonnas viivitada võimalustega, mida pakub Tiigrihüppe tulemusel Eestis algusmüüri saanud e-riik.
Samad sõnad käivad ka Keele­kaitsja kohta. Väga hoolikalt teostatud, kuid paraku napivõitu levikuga väljaanne on küll nn paberkandjal, kuid oma selgesõnalisuse ja sisukuse tõttu väärib internetis kas või osaliseltki kättesaadavaks tegemist. Mis võiks olla tähtsam, kui pakkuda mis tahes valdkonnas tegutsejatele tuge eesti keele kasutamisel?
Selgemast selgem – keeleraamatute küllalt kõrged hinnad takistavad eesti keele positsioonide kindlustumist. Võib-olla toob odavam raamat suuremat kasu? Kui eesti keele käekäik rahajagajate hinge ikka tõesti liigutab, tuleks mõelda vajadusele kiiremini toimida. Mõnes asjas pole koonerdamine kokkuhoid.

Armsast emakeelest hoolides

Ehkki Eesti elu pidavat, kui võimu­kandjate hääletorusid uskuda, ühtepuhku üha kaunimaks minema, teavad siinse riigikeele hardad austajad, et eesti keelele riigikeele väärikate positsioonide loomine kipub lõpptulemusena siiski vaevane ja väheviljakas olema.
Seda oleme keeletoimkonna “kurt­miskoosolekutel” läbi aastate ja enamasti ikka kurval meelel käsitlenud. Seni paraku jõudmata tõsisemate omapoolsete lahendusteni. Rõõmu tuleb tunda aga sellest vaevast, mida juba aastakümneid on näinud Emakeele Selts.
Igasuvine Tartu suur keeleüritus J. V. Veski päev kulgeb tänavu 27. juu­nil pealkirja “Eesti keel eesti koolis” all. Seepärast võiks sinna asja olla ka keeleliselt vastutustundlikul mittefiloloogist õpetajal. Sest eesti­keelses koolis õpetab mis tahes aine õpetaja ka eesti keelt – aitab eestikeelseid teadmisi omandada ja väljendada. Enda poolsajanditagusest kooliajast on meeles, kuivõrd oluliseks osati tollal pidada keelelise korralikkuse nõudmist keemia-, matemaatika-, füüsika- või ajalootunnis. Keelelohakus võis kahjustada mis tahes aine kontrolltööd.
Kui kõik tegevõpetajad tunnetavad end keelekultuurlastena, tohime loota, et raaliajastu kättejõudmisel imettegevaks kuulutatud “teine kirjaoskus” ei pääse põrmustama päriskirjaoskust, seda klassikalist ABC-d.
Ei tohi jätta meenutamata, et keeletoimkonna eelkäija – ligi pool sajandit tagasi käivitatud ENSV Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsiooni – “mootorite” hulgas oli märkimisväärselt rohkesti täppisteadlasi (eriti TPI õppejõude).

Tiit Maksim,
Ajakirjanike Liidu keeletoimkonna juhataja