Eestikeelsed olulised raamatud demokraatia kohta on eelkõige Richard von Coudenhove-Kalergi “Totaalne riik – totaalne inimene”, mis ilmus mõni aasta enne Teist maailmasõda, hilisem uustrükk Loomingu Raamatukogus (1988, nr 39). Teine raamat on Erik Kuehnelt-Leddihni “Demokraatia analüüs” (Veljesto kirjastus, 2004). Mõlema mõtleja arvates on demokraatiaid paremaid ja halvemaid, ükski riigikorraldus, ka demokraatia, ei saa olla siht omaette, riigikorraldus on ikkagi vaid vahend inimeste ühiselu mingi kvaliteedi saavutamiseks. Inimeste (kodanike/alamate) huvide seisukohast ei ole oluline mitte niivõrd see, kas nad elavad demok­raatliku või mingisuguse teistsuguse võimukorraldusega riigis, vaid kui “hea” see riik neile on.

Siinkohal ei ole meil võimalik minna arutama, mis on just see, mida me just tähistasime sõnaga “hea”, ütelgem vaid, et ega inimesed ole selles suhtes kunagi üksmeelel olnud.

Haridus on suurim võrdsustaja

Kuigi demokraatia teooria ja praktika kriitikule Kuehnelt-Leddihnile paistis 19. sajandi monarhistlik riigikorraldus parem kui tema eluaja (1909–1999) de­mokraatia, ei näe temagi mingit võimalust, et maailmas võiks demok­raatia levimine peatuda või monarhia ajastu tagasi tulla. Miks?Ühelt poolt paistab vastus olevat inimese ühiskondlikus loomuses. Kui inimesel on võimalik riigielust osa võtta, tahab ta seda teha ja teebki. Teiselt poolt aga on see võimalus nüüd olemas ja laieneb veelgi. Tähtsaim on siin haridustaseme kasv. Hariduse saamine on üldine, seda antakse ja saadakse piisavalt selleks, et peaaegu iga inimene oleks arvamusel, et ta on võimeline riigivalitsemisest piisavalt aru saama, aga ka sellest osa võtma. Haridus on suurim võrdsustaja.
Teisest küljest toovad moodsad sidepidamisvahendid ja -võimalused informatsiooni riigiasjadest iga huviliseni. On tekkinud tehnilised võimalused riigiasjadest osa võtta, korraldada valimisi ja hääletada. Antiikdemokraatia ei olnud võimalik laiemalt kui üksikus linnas ja selle ümbruses kuni umbes päevateekonna ulatuses. Inimesed ei loobu ühestki neile meeldivast vabadusest, mis on kord võimalikuks saanud.

Vastuolud on vaegus

Moodne demokraatia on vastus uutele võimalustele ja massilisele alamast kodanikuks kasvamisele, kuid selles on ületamatu vastuolu. Ühest küljest igaühe õigus riigiasjadest osa võtta, teisest aga see, et riigiasju ei saa ajada nii, et sellest võtaksid kogu aeg kõik osa. Moodne demokraatia saab olla vaid esindusdemokraatia ja selle õnnestumine sõltub sellest, kuidas on korraldatud rahvaesindajate valimine rahva (valijate) poolt, aga ka valijate ja valitute edasised suhted.
Moodsa demokraatia sisuks on teatud hulga kõige olulisemate võimupositsioonil olevate inimeste perioodiline vahetumine vastavalt valimiste, millest kõik saavad osa võtta, tulemusele ja sellele, kuidas riigis on valimiste korraldamise perioodilisus ja tulemuste selgitamise reeglid kokku lepitud. Valimistest osavõtmise õigust aga mõistetakse kaheti: aktiivne (õigus hääletada) ja passiivne (õigus kandideerida).
Nüüdseks on demokraatia – millised ka ei oleks selle konkreetsed vor­mid – saanud maailmas praktiliselt ainukeseks aktsepteeritavaks valitsemisviisiks. Just praegu näeme, kuidas kaob üks viimaseid monarhiaid – kuningavõim Nepaalis, kusjuures seal ei jää kuningas tõenäoliselt püsima isegi mitte niisuguses sümboolses rollis, nagu on paljudes Euroopa riikides. Ei ole ette näha, et lähiajal võidaks välja mõelda mingi uus valitsemisviis, mis põhimõtteliselt erineks praegu kasutatavast esindusdemokraatiast.

Demokraatiat on mitut sorti

Vaidlus valitsemisviiside ja riigikorralduse üle käib praegu demokraatia mõiste sees ja ümber. Siin joonistub välja justkui kolmikjaotus, kus nende riikide kõrval, mida üldiselt peetakse demokraatlikeks, on veel kaks rühma. Kõigepealt on palju riike, mille valitsemiskorraldusel on demokraatia ilme, aga mille lähemal vaatlemisel näeb, et seal vaid simuleeritakse demokraatiat, tegeldakse puru silmaajamisega nii omaenda rahvale kui ka muule maailmale. (Demokraatia sildiga fassaadi taga võib olla tegemist väga erinevate asjadega: diktatuuri, uuemaaegse kuningriigi, oligarhia, röövlianarhiaga. Aga nende lähem vaatlemine ei ole praegu meie siht.)
Riigikorralduse demokraatiaga sarnanemise taotlus on tavaliselt teostatud nii, et valimisi justkui korraldatakse, aga mitte selleks, et selgitada nende tulemuste alusel ausalt välja inimesed, kes hakkavad järgmisel perioodil võimu teostama, vaid anda võimulolijatele valitud olemise õigustus. Peamised meetodid on valimiste aususe ja vabaduse rikkumine: kandideerimisvabaduse takistamine ja hääletamistulemuste võltsimine. Nagu tehti NSV Liidus.

Head ei saa etteotsa

Tänapäeval on levinumad keerulisemad ja kombineeritumad meetodid, kus on olulisel kohal valijate masside töötlemine telesaadete jms abil, st “poliittehnoloogia” kasutamine. Piir demokraatlike ja demokraatiat teesklevate riikide vahel ei ole alati päris selge, sest on terve hulk vahepealseid nähtusi. Mida arvata näiteks Egiptuse vabariigist?
Teine ja ehk keerulisemgi rühm on riigid, mida formaalselt peaks pidama demokraatlikeks, sest valimised toimuvad perioodiliselt ning on põhiliselt ausad ja vabad, aga valitud inimesed ja nende teod ei ole üldise rahvusvahelise arvamuse järgi soovitavad, ütleme, et ei ole “head”. Näiteks kiusatakse kodanike mingit osa taga, rikutakse õigusi, valatakse verd jne. Või, mis just praegusel ajal on maailmas aktuaalne: toetatakse ja teostatakse rahvusvahelist terrorismi. Mitte just väga ammu oli hulk sellesisulisi näiteid endise Jugoslaavia lagunemisel tekkinud riikides: Serbias, Horvaatias, Bosnia-Hertsegoviinas. Halva demokraatia riik on halb mingile osale kodanikest, mingitele inimestele väljaspool riiki või teistele riikidele, aga omaenda valijate enamuselt on see saanud toetuse.

Teeseldud demokraatia

Ka head ja halba demokraatiat ei ole alati kerge selgelt eristada. Kas peaks halvaks demokraatiaks lugema Venezuelat ja Boliiviat, kus on võimul natsionalistlikud ja pahempoolsed presidendireþiimid? Või minna veel kaugemale ja küsida, kas ei peaks selliseks pidama ka USA-d, mis võttis ette sõjakäigu Iraaki?
Kuigi nii on välja joonistatud sõnaga “demokraatia” seotud riigikorralduste kolmeosaline pilt: hea demokraatia, halb demokraatia, demokraatia teesklemine, on silmapaistev, et viimased kaks nimetatud rühma ei eristu omavahel hästi, on palju riike, milles on ühteaegu nii halva demokraatia kui ka demokraatia teesklemise elemente. Mida arvata näiteks praegusaegsest Iraanist?
Üks selline on ka Venemaa, kust ei tule kuigi palju teateid kandideerimise või hääletamise vabaduse piiramisest või tulemuste võltsimisest, kui jätta kõrvale Tšetšeenia jmt kohad, aga kus on äärmiselt ebavõrdsed mitmed muud tingimused – massiteabevahendite kasutamise võimalus valimiskampaania tegemiseks, rahavõimalused jms. Sama näeb ka enamiku ida- ja lõunapoolsete endiste liiduvabariikide puhul, kuigi neis, Kasahstanist Aserbaidþaanini, on ülekaalus ikkagi demokraatia võltsimine.
Valgevenes toimusid tänavu kevadel järjekordsed presidendivalimised, mille ametlik tulemus oli kahtlemata võltsitud (muuhulgas teatati nõukogude stiilis ebarealistlikult kõrge hääletamisest osavõtu protsent -– 92,6). Teisest küljest aga ei kahtle keegi, et hääletamas käinutest andis enamik oma hääle siiski ametis oleva presidendi Lukaðenka poolt. Sellest lähtudes on ka meil Eestis mõni avaliku elu tegelane väitnud, et Lukaðenka võimul on demokraatlik, so rahva enamuse tahtel põhinev õigustus. Kas Valgevene puhul on tegemist demokraatia teesklemisega või pigem halva demokraatiaga? Miks valijad hääletasid seal Lukaðenka poolt, kas tundsid nad ennast piisavalt vabadena oma valiku tegemisel või mõjutasid nende hääletamist ähvardused ja hirm? Asjatundjad ei anna ühest selgitust. Olevat olnud samasuguseid hirmusid nagu nõukogude ajal. Teistel aga olevat puudunud usk, et midagi võiks muutuda või et teisi kandidaate saaks tõsiselt võtta. Kolmandate käitumist võiks seletada nähtusega, mida nimetasin artikli alguses: kui “heaks” inimesed valitsevat reþiimi hindavad: Lukaðenka poolt hääletamine olevat tähendanud heakskiitu viimastel aastatel toimunud majandusolukorra paranemisele ja lootust, et sama jätkub.

Juristid-riigikorraldajad

Demokraatliku riigikorralduse kehtestamise ja toimimise juures on ikka ametis hulk juriste, nad on seal möödapääsmatult vajalikud ja kasulikud. Nende hulgas on ka juristid-riigiõiguslased, kelle kitsama eriala mõte on umbes samalaadne kui majandusteadlastel: kui majandusteadlased näevad, et majanduses mingi asi edeneb (või ei edene), on nende asi püüda välja mõtelda majandusteaduslikud selgitused, miks edeneb (või ei edene). Analoogiliselt on riigiõiguslaste tegevuse osaks esitada juriidilisi teooriaid ja koostada selgitusi, kui midagi on riigikorralduses läinud edukalt või vastupidi – ebaõnnestunud.
Näiteks on ajalooline kogemus tõestanud, et riigikorraldus, kus teatud ametite ühitamine on keelatud, on kulgenud sujuvamalt ja vähemate pingetega kui teistsugused riigikorraldused. Niisugustest kogemustest on aluse saanud võimude lahususe riigiõiguslik teooria. Kuid ei ole õige unustada, kus, kuidas ja millise piirini juristide-riigiõiguslaste mõttekonstruktsioonid ja järeldused on kasutatavad. Puhtjuriidilise vaatlusviisi puudused ilmnevad eriti siis, kui vaadelda halba demokraatiat ja demokraatia teesklemist. Nende nähtuste ebasümpaatsed küljed jäävad juriidilise vaatlusmeetodi jaoks tavaliselt nähtamatuks. Rääkimata muidugi sellest, et just niisugused riigid palkavad juristiharidusega inimesi end õigustama ja kaitsma.
Eesti praegune demokraatia on ilmselt õnnestunud paremini kui enamikus teistes endistes NSV Liidu liiduvabariikides, ka Ida-Euroopa kunagiste kommunistlike riikide hulgas ei ole ühtki, mille puhul peaks nentima, et seal on demokraatia õnnestunud oluliselt paremini kui meil. Selle väitega on arvatavasti nõus ka need, kes muidu Eesti olukorraga rahul ei ole.

Märgakem Eestiski ohtu

Kuid mulle tundub, et viimastel aastatel kasvab niisuguste inimeste hulk, kes on rahutud selle suhtes, kuhu suunda Eesti muutub. Loen ka ennast nende hulka, kuigi need inimesed ei ole kaugeltki ühte meelt selles, mis just on valesti minemas või mida peaks püüdma ette võtta.
Kas Eesti on nihkumas hea demokraatiaga riikide rühmast halva demokraatia või ehk isegi demokraatia teesklejate poole? Ei saa ütelda, et niisugune areng oleks võimatu. Iga inimeste ühiselu korraldus muutub pidevalt. Maailmas on küllalt näiteid, kuidas kunagi hästi toiminud demokraatia on ebaõnnestunud, veelgi rohkem aga neid, kus demokraatia üritamine ei olegi õnnestunud. Ka Eesti demokraatia ajaloos on negatiivne kogemus: 1933. aastal alanud periood.
Demokraatia teesklejate poole ei ole me nihkunud, kuid mulle tundub, et vähesel määral on Eesti demok­raatia käimasoleval aastakümnel ha­ka­nud liikuma halva demokraatia poole. Mitmetel viimastel kohalikel valimistel, aga ka 2003. aasta riigikogu valimiste tulemuste puhul on mind häirinud, et varasemate valimiskordadega võrreldes on vähenenud valituks osutunute valitavatele kohtadele sobivus, sealhulgas just riigitöö oskus ja püüdlikkus. Kas põhjus võiks olla selles, et muutunud on hääletamas käijate ring?Või on muutunud protsess, kuidas ja mille järgi valija otsustab, kelle poolt hääletada? Või on tegemist mingi ajutise n-ö hälbega?
Suurim muutus on järgmine: on kasvanud ohtlik võimalus, et Eesti kaldub halva demokraatia või demok­raatia simuleerimise poole. Et seda pole veel toimunud, selle põhjused on pigem konkreetsetes “puudujääkides”: meie poliitikute hulka ei ole kerkinud ühtki Lukašenkat (või vähemalt Pätsi); me ei praktiseeri otseseid presidendivalimisi ega populistlike referendumite korraldamist; majandus on kasvanud ja raha stabiilne – nii pole olnud võimalik protestivalimiste toimumine, nagu oli aastal 1933; hea demokraatia kursil aitab meid hoida Euroopa Liitu kuulumine.