Nädalakommentaar

Ära muretse, puhka!
Seekord ei saa mitte ainult nädal otsa, terve kooliaasta saab läbi. Ka Õpetajate Lehes. Palju mõtteid on selle veergudele jõudnud, probleeme lahti kirjutatud. Valigem siin seekord valitsevaks riigi ja rahva hiiliv vastasseis, kuigi selle pärast oli juba kümme aastat tagasi mures tänavu lahkunud Lennart Meri, kes kirjutas: “Eesti riik tikub tasapisi eralduma eesti rahvast. /- - -/ Siin on riiklikel institutsioonidel ja neis tegutsevatel kaasmaalastel omajagu süüd. Nad tegelevad tõesti lubamatul määral iseendaga, poliitikud teiste poliitiku­tega, parteid teiste parteidega, oma­enda fraktsioonidega, ministeeriumid ja ametid oma kontoriproblee­midega. Inglikooriks ei õilistu riigiaparaat kunagi, aga parandada annab alati.”
Hariduselus on see ehk eelkõige täheldatav, kui ametnike ja koo­li­rahva just nagu koostöö, tihtilugu siiski vastasseis. Sellepärast mu­ret­ses tänavu teiste seas ka vana pedagoog Evald Laprik: “Igal aastal vahetub 50–60 koolijuhti. Ja mida jõuab selle viie aastaga korda saata? Praegu teab laiem avalikkus massimeedia toel vaid kahte koolijuhti: Lauri Leesit ja Märt Sultsi. Toredad mehed, aga kas meil rohkem tegijaid polegi? On küll.”
Muidugi on, aga jääb jälle vähemaks. Muist lahkusid/lahkuvad omalsoovil nagu Haapsalu Kutsehariduskeskuse direktor Veikko Kõrv ja Tallinna Huvikeskuse Kullo juht Urmas Uska. Eks teadjamad teavad, kui kan­ge tahtmine neil kohalt lahkuda oli. Tulid järelevaatajad ja tuvastasid vigu. Üks näiteks võttis ripakile jäänud poisid/tüdrukud valede paberitega kooli, teine pani asfalti maja ümber valesti maha. Peaaegu nagu Kuressaare endine linnapea, kes tegi linnas oma 800 meetrit kõnniteed korda, aga üks allkiri jäi enne kivide panemist võtmata. Linnapea oli tükk aega kohtu all.
Eks ikka inimesed teevad vigu, rikuvad mõnd seadusepügalat, aga kurvaks teeb see, et ametimees tu­leb ja tõmbab tooli alt ära just neil meestel, kes oma ametisse suurepäraselt sobisid. Vahele ei jää kindlasti see, kes mitte midagi ei tee.
Eesti Humanitaarinstituudi rektor Tõnu Viik on neist, keda ta hariduspolitseinikeks nimetab, kirjutanud nii: “Nad loodavad hariduselu sisuliselt edendada, aga ainus asi, milles nad tegelikult kaasa lüüa saavad, on riiklike ressursside jagamine.” Viik võrdles ametnike järelevalvet olukorraga vene sõjaväes, kus ka kõik oli väga täpselt ära korraldatud. Ühegi sõjaväeüksuse elu sellele tegelikult ei vastanud. “Nii jäi kontrollorganeile alati võimalus ükskõik kes vahele võtta, öeldes näiteks, et lipust muruplatsini peab meil vastavalt määrusele olema 3 meetrit, aga teil on 3 meetrit ja 20 cm. Mis kord see teil selline on?! Ühesõnaga, riik käitub repressiivselt ja hariduselu tegelikku arengut pärssivalt.”
Evald Laprik paneb ette: “Esimese vabariigi ajal võttis gümnaasiumi­di­rektori töö­le president. Nüüd annab president lipniku auastme ja güm­naasiumidirektori paneb paika vallavanem või linnapea. Leian, et muudatusteks on aeg küps ja gümnaasiumidirektori peab kinnitama haridusminister, põhi­koolidirektori maavanem ja algkoolijuhataja tööle määramine jäägu vallavanema pädevusse.”
Aga koolid käivad edasi, alustavad sügisel jälle uuesti. Neid on igasuguseid. Muusikaõpetaja Ivo Linna on selle kohta Õpetajate Lehele öelnud nii: “On koole, mis on korralikult kasvatatud lapsi täis, on koole, kus sulle keegi tere ei ütle, on koole, kus loengu ajal kõik vastutustundetult lobisevad, on koole, kus saalis on tunni ajal hiirvaikne. Iga kool on ise nägu ja selle näo kujundavad õpetajad.” Ja need lähevad kogu aeg paremaks, nagu üks Kärdla koolitüdruk oma muistendis kirjeldas: “Kord tulnud üks tark mees Kärdlasse, ehitanud suure maja, kus kõik toad olid raamatuid täis. Mehel endal lapsi ei olnud, mistõttu ta kutsus teiste lapsed enda koju tarkust koguma. Kui mees ära suri, õpetasid selles majas edasi tema parimad õpilased, ja pärast neid omakorda nende parimad õpilased. Kuna alati valiti ikka parimaid ja parimaid, ongi Kärdlas kõik õpetajad head.”
Selle kommentaari pealkiri on laenatud Kuressaare gümnasistidelt, kes kokkusõitnud koolijuhtidele laulsid “Don’t worry, be happy!” ja panid selle ise ringi: “Ära muretse, õpi!” Nüüd siis “Puhka!” Ja et keegi ütleks: “Tule pane pea ruttu minu padja peale, mul on praegu nii ilus unenägu.” Või siis, kui kogu aeg sajab, räägiks vihm ladina keeles, nagu Betti Alveriga juhtus.
 

Virve Liivanõmm