Parteide ümarlaud kui küsitav nähtus

Presidendikandidaatide välja­sõelumise karussell on mõneks ajaks peatunud, ehk on nüüd aeg heita pilk üle õla?

Huvitav, kes mõtles välja seesuguse süsteemi, otsekui ookeanitaguste pallimängude finaalturniiride play-off´’i? Parteide ümarlaud kõlab parasjagu parteiliselt, kui kasutada seda sõna vanas, nõukogulikus tähenduses. Pelk muutus on mitmuses, parteisid on nüüd ühe asemel viis, ainult kas see on eriti kõrge kvalitatiivne hüpe? Ja kas parteide ümarlaua võitjal (kandi­daadil, kes üheski voorus välja ei kuku) on ikka rahva mandaat, mis tähendab volitust esindada ja kaitsta valitavas ametis rahva huve. Kas me võime vaadelda ümarlaua otsuseid Vox populi, vox dei’na?
Mulle tundub play-off’liku üleehituse puhul rahvalt saadud volikiri äärmiselt kaudne, vaid hägusalt aimatav – teame, et parteituusadest sõelujad on niivõrd-kuivõrd valitud riigikokku, ja nüüd seisneb küsimus selles, kas see mandaatsus kandub üle ka kõigile nende tegemistele-otsustustele? Või ei kandu?
Minu meelest ei tunneta parteimängurid mandaadi piire ja kohustusi, on muutunud mandaadiandjatest sõltumatuks, õhkõrnalt ripub õhus võimalus, et püütakse tüürida mandaadiandjate valitsejaks.

Võõrandumine süveneb

Kujutage ette, et seesugune sorteering peaks valimagi presidendi ja hilisem konstitutsioonis ettenähtud menetlus riigikogus oleks vaid pro forma nupule vajutamine? Milline oleks seesugusel moel valitud presidendi autoriteet? Milline oleks tema allakirjutatud seaduste mõjuvõim? Mõlemad oleksid üpris kasinad, kodanike seaduskuulekus kahaneb veelgi. Kui juba riigi esimene mees seesuguste manipulatsioonidega paika pannakse, sõidan mina punase tule alt läbi, otsustab uljaspea-rullnokk. Kui Toompeal sel moel talitatakse, siis mina küll neile makse ei maksa, võtab pähe maksudeklaratsiooni täitja. Võõrandumine süveneb...
Veidi riivav peaks olema parteide ümarlaua süsteem osavõtjatelegi, imelik, et inimesed nõnda muretult nõustusid niisuguse sõelumisega. Iga­tahes plusspunkte rahva silmis teenivad ilmselt hoopis kõrvalejääjad, ja Arnold Rüütel ongi nüüd teatanud, et kandideerib teiseks tähtajaks valimiskogus. Vahest ilmus tema eemalolemise põhjendus ja eesriide avamise esimene nõksatus 10. mai Postimehes, kus Rüütli nime all ilmunud arvamusloos taunitakse mõrumaitselist tõtt: “Spordis võidab see, kes kõige kiiremini jookseb, poliitikas see, kes kiirematele jala taha paneb.”
Rüütli kandideerimisavalduse ajastamine oli kaunikesti rüütlilik, rahulik, kirik-keset-küla-hoiaku pärane. Ühelt poolt pälvis kriitikat tema pikk vaikimine, teiselt poolt teenib ta nüüd plusspunkte, et oma otsuse informeerimisega viimase hetkeni ei viivitanud, ei hoidnud üldsust pinevil kuni kella kukkumiseni.

24 tundi enne valimisi

Teatavasti võimaldab võrdlemisi vastutustundetult kirjutatud ja otsekui parteimänge mängima seatud seadus teatada oma kandideerimisest 24 tundi enne valima asumist ja seejärel kandideerida, ja seda kavalust on juba kasutatudki. Mõte seisneb ju oma kavatsuste saladuses hoidmises, ja see ei lähe kuidagi kokku demokraatiaühiskonna läbipaistvusnõudega.
Rohkem või vähem tõenäolisena ripub õhus samuti ümarlaua läbivõtmistest hoidunud Edgar Savisaare kandideerimine riigikogus. Eks näis... Juhul, kui Savisaar ei kandideeri riigikogus, ei saa usutavasti ükski kandidaat seal 68 häält, mis tähendab, et otsustamine läheb valimiskokku, kus Rüütlil on võitmiseks piisavalt, ent mitte sajaprotsendilisi šansse.
Savisaar on ise lahanud asja nii: kui tema ja Rüütel kandideeriksid ühes kogus, sööksid nad ära teineteise hääled, mis tekitaks võimaluse, et presidendiametisse astuks keegi kolmas, ja seda soovi tal pole. Tähendab, trumbid on Savisaare käes, suuresti tema mõjutada-otsustada on valimistulemus nii riigikogus kui ka valimiskogus, mis mõlemad on loomulikult tunduvalt õiguspärasemad kogud parteide ümarlauast.
Savisaar võib otsust mõjutada nii osa võttes kui ka kõrvale jäädes, ja kui juhtub, et Savisaar kandideerib presidendiametisse riigikogus ja Rüütel valimiskogus (juhul, kui üldse tekib vajadus valimiskogu kokku kutsuda), on parteide ümarlaud vaid lokulöömise koht, mille kaudu järgmiste valimiste arvatavad riigikogu kandidaadid on teinud endale vaid eelreklaami. Ja see on juba tõeliselt parteiline trikk!
Tundub, et sellise keerulise viguri nagu parteide ümarlaud loomise eesmärk oli selge vastutuse hajutamine, konkreetsel inimesel on üsna keeruline näpuga näidata konkreetse inimese peale – vaata, sina olid minu vastu, sinu tõttu jäin ma juba esimesel sõelumisel välja, kunagi teen ma selle sulle tagasi! Käivad tavapärased kabinetimängud. Saladusse jääb ka play-off’i autor, ja eks see anna hinnangu nii süsteemile kui selle varju jäänud väljamõtlejale.

Kaheteistkümnest sai seitse

11. mail kogunesid riigikogu aseesimehe Maret Maripuu kabinetti viie parlamendipartei esindajad, et “kohvitassi ja suupistete kõrval” sõeluda, kes tosinast kandidaadist pääseb järgmisse vooru. Hääli anti teiste erakondade kandidaatidele, kõige vastuvõetavamale 4, vähem sobivamale 2, kolmandale 1. Millistest printsiipidest lähtuvalt määratleti sobivus, seda ei ole selgitatud, ka täpseid hääletustulemusi, kes sai mitu häält, hoitakse saladuses. Edasi läksid Enn Eesmaa, Toomas Hendrik Ilves, Jaak Aaviksoo, Paul-Eerik Rummo, Ene Ergma, Aadu Must ja Jaan Manitski, välja jäid Liina Tõnisson, Jaan Männik, Toomas Varek, Laine Jänes ja Peeter Tulviste.
Mina ajasin ajalehtedest näpuga rida, püüdsin selgitada, milline põhimõtteline alus põhjustas sellise valiku, ega saanudki selgust.

Olulised küsimused

Päevalehtedes ilmunud pikkades ühemehe- ja koondintervjuudes ei taba ajakirjanikud küsida ja usutletavad põigata maailmavaatelise problemaatika valda. 28. juunil peaks ümarlaud uuesti kogunema, selgitama siis nn kolmandasse vooru pääsejad. Ja siis tahaks küll selgust. Kandidaadid võiksid end piiritleda klassikalise vasak-parem printsiibi järgi, millest seni on hoidutud. Kuidas suhtute riiklikku regulatsiooni? Kas peate indiviidi vabadust ülimaks hüveks, riigimakse vaid rõhumiseks, riigi türanniaks? Kas eelistate segamajandust või puhtalt eraomandust? Kas ametiühingud takistavad majanduse kiiret arengut või aitavad luua ühiskonda, kus valitseb sotsiaalrahu?
Minu arvates ei tohiks ükski kandidaat neist fundamentaalsetest küsimustest kõrvale põigelda, seda on aga tehtud ning eriti võimaldab seda teha parteide ümarlaud.