Koolis tehtavate koopiate eest maksab riik autoritele ja kirjastajatele hüvitist

Teatavasti on riik andnud autori­tele ainuõiguse teost igal moel kasutada, lubada ja keelata teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu teose sellisest kasutamisest, sh reprodutseerida oma teost.

Reprodutseerimiseks loetakse teosest või selle osast ühe või mitme ajutise või alalise koopia otsest või kaudset tegemist mis tahes vormis või viisil. Vähem on teada reegel, et autori nõusoleku ja autoritasu maksmiseta tohib füüsiline isik teost reprodutseerida isiklikuks kasutamiseks; samuti tohib teost motiveeritud mahus reprodutseerida õppe- ja teaduslikel eesmärkidel haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke. Kõige vähem teatakse ilmselt reeglit, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad sellisel juhul tagama autoriõiguste omajatele õiglase hüvitise (nn reprohüvitis).

Hüvitise maksmine

Euroopas on kasutusel kaks tasu kogumise viisi: operaatorilõiv (operator levy) ja seadmelõiv (equipment levy). Esimene neist tähendab tasu kogumist paljundusteenust pakkuvatelt ettevõtetelt ja paljundusmasina omanikelt (nt koolid, raamatukogud, teadusasutused). Seadmelõivu tasuvad paljundusmasinate maaletoojad ja tootjad. Nimetatud põhimõte sisaldub autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-s 271, mis võeti riigikogus vastu 9.12.1999 ning sätestas hüvitise kogumise isikutelt, kes paljundavad AutÕS-ga kaitstud kirjandus-, kunsti- ja teadusteoseid. See­ga oleks tasu kogutud eelkõige teadus- ja haridusasutustelt ning raamatukogudelt. Näiteks Soome vastav uuring näitab, et 60% koopiatest tehakse just haridusasutustes.

Kes maksab hüvitise Eestis?

Kultuuriministeerium on koostanud autoriõiguse seaduse muutmiseks eelnõu, millega muudetakse AutÕS §-i 271. Eelnõu teeb olulise muudatuse reprohüvitise kogumises. Kultuuriministeeriumi ettepanekul maksaks edaspidi hüvitist riik. Teadus- ja haridusasutused mingit tasu teoste vaba kasutuse eest maksma ei pea.
Hüvitatakse ainult õiguspärane rep­rograafiline reprodutseerimine. Selleks on: 1) teose reprodutseerimine füüsilise isiku poolt isikliku kasutamise eesmärkidel; 2) teose reprodutseerimine õppe- ja teaduseesmärkidel motiveeritud mahus haridus- ja teadusasutustes, mille tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.
Hüvitist ei maksta ebaseadusliku reprodutseerimise eest. Samuti ei saa hüvitist reprodutseerimise eest, mis ületab vaba kasutuse motiveeritud mahu piirid. Hüvitist ei maksta ärieesmärgil tehtud koopiate eest. Hüvitist ei maksta reprodutseerimise eest, mis on vastuolus tavapärase kasutamisega, mis kahjustab autori seaduslikke huve. Tasu saavad autorid, kelle teoseid paljundatakse paberile: kirjanikud, tõlkijad, kujundajad, illustraatorid, kunstnikud, fotograafid; samuti nende pärijad, autoriõiguste omajad ja vastavat õigust litsentsi alusel kasutajad. Hüvitise saamise õigus on kirjastajatel, sõltumata sellest, kas nad on autoriõiguste omajad või mitte.
Kuna puudub statistika isiklikuks tarbeks ning teadus- ja haridusasutustes tehtavatest koopiatest ning sellise statistika tellimine oleks liiga kallis, kasutatakse eelnõus solidaarset tasu jagamise mudelit. Jagamine lähtub eeldusest, et kõige enam mõjutab vaba reprodutseerimine õppekirjandust (õpikud, töövihikud). Autorid esitavad avaldused, milles märgivad oma kategooria ja Rahvusraamatukogu rahvusbibliograafia andmebaasis registreeritud trükiste nimetuste arvu. Kirjastajad esitavad avalduse, milles märgivad avaldusele eelneva kümne kalendriaasta jooksul ilmunud ISBN- ja ISSN-numbritega trükiste arvu. Jagamisel arvestatakse, kas tegemist on teadus- ja õppekirjanduse või ilukirjandusega.
Hüvitise jagamine autorite vahel sarnaneb laenutushüvitise jagamisskeemiga. Kvantitatiivse tegurina kasutatakse ilmunud teoste nimetuste hulka.
Seega sõltub tasu suurus teoste nimetuste arvust Rahvusraamatukogu bibliograafilises andmebaasis. Hü­vi­ti­se maksmist administreerib sihtasutus Autorihüvitusfond. Kultuuri­ministeerium eraldab 2006. aastal hüvituste tarvis miljon krooni.

Mis muutub koolide jaoks?

Esmapilgul ei muutu koolide jaoks midagi. Õpetajad saavad teha õpilaste tarvis koopiaid nii nagu ka kehtivas õiguses.
Muutub nii palju, et nüüd on reaalne võimalus ja vajadus kokku leppida, mis on koopiate tegemise juures motiveeritud maht. Teisisõnu: kui mitmest leheküljest töövihikus võib algkooliõpetaja klassi tarvis koopiaid teha? Milline on koopiate maht õpikute puhul? Millises ulatuses võivad koolid teha koopiaid raamatutest ja ajakirjadest? Jne. Sellega tekib võimalus töötada välja “hea tava” reeglid koolides tehtavate paljunduste jaoks.

Kellega tuleks leppida kokku kopeerimise maht?

Eelkõige kirjastajatega, kes reeglina omavad töövihikute ja õpikute autoriõigusi. Kirjastajad on ka üks isikute ring, kellel on õigus saada hüvitist. Kirjastajad on kõige rohkem huvitatud kindlatest reeglitest, millisel moel nende kirjastatud õppematerjale koolides kasutatakse.

Kuidas sellist kokkulepet sõlmida?

Selle tarvis on vaja õpetajate ja haridusasutuste ettepanekuid vaba reprodutseerimise ulatusest. Kirjastajate poolt on aruteluks valmis Eesti Kirjastajate Liit. Oodatud on õpetajate või õpetajate ühenduste osavõtt koopiate tegemise “hea tava” reeglite väljatöötamisest. Soovist arutelus osaleda palun anda teada tel 628 2270, Toomas Seppel; toomas.seppelkul.ee. Lisainfot leiab kodulehelt www.autor.ee.

Toomas Seppel,
kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse osakond