Eesti ettevõtjate lootused leida heal tasemel oskustöölist pole ikka veel määratud täituma. Siin peaksid ühes suunas mõtlema nii omavalitsused, ettevõtjad, koolitajad kui ka koolitatud. See käib ka üldhariduskoolide tööõpetuse rahastamise kohta. Koolides hoiab tööõpetust pahatihti koos vaid üks inimene: töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja. Temast sõltub väga palju noore suhtumise kujundamises töösse üldse ja eelkõige tulemuslikku töösse.

Riiklikesse õppe- ja ainekavadesse kirjapandu ei teostu, kui selleks ei eraldata süstemaatiliselt materiaalseid vahendeid. Pelgalt ühekordne mõistev suhtumine nullib kasuteguri. Milliseid kanaleid õpetaja vajaliku hankimiseks kasutab, pole noore õppuri seisukohalt oluline. Temale on tähtis hästi organiseeritud õpikeskkond tööriistade, seadmete ja materjaliga.
Paraku pole piisavalt teadlik ka paljude lapsevanemate suhtumine tulevase töötaja kasvatamisse. Loodetakse, et kool on koht, kus saab kompenseerida koduse kasvatuse puudujäägid.

Tehnoloogiaharidus on vajalik

Harvad pole väited, et tööõpetust pole üldhariduskoolides üldse vaja, kuna võsukesele loodetakse rajada nn parem tulevik väljaspool tavalist töökeskkonda või koguni oma riiki. See paneb tööõpetajad raskesse olukorda. Pole sugugi erand, et õpilane tuleb värskelt renoveeritud õppetöökotta, teeb seal sigadusi, teatades, et tema seda tööd tulevikus niikuinii tegema ei hakka.
Tulevane täiskasvanu elab arenevas tehnoloogilises keskkonnas, milleta normaalselt toime ei tule. See asjaolu peaks panema tõsisemalt mõtlema – töö- ja tehnoloogiaõpetusest ja selle materiaalsest baasist üldhariduskoolis ei saa kuidagi mööda vaadata. Esialgu räägime veel tehnoloogiaalase kirjaoskuse kujundamisest. See algab tehnoloogiahariduse(õpetuse) sisseviimisega juba nooremas kooliastmes nii tüdrukutele kui ka poistele. Praegu on veel üsna selge piir töö- ja tehnoloogia ning käsitöö õpetamise vahel tüdrukutele ja poistele.
Õigesti toimivad omavalitsused, kes peavad tööõpetust ja selle arenguperspektiivi tähtsaks õpilase soost sõltumata ega jäta selle aine õpetajaid üksi. Muidugi on määrav õpetaja isiksus ja tema renomee, millele saab ka omavalitsus toetuda. Kuid samas on teada, et ettevalmistatud ja eriti noori tehniliste alade õpetajaid ei jätku.
Suvel hakati linnavalitsuse toel re-noveerima Rakvere Vene Gümnaa­siumis asuvat poiste tööõpetuse õppetöökoda, mida kasutavad nelja kooli õpilased: Rakvere reaal-, era-, vene gümnaasiumi ja õhtukooli omad. Koos õhtukooli 7. klassi poistega õpivad ka tüdrukud. Üks tüdruk istus tunnis rätsepa kombel töölaual, pani skeemi alusel vooluringi kokku ning hõiskas, kui sellega toime tuli.
Nüüd on ruumid renoveeritud, sisustame töökoda töölaudade ja õppevahenditega. Remont maksis pea kolmveerand miljonit krooni. Lisaks traditsioonilistele puidu- ja metallitööklassidele on meil nüüd tehnoloogiaklass arvutite ja lisaseadmete paigutamiseks, laoruum, masinaruum, põrandaküttega riietehoid ja dušikabiiniga tualettruum. Töökoja esteetiliseks ja normaalseks sisustamiseks on vaja veel vähemalt 800 000 krooni. Praeguseks on eraldatud 110 000.

Ilma rahata ei saa

Loodan, et summa ei hirmuta otsustajaid linnavalitsuses ja volikogus ega kohalikke maksumaksjaid. See kõik on ka nende huvides. Kogu raha leidmine pole esialgu väga tõenäoline, kuid mitte ka võimatu.
Arvestades olemasolevat pinda, tervisekaitse ja ohutusnõudeid, on töökoja üks klass ette nähtud 16 õpilasele. Praegu annavad õpetajad tunde korraga ning ühte klassi võib tulla ka 25 õpilast. See pole normaalne. Õpilane, kel pole oma töökohta ja vahendeid, on distsiplineerimatu ja hoolimatu nii kaasõpilaste, ruumide kui ka töövahendite suhtes. Esialgu ei ole nõuetekohane ka ruumide ventilatsioon. Valgustus on väga hea. Siiski on töökoda suur kingitus linna koolidele ja loob eeldused tööõpetuse arenguks.
Tõsi, Rakvere Vene Gümnaasiumile on töökoda ka suur lisakoormus. Olukorra leevendamiseks loodi töökoja juhataja ametikoht. Omandisuhete korrigeerimine aitab vahendeid ja materjali koondada, ühiselt hankida ja nendesse paremini suhtuda. Õpilasele, tema vanematele ja õpetajatele peaks edaspidi selgeks saama õpilaskoha maksumus ja selle määratlemise metoodika olenevalt tööliigi õpetamisest. Tõenäoliselt on kõigile arusaadav, et tööõpetuse õpetamine vajalikul tasemel on rahaliselt kulukas.
Ei saa välistada ka arengut, et renoveeritud ruumid kujunevad vaheetapiks, saavad edaspidi teise kasutusotstarbe ning suuremale territooriumile ehitatakse uus koolidevaheline funktsionaalne kompleks paljude tööliikide õpetamiseks, milles arvestatakse ka kutsehariduse perspektiive. Kuid iseenesest ei juhtu midagi, ideede teostumiseks on vaja muuta suhtumist mitmel tasandil.
See väide on ühest küljest nüüdisaegne, kuid samas teeb ettevaatlikuks ja murelikuks. Tööõpetaja üks probleem on materjali hankimine. Hea, kui kellelgi on isiklikke sidemeid ettevõtjatega. Juhtub aga sedagi, et õpetaja ostab oma raha eest materjali ja kogub kulunud summa hiljem lastelt tagasi. See pole reegel ja piirkonniti olukord erineb. Normaalne oleks tagada materjaliga varustamine ka juhul, kui õpetaja tuttav ettevõtja läheb pankrotti või vahetab omanikku.

Tööõpetaja kui müügimees
Jäätmete kasutamine puidu- ja metallitöös on muutunud järjest küsitavamaks, sest kujundab lastes negatiivseid hoiakuid. Ettevõtted kasutavad jäätmeid üha rohkem energiaallikatena, müüvad küttematerjalina või viivad metalli kogumispunkti. Kõik maksab! Õpetajal pole ametipositsiooni, mis lihtsustaks materjali hankimist.
Põhiseaduse järgi peab riik tagama tasuta põhihariduse, seega peab materjaliga kindlustama ka tööõpetuse. Ku­na pole pandud paika, mil määral seda teha, on see kohustus kujunenud deklaratiivseks.
Lihtsam on puidu- ja metallitöö materjali hankimise ja kasutamisega, raskem näiteks elektrotehnika ja elektroonikaga. Kuidas muretseda suhteliselt kalleid elektroonikakomponente, kui selleks pole eraldanud raha omavalitsus ega kool? Osa lapsi on nõus vanematele selgitama, et materjali saab muretseda, kuid selle eest tuleb maksta. Kõik lapsevanemad pole aga nõus raha andma. Nii on elektroonikaõpetuse praktilist poolt ainetundides raske käsitleda. Õpetaja võib väga kergesti sattuda müügimehe rollist ärimehe rolli. Mis juhtub aga siis, kui lapsevanema raha eest ostetud elektrooniline komponent või seade läheb hooletuse või teadmatuse tõttu rikki? Õppimise käigus on see loomulik. Kuidas teha lastele selgeks, et kas või ühe takisti või transistori läbipõlemise tõttu ei hakka elektrooniline seade tööle ja raha on maha visatud? Nad nõuavad ju uut komponenti õpetajalt. Tihti õpetaja aitab, kuid aitamisel on piir. Ei saa ju ükski õpetaja neid ilma rahata.

Kompromiss on võimalik

Nii ongi trendikad ja tulevikule orienteeritud tööliigid olude sunnil tagaplaanil ning jätkatakse traditsioonilise puidu- ja metallitööga. Sama olukord võib ette tulla mis tahes kallist materjali vajavate tööliikide õpetamisel. Arvan, et siin on siiski võimalik kompromiss: osa materjalist muretseks kool või omavalitsus, osa lapsevanemad ning huvitatud ettevõtted.
Ka elektroonika õpetamisel on vaja kalleid seadmeid, mida enamik lapsevanemaid pole nõus muretsema ka võimaluste olemasolul, kuigi nende lapsed tunnevad valdkonna vastu huvi. Kuidas ja mil määral materjali hankida, see sõltub huvide kokkulangemise astmest. Elektroonikat saab siduda ka teiste tööliikidega.
Peab arvestama ka üleriigiliste huvidega, mis kipuvad jääma tagaplaanile. Piirkonnas, kuhu investeerib näiteks elektroonikafirma investor, on vaja just niisuguste huvidega töötajaid. Ka Rakveres on firma, kes võib aidata huvitatud noori edasisel erialakoolitusel. Nii mõnigi tulevane insener või nutikas ettevõtjast poiss või tüdruk võiks selle abil edasi õppida.

Samal teemal

Ain Jepišov,
Kärdla Ühisgümnaasiumi vanemõpetaja

Kui ma 1995. aastal põhiharidusse tööle tulin, üllatusin faktist, et kooli eelarves ei olnud kohta materjali hankimiseks tööõpetuse tundide jaoks. Ka praegu on see õpetaja isiklik lõbu – kindlat summat materjali soetamiseks ei ole eelarves senini.
Kahel aastal oli meie koolis kindel raha millegi muretsemiseks õpetaja äranägemisel. See oli pika lobitöö tulemus. Tegin koolijuhile aruande keskmisest materjalikulust, mis oli seotud õpilaste arvu ja tehtavate töödega õppeaasta jooksul. See kulu oli üle 20 000 krooni, mille eest õpetaja oli materjali hankinud ja kooli raha kokku hoidnud. Selleks õppeaastaks seda raha jällegi ei saa. Koolihaldaja jaoks sellist kuluartiklit ei ole, koolijuhil ununes eelarvetaotlusse vastav summa nimetamata ning tööõpetus on taas omapäi. Kuidas õpetaja suudab materjali leida ja kui mitmekesine see on, sõltub tema omapärast ja tehtavatest töödest, samuti isiklikest tutvustest.
Mina alustasin telefonikataloogist firmade otsimisega, kes oleksid nõus tegema koolile allahindlust või spondeerima. Otsisin nii eelkõige metalli, kuna Hiiumaal sellega tegelejaid praktiliselt ei ole. Leidsingi firmad, kes olid nõus oma jääke koolile andma. Lehtmetalli olen saanud Keilast (eri paksusega külmvaltsplekki, alumiinium-, vask- ja roostevabaplekki) ja Haabneemest (nn toiduplekki). Ümarmaterjali olen ostnud Lääne Risti firmast jäägihinnaga (5 krooni kilogramm, sõltumata konstruktsioonterase läbimõõdust). Alumiiniumtraati anti kohalikust elektrijaamast. Vasktraati saame kohalikust elektrifirmast Tagowatt, kes annab oma juhtmejäägid koolile.
Profiilmaterjali (metallist) on meile loovutanud kohalik laevaremondifirma Suursadamas.
Puidu, peamiselt okaspuuga on meid aidanud kohalik puidufirma Vesset. Lehtpuud oleme saanud lapsevanemate kaudu, kas viljapuuokstena või nottidena.
Kuna elame saarel, toome mandrilt metalli ja spooni kõikidele koolidele korraga. Materjali maksumuse jagame koolide vahel või soetame materjali maakondlikust ainesektsiooni rahast. Korraldame ka materjali kasutamise õppepäeva.
Koolis valmistatud toodangu realiseerimisest saadud raha läheb materjali või tööriistade ostmiseks. Firmadele oleme valmistanud nende logodega suveniire ja nemad on vastutasuks ostnud meile vajalikud tööriistad.
Kirjutan projekte, mille raames saab soetada nii materjali kui ka tööriistu.
Õpetajad teevad koostööd ka riigi tasandil. Näiteks sai Kärdla Ühisgümnaasium Dagoplastilt üle kahe tonni pleksiklaasi. Olen saatnud ja saadan edaspidigi posti teel koolidele orgaanilist klaasi. Vahel käib mandrirahvas ise sellel järel. Vastutasuks olen saanud Viljandist näiteks mitmekihilist vineeri.
Tööõpetuse õpetaja koormus on niigi väga suur, kuna materjalide ettevalmistamine ja amortiseerunud tööpinkide hooldamine on aeganõudev igapäevane töö. Kui õpetaja peab sellega tegelema, et ta üldse saaks oma tööd teha, s.o materjalide ja tööriistade hankimisega, on ta sunnitud tegema seda oma pere arvelt.
Palju sõltub tööõpetuses koolijuhist ja omavalitsusest – kui vajalikuks peavad nad laste käelist arengut.