Igal inimesel on oma viis muredega hakkama saada. Mõnel on toime­tulemiseks vaja sõbraga juttu rääkida, mõnel paar pilti maalida, mõnel alkoholi juua. Kümnendik noortest on aga vähemalt korra elus oma emotsionaalse seisundi tõlkinud pelutavasse “kehakeelde”. Seda keelt kirjutatakse valusa verega. Paberiks on keha jatähtedeks armid.

Enese tahtlikku vigastamist on pee­tud tüüpiliselt psüühikahäirete, näi­teks vaimse alaarengu nähtavaks osaks. Ometi pole need noored, kes ennast lõigates, lüües või põletades vigastavad, kaugeltki alaarenenud. Nad õpivad põhi- või keskkooliastmes ega ole mingi puudega. Nende en­-nastvigastavast käitumisest (EVK) eitea tihti sõbrad, vanemad ega klassi­kaaslased, õpetajatest rääkimata.

Lõikamine, põletamine, löömine

Et EVK ulatus läänemaailmas onteinud spetsialiste ärevaks, on hoo­gustunud ka selle nähtuse uuri­mi­-ne. EVK-d on peetud ja sageli peetakse senini ebaõnnestunud enesetapu-katseks või parasuitsiidiks. Nüüdseks on selge, et EVK erineb suitsidaalsest käitumisest tegevuse kavatsuse, vi-gastamise laadi ja veel mõne muu kriteeriumi poolest. Ehkki EVK ja suitsiid on omavahel seotud, on 85% EVK juhtumite peaeesmärk pingeid maandada, selmet elu lõpetada.
Enese vigastamiseks on hulk või­malusi. Korduva enesevigastami­se tüüpilised meetodid on lõikamine, põletamine, kratsimine, löömine, hammustamine, torkimine. Endakäsivarre lõikumine on aga hoopis midagi muud kui kõrva- või keele­rõnga jaoks augu tegemine. Esimesttegevust ei kiideta heaks, teisel ju-hul on see aga kaaslaste poolt ise-gi soovitatav. Kuuldused enesevigas-tamise populaarsusest ja kiirest le-vimisest grupis panevad mind kaht-lema, kas tegemist on tundlikkuse vähendamiseks ja meeleolu paran-damiseks sooritatud aktiga. Kui tege-vus on seotud gruppi kuulumisega, pole sel pistmist EVK-ga. Teatavasti pidid Spartas poisid tõestama oma mehisust rebasepoega põues hoides. Kui tänapäeva noo­red mõtlevad välja, et mingisse gruppi kuulumiseks tuleb tühi alumiiniumpurk lömmi lüüa oma kätt või pead lõhkudes, pole sel midagi pistmist juba kirjeldatud EVK-ga. Kui noor proovib aga end “pilvisse tõstmiseks” natuke puua, tuleks te-ma käitumist lähemalt uurida. Ene-sevigastamine toimub kultuurilise heakskiiduta ja üksi olles.
Paljud enesevigastajad oskavad küll nimetada sündmusi oma elus, mis on neid niisuguse käitumiseni viinud, kuid ei tea, kuidas tuli mõte end terava esemega veriseks kraapida. Ehk on pinge korral oma keha ründamises midagi universaalset. 1960. aastatel jälgiti isolatsioonis või emata üles kasvanud primaate, kes stimuleerisid end kägardades või hammustades. Samuti täheldati makaakide agres­siivsust iseenda suhtes siis, kui neid miski väljastpoolt ähvardas.
Inimesi viib EVK-ni enim seksuaalne ärakasutamine, varajane hoolitsuseta jätmine, lähedase surm, vanemate lahutus, vägivald, raske operatsioon või haigus, pikemaajaline isoleeritus, madal probleemilahendusoskus ningoskamatus oma tunnetest rääkida. Mida rohkem traumaatilisi sündmu­si, seda enam on tõenäoline, et toi-metulekuks kasutatakse eba­ter­vis­lik-ke käitumismalle, näiteks suit­seta-mist, alkoholi liigtarvitamist, narkoo-tikumide pruukimist ja ka EVK-d.Kõik nimetatud tegevused või­vadtekitada sõltuvust, millest vabanemi-seks on vaja abi väljast­poolt.

“Näitan, kui valus mul on!”

Ennastvigastava käitumise ajendeid on kirjeldatud teaduspublikatsioonides. Palju põhjendusi leiab ka internetist. “Ma tahan näidata, kui valus mul on,” on üks tavalisemaid vastuseid, kui enesevigastajalt küsida, miks ta nii teeb. Aga võib-olla ka “Isa käperdas mind...” Olgugi et nimetatud vastused on informatiivsed, ei piisa neist mõistmaks, millised emotsioonid või mõtted-tunded viivad psüühilise pinge maandamiseni oma kehal. Uurimistulemused näitavad, et suu­-rim motivatsioon on tugevate tun-nete, näiteks viha, reguleerimise vaja-dus. Samuti võib leida kinnitust ar-vamusele, et enesevigastamise üks ajend on teiste mõjutamine. Kuid en-ne kui haigetsaamise väljanäitamise mõju “õige” inimeseni jõuab, võib noore välimus olla lõplikult rikutud ja vigastamisvajadus muutunud sõltu-vuseks.
Enesevigastamine tekitab enami­-kus inimestest nõutust ja õõva.Probleem on ühtviisi raske nii me-ditsiinitöötajatele, psühholoogidele kui ka neile, kes peaksid moodustama tugivõrgustiku, millele toetudes noor oma ebaefektiivsest hakkamasaamise moodusest vabaneks.
Ent kui nii väga tahetakse näidata, kui haiget keegi inimene või maailm on teinud, miks ei tea siis lähedased enesevigastaja käitumisest midagi¥ Need, kes on tekitanud kehale ko­letuid arme, ei käi tavaliselt rannas, kannavad alati pikki käiseid ja tukka laubal. Ning varjavad oma käitumist. Sellises noores valitseb suur segadus – tahan näidata, kui valus mul on, aga justkui ei taha ka. See vastuolu on kooskõlas teadmisega, et enesevigastajatel napib oskusi oma emotsioonidega hakkama saada ja nendest rääkida või vabaneda tunnetest sotsiaalselt aktsepteeritud tegevuste kaudu. Noor, kes reguleerib oma emotsioone EVK-ga, teab, et tema niigi madalale enesehinnangule oleks hävitav löök esitleda armikesi juuste piiril, käsivarrel, kõhul või reitel. Mõistagi kaugenevad enesevigastajad sotsiaalsetest suhetest, mistõttu lisanduvad pinged noortele eriti olulistel teemadel, nagu partnerivalik ja seks, aga ka suhted vanemate ja sõpradega. Seksi peavad mitmed enesevigastajad endale mitteoluliseks, samal ajal võivad nad vigastades enda seksuaalset erutust maha suruda.

Viisteist noort sajast

Statistika näitab, et keskeltläbi viis­teist noort sajast Tallinna põhi- või keskkooliõpilasest on end vähemalt korra sihilikult vigastanud. Erinevusi meeste ja naiste EVK levikus tuleb veel uurida, kuid lahknevused on kindlasti EVK meetodites. Noorme-hed löövad end, tüdrukud ja neiud aga lõiguvad rohkem. 1–3% teisme-ea­listest ja noortest täiskasvanutest vigastavad end korduvalt ja nende meetodite skaala on laiem. Vigasta-miseks kasutatakse nii löömist, põ-letamist, lõikamist kui haavade lahti-rebimist ja ravita jätmist. Sellised noored vajavad spetsialistide abi. Ai-nult tablettidega vaevalt aidata õn-nestub, vaja on tugivõrgustikku ja pikaajalist teraapiat. Kuid ka ravita lõpeb enesevigastamine teistsuguste toimetulekumehhanismide tekkides –eakaid enesevigastajaid esineb haru-harva. EVK katkeb tõenäoliselt 20–30 eluaastates, kuid õigeaegne abiaitab säästa inimeste nahka ja pääs-ta paljusid psüühilisest pingest või väljapääsmatuna näivast olukorrast.

Martin Vallimäe,
Tallinna Ülikooli psühholoogiamagistrant