Vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas

Kadri Aavik – diplomi poolest inglise keele õpetaja, ametilt Rahvusraamatukogu teadus- ja arenduskeskuse veebitoimetaja –töötas juulist novembrini vabatahtlikuna Lõuna-Aafrika Vabariigi ühes suurimas eeslinnas, Kaplinnast umbes 35 kilomeetri kaugusel asuvas paari miljoni elanikuga Khayelitshas Esangweni keskkoolis.

ASA, mille kaudu Kadri Lõuna-Aafri­kasse sattus, on Saksa organisatsioon, mis koordineerib projekti nimega “GLEN”. Sellega on ühinenud seits­-me EL-i uue liikmesriigi mitte-tulundusühingud, kes saadavad igal aastal arenguriikidesse Aafrikas ja Aasias vabatahtlikke. Igal projektil on kaks osalist: üks neist sakslane ja teine mõne uue liikmesriigi kodanik. Eestis tegeleb selle ettevõtmisega Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) ning eestlastele pakuti mullu kolme projekti: LAV-is, Gruusias ja Tansaanias. Kadri Aavik osales projektis, mille nimi võiks eesti keeles kõlada “Internet eeslinna lastele” (Internet for Township Kids).
Milles seisnes teie vabatahtliku-töö koolis?
Kadri Aavik: “Esangweni keskkoolis olid eurooplased käinud eelmisel aastal sama organisatsiooni kaudu projekti tegemas. Nemad tegidki avalduse, et seda võiks jätkata. Kuna aga vahepeal oli küllalt palju aega mööda läinud ja mitmed asjaolud muutunud, täit­-sime ka muid ülesandeid, kui projekti esialgses kirjelduses seisis. Meie te-gemiste kohalik koordinaator ja n-ötööandja oli kooli asedirektor. Eel-misel aastal oli sisse seatud neli mul-timeediagruppi: veebilehtede tege-mine, fotograafia, film ja kooli uudis-kirja väljaandmine, mida meie nüüd edasi juhendasime.
Õpetajatele pidime tutvustama kohaliku haridusameti saadetud metoodikaalaseid juhiseid, mis tulid kooli CD-l. Lisaks mitmed jooksvad arvutialased küsimused.
Koolis algasid tunnid iga päev kell kaheksa. Meie palusime oma projekti koordinaatorilt, et võiksime tulla natuke hiljem – muidu oleksid päevad väga pikaks veninud. Alusta-sime kell üheksa. Kuna elasime Kap-linnas, eelnes sellele pool tundi sõitu. Hommikupooliku veetsime serveriruumis: valmistasime ette oma pärastlõunaseid tunde ja tegelesime tehniliste probleemidega. Kella poole kolme paiku lõppesid õpilastel tunnid ja siis kogunesid huvilised arvutiklassi. Meil oligi iga päev juhendada üks grupp, kellega töö kestis viie-kuueni.”
Kas käisite ka mõnd ainetundi kuulamas?
“Olime liiga hõivatud, õnnestus külastada vaid kahte tundi. Üks oli 12. klassi science, mis jättis meie kooliaja keemia-füüsikaga võrreldes küll väga hea mulje. Teine oli 11. klassi ajaloo-tund, kus käsitleti Teist maa­­ilmasõda. Õpetaja palus, et räägiksime õpilastele tolleaegsetest sündmustest oma kodu-maal. Minu tandemikaaslane rääkis kõigepealt Hitleri-aegsest Saksamaast –sakslasele mitte just väga meeldiv ülesanne. Mina püüdsin Eesti ajaloost rääkides tuua paralleele Lõuna-Aafrika ajaloo ja nende rahvusprobleemidega. Peab ütlema, et minu sissejuhatavale küsimusele, kas keegi teab, kus Eesti asub, ei osatud küll vastata. Kui pa­-lusin pakkuda maailmajagu, siis oletas keegi, et Aasias.”
Kas õpilased erinesid ka millegi poolest eesti eakaaslastest?
“Nii napi kogemuse põhjal on raske üldistada, aga võib öelda, et kui me oma tööd alustasime, olid nad meie kui võõrastega päris häbelikud. Kuna olime ainukesed valged koolis, suhtuti ilmselt ka seepärast meisse natuke aukartlikult. Pärast oldi siiski päris julged ja julgeti kõike küsida. Väga meeldis see, et nad tõepoolest tahtsid väga õppida: olid silmanähtavalt õnnelikud, kui midagi uut teada said, tulid ja tänasid.
Mõne grupi juhendamine oli ker­gem, teise juhendamine raskem. Ole­-me Tobiga mõlemad rohkem multi-meedia- ja arvutiinimesed ning see-tõttu oli ka veebilehtede grupp meile kõige lihtsam ja meeldivam. Samas pidime juhendama ka uudiskirjagrup-pi ning kuna pole seda ala ise otseselt õp­pinud, pidime küllalt palju imp-roviseerima. Ka fotograafiagrupis oli teinekord nii, et pakkusime küll tegevusi ja teemasid, aga kui küsisime õpilaste ettepanekuid selle kohta, mida teha, valitses vaikus. Mida edasi, seda ladusamaks koostöö küll läks. Kui aga vaadata kooli üldpilti ja õpilaste omavahelist suhtlust, siis ei erinenud see oluliselt Eestist. Õpilased nagu õpilased ikka.”
Millised olid kõige suuremad ootamatused Lõuna-Aafrikas?
“Teatavas mõttes oli see siiski kul-tuurišokk. Esimesed päevad vaatad ainult ringi ja üritad ümbritsevat endasse ahmida. Alguses oli tegemist sellegagi, et harjuda kohalike inglise keelega. Kohalike emakeel on xhosa keel. Inglise keelt kõik küll oskavad, aga räägivad seda väga tugeva akt-sendiga, millega peab harjuma.
Kui kohale jõudsime, oli esialgu nädal koolivaheaega. Saime ennast sisse seada, otsisime elukohta ja ren-tisime auto. Kui olime Kaplinnaga juba natuke kohanenud, järgnes taas uus keskkond. Töötasime linnaosas, kus olid kõik mustanahalised ja kuhu valgetel ei soovitatud saatjata minnagi. Meiega õnneks küll midagi ebameeldivat ei juhtunud. Kontraste see-eest kohtas igal sammul: tänavad ja teed on linnas kõikjal korralikult asfalteeritud, majad äärelinnades sa-mas enamasti meie mõistes barakid. Tänavatel jalutavad lehmad ja kit-sed. Üllatav oli aga eelkõige see, kuidas inimesed, kes elavad nendes viletsates elamutes, kus pole vett ega kanalisatsiooni, on ise korralikult riides ja puhtad. Mitme maja peale on väljas kraan, kust tuleb puhast külma joogivett. Elekter majades siiski on.
Ühelt poolt on xhosad linnastunud, samas järgitakse paljus iidseid kom­beid, mis pärinevad maa ida­osast, kust nad on tööd otsides Kap­linna ümbrusesse tulnud. Ühelt poolt teh­-noloogia – arvutid ja kõigil mo­biil-telefonid –, teisalt tavad ja esivane-mate austus. Vanemaks saamine päl-vib austust, mitte pole asi, mida peaks kuidagi varjama või häbenema. Säilinud on traditsioo­ni­li­sed tsere-mooniad, nagu koduõlle tegemine jamaitsmine, kus minagi osalesin, või poiste ümberlõikamine. Kui ka ei min-da enam tagasi kodupaika seda tege-ma, on ümberkaudu selleks oma hü-tid. Nõidadelt käiakse nõu küsimas –traditsiooniline meditsiin ja unenägu­desse uskumine on igapäevased.
Tihti toimusid tänaval spontaansed tantsuetendused – muusika pandi käima ja keegi hakkas tantsima. Inimesed kogunesid ja elasid kaasa.
Linnas peetakse ohtralt lehmi ja kit-si. Kui tähistatakse mõnd perekonna-le olulist sündmust, tapetakse loom sealsamas. Minul kui taimetoitlasel ja loomade õiguste eest võitlejal oli seda küll kaunis raske vaadata, aga ma austan nende traditsioone.”
Kuidas te oma nappi vaba aega veetsite?
“Kui me Lõuna-Aafrikasse saabusi­me, oli Eestis parajasti suvi, seal aga nii hommikul ärgates kui ka õhtul, kui töölt koju saime, täiesti pime. Välja sai minna ainult autoga või mitmekesi – üksinda tänaval liikuda ei soovitatud. Nädala sees olime vahel nii väsinud, et läksime pärast tööd kohe magama. Mõnikord käisime mõnes ümberkaudses pubis, aga nädalavahetustel üritasime sõita Kaplinnast natuke välja ja loodust vaadata. Hea Lootuse neemel, mis asub Kaplinnast umbes pooleteisetunnise sõidu kaugusel, käisime lausa mitu korda. Imeilus loodus, mäed ja meri ümberringi. Kõige pikema reisi tegime nädalasel koolivaheajal augustis. Rannikuäärne piirkond, mis ulatub Kaplinnast viis-kuussada kilomeetrit ida poole, on looduslikult väga ilus, seda tuntakse nime Garden Route all. Kui Lõuna-Aafrika on üldiselt kuiv ja mägine, pole väga palju puid ega rohelust, siis see piirkond ranniku ääres on tohutult kaunis.
Üldiselt olid meie reisiplaanid algul suuremad, kui saime ellu viia – vaba aega polnud kuigi palju ja hiljem polnud ka raha, et kaugemale sõita.”
Lõuna-Aafrikat mäletavad ilm-selt paljud koolitunnist Buuri sõ-dade või apartheidi järgi. Millised on sealsed rahvussuhted praegu?
“Linnaossa, kus tööta­sime, valged eriti ei satu. Olime see­tõttu tihti tähe-lepanu keskpunktis. Kui käisime ko-halike saatjatega jalu­tamas, järgnesid inimesed meile, eriti lapsed käisid kannul ja tahtsid väga, et me neid pil-distaks. Paljud tulid rää­kima ja küsi-ma, kust me oleme ja mida seal tee-me. Koolis suhtlesime põhiliselt üheõpetajaga, saime hästi läbi ka tema perega ja veetsime palju aega nende kodus. Valgete lõuna-aafriklastega lähemaid kokkupuuteid polnudki – mõnega rääkisime põgusalt.
LAV on väga huvitav ka selles mõttes, kuidas kultuurid põimuvad ja kõrvuti eksisteerivad. Lisaks valgetele ja mustanahalistele on seal ka nn värvilised (coloured). Meie maja-perenaine oli “värviline” moslem.
LAV-is on 11 riigikeelt. Inglise keelt räägivad kõik suhtluskeelena, n-ö teise valgete keelena on kasutusel afrikaani keel. Peale xhosade, kellega meie peamiselt kokku puutusime, on teine suur mustanahaline rahvusgrupp zulud. Nemad elavad rohkem Johan­nesburgi ja Pretoria lähedal. Zulu ja xhosa keel on siiski nii sarnased, et nende kõnelejad saavad üksteisest aru. Küllap teab igaüks, et Lõuna-Aafrikas on olnud rahvuste tasandil tohutuid pingeid, aga tundub, et praegu, kui apartheidi lõpust on möödunud küm-me aastat, lähevad asjad järjest pare-maks. Kõik on üksteise vastu suhte-liselt tolerantsed. Mustadel on mui-dugi endiselt raske – nad on küll poliitiliselt vabad, aga majanduslikult siiski sõltuvad ja peaaegu kõik vaesed. Üle poole mustanahalistest on töötud. Sellepärast ongi tekkinud ka sellised eeslinnad nagu Khayelitsha, kuhu inimesed on tulnud maapiirkondadest, kus üldse pole tööd. Paljud käivad Kaplinnas tööl, naised tihti rikaste valgete juures majapidajaks. Siiski tekkima hakanud must keskklass koosneb peamiselt õpetajatest ja ametnikest. Nemad elavad täitsa hästi, jõuavad osta auto ja korraliku maja. Praegu valitseb LAV-i tööturul olukord, kus mustanahalisi eelistatakse val-getele ning selle tagajärjel on valgetel äärmiselt raske tööd leida, mistõttu paljud lahkuvad riigist.
Kuritegevus, narkooti­kumid ja aids on LAV-is suureks problee­miks. Parajalt šokeeriv oli külastada aidsi hooldekodu, kus elavatest lastest paljud on viirusekandjad ja kõik or­vud. Hea oli siiski näha, et nende eest hoolitseti korralikult. Keegi ei näinud välja haige ega õnnetu. Korraldati päris palju teavitusüritusi aidsi ja narkomaania teemadel, samuti püüti üht-teist ette võtta tööpuuduse vähendamiseks. Kirik korraldas naistele tasuta majapidamisoskuste koolitust, et nad saaksid tööle. Minu jaoks mõnes mõttes ka kurb – õpetati neid koristama ja majapidamistöid tegema, nagu neil polekski muud potentsiaali, kui saada tööd rikaste valgete juures.”
Lõuna-Aafrika on eestlasele väga kauge ja võõras paik. Mis on olnud kõige asjatundmatum küsimus, mis sulle sealse elu kohta pärast naasmist on esitatud?
“Ühes raadiointervjuus küsiti, kas inimesed, kellega ma Lõuna-Aafrikas kokku puutusin, on siis metslased. Minu kõrvale kõlas see solvavalt. Aafriklased on täpselt samasugused inimesed nagu meie. Sain sealt väga häid sõpru”.