70-aastane Tallinna Pedagoogiline Seminar

Tänavu 1. septembrist rakenduskõrgkooli staatuse saanud Tallinna Pedagoogiline Seminar (TPS)tähistas 12. oktoobril rahvusvahelise konverentsiga “Lasteaiaõpetaja roll. Traditsioonid, uuendused, suundumused” lasteaednike koolituse 70. aastapäeva. 27. oktoobril peab kool juubelipidu. Lisaks lasteaiaõpetajatele koolitab TPS noorsoo- ja sotsiaaltöötajaid.

Rektori kohusetäitja Mare Peil, kes töötab Räägu tänava majas 1975. aastast, viimased 20 aastat direktorina, tunneb kooli läbi ja lõhki. “Kui hommikul uksest sisse tulen ja pilgu valvelauda heidan, on mul kohe selge pilt, mis majas toimub. Ma ei pea midagi küsima, näen nägude pealt ära.” Mare Peil on kooli vilistlane nagu enamik õppejõudegi. Ta armastab rõhutada, et põhieesmärk on kvaliteet. Kvaliteet saab tema sõnul alguse õppejõust. Kõik TPS-i õppejõud on magistrid või magistri tasemega. Maiu Kauber ja Helve Põder astusid tänavu doktorantuuri, Maarika Pukk hakkab peagi doktoritööd kaitsma. “Olen oma inimestega väga rahul, nendega võib palju korda saata, nad teevad oma tööd tõesti hästi,” kinnitab Mare Peil. Suurte kogemustega juht oskab alluvaid innustada ja konfliktid eos lahendada. “Kui mulle midagi ei meeldi, ütlen kohe, ei lase tuld tekkida. Edasilükkamine teeks asja hullemaks ja inimestele raskemaks. Kõik probleemid tuleb kohe lahendada,” leiab energiline koolijuht, kes on loonud koolis sõbraliku koostööõhkkonna. Oma elu tähtsündmuseks peab Mare Peil koolile rakenduskõrgkooli staatuse andmist tänavu 1. septembrist. “Oleme selle nimel kaua tööd teinud. 1993. aastal, kui tehnikumidest said rakenduskõrgkoolid, me pelgasime, tundsime, et ei ole veel valmis.” Samal aastal algas koostöös Soomega viis aastat kestnud projekt “Kutseõppeasutusest rakenduskõrgkooliks”, kus peale TPS-iosalesid Tartu Kunstikool, Tallinna Polütehnikum ning Türi Tehnika- ja Maamajanduskool. Töö oli tulemuslik –väliseksperdid andsid seminari kõigile õppekavadele kõrge hinnangu. Ühes asjas on Mare Peil järjekindel: seminar peab olema iseseisev rakenduskõrgkool. “Olen kogu aeg selle eest võidelnud ja võitlen edasi,” kinnitab ta, “kuid oleme alati valmis koostööks teiste koolide ja ülikoolidega.” Ta leiab, et seminar võiks koolitada lasteaiaõpetajaid kogu Eestile, sest seal on aastakümnetepikkune traditsioon ja tugev õpetajaskond. “Subjektiivseid otsuseid tehakse väga palju. 1982. a suruti algklas-sid meile, kuid 1999 pidime nad loovutama pedagoogikaülikoolile, sest meil puudus magistriõppe õigus. Olime teinud suure töö, üles ehitanud tugeva praktikabaasi. Nüüd räägitakse vajadusest praktika taset tõsta.” Nii 1966. aastal valminud koolihoone kui ka ühiselamu näevad head välja, kuigi neid on remonditud vaid omatuluvahenditega. Mare Peili sõnul on nende ühiselamut seal valitseva range korra pärast kloostriga võrreldud. Aga teisiti ei suudetaks seda korras hoida, põhjendab ta. Ja ega üliõpilased selle vastu ole. Teistesse ühiselamutesse vabamat elu otsima läinud tulevad tagasi põhjendusega, et ei saanud seal lärmi tõttu õppida ega magada. Koolijuhi kinnitusel on kavas koolikeskkonda veelgi parandada, laiendada sööklat ja raamatukogu, täpsemalt, üks lugemissaal juurde teha. 60 000 eksemplariga raamatukogu on kooli uhkus. Eelmisel aastal osteti 220 000, üle-eelmisel aastal 190 000 krooni eest kirjandust juurde.

Ikka lapsest lähtuvalt

Alushariduse ja täiendõppe osakonna juhataja Sirje Almann loetleb osakonna töövaldkondi: esiteks, töö 440 päeva, kaug- ja tasemeõppe üliõpilasega; teiseks täienduskoolitus – igal aastal täiendab oma teadmisi ligikau-du 1000 lasteaiaõpetajat; kolmandaks, koostöö Eesti tasandil – TPS-i õppejõud on alushariduse nõukogu liikmed, õppekava eksperdid osalevad üleriigiliste konverentside ettevalmistamisel; neljandaks, metoodiliste materjalide väljaandmine nii oma inimestega kui ka kootöös välisülikoolidega. Sarjas “Tea ja toimeta” on praeguseks ilmunud 30 trükist, tulekul on 31. Lisanduvad tõlkeraamatud, sh Tampere Ülikooli professori Eeva Hujala “Uuenev alusharidus”, rootslase Ulla Laxeni “Laul, mis leidis sõnad” jt. Sirje Almann peab väga oluliseks juba enne Eesti taasiseseisvumist alanud koostööd Soome Lasteaednike Liidu ja Soome Õpetajate Liiduga. “Soomlased on meile tõelised sõbrad olnud ja eesti alusharidust väga palju toetanud, aidanud meil euroopalikud põhimõtted alusharidusse tuua. Nüüd oleme võrdsed partnerid: soomlastel on meiltki õppida,” väidab ta. Eelmisel aastal loodi sõprussidemed ka Läti lasteaiaõpetajatega. Oktoobri lõpul läheb 12 TPS-i õppejõudu Läti lasteaiaõpetusele pühendatud seminarile. Kahe aasta eest sai alushariduse õppekava positiivse akrediteeringu. Hindajad tõstsid esile teooria ja praktika seose, keskendumise eelkoolipedagoogikale. Huvi lasteaiaõpetaja eriala vastu on Sirje Almanni sõnul suur: päevaõppesse konkureerib kolm, kaugõppesse neli inimest kohale. Lõpetanud on väga kutsekindlad. Eelmise aasta 32 lõpetanust ei läinud lasteaeda vaid neli, põhjuseks kas lapsepuhkus või välismaale minek. Õppejõud Juta Luuri sõnul on kõige põhilisem, samas ka kõige raskemini saavutatavam see, et tulevane lasteaiaõpetaja võtaks omaks tänapäeva eelkoolipedagoogika põhialuse – lapsest lähtumise. “Põhjamaades on seda aastakümneid tähtsaks peetud, meie alles liigume sammhaaval sinnapoole. See pole kerge, aga oleme siiski üht-teist saavutanud,” tõdeb ta. Maaja Mänd leiab, et kõige raskem on suhtumist muuta. “Sa võid teooriat väga hästi tunda, aga ikka on lasteaedu, kus käiakse endiselt mööda nööri. Praegune õppekava jätab õpetajale vabaduse ise otsustada, aga kõik ei julge seda teha, sest otsustamisega kaasneb vastutus,” põhjendab Mänd. “Meil on palju väga häid lasteaedu ja õpetajaid,” ütleb Sirje Almann. TPS-ilõpetanud lasteaiaõpetajad on väga hinnatud – nemad viivadki lasteasutustesse uue, lapsest lähtuva lähenemise.

Noorsootöö on popp

1992. aastal avatud noorsootöö osakonna on tänaseks lõpetanud 400 noort. “Noorsootöö on muutunud väga populaarseks erialaks,” selgitab osakonna juhataja Maie Reimann. Tänavu oli konkurss kolm inimest kohale. Algusaastail see nii ei olnud. Huvi noorsootöö vastu on kasvatanud suur nõudlus selle ala spetsialistide järele ja mitmekülgsed töövõimalused. Lõpetanud leiavad tööd avatud noortekeskustes, huvikoolides, üldhariduskoolide huvi- ja ringijuhtidena, politseis, omavalitsustes ja mujal. Doris Tupits, Katrin Soidra-Zujev ja Luule Press õpetavad oma koolis. Vilistlastest on võrsunud ka tipptegijad. “Meie poiss Tiit Terik on SA Õpilasmalev juht, Edgar Šlümmer haridusministeeriumi noorteosakonna peaekspert, Ülly Enn Euroopa Noored Eesti büroo koolituse valdkonna koordinaator,” toob Maie Reimann näiteid. Parimat propagandat teevadki koolile vilistlased. “Kui küsime üliõpilaskandidaatidelt, miks nad just noorsootööd õppida tahavad, vastavad paljud, et teie vilistlane soovitas.” Üliõpilaskandidaate valitakse selle järgi, kas nad on kuulunud oma koolis eestvedajate hulka ja kui aktiivselt nad ringides on osalenud. Seminaris viiakse noored võimalikult kiiresti nende tulevase tööga kurssi. Esimesel aastal on kooli noorsootöö ja suvel laagri-, teisel aastal avatud noortekeskuse ja taas laagri-, kolmandal aastal omavalitsuse praktika. Viimase praktika koha valib igaüks ise – enamasti saab sellest tulevane töökoht. “Kõige meelsamini minnakse praktikale seminari vilistlaste juurde. Igal aastal võtavad praktikante vastu “Teeviida” projektijuht Doris Tupits, Nõmme Põhikooli huvijuht Marge Liias, Lasnamäe Avatud Noortekeskuse noorsootöötaja Eneli Meresmaa, Viimsi Huvikeskuse noortekeskuse juhataja Annika Orgus, Tartu noorsootööasutused jt. Palju on oldud Pyladese laagrites – Pyladese Liidu kutsusid 1998. a ellu TPS-i noormehed,” selgitab Maie Reimann. Tema sõnul teevad nende noored palju vabatahtlikku noortetööd. Mustamäe lasteaedade ja algklasside spordipäeval käis abiks terve rühm, Kristiine Gümnaasiumi matkapäeva aitasid korraldada seikluskasvatuse kursuse läbinud, kes peagi lähevad Kuti-Muti laagrisse “Libahundi jälje” üritusele. Aastaid on tehtud Kristiine linnaosa lastele jõulupidusid. Maie Reimann ütleb, et noorsootöö üliõpilased on väga helged ja positiivse ellusuhtumisega. Lõpetanutega säilib soe ja sõbralik suhe. “Saame nendega tihti kokku. Pole konverentsi ega üritust, kus meie vilistlasi ees ei oleks.” Sotsiaaltööd õpetatakse TPS-is 1990. aastast. Erinevalt teistest osakondadest kuulub sotsiaaltöö osakonda ka kaks kutseõppe eriala: sotsiaalhooldus ja lapsehoid. Et sotsiaaltöö valdkond on väga lai – lastest eakateni pluss kõikvõimalikud probleemsed inimesed –, püütakse osakonna juhataja Maiu Kauberi sõnul anda võimalikult laiapõhjaline haridus. Esimesel õppeaastal keskendutakse lastele ja noortele, teisel eakatele ja puudega inimestele, kolmandal sotsiaaltööle omavalitsustes ja ühiskonna sotsiaalsele turvalisusele ning käsitletakse ka marginaalseid rühmi. “Loodan, et suudame anda piisava ülevaate. Kitsamalt spetsialiseerutakse töökohas, edaspidi ka magistriõppes ja täienduskoolituses.”

Lill ja süda

Maiu Kauber ütleb, et aasta-aastalt jääb vähemaks inimesi, kes esitavad avalduse teadmata, mida sotsiaaltöö endast kujutab. Tullakse sõprade ja pereliikmete soovitusel, kes valdkonda tunnevad. “Ema lõpetab kaugõppe, lapsed päevaõppe. Juba on ka kolmandat põlvkonda näha,” rõõmustab ta. Seminar teeb kõik selleks, et alale juhuslikke inimesi ei satuks. “Üks vastuvõtukatse on rühmavestlus. Ärgitame neli-viis inimest õppejõududega mõnel intrigeerival teemal vestlema. See näitab, millised on üliõpilaskandidaadi suhtlemis-, kuulamis- ja argumenteerimisoskused.” Maiu Kauber ütleb, et neil on veel üks kaval nõks – ühenädalane tutvumispraktika septembris. “Käime sotsiaalhoolekandeasutustes, tutvustame süsteemi. Esimene kokkupuude võib olla pisut hirmutav, aga see tuleb teadmatusest. Enamasti ei ole probleeme –noored, kes meile tulevad, teavad, mida nad tahavad. Eks me üritame neid õpetada-kasvatada-toetada-julgustada-motiveerida, nii palju kui see meie võimuses on. Viimastel aastatel on vaid üksikud leidnud, et see eriala neile ei sobi. Varem oli selliseid inimesi rohkem, aga siis oli ka teadmatus sotsiaaltööst oluliselt suurem ja sotsiaalhoolekandeasutused nägid palju halvemad välja. Praegu on igal pool meeldiv keskkond.” Maiu Kauberile meeldib noorte entusiastlik suhtumine. See, kuidas nad pärast tutvumispraktikat innukalt arutavad, millele nemad sotsiaaltöötajatena suuremat tähelepanu pööraksid. Õpingute alguses soovitakse enamasti lastega töötada, pärast praktikat ärkab huvi mõne teise valdkonna vastu. Sotsiaaltöö lõpetanud leiavad rakendust lastekodudes, omavalitsustes, vanglates, kriminaalhoolduses, vanade- ja hooldekodudes, päeva- ja noortekeskustes – igal pool, kus leidub abivajajaid. Oma erialale jääb neist truuks 94 protsenti. Lõpuaktusel kinnitatakse kõigile sotsiaaltöö lõpetajatele rinda süda ja lill, mis sümboliseerivad avatust teiste muredele ning ilusa ja hea märkamist enda ümber.

TPS-i eelkäija on 1935. a asutatud Kodumajanduse Instituut. 29. aprillil 1939 Hariduse 8 avatud õppehoone oli tolle aja moodsamaid. Samal aastal avati kooli juures lasteaed. 1950.–1976. a õpetati ainult koolieelse kasvatuse eriala. 1976. a avati muusikaosakond. 1982. a alustati algklassiõpetajate koolitamist,1999. a jaanuaris viidi klassiõpetaja eriala TPÜ-sse. 1990. avati taas sotsiaaltöö osakond. 1991. a avati täiskasvanute koolituse ja alushariduse metoodika osakond. 1992. a avati noorsootöö osakond. Akrediteeritud on koolieelse lasteasu-tuse õpetaja, noorsootöö ja sotsiaaltöö eriala õppekava. TPS-is töötab 107 õppejõudu, kolmandik neist on külalisõppejõud. Erialatööd teeb üle 80% lõpetanutest, paljud jätkavad õpinguid ülikoolides.