Kui mina olin veel väikene mees

On mai 1964: vennad Silver (üheteistkümneaastane) ja Lauri (nelja-aastane).

Mured

Kui ma kooli hakkasin minema, siis oli mu esimene ja kõige suurem mure, kas koolis sunnitakse vägisi sööma. Sest lasteaias sunniti, ja see oli kole. Mõni kasvataja tundis otsekui naudingut, kui sai väikese inimese nutuvõrusesse suhu toppida kõike seda, mis lapsel südame pahaks ajas. Mina jälestasin sibulat ja pekki, ning just neid anti minu meelest peaaegu iga päev, enamasti supi sees ja keedetult. Et mitte öökima hakata, peitsin pekitükid taskusse, mis emale üldsegi rõõmu ei teinud, sest taskud olid alailma rasvased. Niisiis lootsin palavalt sellest igapäevasest õudusest pääseda. Ning mis ime – vanemad vastasid mu pärimiste peale naerdes, et ei, koolis pead sa õppima. Kas sa sööd või ei söö, on su oma asi. Sellega oli kõige suurem mure murtud ja võis kooli minna. Väiksem mure oli see, et kingad, mis mulle esimeseks koolipäevaks jalga anti, olid justkui tüdrukutekingad. Ema-isa mu proteste ei arvestanud ja ma ei tea tänini, kas olid siis tüdrukute omad või ei olnud. Küllap nad ikka ei olnud. Aga koolisöögiga oli tõepoolest nii, et sundust ei olnud. See oli väga oluline, sest sageli poleks aidanud ükski sundus. Juhtusid olema need aastad, kui Läänemeres ülearu palju turska ringi ujus, ning nii pakuti meile ikka ja jälle keedetud turska valge maitsetu kastme, siniste kivikõvade kartulite ja kärtspunase peedisalatiga. Magustoiduks suur pruun klimp, mida nimetati karamellkisselliks. Uskuge, see oli võrdlemisi… khm, keskpärane menüü. Eriti mällusööbiv oli kogu see menüü tohutus lahtises solgikatlas, valdavaks värviks peediroosa. Selle mälupildi tõttu ei armasta ma tänini eriti peedisalatit. Kooliaeg ei olnud kerge. Hinnetega polnud probleemi, aga klass oli liiga suur – 42 last, kolm pingirida viimse kohani täis. Olin ise suur tunni segaja, paraku väsitas mind omakorda teiste kisa. Mäletan, et kui klass ühe õppeaine jaoks kaheks grupiks jagati, muutus koolitund koguni meeldivaks. Pildil: On mai 1964. Vennad Silver (11) ja Lauri (4) on lihtsalt õnnelikud ja väike Lauri ei ole veel peedisalatit söönudki. (Tiialeht38, vaikelauri)