Doktorant Varro Vooglaid on juhtinud tähelepanu olukorrale, mis on tekitanud eesti naistearstides küsimusi, alates raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse kehtestamisest 1998. aasta detsembris. Minul oli võimalus olla seaduse ettevalmistamise ajal praktiseeriv konsultant.

Termin “alaealine” ei ole juriidiliselt üheselt mõistetav. Juristid kasutavad selle lahtimõtestamiseks ka perekonnaseadust ja teisi seadusi. Arstidelt nõutavates aruannetes loetakse lapseks kuni 14-aastast inimest. Lastehaigla ravib üldjuhul lapsi ehk alla 15-aastasi. Kas alaealine võiks olla alla 18-aastane? Naistearstil on sageli keeruline aidata patsiendil otsustada, sest iga inimene on erinev, tuleb erinevate tõekspidamiste, kasvatuse ja arusaamadega perekonnast.

Mõned näited

Minu vastuvõtul käis alla 18-aastane tütarlaps. Kui tegin ettepaneku rääkida probleemist emaga, palus ta võimalust rääkida isaga. Järgmisele vastuvõtule tuligi ta koos isaga, kes jättis saapad viisakalt ukse taha, kuulas probleemi ära ja kirjutas haiguslukku vajaliku nõusoleku. Selgus, et tüdruk palus lahutatud ja eraldi elavalt isalt abi sellepärast, et kartis ema hukkamõistu. Vastuvõtul käis üle 15-aastane tütarlaps. Kui palusin tulla koos vanemaga, tulid tüdrukuga kaasa ema ja vanaema. Probleemist kuulnud, hakkas vanaema arstikabineti ukse taga oma lapselapse peale karjuma ja teda peksma. Pidime last kaitsma tema ema ja vanaema eest. Üks ema sõimas arstikabinetis oma tütart kohatult, elades tõenäoliselt välja oma halbu suhteid tütrega. Palusime emal lahkuda, püüdsin tütarlast tema mures toetada ja lohutada. Kunagi Keilas töötanud günekoloog rääkis kurva loo. Kui rasedaks jäänud koolitüdruk läks seda oma poisile teatama, olevat poiss öelnud, et ei tunnegi teda. Viimases hädas pöördus tüdruk ema poole, ent ema näidanud ust ja käskinud kodust lahkuda. Tüdruk ei näinud muud väljapääsu, kui rongi alla hüpata. Kõik need näited pärinevad ajast enne 2000. aastat. Kui raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus ilmus, helistasin ka ise sotsiaalministeeriumi. Vastus oli laialivalguv ja mitmeti mõistetav. Naistearstid lahendasid olukorra oma patsientide huvidest lähtudes. Leppisime Tallinna Keskhaigla günekoloogiaosakonna juhatajaga kokku, et alla 15-aastase patsiendi puhul tuleb kindlasti võtta vähemalt ühe vanema allkiri.

Keerulised juhtumid

Keskhaigla nõudis allkirja ka alla 18-aastaste vanematelt, et vältida hilisemaid kaebusi ja arusaamatusi. Abordioperatsioon on pimesi teostatav ja suurte riskidega seotud. Kui laps vajab pärast seda haiglaravi, tuleb ju niikuinii vanematele teatada. Alaealine pole võimeline võimalike tüsistuste ravikulusid kandma ning ka raseduse katkestamise eest on vaja omavastutustasu maksta. Naistearstid soovitavad probleemist alati vanematele rääkida. Keerulistel juhtudel, näiteks halbade peresuhete korral, kasutada psühholoogi abi. Minu praktikas on juhtumeid, kus patsient on palunud luba küsida nõusolekut vanaemalt või tädilt. Arst jääb enamasti patsiendi poolele ja püüab teda tema mures aidata. Laste ja vanemate halbu suhteid arstid kahjuks lahendada ei saa. Naistearstide praktikas on ka selliseid juhtumeid, kus abordisooviga tuleb arsti juurde alla 18-aastane tütarlaps, kes on seaduslikus või vabaabielus ja sünnitanud. Kas temagi peaks abordiks vanemate luba küsima? Meie arvates ei pea. Oleks kummaline saata sünnitanud noor naine eraldi elavate vanemate juurde allkirja küsima.

Teismeline võib last soovida

Teismeliste rasedusest naistearstidele loenguid pidanud günekoloogi-doktorandi Kai Haldre sõnul on vale arvamus, nagu oleksid kõik teismeliste rasedused soovimatud. On tütarlapsi, kes teadlikult soovivad varases nooruses rasestuda, sünnitada ning pere luua. Selle soovi tagamaad kuuluvad psühholoogia valdkonda. Põhjuseks võivad olla halvad suhted vanematega, vanemate lahutus, soov vanematest eralduda või luua paremat kodu. Kai Haldre rõhutab, et vanemad ei saa käskida oma lapsel abordile minna, nagu nad ei saa teda käskida ka sünnitada – see oleks inimõiguste rikkumine. Toetudes psühholoogiale: inimese keha on tema isiklik omand. Kolmandatel isikutel (vanematel, partneritel jt) ei ole õigust raseduse jätkamist ega katkestamist “peale suruda”. Seaduse järgi lasub abordioperatsiooni teostaval arstil kohustus nõustada patsienti kõikides küsimustes. Aga otsuse, kas sünnitada või mitte, teeb patsient ise, kinnitades seda oma allkirjaga. Ebaeetiline ja ülekohtune on nimetada soovimatu raseduse katkestamist tapmiseks, eriti alaealiste puhul. Loode ei ole laps. Seaduse järgi on laps vaid see, kes sündides kaalub üle 500 g ja kelle vanus on üle 22 nädala. Küll on abort patsiendi tervisele ohtlik operatsioon. Tänapäeval on võimalik ka medikamentoosne raseduse katkestamine. See lihtsam ja vähem tüsistusi tekitav meetod on eelistatud väga noorte ja veel sünnitamata naiste puhul. Mure, et tütarlaps ei pruugi aduda kõike rasedusega seonduvat ja tema vanemad mõistavad olukorda paremini, ei pea paika. Sageli vajavad just raseda vanemad arsti nõustamist. Varro Vooglaiu toodud näites on tegemist parima eeldatava olukorraga ja eetiliste vanematega – tegelikus elus on sageli teisiti. Olen nõus, et soovimatu raseduse katkestamine ei ole haigus ning selleks ei peaks kulutama raviks mõeldud raha. Seda küsimust arutati ka seaduse koostamisel ja omavastutus 30% jäeti seetõttu, et kõik (maa)inimesed ei suutvat tasuda 100% abordioperatsiooni hinnast.