Nädalakommentaar

Aeg pöörata uus lehekülg
Eesti riik elab tavalist elu – isamaalased ja respublikaanid jagavad n-ö laskmata karu nahka, auväärse ülikooli rektor on lasknud ennast üllatava naiivsusega poliitilistesse mängudesse kiskuda, president positsioneerub ühes kaadris oma lähimate naiskolleegidega, külla tuleb Inglise kuninganna... Vastvalitud presidendil, rääkimata eesti rahvast, seisavad kõige tõenäolisemalt ees keerulised ajad (tõsi küll – nagu alati). Toomas Hendrik Ilves tõdes oma troonikõnes, et on “saabunud aeg pöörata uus lehekülg ja mõelda tulevikule”. Tõsi on. Võimalik, et Eesti riiki ootab ees samaväärne muutuste aastakümme kui 1934–1944. Mõne riigi ja rahva elus korduvad pöördelised sündmused 72-aastase intervalliga (kuus korda 12 aastat), see on nn pool-suuraasta, suuraastast, s.o 12 x 12 aastat, pole ühe inimea puhul mõtet juttu teha. Mõnikord ei toimu kümne aasta jooksul eriti midagi, teinekord on muutused tohutud, näiteks Brežnev suri 1982. a – ja 1992. a astusid ametisse Eesti Vabariigi legitiimne valitsus ja president. 72 aastat tagasi hakkasid Eestis (ja mitte ainult Eestis) hargnema olulised sündmused. Võimu võttis Konstantin Päts, algas vaikiv ajastu. Kuigi ajakirjanduses ja internetis vohava sõnavahu taustal võib see tunduda veidrana, süveneb paradoksaalsel kombel praegugi vaikiv ajastu, sedapuhku meis enestes. Väikeses ülepolitiseerunud ühiskonnas tähendab iga seisukohavõtt kellegi vastu või kellegi poolt olemist (või otse vastupidi), mis maksab ennast tulevikus väga tõenäoliselt valusalt kätte. Erakonnavälised inimesed, kui nad juhtuvad ka vaesed olema (nagu kombeks), ei võta enam avalikult seisukohta, ei ütle välja oma arvamust. Intelligendid on õrna hingega, ei nad taha kedagi solvata ega ühtlasi riskida võimalusega saada kaela anonüümse sõimu laviini. Lisaks on ka päris konkreetset põhjust: kunagi ei tea, kes pääseb millal kännukuningaks Kultuurkapitali või mõnda muusse vastavasse fondi, kellest hakkab sõltuma raha jagamine. Küllap igaühel meist on sellelaadseid kurbi kogemusi. Meil on küll mitu erakonda, ent sama hea kui üks partei, nagu Pätsi ajal. On parteilised seisukohad, toimib erakondadevaheline konversatsioon ja erakondadeväline vaikimine. Mis vahet, kas n-ö ametlikult pühitsetud vaikiv ajastu või vaikiv ajastu meis enestes? Vahet pole. Mis vahet, kas partei seisukohad või parteilised seisukohad? Vahe on minimaalne. Juhtusin hiljuti endise Teaduste Akadeemia raamatukogu trepil vastamisi põlvkonnakaaslase, tuntud kirjanikuga, kelle sõna austatakse ja arvestatakse. Mees ütles muu jutu seas, et kui ta üldse veel ajakirjanduses sõna võtaks, kirjutaks üksnes sellest, miks ta enam ajalehtedele ei kirjuta. Tema seisukohavõttu ootan huviga. Toomas Hendrik Ilvese sõnul tuleb meil viie aasta pärast anda “esimesele uues iseseisvas Eestis üles kasvanud põlvkonnale üle riik, mis näeb välja ja käitub nii, nagu poleks okupatsiooni kunagi olnudki”. Viie aasta pärast on käes aasta 2011, see on teatud määral paralleel 1939. aastaga. Siis peaks toimuma / olema toimunud midagi olulist. Nagu 2011 on paralleel 1939. aastaga, on 2013 paralleel 1941. aastaga ja 2016 paralleel aastaga 1944. 2013. aasta kohta ongi avaldatud arvamust, et Vene impeerium on selleks ajaks taastunud oma endistes piirides. Eesti ja Vene saatus on lahutamatult seotud. Usuga oma erilisse missiooni käib paratamatult kaasas usk ettemääratusse, mida iseloomustab usk numeroloogiasse, vähemalt alateadlikult. Tähtsad etapid Vene riigi viimase saja aasta arenguteel: 1905, 1917, 1929, 1941, 1953, 1965, 1977, 1989, 2001, 2013. Kolmeaastase intervalliga käis riburada järel tendentside kindlustumine: 1920, 1932, 1944, 1956, 1968, 1980, 1992, 2004, 2016. Paar paralleelsust, mida tähele panna. 1917 ja 1989: kummalgi korral toimus märgivahetus Vene riigis, ja kolme aasta pärast järgnes Eesti iseseisvus: 1920 Tartu rahu; 1992 oli Eesti lõplikult taas iseseisev. 1944 ja 2016 on Eesti saatuseaastad. Mis saab aastal 2016? Siis peaksime olema tagasi impeeriumi rüpes, ainult et pole teada, millise –Suure-Venemaa? Euroopa ühiskodu? Piirideta Euroopa? Järjepidevus on igatahes kergesti hoomatav: 1944 (lõpp lootustele), 1956 (Ungari sündmused), 1968 (Tšehhi sündmused), 1980 (Poola sündmused), 1992 (Eesti-Läti-Leedu taas kohalolek), 2004 (NATO ja EL)... Loomulikult on see kõik puhas esoteerika, aga ühtlasi on siin tegemist matemaatikaga, ning matemaatikat me ometi austame ja armastame. Mis põhjust oleks arvata, et kui üks seaduspära on senini kehtinud, kaotab see nüüd äkki kehtivuse? Tahaksin loota, et areng pöörab lõplikult paremuse poole, kuid igaks juhuks tuleks valmistuda. Et meid taas ootamatult ei tabataks. Ajalugu kordavat ennast farsi kujul, kuid ega farss pruugi lihtsale inimesele olla lihtsam üle elada. Väike lohutus siiski on: ajaloost ei õpi keegi kunagi midagi.

Karl Kello