Kaua tehtud, kaunikene

Euroopa Õpikukirjastuste Liit (EEPG) andis Koolibri kirjastusele aabitsa eest, mille autorid on Jaanus Vaiksoo, Sirje Toomla ja Kadri Ilves, Frankfurdi raamatumessil üle pronksise autasu.

Auhinna eesmärk on edendada kvaliteetse õppekirjanduse väljaandmist ning tunnustada tublimaid kirjastusi, autoreid, illustraatoreid, toimetajaid ja kujundajaid. Raamatumessil võttis 1.–6. klassi kategoorias saadud aukirja vastu Koolibri turundusjuht Maire Tänna. “Väikesel Eestil on nii tugevas konkurentsis üpris raske oma raamatutega tähelepanu pälvida,” ütles Tänna. “Kui kolmanda koha võitnud kirjastus välja kuulutati, olime väga õnnelikud ja uhked – rahvusvaheline tunnustus andis meile taas kord kindlust ja usku, et oleme õpikutegijatena konkurentsivõimelised mitte ainult eestlaste, vaid ka Euroopa kirjastajate ja ekspertide silmis.” Koolibri aabitsat kasutab projektijuht Kadri Haljamaa sõnul ligi 2000 õpilast, viiendik Eesti 1. klassi lastest.

Pingutusi kroonis edu

Aabitsa ilmumisele eelnes mitu aastat pingelist tööd. Autoreid polnud lihtne leida, aga tahe oli suur, sest esimese kooliastme õppekomplekti Koolibril seni polnud. “Oli suur vedamine, et konkursiga just selle kunstniku leidsime,” oli Haljamaa õnnelik. Kadri Ilves on lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna. Aabitsa illustreerimine oli tema jaoks eriline ülesanne: “Töö oli pikaajalisem ja vastutusrikkam kui teiste raamatutega.” Aabitsamaailmas tuli autoritel elada üle kahe aasta. Pilte tuli mitu korda ümber teha, alustati hoopis teises tehnikas. “Tulemus, mille saavutamisele on kõvasti panustatud, pakub ka rohkem rõõmu,” kinnitas Ilves. Tänu töö käigus tehtud muudatustele tuli aabits kunstniku meelest palju parem. Muudatuste tegemise vajadust aitasid välja selgitada uuele altid õpetajad, kes õpikut seitsmes koolis katsetasid. Metoodilise osa koostajale Sirje Toomlale oli mentoriks kogenud algõpetuse metoodik Lilian Kivi. “Ta oli toeks, pannes mind sageli erinevatesse olukordadesse, mis klassi ees tekkida võivad,” rääkis Toomla. Nii tuli töö käigus üha rohkem ideid. “Mida rohkem töötad, seda enam hakkab tulemus endale meeldima.” Kirjastusele oli suur rõõm ja kergendus ka Rocca al Mare kooli õpetaja Jaanus Vaiksoo leidmine. Aabitsa tegemine oli Vaiksoo sõnul senisest erinev ja väga huvitav kogemus. “Sõnastust tuli rohkem viimistleda kui tavalistes juttudes, lühikestes aabitsatekstides kaalud isegi üksikuid sõnu,” kirjeldas Vaiksoo. Ega aabitsaelu ajal millegi muu kirjutamiseks vist mahti olnud? Siiski, “Lumemöll” on kirjutatud samal ajal. Jaanus Vaiksoo sõnul valmistab suurele tööle järgnenud autasu rõõmu. EEPG auhind tuli üllatusena. Kirjutades oli tal lihtsalt mõte Avita aabitsa kõrvale teine kirjutada, et oleks valikuvõimalus. “Aabitsa-nimelisi raamatuid on rohkesti, aga päris aabitsaid, mis mõeldud 1. klassi lapsele, vähe,” leidis Vaiksoo.

Euroopa ekspertide hinnang

EEPG loodi 1991. a, 2006. a toimus võistlus seitsmendat korda. EEPG-l on 23 liiget: Leedu, Saksamaa, Slovakkia, Belgia, Norra, Eesti, Šveits, Bulgaaria, Rootsi, Ungari, Soome, Kreeka, Horvaatia, Venemaa, Sloveenia, Portugal, Austria, Hispaania, Poola, Tšehhi, Ühend-kuningriigid, Serbia ja Läti. Igast riigist kuulub liitu üks kirjastus. Kuigi nii kirjastuse kui ka autorite meelest saadetakse igal aastal konkursile parim õpik, pole metoodik Sirje Toomla sõnul kunagi kindel, kas eksperdid on samal arvamusel. Seekord siiski olid: ainsa puudusena nimetas žürii, et aabitsaperekond tundus liiga ideaalne. “Eestis on palju lagunenud peresid, kuid see aabits näitab vaid normaalseid. See on ilmselt autori moraalne ja sotsiaalne valik, et perekond oleks heaks eeskujuks. Teisalt võib paljudel lastel olla raske end neilt piltidelt ära tunda,” võis lugeda žürii hinnangust. Seitsmeliikmelisse žüriisse, mis hindas õpikuid kolme päeva jooksul, kuulus Eestist Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk. Õpikuid oli saadetud 16 riigist, igast riigist üks 1.–6. klassi ja teine 7.–12. klassi kategoorias. Koolibri saatis sel aastal võistlusest osa võtma Sirje Toomla, Jaanus Vaiksoo ja Kadri Ilvese “Aabitsa” ning Epp Annuse, Luule Epneri ja Mart Velskeri “Uuema eesti kirjanduse”. “Erilisi vaidlusi aabitsa üle polnud,” rääkis Mikk, kes peab oma osaks vaid selgituste jagamist žürii liikmetele, et need teksti mõistaksid. “Kui žürii poleks teksti üldse mõistnud, oleks otsustamine lihtsalt raskem olnud,” arvas ta, lühike ingliskeelne kokkuvõte andis vaid põgusa ülevaate. Aabitsa selgesti hoomatav tugev külg oli diferentseeritus: tekstis on kasutatud kolme kirjasuurust. žürii mainis ka illustratsioone, mis on tekstidega kooskõlas, mõnikord lausa idüllilised. Piltidel on lapsi kujutatud tõepärastes ja elulistes tegevustes ning rollides (töötavad, mängivad, käivad koolis jne). Sellest tulenevalt on lugejal hea võimalus end pildil kujutatud laste käitumisega samastada (väärtuskasvatus). Aabitsas ei esine soostereotüüpe, tüdrukud on sama aktiivsed kui poisid ja haamrit käsitseb oskuslikult just ema, mitte isa. “Aabitsal peaks olema kaudne kasvatuslik mõju, aga kindlasti tahtsin vältida näpuga näitamist,” rääkis Vaik-soo. “Selles eas õpitu jääb inimese varanduseks kogu eluks, aabits loob eeskuju, mida lapsel ei pruugi elust võtta olla.” Autor pidas oluliseks, et ei puuduks nali ja väikesed rumalused. “Lapsed tahavad kangesti naerda,” selgitas kirjanik, “aabits võiks elurõõmu pakkuda, nii et kui laps selle järgi õpib, säiliks tal edaspidigi tahe lugeda.” Lood ei tohtinud olla liiga algelised, et edasijõudnutele mitte liiga “titekad” tunduda. Et aabitsaperekond lapsele kiiremini omaseks saaks, kirjutas autor veel teisegi samade tegelastega raamatu: “Jaagupi esimene koolisügis” jälgib aabitsa ülesehitust. See on mõeldud eelkõige ettelugemiseks, aga ettejõudnutele ka lugemishuvi toitmiseks. Samuti vääris tunnustust tähtede õppimise kombineerimine helisid ja liikumisi tähistavate sõnadega, mille kohta leiab häid näiteid luuletustest.