Kas eesti rahvus jääb kestma?

Kool määrab suuresti, millises ühiskonnas me tulevikus elama hakkame. Milline on aga Eesti rahvuslik jätkusuutlikkus globaliseeruvas maailmas?

Eesti põhiseadus sätestab, et riigi ülesanne on säilitada eesti rahvus ja kultuur. Riigikogus vastu võetud arengustrateegias “Säästev Eesti 21” on kirjas neli peaeesmärki: eesti kultuuriruumi säilimine, heaolu kasv riigis, ühiskonna sidususe suurenemine ja ökoloogilise tasakaalu hoidmine. Järgnevalt tuleb juttu esimesest. Süsteemiuurijana töötanud ja eestluse tulevikku esseedes analüüsinud Walter Rand väidab, et kultuuril rajanevat rahvus-lust on sarnaselt liikide bioloogilise mitmekesisusega vaja maailma mitmekesisuse hoidmiseks. Seda eriti praegu, mil vanadel kultuuridel lasub suur muutmissurve. Siit tuleneb eesti rahvuskultuuri ja rahvusliku jätkusuutlikkuse tähtsus kogu maailma kultuurile. (Eestlus on looming, 1994.) Oskar Loorits on kirjutanud, et eesti vaimsus on otsustav tegur, millest oleneb rahva häving või pääs. Et rahvuse eksistentsis on kultuurivõitlus rahvusliku iseseisvuse säilitamiseks poliitilisest võitlusest olulisem ja et rahvuse eliit peab olema eestluse kultuurikontinuiteedi kandja. (Eestluse elujõud, 1951.) Ingrid Rüütel rõhutab, et rahvakultuuril on oluline roll kultuurilise järjepidevuse säilitaja ja rahvusliku vaimsuse alalhoidjana. Omakultuuri ei ole vaja välismaailmale näitamiseks, vaid et iseendana püsima jääda. Enamik maailma põlisrahvaid on kadunud maailmakaardilt mitte füüsilise väljasuremise, vaid just keelevahetuse ja kultuuriassimilatsiooni tagajärjel. (Eesti uue aastatuhande lävel, 2000.) Professor Ene-Margit Tiit konstateerib, et rahvused ja keeled kaovad identiteedikaotuse tagajärjel märksa kiiremini kui madala sündimuse tõttu. Tema arvates ei tuleks Eestit kui head ja toredat maad “müüa” mitte niivõrd välismaalastele, kuivõrd isamaalise kasvatuse kaudu hoopis meie oma noortele. Küsimus, kuidas arendada kodu- ja kodumaa-armastust, peaks läbima kooliharidust ja kulmineeruma noorteüritustel, seda tuleks süstemaatiliselt käsitleda noortele suunatud meedias. Väärtushinnangud ei kujune iseenesest, neid tuleb kasvatada. (Lapsi raha eest ei osteta, PM, 2.06.) Väärtushinnangute kujundamise olulisust rõhutab ka maailma 21. sajandi arengustrateegia “Agenda-21”, kus tõestatakse veenvalt, et säästlik areng on ainuvõimalik ja selle põhieeldus on vajadus muuta maailmas valitsevat tarbimiskeskset elulaadi. Kuigi eesti noored hindavad kõrgharidust kõrgelt, on sel neile üksnes instrumentaalne väärtus. Haridust peetakse vaid millegi saavutamise vahendiks, mitte omaette väärtuseks. (Margit Sutrop, Noorte väärtushinnangutes peegeldub ühiskonna edukultus, EPL, 2.04.04.) A. Kirchi ja T. Tuisu uuringu “Eesti elanike väärtused ja identiteedi arengutendentsid EL-i integratsioonis” üks järeldusi oli, et Eestis on oht mitte märgata rahvuslikku identiteeti toetavate väärtuste järkjärgulist murenemist ning et ühinemine Euroopa Liiduga võib tugevasti mõjutada eestlaste kultuurilist identiteeti ja rahvuslikku enesemääratlust. Globaliseerumisprotsess avaldab järje-kindlat survet rahvuslikule omapärale, nivelleerib kultuure, ühtlustab väärtushinnanguid, kallutades neid tarbijalikkuse suunas. Selles olukorras on tähtis nihutada väärtushinnanguid isiksuse vaimse ja kehalise täiustumise ning säästva ehk jätkusuutliku arengu põhimõtete omaksvõtmise poole.

Eino Väärtnõu