Haridusaasta 2006 hakkab lõpule jõudma. Mis jääb sellest meelde, mida võiksime tulevikku kaasa võtta nii saavutuste kui ka murede poolelt?

Minu mällu jääb mööduv haridusaasta kujundina hariduspõllust kui mahajäetud lahinguväljast. Aastate taha jääb tormiline periood, kus hariduspoliitikas valitsesid kõvahäälne rahulolematus ja üleskutsed radikaalsetele ümberkorraldustele, seades küsimärgi alla paljud vundamendikivid, mõned neist mitte ainult Eesti konteksti, vaid kogu maailma hariduselu kogemusi silmaspidavalt. Praeguseks on rahulolematuse matnud vaikus.


Rääkijaid rohkem kui kuulajaid

Rahulolematust on võimalik mõista, ometi tundub, et oleme oma hariduselusse suhtunud ülearu kriitiliselt ja kohati ebaõiglaseltki. Mis oleksid objektiivsed alused väitmaks, et meie hariduskorraldus on üdini ebarahuldav ja vajab põhimõttelist ümberkorraldamist? Mille põhjal väidame, et meie koolides antav haridus on halb, ja milline siis peaks olema haridus, mida saaksime nimetada heaks?
Jääb mulje, et kriitikutena võtavad üha vähem sõna need, kes asja tunnevad, või vähemasti ei kosta nende hääl kaugeltki nii kaugele, nagu peaks. Keskse koha on rahulolematute kooris võtnud sisse need, kel ettekujutus pealiskaudne, ent enesekindel. Haridusdebatt on meil emot­sio­naalselt üles köetud ja rääkijaid on kuulajaist kordi rohkem.
Võiksime hoopis oma ha­riduse üle mõõdukalt uhked olla, tuginedes kas või rahvusvahelisele TIMSSi uuringule, mis näitas Eesti ha­ridust maailma ja Euroopa võrdluses konkurentsivõimelise ja isegi liidrite hulgas olevana. Nüüd, mil oleme liitunud rahvusvaheliste PISA võrdlusuuringutega, julgen arvata, et ka see ei valmista meile pettumust, vaid võiksime rõõmustada. Muidugi, kui üldse suudame ja soovime oma saavutuste üle haridusvallas uhkust tunda.
Ometigi pole meie praegune hariduskorraldus probleemitu. Problee­mid, mis kõige enam silma paistavad ja kus kindlasti tuleks midagi ette võt­ta, on järgmised


Kolm olulist probleemi

Hariduslik kihistumine kohustusliku põhihariduse ja eriti keskhariduse tasemel. Paremad koolid ning koos koolidega ka paremad õpilased ja õpetajad lähevad üha paremaks ja objektiivsetel või subjektiivsetel põhjustel kipuvad mahajääjad üha kaugemale tagaritta jääma. Peaksime pöörama tähelepanu sellele, et tagada kõikidele Eesti koolidesse minevatele lastele võimalikult võrdsed tingimused kvaliteetse ja kodulähedase hariduse omandamiseks. See oleks egalitaarne, kogukondlik või, kui soovite, siis isegi kommunistlik hoolitsus edasiseks haridusteeks kõige olulisema vundamendi ladumiseks.
Haridusliku kihistumisega on otseselt seotud väljalangus põhikoolist. Kahjuks ei muutnud ka mööduv aasta midagi. Alustama peab kõige elementaarsemast – selgest ülevaatest kõigi koolikohustuslike laste üle kõikide omavalitsuste lõikes. See pole üksnes haridussüsteemi probleem, sest meie arusaamine elukoha registreerimisest on viinud meid olukorda, kus meil puudub usaldusväärne ülevaade isegi oma riigi elanikkonnast, ja ometi arvan, et vähemasti koolikohustust puudutavalt peaksime tegema palju enam, kui oleme senini suutnud. Samuti tuleb sätestada selge ja üheselt mõistetav vastutus kooliko­hustuse täitmise eest nii kohaliku oma­valitsuse kui ka perekonna tasandil.
Kolmandale kohale asetaksin õpetaja staatuse. Kui meil ei ole õpetajat, siis ei ole meil ka õpetust, haridust ja kasvatust selle sõna tõelises mõttes. Siis asub õpetama tänav ja kõik see, mis jääb väljapoole kodu ja kooli. Kõneldes õpetaja staatusest, ei alusta ma teadlikult õpetaja palgast, sest sellest on palju räägitud. Muretsen selle pärast, mismoodi me suhtume oma õpetajasse. Nii nagu meil on kujunenud ülikriitiline hoiak haridussüsteemi suhtes, on kujunenud ebaõiglane hoiak ka õpetajaskonna suhtes. Oleme varmad kirja panema, mida õpetaja tegema peaks (ja mida võib-olla ise paljudel juhtudel oleme tegemata jätnud), aga palju vähem mõtleme sellele, kuidas õpetaja saaks ja suudaks seda teha ning missugused on võimalused ja tingimused nende ootuste täitmiseks.
Siiski ka palgast: õpetajale peab maksma head palka ja mitte ainult hea­dele, vaid kõikidele õpetajatele, sest halbu õpetajaid me lihtsalt ei tohi endale lubada. Tuleb lõpetada tragikoomiline iga-aastane debatt õpetajate palkade üle, et saaksime kontsentreeruda hariduse sisulistele küsimustele. Seda võimaldaks pikemaks perioodiks vastu võetav otsus õpetajate palkade kohta.
Pakun välja viieaastase kava tõsta õpetajatele ettenähtud palgafondi ja sellega seotud keskmist palka igal aastal 15%. Selle tulemusena oleks õpetajate palk viie aasta pärast kahekordne ja me pääseksime iga-aastasest arutelust teemal, kui palju peaks see tõusma järgmisel aastal. Ühtlasi peaksime looma riikliku süsteemi, mis tagab, et kogu raha täies mahus ja õigeaegselt ka õpetajateni jõuaks.
Ometi õpetaja staatus sellega ei ammendu. Peame suurendama õpetaja õigusi haridusprotsessis nii hariduselu üldist juhtimist kui ka õpetamist silmas pidades, sealhulgas õpetaja õigust käituda adekvaatselt siis, kui õpilaste sammud selgelt ületavad vastuvõetava käitumise piire. Me oleme ilmselt liiga kaugele läinud kooliõpilaste õiguste rõhutamisega, mida nad kohati kuritarvitama kipuvad.


Politiseeritud haridus

Hariduse politiseerimine seisneb po­liitilises surves haridusasutustele ja nende juhtidele, jättes allumatuse korral nii asutused, juhid kui ka õpilased ilma neile õigusega kuuluvatest hüvedest. Hariduse politiseerimine ei väljendu mitte ainult poliitilistes katustes, see sisaldab poliitiliste argumentide liigset kaalukust haridus- ja koolijuhtide määramisel ning kasvavalt ka õppetöö sisu mõjutamisel. Nägime, kuidas ülikoolis läbi aastate ja valitsuste toimunud sisuline töö õppekavade kallal püüti allutada ühe partei juhtimisele või, enamgi veel, ka soositud eraettevõtjatest kirjastajate huvidele. Praeguseks oleme näi­nud selle kirjastaja haridusalast kompetentsust laste nõukogudeaegsete terminite ja viidetega töövihikute kaudu.
On sügavalt murettekitav, kui kaugele on arenenud hariduse politiseerimine, ja jääb üle ainult loota, et avalikul survel toimunud poliitõppekavaarenduse sisuline soikumine hoiab ära halvima – parteilised õppekavad üldharidussüsteemis. Tahan loota, et eelseisev aasta või eelseisvad aastad toovad lõpuks erapooletu lähenemise sellesse Eesti tuleviku jaoks niivõrd olulisse valdkonda.
Sisulisemates küsimustes valitseb hariduspõllul paraku vaikus, kui mitte meenutada koolitoidu ja õppevahendite kulude katmist haridussummadest ja teisi tehnilisi üksikasju ning reguleerivaid dokumente, mis tõenäoliselt heas usus on kokku pandud ja loodetavasti ka koolideni viidud.


Unistus jääb

Ometi, unistus paremast rahvuslikust haridusest jääb. Võib-olla olulisim muutus, mida uuelt aastalt oodata, on suurem suutlikkus konsensuspoliitika teostamisele. Oleme ilmselt liialt kontsentreerunud eriarvamustele ja lubamatult vähe pühendunud neile seisukohtadele, mis võiksid nii erakondi kui ka ühiskonna huvigruppe ühendada. Neid ühisseisukohti ei pea olema kümneid, piisab ka ühest igal aastal, ent see üks ühine ja oluline hariduselu pikkadeks aastateks mõjutav seisukoht tuleks ka ellu viia. Nii oleksime viimase viie aasta jooksul saanud juba viis olulist otsust, nüüd on saak kaugelt kesisem.
Teine unistus on, et julgeksime öelda: Eesti koolides töötavad väga head õpetajad ja me usaldame neid. Tundub, et paljud head kavatsused ongi põrkunud sellele, et me ei ole suutnud näha õpetaja võtmerolli suvaliste oluliste muutuste läbiviimisel. Oleme näinud õpetajaid passiivsete vastuvõtjatena, allutades nad skemaatilistele ettekujutustele, suutmata neid kaasata ja nägemata neis potentsiaali. Vahest õnnestub meil see barjäär Eesti hariduse tuleviku nimel ületada.
Kolmas unistus seisneb hariduse vabastamises võõrastest kohustustest. Või oleks õigem öelda paljude teiste eluvaldkondade tegematajätmiste kompenseerimisest. On lihtne panna kogu vastutus nii sotsiaalprobleemide, keskkonnaküsimuste kui ka narkoprobleemide eest koolidele ja öelda: teie kohus on meid vabastada nii kuritegevusest kui ka vaesusest. Selline ülesandepüstitus käib selgelt üle jõu ja, mis veelgi hullem, see võtab aja ja tähelepanu nendelt ülesannetelt, mida haridussüsteem suudaks täita.


Strateegia üksnes paberil

Olen senises arutelus piirdunud üldharidussüsteemiga. Toon lõpetuseks kõrgharidust puudutavalt siiski ühe, eelkõige positiivse sündmuse eelmisest aastast. Pärast ligi kolmeaastast tööd vabariigi valitsuse asjatundjate komisjonis valmis “Kõrgharidusstrateegia”, dokument, mille kiitis heaks nii valitsus kui ka riigikogu. Usun, et tegemist on hea dokumendiga – see on parim, milles praegu on võimalik kokku leppida. Kahetsusväärne on aga ministeeriumi, vabariigi valitsuse ja lõpeks ka riigikogu suhtumine iseenda heakskiidetud dokumenti – kõrgharidusstrateegias ettenähtud konkreetseid samme 2007. ja 2008. aastaks pole ministeeriumides, valitsuses ega ka riigikogus olulisteks peetud ega riigieelarves kajastatud.
Seetõttu jääb sügavalt arusaamatuks, kellele niisugust strateegiat üldse vaja on. Kolm aastat ülikoolide ootusi olukorras, kus kõikide probleemide lahendamine on külmutatud ja sadu tunde asjatundjate tööd on mõttetu, kui selle töö tulemused ei oma mingit mõju poliitilistele otsustele, mille ettevalmistamisele töö suunatud oli.
See juhtum ei puuduta kitsalt mööduvat 2006. aastat, vaid omab mõju kogu Eesti hariduse tulevikule. Oleme pikki aastaid oodanud haridusstratee­gia valmimist. Administratiivne ja poliitiline suutmatus pole seda dokumenti tekitanud ja praegu võiks küsida, kas sellisel ümmargusel dokumendil ongi konkreetsete sammudeta üld­se mõtet. Nagu me kõrgharidusstrateegia saatusest näeme, ei oma isegi riigikogu otsuse staatusega dokument mingit mõju tegelikele otsustele ja tegelikule elule. Vahest ongi parem, kui me ennast ei peta ja laseme edaspidigi hariduselu juhtida erakondlikel hetkeotsustel valimiseelsel jooksuajal või äraarvamatutel lehmakauplemistel. Sel teel terendab küll hariduspoliitika jõudmine tänavatele ja strei­ki­deni, aga ju tuleb siis seda meie saatuseks pidada, kui mõistlikumad variandid mõistmist ei leia.
Lootus ometi jääb.