Mõisted “täiskasvanuharidus” ja “elukestev õpe” on haridusinimestele ammu kõrva jäänud. 6. oktoobri Õpetajate Lehes peatus haridusminister Mailis Reps põhjalikult põhjustel, miks täiskasvanute õppimine tulevikus järjest aktuaalsem on. Põhiline põhjus on ees ootavad muutused, mis tulenevad elanikkonna vananemisest, majandusruumi kiirest arengust ning tööelu mitmekesistumisest. Milline on aga täiskasvanuhariduse olukord tänapäeval?

Kuigi eestlased tunduvad haridust väärtustavat, pole meie täiskasvanute õpivalmidus Euroopa riikide elanike omaga võrreldes kiita.

Eestlased õpivad naabritest vähem

Üks oluline indikaator, millega mõõdetakse kõne all oleva valdkonna edukust, on 25–64-aastaste osalemine koolituses küsitlemisele eelnenud nelja nädala jooksul. Seejuures ei peeta õppimiseks ainult tasemehariduses või tööalastel kursustel käimist, vaid ka osalemist seminaridel, vabahariduses, õppimist töökohal jmt. Näitajat mõõdetakse regulaarselt Euroopa Liidu kõikides riikides sarnase metoodika järgi ning see annab hea võimaluse ennast teistega võrrelda.
Võrdlusest ongi selgunud, et täiskasvanud õppijate osatähtsus on Eestis seniajani ehmatavalt väike. 2005. aastal osales koolitusel vaid 5,9% 25–64-aastastest.
Samal ajal oli EL-i 25 liikmesriigi keskmine näitaja 10,8%, erilise eesrindlikkusega paistavad silma meie põhjanaabrid: Soome näitaja on 24,8, Rootsil 34,7. Kõige õpihimulisemad inimesed Euroopas elavad peale kahe nimetatu veel Suurbritannias ja Taanis. Kui Euroopas õppes osalemine pidevalt suureneb, siis Eestis võis täheldada hoopis osalemise langust viimase aasta jooksul.
Vaatamata erinevusele riikide hariduskorralduses ja täiskasvanute õppimisaktiivsuses, joonistuvad Euroopa riikides välja järgmised trendid:
vanemad inimesed õpivad vähem kui noored,
valmisolek jätkuõppeks suureneb võrdeliselt inimeste haridustaseme tõusuga,
majanduslikult kindlustatud inimesed õpivad vähemkindlustatutest rohkem,
linnainimesed õpivad maainimestest rohkem,
etnilistel vähemustel on juurde­pääs koolitusele piiratum.
Nende trendide poolest sarnaneme teiste riikidega.

Takistused ja võimalused

Eestis läbi viidud uurimustest on selgunud, et õppimist takistavad tegurid saab jaotada kahte suurde gruppi: inimese hoiakutest ja ümbritsevast keskkonnast tulenevad takistused. Esimesel puhul võib inimest saata arusaam, et tal pole tarvis õppida, talle ei sobi õppimine (halvad mälestused koolist) või et ta on õppimiseks liiga vana. Teisel puhul ei pääse aga inimene näiteks koolitusele ligi, kuna see on kallis, toimub ebasobival ajal või liiga kaugel kodust.
Teistest riikidest eristub Eesti silmapaistvalt ka asjaoluga, et meie täiskasvanute koolitusasutused tegutsevad äärmiselt vabades tingimustes. Kuigi meil koolitavad täiskasvanuid nii täiskasvanute gümnaasiumid, kutsekoolid kui ka kõrgkoolid, korraldavad suurt osa täiskasvanute koolitusest erakoolid. Kui Soome kolleegid tutvustasid hiljuti oma täiskasvanuhariduse süsteemi, tuli jutuks, et nende riigis ei tuleks kõne alla mõne uue rahvaülikooli loomine, sest koolitusasutuste olemasolevat võrgustikku silmas pidades ei pea riik seda otstarbekaks. Eestis tekivad ja kaovad koolitusfirmad igal kalendrikuul kümnete kaupa. Samuti paistab Eesti silma tõigaga, et kursustel käimine on inimese jaoks tasuline. Siinkohal on oluline vaadata riigi poliitikale laiemas kontekstis – tasuliste teenuste osakaalust rääkides ei tohi unustada madala maksumääraga maksusüsteemi.
Möödunud aastal võttis valitsus vastu Eesti elukestva õppe strateegia 2005–2008, kus on kirjas eesmärgid, mida soovime riigi tasandil saavutada ja milliste meetmetega kavatseme selleni jõuda. Strateegiat vastu võttes sõnastati eesmärk tõsta koolituses osalemise määr 2008. aastaks 10%-ni, mis eeldab suurt pingutust. Arvuline näitaja ei ole eesmärk omaette, siht on, et eestlased leiaksid koolituse kaudu võimaluse tõsta oma konkurentsivõimet, suurendada ettevõtlikkust, aga ka parandada isiklikku heaolu.

Mis edasi?

Tahet õppida ja tuge õppimiseks annavad kõige paremini õppijaga lähedased inimesed – tööandja ja töökaaslased, perekond, aga ka elukeskkond. Viimase asjaolu tõttu on oluline, et ka kohalikud omavalitused, kes on inimesele lähemal kui riik, hakkaks täiskasvanud elanikkonna õppimist senisest enam tähtsustama. Suuremate linnade arengukavasid sirvides jääb aga silma, et haridusplaane seades sisalduvad tekstides enamasti sõnad “laps”, “õpilane” ja “üliõpilane”. Isegi hariduspealinna Tartu arengukavas 2007–2013 on vajadust täiskasvanute koolituse järele mainitud vaid aastani 2030 püstitatud arengueesmärkides, lähiaastateks tehtud plaanid piirduvad esmakoolituses õppijatega.
Praegu on ministeeriumide koostöös koostamisel “Inimressursi arendamise rakenduskava EL-i tõukefondide vahendite kasutamiseks aastatel 2007–2013”, mille alusel kavatsevad nii haridus- ja teadusministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kui ka sotsiaalministeerium panustada täiskasvanutele senisest paremate ja mitmekesisemate õppimisvõimaluste loomisesse. Lihtsustades võib jaotust kolme ministeeriumi vahel kirjeldada nii: haridus- ja teadusministeerium toetab täiskasvanuharidust õppeasutustele selleks raha eraldades, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium loob ettevõtetele võimalusi oma töötajate koolitamiseks ning sotsiaalministeerium vastutab töötute õppe eest.
X täiskasvanuhariduse foorumil, mis 13. oktoobril võttis kokku selleaastase täiskasvanuhariduse nädala, jäi kõlama, et täiskasvanute õppimisele suurema hoo sissesaamiseks on vaja suunata valdkonda senisest enam raha. Haridus- ja teadusministeeriumi kaudu on järgmisel tõukefondide perioodil kavatsetud täiskasvanuharidusse suunata üle 250 miljoni krooni. Selle eest kavatsetakse pakkuda täiskasvanutele odavat või tasuta koolitust, arendada valdkonna juhtimist ja kujundada välja õppimist soosivaid tugisüsteeme (näiteks võimaldada karjäärinõustamist, varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist). Tõukefondide uue perioodi raha kasutuselevõtt võimaldab õppe inimestele kindlasti kättesaadavamaks muuta.

Terje Haidak,
HTM-i täiskasvanuhariduse talituse juhataja