Kui mina olin veel väikene mees

Rein Maran oma hoidja, kurttumma tädi Emmaga.

Mida sa räägid, kui midagi öelda pole!

Olin väiksena ilmselt vaikiv olevus, kes suurte pärani silmadega maailma vaatas. Tädide ja onude küsimused “Noh, räägi siis ka midagi!” valmistasid mulle piina – mida sa ikka räägid, kui midagi öelda ei ole. Mulle meeldis väga üksi olla, sest ümberringi oli huvitav saladusi täis maailm, mida ma vahtisin: rohi, taimed, putukad, inimesed… Miks nad üksteise peale pahandavad, siis naeravad, miks nad ühel hetkel kärarikkad on ja siis jälle ei ole – mõistatusi kui palju! Mäletan, kui olin veel nii pisike põnn, et ei ulatanud laua peale vaatama. Ja siis ükskord maale minnes olin kasvanud nii pikaks, et ulatasin lauaservast kinni võtma ja laua peale piiluma – kui põnev seal oli, lillevaas ja…
Kõik oma teadlikuma ea suved veetsin Väike-Maarjas vanaema-vanaisa juures, kus mind hoidis sageli minu kurttumm tädi. Ema oli selle pere noorim tütar. Kuna poole oma lapsepõlve informatsioonist sain viipe­keele abil tädilt, mõistan praegugi þeste ja kehakeelt märksa paremini kui pidevalt rääkivad inimesed.
Ühel sünnipäevahommikul – ma ei saanud siis olla kuigi vana, sest magasin veel võrega lapsevoodis – pilutasin uniselt silmi ja arvasin, et olen muinasjuttu sattunud… Tädi oli mu voodi aialilledega ära ehtinud! See muutus minu silme ees mitmevärviliseks lilleaiaks, mida ma pärani silmi vaatasin ega saanud aru, kas olen muinasjutus või magan ja näen und. Siis tuli tädi ja tervitas mind omal moel þestide keeles, sain temast suurepäraselt aru.
Vanaisa oli ehtne soomeugrilane –suletud, vähese jutuga, omamoodi romantiline mees, kes emotsioone nal­jalt välja ei näidanud. Päris põnnina kartsin teda pisut, sest töötegemise suhtes oli ta väga range. Hoopis teistsugusena õppisin teda tundma kuue-seitsmeaastasena, kui sattusime koos vankriserval heinamaale sõitma ja omavahel “meestejuttu” rääkisime. Mäletan, kuidas ta õhtuti oma kambris laulis ja mööda põlluserva käies viljapäid silitas. Talu väljaostmiseks olnuks hõlbus paar hektarit palgimetsa maha võtta, aga tema jäi kindlaks: “Ilus mets, las kasub!”
Vanaema, kes oli Väike-Maarja kirikumõisa tööline, astus igal õhtul mu voodi juurde ja luges: “Hääd und sul jumal andku / Ja voodi ette pandku / Sul inglid valvama.” Seejärel ta lahkus ja mina uinusin.
Ema ja kasuisa töötasid Tallinnas õpetajatena. Olin üsna tavaline poisi­ke, kellel kalduvus mitmesuguseid elukaid koju tassida. Kord olin kuskilt purgi saanud ja selle sees paekaevanduse põhjast triitonid koju toonud –seda õnneks ei takistatud. Ema oli mi­nu esimene õpetaja koolis, kus sain käia küll vaid paar aastat, sest minu lapsepõlv lõppes üheksanda eluaastaga.
Õhkkond kodus oli rangevõitu, elulaad oli välja arendanud ranguse iseenda ja teiste vastu – vanemad olid mõlemad end ränga tööga üles töötanud. Mäletan hirmsaid õigekirjatunde kasuisaga, kus pidin õhtuti kirjutama lehekülje-paar kalligraafilist kirja, mis mul kuidagi välja tulla ei tahtnud. Tagajärg on see, et kirjutan senimaani varesejalgadega…
Kord aga avanes ka see mees mulle täiesti teise külje pealt. Kasuisa oli Vääna poistelaagri juhataja ja mul oli võimalus koos tema ja teiste poistega matkale minna. Olin laagrilistega võrreldes päris pisike jõmm. Vääna jõgi on tegelikult väike, aga minule tundus see tohutu kuristikuna. Risti üle jõe oli palk, mida mööda läksin poisterivis viimasena teisele kaldale. Kartsin kohutavalt, aga pigistasin silmad kinni ja hambad kokku. Üle sain!
Umbes 13–14-aastaselt – ma ei pidanud end siis küll enam lapseks –avastasime oma tänava poistega fotopildi saladuse, tatiseid poisikesi lummas mustvalge kujutis. Mis teistele minuealistele üldse tähtis ei olnud, oli mulle kohutavalt oluline: kuhu kõik see, mida ma näen, kaob, kus see vahepeal peidus on¥ Et hetke on võimalik jäädvustada, oli minu jaoks vapustus!