Pühapäeval, 15. oktoobril arutleti G. Otsa nim Tallinna Muu­si­ka­koolis koorijuhtide koolitamise üle. Koorierialaga seotud inimesed olid kokku kutsutud Otsakooli koorijuhtimise osakonna algatusel, seminariks nimetatud mõttevahetuse teema oli “Mure koorijuhtide järelkasvu pärast”.

Taasiseseisvunud Eestit on huvitanud eeskätt majandusareng. Ühiskonna tähelepanu keskmes, lugupeetusesse tõstetud ja atraktiivseks reklaamitud on nn praktilised ning hästi tasustatavad erialad, koorijuhtimine sellesse ritta mõistagi ei kuulu. Varem rahva­majade, klubide ja asutuste ametiühingute toel tegutsenud koorid jäid turumajanduse saabudes iseeneste hooleks. Enamik dirigente töötab se­nini kas hoopis palgata või – mis seal salata – napi ümbrikupalga eest. Ümbrikke täidavad koorilauljad ise, kes maksavad ühtlasi harjutusruumide ja kontserdisaalide üüri, ostavad noodid, esinemisrõivad ja muu vajaliku. Oma sissetulekutelt on nad kõik nõutud maksud juba tasunud ning sum­mat, mille pealt riigi poolt unustatud koorijuht omakorda riigile makse maksta võiks, lauljatel välja käia pole. “Mustaltki” saab dirigent pihku pa­ha­tihti vaid mõnisada krooni kuus.
Alles viimastel aastatel on hakatud riigi ja omavalitsustasandeil mõistma, et koorijuhtimine on tõsine töö, milleta poleks ka meie kuulsaid laulu­pidusid. Paraku võtab tasustamise normaalsetele alustele viimine aega hulga rohkem aastaid, kui võttis süsteemi lammutamine. Tänapäeva noor aga seob oma elu harva ametiga, mille staatus on marginaalne ja ebakindel ning sissetulek väike ja juhuslik. Pole siis ime, et praegu õpib Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias kokku vaid 18 koori­juhti.

Andekaid läheb palju kaduma

Kõige hullem polegi vahest õppijate pisike arv (70% viimase viie aasta lõpetanutest on jäänud tööle oma erialale), kuivõrd tõsi­asi, et konkurentsi puudumisel langeb ka õpetuse tase. Koorijuhi ja EMTA õppejõu Ants Sootsi sõnul on kvaliteedi tagamiseks vaja nii andekaid õpilasi kui ka õppijate nn kriitilist massi, et tekiks arengut toetav loominguline atmosfäär.
Õppima pürgijate nappus ahvatleb eriala ja selle õpetust atraktiivsemaks muutma, õppekavasid õppijate võimetele ja huvidele sobivamaks kohendama, kõikvõimalikke liiteriala­sid pakkuma – näiteks bändimuusika pluss tsipake koorijuhtimist sinna juurde... Eks seda ole mujalgi tehtud ning osalt õigustatult: kas või kooligi peaks ju jõudma ka neid muusikaõpetajaid, kes teismeliste trummi- või kitarrihuviga midagi peale hakata mõistavad. Samas on see ohtlik tee: koorijuhtimise tõsisest õppimisest-õpetamisest loobumine võib anda valusaid tagajärgi.
Kooriühingu vastutav sekretär Kaie Tanner pakkus kuulajatele statistikat ning võrdles meie olusid teiste riikide omadega. Probleemid on sarnased, lahendused erinevad, aga kuskil ei ole jõutud nii hea mudelini, mida kopeerida tasuks. Tasakaal on habras ning iga astutud samm võib osutuda justkui vihmametsa raiumiseks. Kaie Tanneri hinnangul peaks suurte ümberkorraldustega olema ettevaatlik ja käima läbimõeldult oma teed.
Väikerahval pole ande­kaid kunagi ülearu palju, peame alati telliskivist briljan­ti lihvima. Seda enam, rõhutas Ants Soots, ei tohiks ükski anne jääda tähelepanuta.
Paljugi algab juba koorimuusikasse suhtumisest – sellest, kas me näeme muusikaõpetuses pelgalt huviharidust või alushariduse üht komponenti. On suur vahe, kas koori ette astub “toores anne” või klassikalise hariduse saanud dirigent. Paraku jõuab EMTA-sse kohati ehmatava baasharidusega noori: inimene, kes kolme aasta pärast peaks diplomi saama, ei tunne vahel veel korralikult nootigi.


Haridus ei tule tõmmeldes

Kaugõppel, kuhu omaaegse keskeri­hari­dusega muusikaõpetajad uute nõuete ajel tulevad, on Ants Sootsi hinnangul kampaania maik, pedagoogide-koorijuhtide kvaliteeti see palju ei tõsta. Nagu ka eriala lõputu reformimine. Puhkpilliorkestrite juhtide ettevalmistuse agar ümberkorraldamine on viinud selleni, et alla 45-aastaseid dirigente enam polegi... Keskenduda tuleks süsteemsele kolmetasandili­sele muusikaharidusele, ühtlustada alusharidust, otsida heade koorijuhieel­dus­­tega noori, edendada mentorlust, mis viiks tippspetsialisid püsivalt maakondadesse, ning kujundada ühiskonna hoiakut elava eeskujuga.
Ants Soots rõhutas sedagi, et dirigenditöös ei piisa kutseoskustest, vaja on ka vaimset ja isiksuslikku küpsust. Neeme Järvi mõtte jär­gi on dirigeerimine elu teise poole amet.
Otsa-kooli osakonnajuhataja Heli Jür­genson pakkus oma õppimisaja ja hilisema pedagoogitöö kogemuste põhjal, et ehk võiks koorijuhtimise stuudium olla just keskastmes, isiksuse murrangulise kujunemise ajal senisest pikem – nii jõutaks hiljem kõrgemale ja kaugemale. Õppijate praegune väike arv on tema sõnul mõneti ka hea: igaüks saab rohkem koori ees kätt harjutamas käia. Eriala populaar­sust aitaks tõsta sisuline koostöö algastme muusikakoolidega. Suur roll koorikultuuri edendamisel on koolikooride dirigentidel – õpetajatel, kes haaravad ja motiveerivad ning jätavad noore inimese hinge mõjusa ja meeldiva mälestuse.
Tühja juttu ja adressaadita paljusõnalisust lubasid endale Otsakooli saalis kolleegide ees vaid üksikud esinenud. Enamik oli teemasse tõsiselt süvenenud, esitatud mõtted said asjalikud ja konstruktiivsed. Kõik neist ei mahu eri­ala spetsiifika ja tausta pikema sel­gi­tamise vajaduse tõttu lühikesse ülevaatekirjutis­se. Mõne napi tunni jooksul kujunes koorijuhtimise õpetamisest mõtlema panev tervikpilt. Oli sisukas, huvitav ja vajalik seminar.

Mitte liiga pessimistlikult

Kui näiteks ettepanek (taas)luua süsteem, kus iga koorijuht saaks ühtlasi muusikaõpetaja kutse, ka tegudesse jõuaks, oleks juba palju tehtud. “Noored tulevad õppima siis, kui valitud erialast on võimalik elatuda,” resümeeris seminari-mõtte autor Peeter Perens. Puhtalt koorijuhtimisest aga pole ei Eestis ega isegi mitte suurtes riikides kunagi ära elada saanud.
Kümned meie koorid on lõpetanud tegevuse, allesjäänutes on liikmeid endisest mitu korda vähem, ent koori­de üldarv on sama – laste- ja noortekoore on tulnud juurde. Kas need lapsed ka täiskasvanuna koorimuusikat vajavad ja kas selle viljelemiseks jätkub professionaalseid koorijuhte, sõltub praegustest otsustest ja tegudest.