Septembri lõpupäevadel said Karamzini koolis Espoos kokku Islandi, Šoti, Kataloonia, Soome ja Eesti Comenius 1 projekti “Kultuur ühendab lap­si” õpetajad. Kümme õpetajat, igaühel kaasas oma maa ajalugu, traditsioonid, kombed, eelarvamused ja arusaamad ajast ning maailmast.

Kolme päeva jooksul arutati 2006.–2009. aastani kestva projekti eesmärke ja nende täitmiseks vajalikku tegevust.
Pellervo Instituudi külalistemaja hallis, kus seintel 1950-ndatest pärit maalid koduloomadest ja laest ripub alla kristall-lühter, tutvustas iga kool tutvumisõhtul arvuti ja interneti abil oma töid ja tegemi­si. Mida kauem kuulasin õpetajaid, seda enam süvenes veendumus, et õpetajad on kogu maailmas ühesugused. Neil po­le tarvis kasumi saamiseks oma äripartnereid tüssata, kavaldada, maksta altkäemaksu poliitikutele endale soodsate seaduste vastuvõtmiseks parlamendis.

Väikerahvad ja inglise keel

Vaatamata oma väiksusele – ülejäänud koolid on 50–500 õpilasega algkoolid –, on Unipiha kool seekord projekti koordinaator. Meie aastatepikkune õuesõpe ja loodusvaatlused pakkusid sõpruskoolidele suurt huvi. Septembris korraldatud matk metsa seente tundma õppimiseks ja videopildid rukki külvamise kohta tekitasid suurt elevust.
Projekti üks eesmärk on inglise keele kui rahvastevahelise suhtlemise keele populariseerimine õpilaste hulgas. Unipiha kooli 4. klass suhtleb veebruarist alates kirja teel Šoti lastega Glendelvine algkoolist. Nii muudetakse keele õppimine praktiliseks tegevuseks, mis lähendab eri maade lapsi.
Inglise keele vahendusel pannakse kokku ka laste igapäevaelu puudutav viie maa sõnastik.
Püüdsin aru saada eestlastest, kelle igapäevaelu kulgeb bussijuhtidena Helsingis, kalkunikitkujatena ja õunte korjajatena Iirimaal, lapsehoidjatena USA-s. Väljaspool oma kultuuri ja keeleruumi on nad samasugused majanduspõgenikud, nagu on seda Aafrikast viletsate laevadega Hispaania poole teel olevad mustanahalised. Ükski neist bussijuhtidest ega ehitajatest, kes Soome ja Rootsi tööjõuturu täna üle ujutavad, ei võta enam osa oma maa ülesehitamisest. Ei aita lahendada Eesti ühiskonna ees seisvaid probleeme ega anna sellesse oma panust.

Rahvaste ajalooline mälu

Espoo linna Karamzini kooli nimi paneb eestlase esmapilgul imestama. Pärast ekskursiooni Espoo linnamuuseumis, kus on Aurora Karamzini 200. sünniaastapäevale pühendatud näitus ning ringkäiku sel­le rootsi päritolu aadliproua rajatud pargis, see kummastus kaob. Koo­lid, avalikud pargid, haiglad, mida aadlidaam avas ja rahastas, on teinud ta tuntuks ja meelespidamist väärivaks Soome ajaloos.
Suhtumine ajalukku on kõigil rahvastel erinev ja valikuline. Kui meie nimetame Rootsi aega kuldseks, siis soomlased kindlasti mitte. Nende kuldne aeg kattub hoopis Vene keisrite (alates Aleksander I) ajajärguga. Siis ehitati üles Helsingi linn, avati ülikool, saadi autonoomia ja parlament. Rootslasi hakati vaikselt, kuid visalt Soome elu tüüri juurest eemale tõrjuma.
Ajaloo üheks allhoovuseks, mis kandub ühest põlvkonnast teise, on suurema rahva tehtud ülekohus väiksemale. Ükskõik, kuidas me sallivuse sildi all seda ka unustada ei püüaks, lahvatab tehtud ülekohus aeg-ajalt leegina põlema. Soomlaste suhtumist rootslastesse võiks võrrelda meie suhtumisega baltisakslastesse.

Multikultuurne Helsingi

Pühapäevane vihmane Helsingi on kel­la 10 ajal alles peaaegu inimtühi. Bussi oodates märkan 30–40-aastast kodutut, kes mind häbenemata käe prügikasti ajab. Hetke pärast on tal peos plekkpurk, mis rändab kilekotti. See, et ka Helsingis prügikaste sorteerivaid inimesi kohtab, üllatab.
Teisel pool teed peatub auto ning kaks Balkanimaadest pärit noormeest võtavad sellest välja redeli ja reklaamplakatid. Liimirullid hakkavad tööle. Buss sõidab ette ja ma ei näe, millist automarki nad reklaamima asuvad.
Tühjas bussis oleme Kagu-Aasiast pärit 15–16-aastaste tüdrukutega peaaegu üksi. Vanem proua, kes nende läheduses istub, hakkab neidudega delikaatselt vestlema. Hämmastun, kui osavasti saab ta teada, et tüdrukud on pärit Taist ja elavad Helsingis juba teist aastat. Õpivad siin ja käivad igal suvel kodus. Eelmisel päeval sattusin õiget bussi otsides kahe eestlasest bussijuhi peale. Üleilmastumine ei ole enam Pariisis või kuskil New Yorgis, vaid siinsamas paari laevatunni tee kaugusel. Sellega tuleb hakata tahes-tahtmata harjuma.
Eesti koolide põhihäda seisneb ruumi­kitsikuses. Oma pikkade hämarate koridoride ja nendesse vahetundide ajal tormavate õpilastega sarnanevad meie koolid pigem sõjaväekasarmutega enne õhtust rivistust kui keskkonnaga, kus õpetatakse ning õpitakse. Ühiskonnas toimiv agressiivsus ei “lahustu” seetõttu kooli keskkonnas minimaalseks, vaid võimendub hoopis tänu ruumi kitsikusele.

Avatud kooli maailm

Karamzini koolis asuvad esimese kooliastme klassiruumid koolimaja eraldi tiivas. Neil on oma sissepääs riieteruumi ja kooliõue. Vahetundi tulles satuvad 1. ja 2. klassi õpilased omapärasesse polüfunktsionaalsesse suurde ruumi, mis täidab üheaegselt nii koridori, saali kui ka raamatukogu ning mänguruumi funktsioone. Laste käratsemisest tekkivad hääled haihtuvad.
Liikumisvajaduse rahuldamiseks on kooli õu, kus on võimalik valida eri tegevusliikide vahel: võimalus ronida mööda redeleid, atraktsioone, mängida jalg- või korvpalli, peitust, kula, keksu, kiikuda eri kõrgusega kiikedel. Jalgpalliväljaku kasutamine on reguleeritud graafikuga 19 klassi vahel.
Ruumide viidad ja kõikvõimalikud teadetetahvlid õpilaste, nende vanemate ja kooli personali tarvis annavad tunnistust sellest, et koolis on mõeldud kõigele. Viimase lapsevanemate koosoleku protokolli koopia ripub õpetajate toas teadetetahvlil. Probleemsetel lastel hoiavad pilku peal kõik õpetajad. Igal esmaspäeval koguneb hoolderühm ning arutab nädala jooksul juhtunut. Sotsiaaltöötaja tegeleb lisaks laste õpiraskustele ka perevägivalla, vanemate alkoholi ning narkomaania probleemidega.
Koolis töötab palju huviringe. Va­nemate tööhõive tõttu tuleb osa lapsi kooli juba kella seitsmeks ning jääb pärast tunde ka pikapäevarühma. Hobiharidust rahastatakse nii kooli, Espoo linna kui ka vanemate kaasabil. Suund on selline, et pärast tunde ja õhtul oleks kool huvihariduse päralt. Nii väheneb arvuti ja teleka roll laste elus, passiivse tarbija asemel kasvab noor ja aktiivne inimene. Poiste hulgas on populaarne robotite ehitamise ring.

Küps ühiskond

Viimasel aastal tekkis probleem ekskursioonide rahastamisega: seadus ei luba koolil lapsevanemate käest selleks raha koguda, linna antavast kümnest eurot jääb aga väheseks. “Eks me pea lapsevanematele selgitama, et edaspidi võivad nad raha selleks otstarbeks koolile annetada,” ütleb 6. klassi juhataja Kirsti. “Ühist summat, mis sobiks kõigile, ei ole 500 lapsevanema puhul kerge leida.”
Heaoluühiskonnas on ühiskonna kihistumisest tekkinud sotsiaalsed probleemid koolis tagaplaanil, esikohale tõusevad pigem psüühilised ja õpiraskustest tulenevad probleemid. Filmide ja arvutimängude mõjul tekkinud agressiivsus, selle neutraliseerimine, suhted vanemate ja sõpradega, multikultuursusest tekkinud pinged.
Meie peaministri arusaam, et Eesti jõudmine viie Euroopa rikkama riigi hulka lahendab kõik ühiskonna ees seisvad probleemid, on üheaegselt nii naiivne kui ka küüniline. Viimane just seetõttu, et levib populismi tõttu laialt ning segab ilusta-mata reaalsuse nägemist.
Soome ühiskonna küpsusest annab tunnistust tõik, et siin mõeldakse pidevalt elanikkonna kõigile gruppide­le. Vastasseisu õhutamise asemel otsivad sotsiaalsed grupid võimalusi dialoogiks ja koostööks.
Erivajadustega inimeste integreerumine ühiskonda algab juba koolist: koolisööklas on võimalik valida porgandi- ja õunaallergikutel salatiks kapsas. Kahekorruselises koolimajas on liikumispuuetega laste tarvis lift, õpiraskuste ja vaimupuuetega laste jaoks loodud kõikvõimalikud tugisüsteemid. Lisaks eriõpetajatele maksab Espoo linn kinni ka takso, millega puuetega lapsi kooli tuuakse ja koolist koju viiakse. Ikka selleks, et kooli “liblikavõrgust” ei pudeneks keegi välja.
Mida küpsem on ühiskond, seda keerulisemateks ja eriilmelisemateks lä­hevad probleemid. Seda enam arvestatakse iga inimese ja sotsiaalse grupi vajaduste ning eripäraga.
Õhtul hotellitoas televiisorit lahti tehes leian hämmastusega, et parimal eetriajal näidatakse luulesaadet. Neli kriitikut arutavad innukalt videoklippi, milles noor luuletaja loeb tühjal karussellil keereldes oma luuletust ette.
“Runoraati” on muutunud just kahel viimasel aastal soomlaste seas üsna populaarseks. “Ka minu mees, kes enne üksnes sõjaromaane luges, istub nüüd alati teleka ette, kui “Runoraati” algab,” ütleb järgmisel päeval soome keele õpetaja Teresia.
“Me fetišeerime majandusedu. Arvame, et kui peres on ühe auto asemel kaks-kolm, oleme õnnelikumad,” räägib kunstiõpetaja Niina. “Soomes on viimasel ajal saanud trendikaks jalgrattaga tööl käia. See on bensiini kalliduse tõttu majanduslikult kasulik, tervislik ning ökoloogiline.”

Soome koolide edu ei ole müüt

Soome kuulumine õpitulemuste ja koolielu korraldamise poolest maailma parimate riikide hulka ei ole müüt. “Meie edukuse alus on kooli avatus ja tugisüsteemide olemasolu, et ükski laps ei pudeneks koolivõrgust välja,” ütleb 6. klassi juhataja Kirsti, käesoleva Comenius-projekti koordinaator.
“Probleemseid lapsi hakatakse jälgima ning nendega tegelema juba ammu enne kooli. Õpetajate eesmärk on, et laps käituks ja õpiks korralikult, sööks ja puhkaks tervislikult. Temast saaks kokkuvõttes hea inimene. Jälgime seda igal sammul,” räägib Kirsti lõunalauas.
“Mine ja söö nüüd salat ka ära,” ütleb ta oma klassi poisile, kes Kirsti lauast möödub ja salatit söömata sööklast jalga tahab lasta. Iga õpilase jälgimine ja tema kasvamine heaks inimeseks Soome koolides pole teps mitte sõnakõlks.