“Ilukirjandusele meil aastas 100 000 krooni välja käia ei ole, kuigi oleme sellest unistanud, aga ca 50 000 on küll. Seni ei ole eelarves ilukirjandusele eraldi summat ette nähtud, raha tuleb kolmest kohast: trükiste, õppevahendite ja õpikute alt. Leppisime valla raamatupidamisega kokku, et järgmisel aastal on ka ilukirjandusele oma rida. Raamatukoguhoidjal on kindlam tunne, kui teab, kui palju raha võib kirjandusele kulutada.
Saku vald annab koolile raha artiklite kaupa, aga nende täpne järgimine ei ole kohustuslik. Kui ühe artikli all on võimalik kokku hoida ja selle arvelt kuskile mujale juurde panna, ei keelata meil raha ringi tõsta.
Ma ei väsi kiitmast meie raamatukogu juhatajat, kes jälgib, et õpikuid mõistlikult tellitaks, räägib õpetajatega läbi kõik võimalikud variandid – õpikuid pakutakse ju erineva hinnaga –, vaatab, kas uut õpikut on ikka vaja. Eks me ole ka seda pattu teinud, et kui õpik on korras ja uus trükk ei erine vanast rohkem, kui et üks habemega pilt on teisele lehele tõstetud, kasutame seda veel aasta.
Kokkuhoitud õpikuraha eest oleme ostnud õppekava toetavat kirjandust – atlaseid ja ilusaid, huvitavate faktidega pildialbumeid. Need on päris kallid, igaüks selliseid raamatuid koju ei osta, aga õpilased loevad ja vaatavad neid heameelega. Eks raamatukogu olegi koht, kus laps lugemist õpib, kodus ta ei loe, vaatab internetti.
Ega me väga vaeselt elagi: üht-teist vald meile ikka annab, aga alati võiks olla rohkem. Raamatukoguhoidja käib minu jutul: kuule, ma tahaksin veel seda ja seda. Aga see oleks ka halb, kui inimene enam midagi ei tahaks.”
 

Nädalakommentaar

Emakeel ja põhiseadus
Parempoolne Reformierakond on riigikogus alustanud tööd selle nimel, et põhiseaduse preambulasse tuleks juurde lause või laused, mis räägiksid riigi kohusest kaitsta eesti keelt. Mõtet on juba toetanud Keskerakond ja Rahvaliit, raske uskuda, et Isamaaliit ükskõik kellega liidus/abielus olles võiks hakata taolisele ettevõtmisele kaikaid kodaraisse loopima. Just nende kohus olnuks eesti keelt kaitsta!
Kui lähtuda puhtalt maailmavaatelistelt alustelt, peaksid idee vastu seisma üksnes sotsiaaldemokraadid. Kuidas nende rahvusvaheline tunnuslause kõlaski? Töölisel ei ole isamaad, nad kuuluvad meile kõikidele, nad kuuluvad kõikidele aegadele. Ja parempoolne Reformierakond võiks erapooletuks jäädes õlgu kehitada, sest raha niisugused laused põhiseaduses kellegi tasku eriti ei too, tõsi, ka suurt minema ei vii, kuid ometi suurendavad riigi kui instrumendi rolli ühiskonnas. Maruparempoolsed aga peaksid püüdma riigist lahti saada sarnaselt maruvasakpoolsete anarhistidega. Alles siis tuleb vabadus, kui riik on kadunud!
Aga see selleks, meil kehtivad rahvusvahelised mallid ainult läbi kohaliku filtri, mis asja kaunis uduseks teeb. Mina igatahes toetan keelekaitset kahe käega. Miks? Mõnel rahval on vedanud, nad elavad saarel või kõrgete mägede taga, neile oleks identiteet justkui looduse kingitud. Mõtleme näiteks Islandi või Nepaali peale. Kohe selge, kes need islandlased ja nepaallased sellised on. Ja mitte ainult meile, eemaltvaatajatele, vaid ka neile endile. Kasahhide ja venelaste asuala piir kulgeb üsna hajusalt stepis, ent need kaks rahvust on silmapaistvalt erinevat usku ja rassi. Ja isegi kui kasahh võtab Põhja-Kasahstanis omaks vene keele, jääb ta ikkagi kasahhiks, nagu iirlased on jäänud iirlasteks, olgugi et räägivad inglise keelt. Iirlased on katoliiklased, inglased protestandid ning see asjaolu määrab omatunde, mida võime teatud tingimustel ka rahvuseks nimetada.
Meie aga oleme kõigi oma naabritega üht ja sama põhjabalti rassi, venelastest ja soomlastest eraldab meid tükk vett, venelastest veel usk, nemad on õigeusklikud või vähemalt õigeuskliku põhjaga, meie oleme aga kõigi oma ülejäänud naabrite, lätlaste ja soomlastega luterlased. Tõsi, lätlaste hulgas on katoliiklasi ja õigeusklikke märksa rohkem kui meil, ent just Põhja-Läti, vana Liivimaa, on valdavalt luterlik.
Vähe sellest, meil on enam-vähem ühine ajalugu, oleme koos soomlaste ja lätlastega olnud viimase poole tuhande aasta jooksul Rootsi ja Vene riigi all, meie lisaks veel Poola ja punase Vene all. Peale selle oleme koos lätlaste ja leedulastega kolm pisikest lauskmaariiki, nõnda et väljastpoolt peetaksegi meid üheks ja samaks. Ja mis meid siis eristab? Keel, ainult keel.
Tegelikult oleme keeleusku, juba üksnes sellepärast, et omakeelseid vaen­lasi ei ole meil eriti olnud. Venelased ja venelased, soomlased ja soomlased on pidanud omavahel verist kodusõda, kus mõlemad vaenujalal pooled rääkisid ühes ja samas keeles. Üksteisel nokiti vihast silmad peast, kuid seda tehti nii nokkivale kui ka nokitavale kallis kodukeeles. Meil on tsaariaja lõpus ja esimesel iseseisvusajal olnud emakeelseid sotsiaalseid rõhujaid, hallparuneid ja tööstureid, nende tekkimise oht ripub praegugi õhus, ent ometi ei ole kadunud meie kiindumus oma keelde.
Keel on ja jääb meie identiteedi aluseks, igatahes on keel seda rohkem kui Tartu rahu, ning miks ei võiks see olla ilusti meie põhiseaduses märgitud? Tulgu see seadus!
Ometi oleksid ka selle asja puhul liialdused liiast. Toon ühe näite lähiajaloost. Teise maailmasõja lõpus ja järel valgusid meie juurde meie rahvuskaaslased ja hõimurahvad Kaukaasiast ja Venemaalt, kus neid oli tabanud vaata et rängem represseerimine kui see, mis meie kallal siin Stalini juhtimisel toime pandi. Tulid idaeestlased, tulid karjalased, ingerlased, vepslased, mordvalased, marid ja paljud teised. Ja mis nendega siin juhtus¥ Meie tõukasime nad endist eemale ning suur osa neist venestus siin. Oma põlisterritooriumilt minema aetud karjalastest näiteks venestus ENSV-s umbes 70 protsenti. Karjalas nad ei venestunud, meie juures aga küll.
Ma ei süüdista kedagi. Olime karmi tagakiusamise tõttu täiesti nurka surutud, hoidsime üksteisel kätest kinni ega tahtnud kedagi juurde võtta. Enda identiteedi eristamiseks ristisime idaeestlased jeestlasteks, sest nad rääkisid meie püha emakeelt vene aktsendiga. Pange tähele – taas on eristajaks keel, sedapuhku ainult hääldusnüansid, aga ikkagi keel. Ja paljud idaeestlasedki venestusid ENSV-s, paljud sõitsid tagasi Krimmi, Kaukaasiasse ja Venemaale. Meid oleks võinud hulga rohkem olla, Isamaaliidu soovitud poolteist miljonit eesti keele kõnelejat oleks juba ammu olnud kuhjaga täis.
Lätlased korraldavad aeg-ajalt kam­paaniaid, et ärge pilgake, kui venelased pursivad läti keelt! Suhtuge sellesse pooldavalt, sest esimesed sam­mud on ikka vaevalised. Ka meie peaksime kramplikust suhtumisest lahti saama. Meie ise peame rääkima ja kirjutama korralikku eesti keelt, ent muulastel meie hulgas olgu suuremad vabadused. Just sel moel kaitseme oma emakeelt meie maal.

Olev Remsu

Ministeeriumis

Valitsuse otsus suurendada Riigi Kinnisvara AS-i aktsiakapitali aitab ligi 300 mln krooni eest renoveerida viie riigikooli hooneid. Tegemist on riigikoolide renoveerimise esime­se etapiga, mille käigus läbivad lähi­aas­tatel uuenduskuuri Noarootsi Güm­naasium, Porkuni Kool, Kallemäe Kool, Kaagvere Erikool ja Kammeri Kool.
Koolide kinnistud antakse üle RKAS-ile ja prognoosi kohaselt kasutab RKAS nende koolide hoonete kordategemiseks ligi 300 mln krooni. “Valitsuse otsus on esimesi samme riigikoolide kordategemise pikal teel,” sõnas haridus- ja teadusminister Mai­lis Reps. “Koolide kordategemine po­le ainult õpilaste eneseväärikuse küsimus. See on ka nende tervise ja turvalisuse küsimus.” Minister lisas, et vanad, jahedad ja sageli viletsa elektrisüsteemiga koolimajad peavad kaduma.
Noarootsi Gümnaasium saab 2007. a lõpuks õpilaskodu 137 õpilase majutamiseks. Uue õpilaskodu ehitamiseks kulub ligikaudu 15 mln krooni. Noarootsi Gümnaasium on üks väheseid koole Eestis, kus töötavad vaid gümnaasiumiklassid. Kooli võetakse õpilased vastu katsete alusel üle kogu Eesti. Koolihooned on välja ehitatud taasiseseisvunud Eestis ja igati kaasaegsed, kuid parandamist vajavad õpilaste elutingimused. Praegu elavad õpilased asula korterelamutes.
Porkuni Kooli juurde ehitatakse 2008–2009. a uus koolikompleks, mis vastab erivajadustega laste tervisekaitse ja ohutusnõuetele. Kompleksi väljaehitamiseks kulub ligikaudu 58 mln krooni. Porkunis õpivad väga raske puudega õpilased, sealhulgas pimekurdid ning vaimu- ja kõnepuudega õpilased üle kogu Eesti. Õpilased elavad kunagises Porkuni mõisas, mille ruumid ei sobi erivajadustega õpilaste õpetamiseks.
Kallemäe Kool renoveeritakse 2008.–2009. a tänapäeva nõuetele vastavaks õppeasutuseks 36 mln krooni eest. 2007. a taastatakse 15 mln krooni eest kunagine toimetulekuklassidele mõeldud hoone Kuressaares. Koolis õpivad põhiliselt Saare maakonnas elavad meele- ja vaimupuudega õpilased riikliku lihtsustatud ja toimetuleku õppekava alusel. Koolimaja on aastate jooksul osaliselt rekonstrueeritud ja juurde ehitatud. 2005. a liideti Kallemäe Kooliga Kuressaares töötavad toimetulekuklassid ning koolikompleksi renoveerimine muutus hädavajalikuks.
Kaagvere Erikooli hoonetekompleksist renoveeritakse 2008. a keskpaigaks peahoone ja õppetootmishoone. Hoonete renoveerimiseks kulub ligikaudu 78 mln krooni. Koolis õpivad kasvatuse eritingimusi vajavad põhikoolitüdrukud nii eesti kui vene keeles, õpilastel on piiratud liikumisvabadus. Vajalik elu- ja õppekeskkond on amortiseerunud ning vajab täielikku renoveerimist.
Kammeri Koolis renoveeritakse 2007. ja 2008. aastal praegused hooned ning ehitatakse välja õppeklassid ja uus võimla. Renoveerimiseks kulub ligikaudu 67 mln krooni. Kammeri Kool on Lõuna-Eestis üks suuremaid hariduslike erivajadustega laste koole, kus õpivad meele- ja vaimupuudega õpilased. Kool tegutseb endises Kammeri mõisahoones, mille ruumid on amortiseerunud ja õpilaste mahutamiseks liiga väikesed.
Riigikoolide kordategemise lõplik maksumus selgub riigihangete tulemusena. Kavandamisel on veel seitsme riigikooli renoveerimine, mille suhtes jõutakse valitsuse otsuseni tõenäoliselt lähikuudel.

Priit Simson,
HTM-i kommunikatsiooninõunik

Ametisse astus Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli esimene rektor

16. oktoobril Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis toimunud pidulik aktus oli pühendatud rektor Ülle Ernitsa inauguratsioonitseremooniale ja kooli 66. aastapäevale.
Aktuse avasõnad ütles kooli arendus- ja rahvusvaheliste suhete prorektor Tiina Juhansoo.
Teaduste Akadeemia liige, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli farmaatsia õppetooli juhataja akadeemik Udo Margna akadeemiline loeng käsitles ravimtaimi.
Osalejaid tervitas haridus- ja teadusminister Mailis Reps, kes riputas rektor Ülle Ernitsale kaela ametiraha.
Oma inauguratsioonikõnes käsitles Ülle Ernits kooli kujunemislugu Tallinna Meditsiinikoolist Tallinna Tervishoiu Kõrgkoo­liks ning õenduse arengut. Rektor rõ­hutas, et koolil on oluline tegutseda sünkroonis tervishoiutöötajatele praktilises elus esitatavate nõuetega, aga olla teoreetilises plaanis ja arendustegevuses sammu võrra ees.

Pirjo Peterson,
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli avalike suhete juht

Muusikaõpetajate suvesoojad sügispäevad Hiiumaal

22. ja 23. septembril toimusid Hiiumaal 14. muusikaõpetajate sügispäevad. Saa­rele oli kogunenud 70 muusikaõpetajat.
Avaüritusel Suuremõisa lossikompleksis kõlas Hiiumaa Noorte Meeskoori laul ning esinesid ka Suuremõisa lauljad-tantsijad. Käina Gümnaasium pakkus osalejatele õpilaskontserdi: esinesid poistekoor, tüdrukutekoor ning solistid. Huvitav oli jälgida algklassiõpilaste teatraliseeritud laule. Kosutavale lõunasöögile järgnes tutvumine Käina Kaunite Kunstide Kooliga, kus on võimalik õppida kunstiosakonnas (joonistamine, maalimine, keraamika) ja muusikaosakonnas (klaver, flööt, kitarr, viiul). Viimastel aastatel on populaarseks saanud rahvapilli erialad: kannel, hiiurootsi kannel, torupill, sarved jt. Rahvapillide õpetaja Astrid Böning on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledþi ning toonud Hiiumaale “uue hingamise” rahvamuusika viljelemisel. Käina Kaunite Kunstide Koolis nägime ja kuulsime Emmaste Põhikooli puhkpilliorkestrit, kus saatepillidena kaa­satud ka süntesaatorid. Tundub, et meelelahutust pakkuva tümpsu kõrval on huvi pillimängu vastu tõusnud ka teismelistel.
Rudolf Tobiase majamuuseumis kuulasime eesti muusika suurkuju eluolust Urmas Selirannalt.
Suuremõisa lossi saalis üllatasid meid muusikaliste hetkedega Kristiina Harjak, Siim Liik, Astrid Böning. Eriliste vaimukustega jäid meelde Avo Tamme ja Joonas Lepna, kes musitseerisid omaloodud pillidel – omniumidel. Juba pillide väljanägemine oli väga naljakas.
Saime osa Suuremõisa lossi ajaloolisest minevikust. Lossi valitseja on olnud legendaarne Ungern-Sternbergide aadliperekond. Praegu asuvad majas Suuremõisa Põhikool ja Suuremõisa Tehnikum, kus muude erialade hulgas (maastikukujundus, floristika, haljastus jt) on võimalik omandada ka madruse elukutse. Müstilisi nišše, soppe, keldreid ja salakäike on lossis hulganisti. Toreda punkti muusikapäevadele pani pool päeva kestnud ekskursioon saarel.
Juubelihõngulised 15. muusikapäevad toimuvad 2007. a sügisel Tartumaal. Kohtumiseni!

Tiit Raud,
Võrumaa muusikaõpetaja ja koorijuht

Aleksis Kivi päev Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis

Juba kuuendat aastat peavad Eesti üldhariduskoolid, kus õpitakse soome keelt, oktoobris Aleksis Kivi päeva. Soomes on 10. oktoober Aleksis Kivi ehk soome kirjanduse päev. Eestis toimub selle päeva paiku ühes soome keelt õpetavas koolis üle-eestiline noorte soome keele õppijate kokkutulek. Esimene Kivi päev toimus 2001. aastal Loo Koolis, edasi on soome keele õppijaid võõrustanud Elva Gümnaasium, Jüri Gümnaasium, Tartu Forseliuse Gümnaasium ja Tallinna Lilleküla Gümnaasium.
13. oktoobril peeti Aleksis Kivi päeva Kohtla-Järve Ühisgümnaasiumis, kus õpetatakse soome keelt kolmanda võõr­keelena seitsmendat aastat. Noori soome keele õppureid koos õpetajatega oli seekord kokku tulnud Loo Koolist, Tartu Forseliuse Gümnaasiumist, Jõgeva Gümnaasiumist ja Tallinna Lilleküla Gümnaasiumist. Kohal oli esindus Soome Instituudist ning soome keele edasiõppimise võimalusi olid tulnud tutvustama Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli soome keele tudengid koos õppejõududega.
Kivi päeval on traditsioonilised väike eeskava võõrustava kooli poolt ning töötoad, kus tehakse-õpitakse midagi soome­pärast. Seekord keskendusime lisaks Soome temaatikale oma kooli ja Ida-Virumaa kui kiviga (kuigi mitte nii väga Aleksis Kiviga) seotud maakonna tutvustamisele. Direktor Ülle Kumpin tutvustas ühisgümnaasiumi kui omanäolist kakskeelset ja keelekümbluskallakuga kooli, õpilased esitasid soomekeelseid laule. Tartu Ülikooli tudengid demonstreerisid Jaan Eestlase ja Jussi Suomalaise raskusi omavahelise keelebarjääri ületamisel. Töötoa asemel toimus Soome-teemaline viktoriin, milles külalised olid jaotatud vastavalt “Seitsme venna” tegelastele seitsme venna ja köstrite rühmadeks. Kõigile võitjatele oli Soome Instituut välja pannud soome autorite raamatuid. Eeskavale, viktoriinile ja lõunale kooli sööklas järgnes Kohtla Kaevandusmuuseumi külastus.
Kivi päeva aitasid läbi viia 12.a klassi abituriendid, toetasid Soome Instituut, Soome Suursaatkond, Sampo pank, Soo­-me Turismiarenduskeskus, hasartmängu­maksu nõukogu ja Ida-Virumaa Turismi­infokeskus.
Järgmisel aastal toimub Aleksis Kivi päev Suure-Jaani koolis Viljandimaal.

Kaja Toikka,
Kohtla-Järve ÜG soome keele õpetaja

Sõbralikud naabrid juubeldavad

Kuressaares Rohu tänavas paiknevad kaks linna hariduselus olulist asutust: Kuressaare 2. Lasteaed ja Kuressaare Kunstikool.
2006 on neile mõlemale juubeliaasta. Lasteaed peab 50. ja kunstikool 25. sünnipäeva. Pidutsetakse nii koos kui ka eraldi, tehakse vastastikku kingitusi. Lasteaial oli kinkida mõnus idee ja suur hulk kiviseina ning kunstikool kinkis vastu rõõmsavärvilised pildid sellele seinale.
Ühisüritused kulmineerusid 11. oktoobri pärastlõunal lasteaia väravast välja marssiva tujuküllase rongkäiguga. Kõige ees sõitsid “suslaga” kõige tillemad. Nende kannul riburada pidi lasteaialapsed, õpetajad, lapsevanemad, seejärel kunstikooli lapsed koos väliskülalistega Lätist, Soomest ja Itaaliast ning rõõmus kloun. Rongkäiku saatsid meie sõbrad ja tuttavad.
Meeleolu tõstsid õhupallid, plakatid, mõnusad peakatted ja kunstnike meetrised pliiatsid-pintslid ning Kuressaare Linnaorkester. Lisaks lippasid rongkäigu kõrval kaks pikakõrvalist jänest, kes jagasid linnarahvale paberlilli ja reklaamlehekesi lasteaia “eluloost”.
Rongkäik suundus Kuressaare Raegalerii ette, kus pärast tähtsaid pidukõnesid ning kingitusi juubilaridele avati ühisnäitus “Elu on imeline”. Lendu lasti hulgaliselt värvilisi õhupalle laste värviliste mõtetega.
Näitusel on eksponeeritud nii meie lasteaia kui ka kunstikooli laste kunstitööd – joonistused, maalid, meisterdused; samuti külaliste tööd. Ühisnäitus jääb avatuks terveks kuuks, nii ongi võimalus seda uudistada igal väikesel ja suurel kunstisõbral.

Lilijan Miller,
Kuressaare 2. Lasteaia vanemõpetaja

Mitmekeelsena mitmekeelses Euroopas

Keelelise mitmekesisuse austamine ja arendamine on tänapäeva mitmekultuuriliste ühiskondade põhiväärtusi. Needsamad põhimõtted on kirjas ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning väikerahvana oskame eriliselt väärtustada tähelepanu, mida osutatakse vähemuskeeltele.

Ka EL-i haridus- ja keelepoliitikas on mitme keele oskuse omandamine kujunenud üheks kõige olulisemaks eesmärgiks, mille kaudu loodetakse saavutada paremat vastastikust mõistmist ning vältida kõikvõimalikke sotsiaalseid ja kultuurikonflikte.
Mõistetavalt on nii etniline kui ka sotsiaalne mitmekesisus riigiti erinev, kuid oma probleemide ja väljakutsete lahendamiseks on alati kasulik kursis olla teiste riikide kogemuste ja parimate lahendustega.
Tallinnas 24.–26. oktoobrini toimu­nud rahvusvaheline “Rahvus­vähe­mus­te hariduse konverents” oli just seda eesmärki täitev üritus, millest oli pal­ju kasu Eesti uue integratsiooniprogrammi arendamiseks. Eestis elavad 102 rahvuse esindajad on paljuski juba ühiskonda integreerunud ja peavad Eestit oma koduks.
Samas on väga oluline toetada rahvuslike identiteetide säilimist, mis on kogu riigile tähtis kultuuriressurss ja sotsiaalne kapital.
Konverentsi programmis oli palju huvitavat – professor Raivo Vetik käsitles Eesti integratsiooniprogrammi võrrelduna Euroopa samalaadsete dokumentidega, Läti kogemust tutvustas Evija Papule ja Leedu oma Ona Cepuliene. Pihkva kakskeelsest haridusest kõneles professor Vera Jemeljanova ja Rootsi perspektiividest Mai Beijer ja Mats Wennerholm. Põnev ja õpetlik oli kuulda Belfastis, Peterburis, Austrias, Prantsusmaal, Tšehhi Vabariigis ja Ungaris toimuvast.
Tänusõnad kuuluvad ka meie teistele esinejatele – Klara Hallikule, Rafik Grigorjanile, Vladimir Velmanile, Lauri Leesile, Aleksei Semjonovile ja Sergei Ivanovile.

Kuidas edasi?

Kuigi Eestis on võõrkeelteoskust traditsiooniliselt kõrgelt hinnatud, on siin elavate rahvusvähemuste puhul enim räägitud ja pigem probleemsest küljest valgustatud nende eesti keele oskust. Vähem on käsitletud vähemuskeelte õppimise võimalusi ja õppe tulemuslikkust.
Eesti elanikud eelistavad tavaliselt õppida nn suurte rahvaste keeli, eriti aga inglise keelt. Nii on meil kahetsusväärsel kombel vähenenud saksa keele õppijate arv, mis omakorda võib hakata mõjutama kultuuri- ja majandussuhtlust, kui nimetatud valdkondades ei korraldata lisaõpet.
Soodustamaks vähemuskeelte õpet, on Euroopa riikides loodud järgmised õppimisvõimalused:
vähemuskeeli õpitakse riiklike õppekavade raames valikainetena;
vähemuskeeli õpitakse klassivälises töös (ringitundides);
vähemuskeeli õpitakse koolivälise tegevuse raames (näiteks rahvusvähemuste pühapäevakoolides).
Kõik need võimalused on ka Eestis, kuid vajavad laiendamist ja loodetavasti kasvab ka rahvusvähemuste initsiatiiv oma seltsides aktiivselt tegutseda.
Üldhariduskoolide riikliku õppekava rakenduses õpitakse praegu valikainena üksnes ühte keelt – ukraina keelt Sillamäe Kannuka Koolis. Seda tänu tugevale liidrile ja omavalitsuse tõhusale toele. Rahvusvähemuste pühapäevakoolid vajavad senisest suuremat toetust ja tähelepanu ning eelkõige vajab lahendust nende rahastamine.

Vähemalt kaks võõrkeelt

Rahvusvähemustega tegeleb Eestis Rahvastikuministri Büroo, töötavad Presidendi Ümarlaud ning Rah­vus­vähemuste Konsul­tatiivkogu Tallinna Linnavalitsuse juures. Rahvusvähemuste kultuuriseltse ühendavad katusorganisatsioonid, millest suurimad on Eestimaa Rahvuste Ühendus ja Lüüra. Uues Eesti integratsiooni jätkuprogrammis pühendatakse haridusküsimustele suurt tähelepanu.
Suurimal Eestis elaval rahvusvähe­muskogukonnal – venelastel – on või­malus omandada eri tasemel haridust oma emakeeles. Integratsiooniprotsessi toetamiseks algab septembrist 2007 eestikeelne aineõpetus gümnaasiumides. Riik valmistab ette materjalid viie aine õpetamiseks, millele kool lisab veel kaks valikainet omal äranägemisel. Esimesena koostati eesti kirjanduse ainekava ja ka selle juurde kuuluvad metoodilised materjalid on valmis, mis lubavad loota edukat rakendumist.
Loodetavasti suudab eestikeelne aineõpetus pakkuda senisest enam võimalusi keele praktiliseks kasutamiseks ja parem keeleoskus kujuneb selliseks isiklikuks ressursiks, mis toetab keelelis-kultuurilist enesemääratlemist ja positiivset enesehinnangut. Tänu keelteoskusele on võimalik adekvaatsem ja laialdasem infovahetus, inimeste omavaheline suhtlus nii riigi sees kui ka kogu maailmas.
Kui Euroopas suheldakse iga päev enam kui 300 keeles, siis isiku tasemel eesmärgiks seatud emakeele ja kahe võõrkeele oskus on Eestis juba pigem norm kui kauge ideaal. Keelelise mitmekesisuse soodustamine tähendab keelteoskuse ja õppimisvõimaluste riiklikku toetamist, selleks on praegu koostamisel Eesti võõrkeelte strateegia. Senisest enam on vaja kaasata meediat nii integratsiooni kui ka keeleõppe toetuseks.
Haridussüsteemi ja kooli ülesanne on toetada ja arendada inimese suhtlussuutlikkust – keelteoskus on selle üks komponent. Inimese sotsialiseerimiseks on vajalik nii keeleoskus kui ka kultuuriteadlikkus koos sallivuse ja lugupidamisega endast erineva vastu. Siis võime loota, et Eesti saab turvaliseks ja stabiilseks ühiskonnaks, kus meil kõigil on hea elada.

Mõte

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on iga inimeseni jõudnud teadmine elukestvast õppimisest –ennast tõestada tuleb kogu elu, ainult paber maksab. Seepärast on rahvas päris kiiresti harjunud käima koolituskursustel: täiendus-, ümberõppe-, kiir-, lühi-, sugestiiv-, interaktiiv-, kaugõppekursustel...

Iga koolitusel osaleja saab loomulikult paberi, mis tõestab, et ta on läbinud täies mahus vastava kursuse õppekava. Seda dokumenti küsivad osavõtjad kohe alguses: kas ikka paberi saab? Paber ongi sageli kõige tähtsam. Paber iseenesest.

Paberid lähevad aina uhkemaks

Õpetajana olen loomulikult käinud päris paljudel koolitustel ja aeg-ajalt oma dokumentidemappi kraamides satub mõnel täienduskursusel saadud diplom jälle pihku. Viimasel ajal on need muutunud väga uhkeks: gooti kirjas, reljeefsete templite ja mitme allkirjaga. Kena vaadata, nii et iseenesest tekib soov hakata diplomeid kollektsioneerima, saada kokku täiuslik kogu. Kõigi nende kaheksatunniste täienduskoolituste uhkete tunnistuste kõrval jätab minu tosina aasta tagune teadusmagistri (5+2) paber ikka väga kahvatu mulje. Tegelikult ongi teaduskraad kaotanud oma mõtte, jäänud ajale jalgu, olemata liha või kala.
Aga see selleks. Praegu kehtib ülikoolides 3+2-süsteem, mis sobib juba peaaegu ideaalselt elukestva õppe kontseptsiooniga. Bakalaureuseõpet polegi mõtet liiga pikaks venitada, sest niikuinii hakkavad värsked ülikoolilõpetajad kohe täienduskoolituskursustel osalema. Kui ülikoolis viis aastat lasteaiaõpetajaks tudeerinud soovivad hakata tegelema laste koduhoiuga, siis palun väga – väike täienduskoolitus. Kui ülikoolis treeneriks õppinud endised sportlased soovivad jätkata oma lemmikalal tulevaste tippude treenimist, siis miks mitte –ainult mõned koolituspäevad koos vastava tarifitseerimisega.

Karjana koolituselt koolitusele

Hirm jääda ajale jalgu on lükanud inimhulgad liikvele. Me liigume karjana kursuselt kursusele ja kui siis ühel hetkel tundub õppejõule, et tal pole enam midagi uut öelda – kõik kursustel osalejad on juba aastatega tuttavaks saanud – tulevad appi PowerPoint ja rühmatöö. Siin ei pea tegema liigseid sõnu. Piisab probleemi selgitamisest ja tööülesannete jagamisest ning kursus toimib nagu iseenesest. Pealegi on see loenguga võrreldes igati nüüdisaegne aktiivõppemeetod. Õppimine peab olema huvitav, peab olema fun, mitte lihtsalt tuim loengu kuulamine. Õppimine tuleb õpilastele lõbusaks teha, õpilasi peab lõbustama.
Olen viimasel ajal sageli mõelnud, miks on vorlesung sattunud tänapäeval sedavõrd halba valgusesse nii koolis, ülikoolis kui ka täiendusõppekur­sustel. Miks pole enam nii, nagu meenutas kunagi Voldemar Panso: “Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades vana Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis, mäletan tänaseni, kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud.”

Asi on ikkagi isiksustes

Kas kujutaksite ette, et Fred Jüssi, David Vseviov või Aleksei Turovski rää­giksid mõnel koolitusel sissejuhatuseks kümme minutit ja edasi jätkuks tegevus rühmatööna? Ega hästi kujuta. Enamikule kuulajaist oleks see ilmselge pettumus.
Nii et asi on ikkagi isiksustes. Ja siit jõuame jälle oma haridussüsteemi viletsuse juurde.
Aleksander Tamme taolisi tulevas­te Pansode õpetajaid jääb järjest vähemaks, sest nad ei pea praegustes oludes koolides vastu. Miks peaksid nad rääkima kurtidele kõrvadele? Miks peaks neil jääma hinge tunne, et käivad oma sõnumit kellelegi peale surumas nagu mõne usulahu misjonärid? Vahel nad siiski tulevad, parimate kavatsustega, ent enamasti ei jää kauaks. Miks?
Ehk sõnastas vastuse ühes hiljutises intervjuus minu hea õpetaja Mati Hint: “Praegu ma küll ei tunne, et tahaksin harjuda mentaliteediga, kus professor on klienditeenindaja. Olen päris rahul sellega, et ma olen nii vana, et ma olen emeriitprofessor ega pea tantsima ambitsioonikate noorukite pilli järgi.”

Vähem mõelda, rohkem rünnata

Alus kursuselt kursusele tormamise süsteemile pannakse juba varases koolieas. Üha jõulisemalt antakse õpetajatele seaduste abil mõista, et õpilaste koduste tööde osakaal peab oluliselt vähenema, nädalavahetustel ei tohi õpilasi kodutöödega koormata. Hea õpetaja on see, kes teeb kõik juba koolis selgeks. Pealegi on koos teistega õppimine alati lõbusam! Ja nii ei kujunegi noorel enam harjumust ega tahtmist üksi õppida. Ta pelgab olla raamatuga kahekesi ega julge jääda oma mõtetega üksi.
Parem on üldse mitte väga palju mõelda ja jokutada, vaid ikka rohkem rääkida, suhelda, veenda, väidelda, diskuteerida, rünnata, rünnata, rünnata...
“Räägin, mida tahan,” kuulutas viimastel valimistel Keskerakonna noorte loosung. Küllap olete osalenud isegi nii mõnegi konverentsi ümarlaual, kus mõni enesekindlusest pakatav tegelane ei pane hetkekski suud kinni, ehkki pärast selgub, et tema professioon käib käsitletavast teemast kauge kaarega mööda. Kust küll säärane enesekindlus, võite endamisi vaikselt imestada. Ma aiman, kust see tuleb. Nad pole kunagi vaadanud koolis Aleksander Tammedele kahe silma sisse.

Kirjakast

Kutsetunnistused käes

Seaduse järgi saab noor õpetaja nüüd kutsestandardi kõige kõrgema ehk V taseme! Kuhu on tal õpetaja karjääri­redelil veel püüelda ja kas õpetaja võiks (peaks) saama siis ka standardi kohaselt kõige kõrgemat ehk õpetaja-metoodiku ametipalka?
Kui ei, siis mis mõtet õpetajastandardil sellisel moel on? Kuidas on kutsestandardi omandajad hinnanud noore õpetaja eetilisi tõekspidamisi? Kas võime nüüd kindlad olla, et oleme suutnud õpetajate eetilised eksimised viia miinimumini ja et õpetajauuringud ei tõesta jätkuvalt midagi muud?
Ülikoolid võivad muidugi kergemalt hingata: õpetajatele kutse omistatud. Kahjuks ikkagi põhimõttel – ise teen ja ise hindan. Vist ainult rumal hindab tänapäeval oma töö kehvaks.
Kurb, et kõik otsustajatele esitatud vajalikud ja head põhimõtted pöörati kutsenõukogu eestvedamisel pea peale. Võrdlev enesehindamine on õpetajate jaoks olematu!
Õpetajaid koolitame jätkuvalt “üle jala”, küll siis ka ülikoolidele selleks jätkuvalt lisaraha tuleb. Olgu siis õpetajate täienduskoolituse süsteemi kaudu otse koolidest või haridus- ja teadusministeeriumilt. See koolitussüsteem on juba praegu uskumatult palju kulutanud ja tegijad (ametnikud) topelt kinni makstud. Aga kui lähemalt uurida, siis pikemas perspektiivis ei miskit tulu.
Mina ei usu, et haridussüsteemis raha ei ole. Õpetaja palkasid hoitakse meelega madalal: nii on ju hea valimiskampaaniat läbi viia. Saab enne valimisi jälle palku tõsta.
Kõigest olenemata – palju õnne noortele õpetajatele! Ega nemad ole selles mõttetus süsteemis süüdi! Neid on proovile pandud ja arvatavasti läbisid nad kõik selle ka õnnelikult

Lehte Jõemaa
 

Tantsud tähtedega

Nüüd on siis “Tantsud tähtedega” Kersna-Kärmase tandemi “Pealtnägijale” pika puuga ära teinud. Oma pere kogemusest arvan, et enim köidab tantsusaade pensionäre ja lapsi. Meie kaks neiuhakatist on varmad oma lemmi­kute toetuseks helistama. Viimast aastat lasteaialaps toetab Krooni­kat ja tädi Ingridit ning teise klassi noor daam, kes laulab kooris ja tantsib, on Gerli Padari fänn. Kui tädi Reet välja langes, oli kommentaar – mina tantsin paremini! Ehk lapsesuu ei valeta?
Kui vaadata meie prominentide tantsuoskust kas või vabariigi aastapäeval presidendi vastuvõtu järgsel ballil, siis paljudel jätab see soovida.
Oma kooliajast pea pool sajandit tagasi meenub, et meil maakonnalinna kahes keskkoolis korraldati igal aastal peotantsukursusi. Õpetajad kutsuti kohale Tallinnast. Tantsukursus oli kohustuslik keskkooli kahe viimase klassi õpilastele ja et meil oli mitu paralleelklassi, kes kõik järgemööda ette võeti, kestis kursus õhtupimedani. Vaat seda ei mäleta, kas pidime ise õpetajale maksma või tasus kool. Igatahes raha taha tantsuõppimine tol vaesel ajal ei jäänud. Kui paljudes koolides tänapäeval taolisi kursusi korraldatakse?
Kui tantsud selged, läksime klassivendadega rajooni kultuurimajja aastalõpuballile. Tol ajal oli keskkooliõpilastel aga kultuurimajas tantsimas käimine rangelt keelatud, pärast kella kümmet ei tohtinud isegi kinno minna. Muidugi jäime vahele, sest meie emakeelõpetaja abikaasa oli kultuurimaja direktor ja proua passis rõdul, et poisse vahele võtta. Pidime õppenõukogus aru andma, taheti isegi käitumishinnet alandada, mis tähendanuks, et meid ei oleks lubatud küpsuseksamile. Lõpuks saime direktori käskkirjaga valju noomituse. Olid alles ajad...

Mihkel Rang

Vale valik maksab kätte

Peagi seisab abiturientidel ees riigieksamite valik. Ehk peaksid õpetajad neid enam aitama õigesti valida.
Tean üht õpilast, kes tegi juba kolmandat aastat järjest riigieksamit matemaatikast... ja ikka on kool lõpetamata – riigieksamitulemus taas alla 20 punkti. Teised eksamid olid juba esimesel katsel (2004. a) positiivsed (40–60 punkti). Aga matemaatika... Ja teist ainet ei saa enam eksamiks valida, kindlasti peab tegema selle eksami, mille kunagi valis.
Tubli inimene muidu. Käib tööl, on pere. Tegemist 21-aastase naisterahvaga (täiskasvanute keskkoolis). Ütleb, et tegi omal ajal valesti, kui matemaatika kasuks otsustas.
Loodan, ja tema muidugi ka, et ta kunagi ikka kooli lõpetab ja saab keskharidust tõendava dokumendi ehk siis lõputunnistuse. Elukestev õpe ju...

Heiki Sildnik

Kui mina olin veel väikene mees

Rein Maran oma hoidja, kurttumma tädi Emmaga.

Mida sa räägid, kui midagi öelda pole!

Olin väiksena ilmselt vaikiv olevus, kes suurte pärani silmadega maailma vaatas. Tädide ja onude küsimused “Noh, räägi siis ka midagi!” valmistasid mulle piina – mida sa ikka räägid, kui midagi öelda ei ole. Mulle meeldis väga üksi olla, sest ümberringi oli huvitav saladusi täis maailm, mida ma vahtisin: rohi, taimed, putukad, inimesed… Miks nad üksteise peale pahandavad, siis naeravad, miks nad ühel hetkel kärarikkad on ja siis jälle ei ole – mõistatusi kui palju! Mäletan, kui olin veel nii pisike põnn, et ei ulatanud laua peale vaatama. Ja siis ükskord maale minnes olin kasvanud nii pikaks, et ulatasin lauaservast kinni võtma ja laua peale piiluma – kui põnev seal oli, lillevaas ja…
Kõik oma teadlikuma ea suved veetsin Väike-Maarjas vanaema-vanaisa juures, kus mind hoidis sageli minu kurttumm tädi. Ema oli selle pere noorim tütar. Kuna poole oma lapsepõlve informatsioonist sain viipe­keele abil tädilt, mõistan praegugi þeste ja kehakeelt märksa paremini kui pidevalt rääkivad inimesed.
Ühel sünnipäevahommikul – ma ei saanud siis olla kuigi vana, sest magasin veel võrega lapsevoodis – pilutasin uniselt silmi ja arvasin, et olen muinasjuttu sattunud… Tädi oli mu voodi aialilledega ära ehtinud! See muutus minu silme ees mitmevärviliseks lilleaiaks, mida ma pärani silmi vaatasin ega saanud aru, kas olen muinasjutus või magan ja näen und. Siis tuli tädi ja tervitas mind omal moel þestide keeles, sain temast suurepäraselt aru.
Vanaisa oli ehtne soomeugrilane –suletud, vähese jutuga, omamoodi romantiline mees, kes emotsioone nal­jalt välja ei näidanud. Päris põnnina kartsin teda pisut, sest töötegemise suhtes oli ta väga range. Hoopis teistsugusena õppisin teda tundma kuue-seitsmeaastasena, kui sattusime koos vankriserval heinamaale sõitma ja omavahel “meestejuttu” rääkisime. Mäletan, kuidas ta õhtuti oma kambris laulis ja mööda põlluserva käies viljapäid silitas. Talu väljaostmiseks olnuks hõlbus paar hektarit palgimetsa maha võtta, aga tema jäi kindlaks: “Ilus mets, las kasub!”
Vanaema, kes oli Väike-Maarja kirikumõisa tööline, astus igal õhtul mu voodi juurde ja luges: “Hääd und sul jumal andku / Ja voodi ette pandku / Sul inglid valvama.” Seejärel ta lahkus ja mina uinusin.
Ema ja kasuisa töötasid Tallinnas õpetajatena. Olin üsna tavaline poisi­ke, kellel kalduvus mitmesuguseid elukaid koju tassida. Kord olin kuskilt purgi saanud ja selle sees paekaevanduse põhjast triitonid koju toonud –seda õnneks ei takistatud. Ema oli mi­nu esimene õpetaja koolis, kus sain käia küll vaid paar aastat, sest minu lapsepõlv lõppes üheksanda eluaastaga.
Õhkkond kodus oli rangevõitu, elulaad oli välja arendanud ranguse iseenda ja teiste vastu – vanemad olid mõlemad end ränga tööga üles töötanud. Mäletan hirmsaid õigekirjatunde kasuisaga, kus pidin õhtuti kirjutama lehekülje-paar kalligraafilist kirja, mis mul kuidagi välja tulla ei tahtnud. Tagajärg on see, et kirjutan senimaani varesejalgadega…
Kord aga avanes ka see mees mulle täiesti teise külje pealt. Kasuisa oli Vääna poistelaagri juhataja ja mul oli võimalus koos tema ja teiste poistega matkale minna. Olin laagrilistega võrreldes päris pisike jõmm. Vääna jõgi on tegelikult väike, aga minule tundus see tohutu kuristikuna. Risti üle jõe oli palk, mida mööda läksin poisterivis viimasena teisele kaldale. Kartsin kohutavalt, aga pigistasin silmad kinni ja hambad kokku. Üle sain!
Umbes 13–14-aastaselt – ma ei pidanud end siis küll enam lapseks –avastasime oma tänava poistega fotopildi saladuse, tatiseid poisikesi lummas mustvalge kujutis. Mis teistele minuealistele üldse tähtis ei olnud, oli mulle kohutavalt oluline: kuhu kõik see, mida ma näen, kaob, kus see vahepeal peidus on¥ Et hetke on võimalik jäädvustada, oli minu jaoks vapustus!

Mitte ainult füüsika õpetamisest…

Ligi kakskümmend viis aastat ülikoolis õppejõuna ja üldhariduskoolis õpetajana töötanud füüsikuharidusega kirjastaja Tõnu Lember on veendunud, et praegused kosmeetilised “uuendused” koolisüsteemis viivad nii õpetajaid kui ka õpilasi soovitud tulemustest üha kaugemale.

Mis on füüsika õpetamises ja laiemas plaanis Eesti koolis valesti?
“Miski on mäda mitte ainult matemaatika ja füüsika õpetamises, vaid milleski märksa enamas. Edu saavutamine on raske, kui puudub selge kontseptsioon. Alustada võiks näiteks sellest, et n-ö haridustemaatikaga tegelevad inimesed lepiksid kokku põhimõistetes, mida kasutatakse.
30 aastat tagasi õpetati tänastele õpetajatele, et haridus on teadmiste, oskuste ja vilumuste kogusumma. Mida rohkem teame, seda haritumad oleme. Kahjuks vananevad teadmised tohutu kiirusega. Ajalugu on näidanud, et enamik sellest, mida tarkuseks peetakse, on hiljem osutunud rumaluseks. Teiste sõnadega – enamik sellest, mida me praegu teame, on rumalus. Me lihtsalt ei tea seda veel. Palju suurem väärtus on aga oskus oma peaga mõelda, asjade olemuse üle arutleda.
Praegu toetan hoopis seisukohta, et haridus on see, mis jääb inimesele alles siis, kui kõik õpitu on ununenud – see on mõtlemis- ja arutlemis­oskus, empaatiavõime, valmisolek ot­sustada ja tehtud otsuste eest ka vastutada… See, mida me noores kooli lõpetanud inimeses näha tahaksime.
Sellises valguses panevad jutud “eestikeelsest haridusest” (haridus on ju keelteülene, see ei sõltu keelest), “hariduse rahastamisest” (rahastada saab vaid koole ja õpet) jne muigama. Haridus ei saa olla ka tasuline või tasuta, see, mida siin mõeldakse, on arvatavasti õpe. Kooli- ja haridussüsteemi mõisted on ministeeriumis ja parlamendis lootusetult sassis, otsekui nimme selleks, et inimesed ei taipakski, millest ja miks nii räägitakse: öeldakse “haridus”, mõeldakse “kool”; öeldakse “jänes”, mõeldakse “rebane”… Sama hästi võiks rääkida ingliskeelsest haigusest või tervise rahastamisest. Haridussüsteemist rääkides peetakse tegelikult silmas koolisüsteemi. Loodetavasti aitab peatselt Ülo Vooglaiu sulest ilmuv haridusfilosoofia õpik selles valdkonnas haigutavat tühimikku täita.”
On see nii oluline või rohkem juuksekarva lõhki ajamine, mis sõna tarvitada?
“See on vägagi oluline, lausa põhimõtteline küsimus. Näiteks e-kool tähendab ju praegu ainult e-päevikut – sama hästi võiks tavalise laua kohta öelda, et see ongi kool. Peened terminid ning absurdsed ettekirjutused juhivad meie tähelepanu kõrvale eesmärgilt, näiteks õpetaja headuse mõõdupuuks on e-päeviku kasutuselevõtuga saanud see, kui kiiresti ta suudab hinded arvutisse sisestada ja oma tegevusest aru anda! Teatada vanematele, et tema laps jäi kaks minutit kooli hiljaks… Kes kiiremini aru annab, on parem õpetaja! Püüd juurutada mitmesuguseid absurdseid “mõõdikuid”, et kuidagi õpetajaid kontrollida ja hinnata... Õppimine ja õpetamine on ju loominguline tegevus – kuidas on üldse võimalik loomingulist inimest kontrollida?
Olen veendunud, et on üsna ükskõik, mida koolis õpetada, tähtis on hoopis, kuidas seda teha. Õpetaja isiksus, tema suhtumine õpetab palju rohkem kui õppematerjal. Õpetada on tarvis ju seda, et laps õpiks ise õppima, mõtlema ja looma, ja seda elu lõpuni. Õpetaja ülesanne on luua keskkond, kus teisiti olla ei saakski. Just sellises keskkonnas ja ainult sellises on lapsel lootust areneda ja kujuneda haritud inimeseks. Kui matemaatika õpetamisel jätta ära kõik tõestused, mis ju tegelikult matemaatikat üldse mõista võimaldavad, jäävad vaid arusaamatud valemid. Praeguses olukorras, kus päheõpitavate faktide hulk on väikseks jäänud tundide arvu juures ebaproportsionaalselt suur, on matemaatika õpetamisest koolis väga vähe kasu. Areng on teatavasti loomingu funktsioon, kui välistame loomingu, tõestusliku, heuristilise komponendi, välistame ka arengu.”
Kuidas muuta kool keskkonnaks, kus on arenemiseks vajalikud tingimused ja kuhu tahavad minna nii õpilane kui õpetaja?
“Et areneda, peab olema rohkem vabadust. Ei aita, kui muuta ainult ühte komponenti – tuleb muuta tervet paradigmat. Seni sebitakse aga ainult selle nimel, kuidas veelgi täiuslikumalt rumalusi teha, täiustades sedasama vana kõlbmatuks muutunud süsteemi, mis õigustas end totalitaarses ühiskonnas.
Koolides valitseb reproduktiivne õpe, mis meenutab absurditeatrit. Al­gus on esimestes klassides enamasti ilus, aga kuskil põhikoolis tuleb murdepunkt, kust hakkab domineerima reproduktiivne õpe. Etteandmine, reproduktiivne õpe on aga mõtlemise surm. Mõtlemis- ja arutlemisoskust koolides ei õpetata. Õpikud on kirjutatud nii keerulises keeles, et õpetaja peab õpiku, mis on mõeldud lastele õppimiseks, ümber seletama. Mis mõte on sellisel õpikul?! Ja loomulikult kannatab õpetaja staatus ühiskonnas.
Mõtlemise arendamise esimene tingimus on väikesed klassid. Füüsikat näiteks on lastele väga kerge huvitavaks teha. See on tihedalt seotud astronoomiaga ja keda siis ei huvitaks kosmos, teleskoobiga tähtede vaatamine või mustad augud? See on igale lapsele huvitav ja ka õpetajale, kes saab väikeses klassis tegelda lastega vahetult, olla suunaja ja kaasamõtleja rollis. Ta arutleb, vaidleb, vestleb lastega – mida siin enam kontrollida on! Oleks tore, kui saavutaksime olukorra, kus kooli minna on huvitav nii õpetajal kui ka õpilasel. Kui teadmised saadakse arutluslikult, heuristiliselt, jäävad nad ka meelde palju lihtsamalt. Õpetaja isiksus õpetab palju rohkem kui telefoniraamatu päheõppimine…
Praegu aga annab õpetaja mitmes paralleelklassis kolm-neli korda sama tundi – see on ju automaadi ülesanne. Kellele peaks midagi põnevat pakkuma sama asja mitmekordne ettekandmine? Palju on distsipliiniprobleeme, lapsed annavad sellega alateadlikult märku, et nemadki ei taha niimoodi õppida, vaid sooviksid vahetumat kontakti õpetajaga. Meenutagem, kuidas kolhoosiajal pandi sadu loomi ühte farmi, et piimatoodangut suurendada. Loomad aga reageerisid ebaloomulikele elamistingimustele sellega, et hakkasid hoopis vähem piima andma.
Teine asi, millega nõus ei saa olla, on asjaolu, et poisse ja tüdrukuid õpetatakse koos. Poisid arenevad ju teisiti kui tüdrukud, st põhikoolivanuses aeglasemalt. Neid tuleks õpetada kas eraldi või valida ühte klassi samal arengutasemel poisid ja tüdrukud. Esimese Eesti vabariigi ajal olid poiste ja tüdrukute koolid tavalised.
Klasside suurus on minu arvates siiski kõige olulisem asi, mis muutmist vajab. Arvan, et 15 oleks just see õige number. Siis jääks ära ka klassi poolitamine keeletundides. Ja miks peakski võõrkeelt õpetatama väiksemas rühmas kui näiteks matemaatikat?”
Kõik need ümberkorraldused nõuavad palju raha.
“Kokkuhoid maksab end siin väga valusasti kätte. Meenutagem vana head inglaste ütlust “Ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda”. Olukord koolisüsteemis meenutab mulle tuntud lugu surnud hobusega ratsutamisest. Ratsutamisest ei tule muidugi midagi välja. Üks tark teeb ettepaneku ratsanikule ja/või hobusele uus kostüüm õmmelda, teine hobune paremasse kohta (nt mere äärde) viia, kolmas uut ratsutamisstiili juurutada, neljas ratsanike aruandlus elektrooniliseks muuta (“e-hobune”), viies hobustega tegelev ametkond ühest linnast teise viia... aga miski ei aita. Miks küll?
Paradigma muutmine koolisüsteemis nõuaks väga palju raha, aga muidugi tasuks see end ära – tahame ju, et kvaliteet paraneks. Meil ei jätku raha, sellepärast teeme rumalusi edasi, ja üha täiuslikumalt. Praegu, kui laste arv põhikoolis on järsult vähenemas, on ideaalne aeg õigeid muutusi teha, sest koolimajadesse tekib rohkem ruumi.
Kust veel lisaraha saada? Praegu on koolides kaks kuni kolm õppealajuhatajat, kelle põhiülesanne on tunniplaani tegemine ja õpetaja kontrollimine… Juba nimetus ise on vahva – õppealajuhataja, nagu oleks koolis hästi palju muid alasid, mida juhatada. Sellele tohutule õppealajuhata­jate ja direktorite armeele kuluvat ra­ha saaks minu kui maksumaksja ar­vates oluliselt kasulikumalt kulutada. Huvitav, kas tõesti keegi pole varem selle peale tulnud, et tunniplaani pole tarvis igal aastal korduvalt ümber teha, tuleks teha üks korralik tunniplaan, mis jääks püsima aastateks, õpetajad võivad vahetuda, aga ega sellepärast tunniplaan muutuma pea.”
Aga kas leidub piisavalt õpetajaid, kes oskavad nii õpetada?
“Küllap leidub. Aga nad ei saa! Õppekavade surve ja formalistlik aruandlus sunnivad minema kaasa reproduktiivse õppega. Lapse huvi kaob, sest kool tapab selle ära. Ka noorel õpetajal on koolis esialgu huvitav – kui ta õpib ise ka. Õpilastega tekib vastastikune sünergia. Aga mingil hetkel saabub murdepunkt, kus ta põneva ja huvitava õppimisprotsessi asemel läheb klassi ja “hakkab õpetama”. Sellest hetkest algab reproduktiivne õpe, huvi langeb mõlemal, lisaks sunnib formalistliku aruandluse paisumine tegelema mittesisuliste küsimustega.
Tuleb teha selgeks, millist inimest soovitakse kooli lõpetamisel näha ning millist õpetajat me soovime. On ju kindel, et õpetaja staatusest ühiskonnas sõltub õppe tulemuslikkus. Kui õpetaja saab väikeses klassis ilma kontrollimise ja kontrollitavaks sundimata teha tööd, mis on talle ja lastele huvitav, läheneks õpetaja mõiste oma algsele lugupidamist väärivale tähendusele (Jaak Aaviksoo, “Keel, kool ja õpetaja”, ÕpL, 8.09.).
Kas meie koolilõpetajad on eluks valmis? Praeguses Tallinna Ülikoolis õppejõuna töötades ei saanud ma alguses aru, kuidas küll on võimalik, et gümnaasiumi väga heade tulemustega lõpetanud esmakursuslased aasta-aastalt üha rumalamateks osutusid. Gümnaasiumilõpetanu ei ole enamasti sugugi eluks valmis, valmis oli ta ainult selleks, et talle uued valemid ette antaks, mida pähe õppida. Läksin üldhariduskooli tööle ja hakkasin taipama, mis on see “miski”. Kui kool muutub kohaks, kus kõigil on huvitav, õpetajal on vabadus ja võimalus lastega loovalt tegelda, saab ka õpetaja jätkuvalt areneda ja leiab vaimutoitu.
Kirjastajana, tunnen, et tegelen ikka sama asjaga, ehkki veidi teistsuguses vormis – annan välja raamatuid, mille lugemine aitab noortel kujuneda haritud inimesteks. Tahan väga uskuda, et minu kirjastuse Canopus välja antud raamatute hulgas on kas või mõni, mis selleks hädavajalik on. Kahtlemata on praeguse haridusliku allakäigu üks põhjus vähene lugemus. Tuleks häbeneda, et paljudes “moodsates kodudes” pole enam raamaturiiulitki, rääkimata lugemisharjumusest ja -armastusest. Samal ajal on teksti olemasolu ju õppimise üks eeldus.
Ma usun sõna jõusse ja olen veendunud, et õige inimese õigel ajal lausutud (või loetud) õiged sõnad võivad liigutada mägesid. Mulle tundub, et olen kirjastajana palju õnnelikum kui koolis, sest see töö jätab hinge ra­hulolu – annan välja ainult neid raamatuid, mida ise õigeks pean, hoolimata sealjuures majanduslikest kaalutlustest, ning “olen vaba lõputust võitlusest tobeduste vastu”, nagu ütles Paul Gaugin oktoobris 1894, minnes (nagu ta siis mõtles) alatiseks elama Tahitile.”

Muusikast ja muust

Räägin teile imelisest kontserdist, mis meile siia Kärdlasse koju kätte tuli. Nimi on kollektiivil Trio Naturale ja laulavad-musitseerivad selles mees nagu orkester Ants Nuut – tromboon, tuuba tenor –, rääkimata tema võimest imiteerida veel vähemalt kümmet instrumenti; mandolist ja tenor Jaan Arder; akordion asendab suures osas orkestrit ning sellel mängib Allan Jakobi ning sõnaga seob ja kitarril mängib (aga täristab vahepeal ka kastanjette) ning saadab kõike Teet Veskus. Nii et trio on tegelikult kvartett.
Suurepärased klassikatöötlused esitatakse lusti ja rõõmuga, kusjuures – üllatus-üllatus! – ei mingit võimendust. Sestap ta ju Naturale ongi.
Võrdluseks suvine Riho Sibula ja Robert Jürjendali kontsert Kärdla kirikus: läksin suurte lootustega, et kuulen ehedat akustikat ja Riho vapustavat kitarri, kohe kirikusse astudes aga taipasin, et ei-ei-ei… –maja oli maast laeni tehnikat täis ja nuppude taga istus tõsine mees, kes reguleeris sound’i ja tausta.
Võrdluseks veel – Trio pilet oli poole odavam, meie väikeses kinosaalis oli aga vabu kohti küllaga. Suvel oli kirik kallitest piletitest hoolimata peaaegu täis.
Miks mitte kutsuda Trio Naturalet kooliõpilastele esinema, sest kava on “igaühele midagi”: klassikatöötlusi, kergemat dþässi, rahvaste laule eri keeltes, ooperiaariaid ja duette (Ants Nuut laulab ka falseti piiril sopranit!). Nalja saab ka, ehk tekib nii mõnelgi saalis viibival noorel huvi selle vastu, kuidas need asjad päris ooperis ja laval välja kukuvad. See oleks omal moel kutsikate nina piima sisse pistmine.
Ja mida imet see koolidele ikka maksma läheks, kui omavalitsus toetaks!
*
Teiseks teemaks on mul sedapuhku puuetega või ka lihtsalt vanad klaari mõistusega huvitavad inimesed, kes harva kodust väljas käivad. Tean, et teema on isegi ülearu popp, aga lisan siia ühe viimase aja killukese.
Minul on hooldaja Raili (34), kellel on peale minu veel kolm hooldatavat. Läinud nädalal tuli Raili meile ning hõiskas: “Ma sain hakka­ma! Sain ühe tädikese, kes pole kaks aastat väljas käinud, nõusse – homme läheme poodi!” Üle kahe aasta on inimene nurgas nukrutsenud, sest ei tihka inimeste sekka minna.
Ja siis tuligi mulle mõte, et kooli­des võiks ju klassijuhatajatundidesse või klassiõhtutele kutsuda külla (näiteks liikumis-) puudega või muidu koduskonutajaid, et neid kas siis kodust välja meelitada või kodusemas ringis juttu puhuma ajendada. Eriti vanadel inimestel on ju mälupagasikohvrid ääreni lugusid täis. Neile tuleks anda väljund väljaspool omasuguste (pensionäride) ringi, sest kõik need oma klubid, puuetega inimeste kojad jt kooskäimakohad ainult süvendavad väljaspool ühiskonda olemise tunnet ning oma väikesesse ühiskonda kapseldumist.
Iga laps igas klassis ilmselt teab mõnda sellist tädikest-onukest. Tele­kas neid ju näidatakse ka, aga isiklik kontakt on siiski midagi sootuks muud. Siit edasi mõelge ise.

Tihti kuuleme kaebamist, et noored ei võta kätte raamatuid. Taasiseseisvumise järel on puhkenud meil enneolematu trükibuum, ilmub umbes kümme raamatut päevas, aga noored, piinlik küll, ei tunne nende vastu erilist huvi, hea, kui õpikudki lahti teevad.

Ma ei aja tühja juttu. Mul on kodus üle kümne tuhande raamatu ja kolm poega ning mu raamatud tolmavad suurelt jaolt niisama, ühegi noorepoolse inimese meeli need ei köida. Isegi meie rahvuskultuuri tippbestseller Oskar Lutsu “Kevade” jäi ühel poisil pooleli, teine ei alustanudki. Ei tea, kuidas nad koolis niimoodi hakkama saavad?
Samas ei tohiks ma kurta poiste huvi­puuduse üle maailma asjade vastu – nad on pidevalt ninapidi arvutis, lausa tundide kaupa. Ja kui arvutist ära väsivad, siis vaatavad televiisorit või kuulavad, traadid kõrvas, oma muusikat. Oma... Neil on oma seisukohad tänase Eesti rahvus- ja orientatsiooniküsimuses, oli oma kindel presidendieelistus.

Jõevoolu ei saa peatada

Ma olen püüdnud teha kõik, mida oskan, olen premeerinud raamatute lugemist, olen nende sisu veidike ette rääkinud ja siis põneva koha pealt pooleli jätnud, olen meelitanud neid raamatukogudesse, kust nad avariiulilt võiksid ise lugemist valida, kuid välja ei ole tulnud midagi. Raamatukogud on neid veidi paelunud, kuid mitte raamatute, vaid seal olevate arvutite pärast. Ma olen koguni mõelnud, ehk olen mina oma pideva kihutustööga teinud neile raamatu kahtlase väärtusega nähtuseks. Ja ehk oleme me siin kooliga ühel pool barrikaadi? Kas tõesti kaotajate poolel? Ma ju tean, et kool on mul raamatute propageerimisel abiks, kuid tulemused on kasinavõitu.
Tõepoolest, mida saavad teha vanemad ja kool! Noorte hoiakud ja mõttelaad on määratud eakaaslaste poolt, õhus rippuva fluidumi poolt, mida omakorda populariseerib noortemeedia. Ometi pole viimanegi hoiakute looja, vaid ainult võimendaja.
Mida teha? Ühel kenal hetkel tabasin, et teha ei olegi midagi. Meie tegemine võrduks sooviga peatada jõevool. Kui meie, raamatusõbrad, võtaksime üksteisel ilusasti käest kinni, läheksime rinnust saadik jõkke, suruksime end tihedalt kokku ning moodustaksime oma kehadega tammi, siis mida me näeksime seal jahedusest lõdisedes? Jõgi tulvaks üle meie õlgade ja peade, me peaksime olema ettevaatlikud, et mitte pikali sumatada ja uppuda, et mitte elutuna vooluga kaasa vuliseda. Võitlus raamatute eest on paljas madistamine tuuleveskitega.
Kas panite tähele, et ma ei ole kordagi rääkinud lugemisest, ikkagi ainult raamatust? Elame murrangupe­rioodil. Meie sõnavarra on juba tekki­nud pruuk paberkandjal ja digina ehk digitaliseeritult, mis tähendab, et mingi teksti sisu ja mõte jäävad alles, ainult et tekst ei ole paberil, vaid arvutis.
Miski ei ole uus päikese all. Oleme üle elanud õige mitu murranguperioodi. Meenutagem ka varasemaid.

Raamat ja lugemine

Niisiis, kõigepealt rändas teksti suust suhu, oli alati sama tähtis kui söök ja jook. Olen sada protsenti kindel, et siis, umbes viis-kuus tuhat aas­tat tagasi, mil algas inimkultuuri esimene murranguperiood, kui tekst rändas pika aja jooksul savi- ja kivitahvlitele, leidus tohutult inimesi, kes pidasid seda pühaduse rikkumiseks, mingiks valitsejate asjaks ning kes põhimõtteliselt ei soovinudki omandada kirjaoskust. Nad kartsid, et kaob side oma rahvalaulikust esivanematega, et saab läbi lõigatud kultuuri olemuslik nabanöör. Mis sest, et meie kauged esivanemad ei pruukinud sõna kultuur, ent nad tajusid seda hirmu, oma identiteedist ilmajäämise hirmu kõigi oma meeltega. Aga kes või mis sellest hoolis? Aeg igatahes mitte.
Seejärel leiamegi tekste kivi- ja savitahvlitelt, papüüruselt. Lugusid, mida varem etendati kuskil lõkkeplatsil ja koopasuus, hakati lavastama amfiteatrites.
Aeg läks edasi ning umbes paar tuhat aastat tagasi toimus uus murrang, papüürusel olevaid tekste hakati väga erineval viisil ja mitmel moel kokku köitma, lõpuks sündisid käsikirjalised raamatud, mida haritud inimesed hoolega lugesid, veel haritumad ümber kirjutasid.
Tõeline nii-öelda uus sõna oli Gutenbergi raamat, trükikunsti leiutamine, mis on meid hoolega teeninud nüüd juba rohkem kui kuussada aastat. Ja hiinlased väidavad, et nemad tundsid säärast teksti paljundamisviisi koguni viissada aastat enne Gutenbergi. Ehk on neil õigus?
Ja kui palju leidus siis trükiraamatu vastaseid, neid, kes väitsid, et korralikust käsikirjaraamatust, mis nii või teisiti on ikkagi kunstiteos, vähemalt meistri individuaaltöö, tehakse rohmaka mehhaanilise paljundamisega laadakaup, et kunst muutub äritsemiseks.
Nüüd oleme siis hüvasti jätmas Gutenbergi raamatuga, elame üle uut ja kindlasti mitte viimast murranguperioodi. Kui heidaks pilgu tagasi?

Raamatust saab vanavara

Kas rahvaluule on kadunud? Ei ole! Hoolimata raamatutest, muusika- ja etenduste salvestamise võimalustest, hindame elavat rahva- ja pärimusluulet kõrgelt, hindame oma sidet rahvalaulikutest esivanematega, kes, hõbepross rinnal ja kirev seelik seljas, pajatasid õhtuvidevikus rehe all lugusid, kaasitasid laule. Meil toimuvad folkloori- ja pärimusfestivalid, kus esinevad sajad lauljad-tantsijad ning mida pealt vaatavad kümned tuhanded inimesed. Kõik teavad, et asi, mida nad vaatavad-kuulavad-etendavad, on ilus.
Mis on saanud savi- ja kivitahvlitest, ruunikirjadest kasetohtudel? Maailma rikkamad ja prestiiþsemad muuseumid võistlevad nende omandamise nimel, need on suurim väärtus nende kogudes ja ekspositsioonis, nende leidmine maapõuest on iga arheoloogi unistus. Käsikirjaline raamat on aga praegu nii muuseumiese kui ka kunstiteos, mille omandamine käib keskmise sissetulekuga inimesele üle jõu.
Ei tarvitse olla oraakel, et öelda –Gutenbergi raamat läheb sama teed ning see murrang toimub kiiremini kui varasemad üleminekud ühelt infokandjalt teisele. Mingi aja pärast on trükiraamat meie austamisobjekt nagu vanavara, nagu vokk, mis meil kodus kapiotsa ehib, või nagu rohelise silmaga vana lampraadio, millest ainult raginat kuulda oleks, kui aparaat sisse lülitada. Aga ikkagi ei viska me neid minema, vaid hoiame kallite esemetena alles.
Ja noored aistivad seda kuuenda-seitsmenda meelega, nad tajuvad ajas­tuhingust, seepärast jätab raamat täna, mil üleminek on alles algamas, oma füüsilisel kujul neid üsna külmaks.

Püha kohus päästa tekstid

Mida teha? Iseenesest mõista on meie püha kohus päästa tekstid, päästa meie kultuur. Aga kuidas? Me peaksime digitaliseerima kogu oma kirjanduse. Seadustiku ja mõnd muud liiki info digitaliseerimine juba käib.
Kuidas seda teha ja millest alustada? Noh, miks mitte Oskar Lutsu “Kevadest”? See ongi juba arvutisse tipitud ja ripub internetis, ainult et seda ei propageerita. Aga mis oleksid järgmised teosed, järgmised raamatud? Ja kes neid valima peaks? Ees seisab veel põhjalikum ja pikaajalisem töö kui uute õppekavade loomine ja muidugi peab siin enne kõike aru pidama.
Mina annaksin sõna noortele. Suu­naksin neid rahvuskultuuri väärtuste säilitamise nimel õigesti valima, kuid jätaksin neile endale otsustamisruumi. Las noored ise skännivad või tipivad meie raamatud arvutisse, riputavad seejärel internetti ning laadivad siis ise oma arvutitesse alla. Ja las nii sünnib enam-vähem kõigi raamatutega, mis sest, et paljudel neist ei ole meie silmis erilist väärtust.
Muidugi peaks olema mingi organisatsioon, mida rahastaks haridus- ja teadusministeerium, aga selle loomine korraliku rahakatte puhul ei ole kuigi keeruline ettevõtmine.
Loodan, et jõuame selle suure tööga valmis enne järgmist üleminekut. Niisiis, sisu ei kao, muutub ainult materiaalne infokandja.

Samal teemal

Paanikaks pole põhjust

Meie, praeguste viiekümne- ja enama-aastaste lapsepõlv oli materiaalsete ja tehnoloogiliste võimaluste poolest märksa kehvem kui meie laste ja lastelaste oma. Tehnoloogia, sh arvutite kiirareng on toimunud viimase kümne aasta sees. Loomulikult on see üldteada tõsiasi mõjutanud meie järeltulijate suhtumist raamatusse.

Meile oli raamat püha ja väärtuslik osaliselt seetõttu, et muid võimalusi ja ahvatlusi polnudki. Ja ikkagi oli ka meie ajal lapsi, kes raamatuid lugeda ei armastanud ega teinud seda ka oma edasises elus. Mis ei tähenda veel, et nad eluga toime poleks tulnud. Neist said tublid ehitajad, õmblejad, muud töömehed. Kindlasti mitte kirjutajad nagu meie. Kes aga ütleb, mis amet on vajalikum või väärtuslikum?
Kuid eks igas täiskasvanus pesitse alateadlik soov, et lapsed ja lapselapsed oleksid milleski temaga sarnased, st võtaksid eelkäijalt üle selle, mis on järgimist väärt, ja lisaksid oma põlvkonna võimalustest tuleneva. Nii oleks iga põlvkond veidi nagu eelmise koopia, aga sutsuke täiuslikum, ja selles väljendukski inimarengu spiraalsus.

Raamatu võib avastada hiljemgi

Otse loomulikult soovime meie, kirjutajad ja raamatuarmastajad, et meie lapsed ja lapselapsed suhtuksid raamatusse samasuguse tundega. Loomulikult teeme kõik selleks, et oma armastust neile edasi anda. “Ma olen püüdnud teha kõik, mida ma oskan,” võib iga raamatuarmastajast lapsevanem või vanavanem Olev Remsu kombel tõdeda. Kui aga järeltulijas pole raamatukirg süttinud, siis tuleb lihtsalt tunnistada, et olengi kõik teinud ja pean leppima. Igal järeltulijal on õigus teha oma valik tänapäeva valikuterohkes maailmas.
Ei tasu siiski meelt heita. Valik raamatu kasuks võidakse teha hiljemgi. Mu vanem, nüüd kolmekümnene tütar avastas lugemise lõplikult oma abikaasa ja laste kõrvalt. Viieaastast poega on ta seni kiivalt arvutist eemal hoidnud. Poisi toas on raamaturiiul au sees ja kuigi ta ise veel ladusalt ei loe, püüame leida aega ettelugemiseks. Kokkupuude arvutiga on aga lähitulevikus paratamatult vajalik ning tõenäoliselt jääb temagi puhul arvuti raamatu ees võitjaks. Võib-olla aga kunagi, praeguse viieaastase poisi meheelus, meenub talle siiski lapsepõlve raamatukogemus? Jääb üle seda loota ja mitte sattuda paanikasse ka siis, kui nii ei juhtu.

Võrgundus on lahe, aga...

Ma ei ole kindel, kas väärtraamatute sisu digitaliseerimine tagab lugemise võidukäigu. Nimelt on võrgust üsna vaevaline lugeda pikka ja süvenemist nõudvat teksti – aga korralik raamatusisu seda ju on! Võrgus on lahe surfata ja mitmekesist infot otsida ning leida, link siit, link sealt –tervik tuleb enamasti ise kokku panna.
Võrgundus on mugav suhtluskeskkond, aga see ei anna võimalust pikaajaliseks, mitmetunniliseks keskendumiseks – nagu korralik raamatulugemine nõuab. Arvuti võtab ära paljude raamatulugejate, sh allakirjutanu siira mõnu lugeda kus tahes –selili voodis või suvel külili võrkkiiges jm. Jah, raamatut asendav sülearvuti lubaks teha peaaegu sama, aga ainult peaaegu! Seega on tavaraamat ja võrguraamat, kuigi sisult ühesugused, siiski kaks iseasja.
Raamat on oluline ka kui ese –selle kujundus, paberi liik ja faktuur, trükkimise lõhn, tuliuus või aja kulust kõnelev väljanägemine. Raamat on emotsionaalne ja materiaalne tervik, mitte üksnes tähtede ja sõnade kogumist tekkiv mõttekäik. Raamat on kultuuri osa just niisuguse tervikuna. Seetõttu ei pruugi tekstide digitaliseerimine anda oodatud tulemust ega päästa raamatut kui kultuurikandjat. Nii saab säilitada tekste, kuid mitte raamatut.
Kuidas on Olev Remsu kirjelda­tava murranguga? Kas raamatu kui nähtava, kombatava ja lõhnava eseme päevad saavad tõesti kunagi, võib-olla veel meiegi eluajal loetud? Kas arvutitekstid hävitavad raamatu?

Ei tea keegi, kuidas läheb

Eelkirjeldatuga püüdsin uskuda ja tõestada, et nii ei juhtu. Kuid ei oska vist praegu keegi täpselt öelda, kuidas läheb. Ühel mullusel meediakonverentsil vedasid kaks päevajuhti omavahel kihla, võttes tunnistajaks kogu auditooriumi. Kihlveo sisu kõlas: kas kahekümne aasta pä­rast on alles veel mõni paberajaleht või loetakse kõiki ajalehti vaid võrguvariandina? Üks pool väitis, et paberlehtedel on kindel lõpp, sest tänapäeva noored ei viitsi enam neid lugeda, need eksisteerivad vaid tänu keskealiste inimeste harjumusele. Teine pool oli kindel, et uudised on võrguväljaannete pärusmaa, kuid paberlehed jäävad alles, sest korralik ajaleht ei koosne ainult uudistest, vaid ka arvamuslugudest ja muust pikemast, mida võrgus on ebamugav lugeda.
Küllap võiks ka raamatu käekäigu peale samamoodi kihla vedada. Kümmekonna aasta pärast on vahest selgem, mis raamatust saab. Seniks aga peaks meie põlvkond tegema raamatu päästmiseks kõik, mis meist oleneb, sh püüdma anda oma raamatuarmastust edasi järeltulijatele ja võrgundama väärtkirjandust. Teadmata, kas sellest on kasu või ei. Aga oma süda on vähemasti rahul.
Väärt algatuse on teinud Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, kutsudes ellu ettelugemispäeva. See on 20. oktoober ja tänavu loeti sel päeval (laste)raamatuid üksteisele ette kõikjal, kus sooviti, juba 14. korda. Paljud aga avastasid selle päeva alles esimest korda – järelikult võiks ettelugemise mõtet söakamalt levitada, ja muidugi ei pruugi ette lugeda vaid ühelainsal päeval aastas. Kuid sellele pühendatud päeva mõte on tähelepanu pöörata, innustada ja kaasa kutsuda, moodsas keeles: trendikaks teha.
Lõpuks kerin jutu algusesse tagasi ja küsin: kas raamatuga ikka üldse on midagi lahti, kuigi statistika näitab eestlaste suhteliselt vähest raamatulugemist? Astuge sisse suvalisse raamatupoodi Tallinnas – Apollosse või Rahva Raamatusse või mujale – ja te näete, kui rikkalik on valik ja kui palju on ka inimesi. Kui raamat neid ei huvita, siis mida nad selles poes küll teevad?! Võib-olla pole põhjust vähimakski paanikaks.

Eesti lastekirjanduses on praegu huvitavad ajad. Kui täiskasvanutele kirjutavad autorid kipuvad kurtma, et nende teoseid kasinalt loetakse ja vähe raamatukogudesse võetakse, siis omamaist lastekirjandust tarvitatakse hoolega.

Kõige rohkem kirjutatakse eelkooliealistele ja nooremale koolieale. Siis tulevad kohe noortejutud. Keskastme lastele, just poistele ning eriti koolielust eesti autorid praegu peaaegu ei kirjuta. Jah, on Ruth Vasseli “Vihmavari”, Siiri Pärksoni “Missis Veidervall” ning näpuotsaga seda ja teist. Nemad aga ei küüni veel Jaan Rannapi, Heino Väli, Eno Raua jt poistejuttude tasemeni.

Poisteraamatud tuleb tõlkida

Loodus ei salli tühja kohta, raamaturiiul niisamuti. Eks tule siis eesti lapsel välisabi peale loota ehk teisisõnu –tõlkekirjandust lugeda. Keskmises vanuses (poiss)laps leiab sealt suure hulga raamatuid, mille tegelasega on võimalik samastuda, ehkki olud ja taust mõnevõrra erinevad. Jätame kõrvale fantaasiakirjanduse ja vaatame, mida tõsielulist keskastmele pakutakse.
Muist raamatutest on kirjutatud sel­­leks, et põnevat lugemist pakkuda. Tegevus koondub kriminaalse värvinguga sündmuse ümber ja lapsed tulevad raskusi ületades lõpuks kõigega toime. Lugeja enesega taolisi asju tõenäoliselt ei juhtu. Ja hea ongi. Selliseid raamatuid on tõlgitud näiteks Andreas Schlüterilt.
Teised jällegi keskenduvad igapäevasündmustele kodus ja koolis. See annab võimaluse mitmeid tavaolukordi ning suhteid sirgeks rääkida, vääramatult murdeea suunas kulgeva tegelase/lugeja sisemuses toimuvat kajastada, kavalal kombel nõu anda ja õpetada, ilma et lugeja sellest isegi aru saaks. Moni Nilsson-Brännströmi Tsatsiki-sari on üks sümpaatsemaid pere- ja koolielu kajastajaid. Menukas on Anders Jacobssoni ja Sören Olssoni Berti päevikute 16 osa. Lugeda saab samade autorite Sune-raamatuid ja Emmanueli-osasid. Ka Adrian Mole’i päevikud Sue Townsendilt räägivad ikka sellestsamast – poisslaste keerulisest elust. Kuna osasid on igal raamatul arvukalt, saavad tegelased lugude edenedes ka vanemaks ja see võimaldab teemasid ning probleeme arendada laial skaalal.

Põhimure on vinnid

Nendel raamatutel on palju ühisjooni, mis osalt tulevad arvatavasti sellest, et autor tahab lugejat oma lõa otsa saada. Seega on peatükid lühikesed, päeviku vormi puhul para­jasti sissekandesuurused. Niisiis väike amps korraga. Toon on lõõpiv ja (enese)irooniline. Ka täiesti tõsistest asjadest räägitakse nalja visates. Seega on lugeda kerge ja lõbus. Sekka salvestub raamatutegelastelt saadud kasulikke kogemusi ja võib tõdeda, et ka teistel on samad mured. Nad tulid toime, küllap tulen mina ka.
Kui uurime, mis mureks, siis põhiline on vinnid! No ja muu sinna juurde kuuluv. Ikka see tärkav mehelikkus, seniolematu huvi naissoo esindajate vastu. Siis häda suurte poisiloikamitega, kes kiusavad, tahtmine sõprade seas liider olla, bändi teha jne. Vanemad on loomulikult padutagurlased ega mõista lapse vajadusi. Tsatsiki-lugudes on vaatenurk avaram. Sealt leiab mitmesuguseid peremudeleid ja arusaamist näidatakse üles ka täiskasvanute suhtes. Autor on naine. Ei keskendu, erinevalt tandemist Olsson-Jacobson, nokuasjadele.
Sellel taustal on tore tõdeda, et meie oma Jaan Rannap pole poistejuttude kirjutamist maha jätnud. Oma eelmise juubelisünnipäeva aegu 2001. a arvas ta Eesti Päevalehe usutluses: “Ega ma praegu suurt raamatuid kirjuta. Praegusest koolielust ei oskaks midagi kirjutada ka. Lapsed pole küll muutunud, aga olme ja taust on küll. /- - -/ Kui ma midagi kirjutada võtan, siis loodusest.”

Rannapi tõupuhtad poistekad

Nüüd, viis aastat hiljem, saame lu­geda vahepealsete aastate jooksul ilmunud “Nelja nimega koera” ja “Rohelist kindlust”, mis on tõupuhtad poistekad. Lähevad kirja kui seiklusjutud, aga nende teine plaan sisaldab palju enamat. Esimene neist ilmus 2004. a ja pälvis Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia. “Nukitsa” konkursil, kus selguvad laste eelistused, asetus raamat ligi saja teose reastuses 12. kohale.
Tausta poolest on tegu täiesti tänapäevase raamatuga. Kaasaja karmima poole pealt tehakse juttu kurjategijatest ja elu rataste vahele jäänud isand Tutust. Olulisel kohal on kloonimise teema, riivamisi mõnuainete levitamise teooria ja inimlikud, nati naljakad, aga hästi tublid-toredad politseinikud, kellest on reaalset abi. (Politseiamet peaks Rannapile soodsa mainekujunduse eest patsi lööma!) Läbi terve raamatu jookseb poisi ja tema koera teineteise otsimise teema.
Küllap oli “Nelja nimega koera” edul oma osa uue poisteraamatu kirjutamise juures. “Roheline kindlus” ilmus tänavu. Selles loo peategelane on Eeri, kes loeb palju raamatuid ja on ainus mees majas. Ta sõidab suve hakul ema ja väikeõega päranduseks saadud majja elama. See on hooletusse jäetud hurtsik ning asub looduskaunis padukolkas. Linnapoiss tunneb ennast tegelasena “Saladuslikus saares” või Robinsoni-lugudes. Maakoht on talle justkui avastamata, küll mitte asustamata, saar. Eeri hakkab virisemise asemel asjaloo plusse üles lugema ja kohanema. Kui saabub sõber Manivald, läheb alles õieti huvitavaks. Tehakse äri, võetakse mõõtu külapoistega ja lõpuks satuvad lapsed silmitsi tõsiseltvõetavate kurjategijatega.
Autor võtab Eeri ja Manivaldi näitel kõrvutada kaht sorti tarkust – raamatutarkust ning turu- ja tänavatarkust. Esialgu tundub, et raamatutarkus on olulisem, kuna aitab võõras olukorras kohaneda. Siis tundub turutarkus targem olevat, kuna võimaldab olukorda muuta, majanduslikult hakkama saada, konkurentidega võidelda. Kaks tarkust korraga on aga kõige parem. Siinkirjutajale tundus, et turutarkus jäi lõpuks alla. Nimelt inimsuhetes. Eeri on nõus külapoistega oma marja- ja seenekohti jagama. Sest Kirbu Roosit ei sallitud külas just seetõttu, et ta need enese teada jättis. Raamatu lõpus sõlmitakse kohalike ja linnapoiste vahel suur sõprus ning järgmine suvi Kirbul tõotab tulla tõeliselt vahva. Ja bändi tehakse ikka ka!
Rannap kujutab hakkajaid poisse. Elu pole neid just hellitanud. Neil on pered, aga isadega on, kuis on. Mõ­ni­kord on parem, et ei ole või on kaugel. Mõnikord on rahasaadetis, mõnikord ei ole. Eeri- ja Mani-sugused poisid ei kibestu ega kurjusta elu või emaga. Nad teevad kõik enesest oleneva, et olukorda parandada, ema toetada. Eeri puhul saab oletada, et ta põgeneb oma seiklusjuttudesse saamaks võima­lust veel lapsepõlves elada, mitte peremuredega rinnutsi jääda. Mani puhul võib arvata, et tänavatarkus õpetab tal­le ka ebaausaid võtteid. Aga poiss püüdleb pigem selle poole, et teda kui teenuse andjat saaks jäägitult usalda­da. (Koerajalutamisteenus on üks mustlasevurhvi poisi eraettevõtmistest.)

Tegeleb olemuslike asjadega

Autor kirjeldab veel mitmeid värvikaid tegelasi. Salapärase Kirbu Roosi kohta koguneb üksjagu teavet. Naabrimees Mäemihklilt tükkis oma mahelambapidamisega räägib muhedat ja elutarka juttu. No ja muidugi koer, kes Eeri kohe oma inimeseks võtab! Rannap poleks Rannap, kui ta ka poistejutus loodusest ei kõneleks. Otsekui muuseas saab teadmisi soodest-rabadest ja muudest maastikulistest iseärasustest Autor taunib metsaaluse reostajaid ning näitab võimalusi, mida maa ja mets pakuvad.
Kui kõrvutada tõlgitud poistejutte ja Rannapi lugusid, siis Rannap tegeleb nii pea- kui ka kõrvalliinides olemuslikumate asjadega. Vinnid ja tüdrukud jäävad tagaplaanile. Esiplaanil on sõprus, seiklus, toimetulek. Kirjanik ei taha ilmtingimata kogu aeg nalja visata. Ometi on tekst tervikuna muhe. Rannap ei ole läinud tegelaste otsekõnes slängi libedale. Släng teadupoolest muutub kiiresti ja võib põhjustada teose enneaegse vananemise. Viie aasta pärast tundub noortele tänaste noorte kõnepruuk võõrik. Rannapi raamatute tarvitamisaeg on pikk.

Pühapäeval, 15. oktoobril arutleti G. Otsa nim Tallinna Muu­si­ka­koolis koorijuhtide koolitamise üle. Koorierialaga seotud inimesed olid kokku kutsutud Otsakooli koorijuhtimise osakonna algatusel, seminariks nimetatud mõttevahetuse teema oli “Mure koorijuhtide järelkasvu pärast”.

Taasiseseisvunud Eestit on huvitanud eeskätt majandusareng. Ühiskonna tähelepanu keskmes, lugupeetusesse tõstetud ja atraktiivseks reklaamitud on nn praktilised ning hästi tasustatavad erialad, koorijuhtimine sellesse ritta mõistagi ei kuulu. Varem rahva­majade, klubide ja asutuste ametiühingute toel tegutsenud koorid jäid turumajanduse saabudes iseeneste hooleks. Enamik dirigente töötab se­nini kas hoopis palgata või – mis seal salata – napi ümbrikupalga eest. Ümbrikke täidavad koorilauljad ise, kes maksavad ühtlasi harjutusruumide ja kontserdisaalide üüri, ostavad noodid, esinemisrõivad ja muu vajaliku. Oma sissetulekutelt on nad kõik nõutud maksud juba tasunud ning sum­mat, mille pealt riigi poolt unustatud koorijuht omakorda riigile makse maksta võiks, lauljatel välja käia pole. “Mustaltki” saab dirigent pihku pa­ha­tihti vaid mõnisada krooni kuus.
Alles viimastel aastatel on hakatud riigi ja omavalitsustasandeil mõistma, et koorijuhtimine on tõsine töö, milleta poleks ka meie kuulsaid laulu­pidusid. Paraku võtab tasustamise normaalsetele alustele viimine aega hulga rohkem aastaid, kui võttis süsteemi lammutamine. Tänapäeva noor aga seob oma elu harva ametiga, mille staatus on marginaalne ja ebakindel ning sissetulek väike ja juhuslik. Pole siis ime, et praegu õpib Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias kokku vaid 18 koori­juhti.

Andekaid läheb palju kaduma

Kõige hullem polegi vahest õppijate pisike arv (70% viimase viie aasta lõpetanutest on jäänud tööle oma erialale), kuivõrd tõsi­asi, et konkurentsi puudumisel langeb ka õpetuse tase. Koorijuhi ja EMTA õppejõu Ants Sootsi sõnul on kvaliteedi tagamiseks vaja nii andekaid õpilasi kui ka õppijate nn kriitilist massi, et tekiks arengut toetav loominguline atmosfäär.
Õppima pürgijate nappus ahvatleb eriala ja selle õpetust atraktiivsemaks muutma, õppekavasid õppijate võimetele ja huvidele sobivamaks kohendama, kõikvõimalikke liiteriala­sid pakkuma – näiteks bändimuusika pluss tsipake koorijuhtimist sinna juurde... Eks seda ole mujalgi tehtud ning osalt õigustatult: kas või kooligi peaks ju jõudma ka neid muusikaõpetajaid, kes teismeliste trummi- või kitarrihuviga midagi peale hakata mõistavad. Samas on see ohtlik tee: koorijuhtimise tõsisest õppimisest-õpetamisest loobumine võib anda valusaid tagajärgi.
Kooriühingu vastutav sekretär Kaie Tanner pakkus kuulajatele statistikat ning võrdles meie olusid teiste riikide omadega. Probleemid on sarnased, lahendused erinevad, aga kuskil ei ole jõutud nii hea mudelini, mida kopeerida tasuks. Tasakaal on habras ning iga astutud samm võib osutuda justkui vihmametsa raiumiseks. Kaie Tanneri hinnangul peaks suurte ümberkorraldustega olema ettevaatlik ja käima läbimõeldult oma teed.
Väikerahval pole ande­kaid kunagi ülearu palju, peame alati telliskivist briljan­ti lihvima. Seda enam, rõhutas Ants Soots, ei tohiks ükski anne jääda tähelepanuta.
Paljugi algab juba koorimuusikasse suhtumisest – sellest, kas me näeme muusikaõpetuses pelgalt huviharidust või alushariduse üht komponenti. On suur vahe, kas koori ette astub “toores anne” või klassikalise hariduse saanud dirigent. Paraku jõuab EMTA-sse kohati ehmatava baasharidusega noori: inimene, kes kolme aasta pärast peaks diplomi saama, ei tunne vahel veel korralikult nootigi.


Haridus ei tule tõmmeldes

Kaugõppel, kuhu omaaegse keskeri­hari­dusega muusikaõpetajad uute nõuete ajel tulevad, on Ants Sootsi hinnangul kampaania maik, pedagoogide-koorijuhtide kvaliteeti see palju ei tõsta. Nagu ka eriala lõputu reformimine. Puhkpilliorkestrite juhtide ettevalmistuse agar ümberkorraldamine on viinud selleni, et alla 45-aastaseid dirigente enam polegi... Keskenduda tuleks süsteemsele kolmetasandili­sele muusikaharidusele, ühtlustada alusharidust, otsida heade koorijuhieel­dus­­tega noori, edendada mentorlust, mis viiks tippspetsialisid püsivalt maakondadesse, ning kujundada ühiskonna hoiakut elava eeskujuga.
Ants Soots rõhutas sedagi, et dirigenditöös ei piisa kutseoskustest, vaja on ka vaimset ja isiksuslikku küpsust. Neeme Järvi mõtte jär­gi on dirigeerimine elu teise poole amet.
Otsa-kooli osakonnajuhataja Heli Jür­genson pakkus oma õppimisaja ja hilisema pedagoogitöö kogemuste põhjal, et ehk võiks koorijuhtimise stuudium olla just keskastmes, isiksuse murrangulise kujunemise ajal senisest pikem – nii jõutaks hiljem kõrgemale ja kaugemale. Õppijate praegune väike arv on tema sõnul mõneti ka hea: igaüks saab rohkem koori ees kätt harjutamas käia. Eriala populaar­sust aitaks tõsta sisuline koostöö algastme muusikakoolidega. Suur roll koorikultuuri edendamisel on koolikooride dirigentidel – õpetajatel, kes haaravad ja motiveerivad ning jätavad noore inimese hinge mõjusa ja meeldiva mälestuse.
Tühja juttu ja adressaadita paljusõnalisust lubasid endale Otsakooli saalis kolleegide ees vaid üksikud esinenud. Enamik oli teemasse tõsiselt süvenenud, esitatud mõtted said asjalikud ja konstruktiivsed. Kõik neist ei mahu eri­ala spetsiifika ja tausta pikema sel­gi­tamise vajaduse tõttu lühikesse ülevaatekirjutis­se. Mõne napi tunni jooksul kujunes koorijuhtimise õpetamisest mõtlema panev tervikpilt. Oli sisukas, huvitav ja vajalik seminar.

Mitte liiga pessimistlikult

Kui näiteks ettepanek (taas)luua süsteem, kus iga koorijuht saaks ühtlasi muusikaõpetaja kutse, ka tegudesse jõuaks, oleks juba palju tehtud. “Noored tulevad õppima siis, kui valitud erialast on võimalik elatuda,” resümeeris seminari-mõtte autor Peeter Perens. Puhtalt koorijuhtimisest aga pole ei Eestis ega isegi mitte suurtes riikides kunagi ära elada saanud.
Kümned meie koorid on lõpetanud tegevuse, allesjäänutes on liikmeid endisest mitu korda vähem, ent koori­de üldarv on sama – laste- ja noortekoore on tulnud juurde. Kas need lapsed ka täiskasvanuna koorimuusikat vajavad ja kas selle viljelemiseks jätkub professionaalseid koorijuhte, sõltub praegustest otsustest ja tegudest.

Kogu vaba raha viin Hispaaniasse

Tallinna Kanutiaia Noortemaja ja Tallinna 21. Kooli hispaania kultuu­riloo ja keele õpetaja Kersti Janseni sõnul on kogu tema elu, eriti viimasel aastakümnel, olnud üks kooliskäimine. “Kui miski väga huvi pakub, süüvin sellesse põhjalikult. Hispaania keele õppimist alustasin, kui olin juba üle 50 aasta vana.”

Kersti Jansen meenutab, et tahtis juba ammu Hispaaniat külastada, aga polnud ju võimalust – N Liidust ei olnud lihtne välja saada ja Franco ajal Hispaaniasse ei pääsenud.
“Varem tiirlesin Hispaania ümber –käisin Portugalis, Prantsusmaal ning Vahemeremaades.”
Elu esimest hispaanlast kohtas väi­ke Kersti sõjajärgsetel aastatel Nõm­mel, kus tema mängu­kaaslane oli samas majas elav Roman. “Poisi vanemad olid His­paania sõja­põgenikud, aga meiega rääkisid nad vene ja eesti sega­keeles. Roman püüdis mulle vene keelt õpetada. Oli väga tore perekond. Ei tea, kas nendega suhtlemisest see Hispaania-huvi tekkiski. Peagi kolis perekond Kuubale, seal oli hispaania keelt rääkivaid arste vaja.”

Hispaania fänn

Piiride avanedes haaras Kersti Jansen kinni igast võimalusest. Oli Eesti-Hispaania sõprusühingu asutajaliige, aga kuna ei osanud tollal veel keelt, siis esialgu rohkem kõrvalseisja. “Vihastasin, võtsin asja käsile ja läksin keelekursustele. Seal sain aru, et see on minu keel. Hispaania kultuuriga olin juba varem tuttav, olin seda õppinud Leningradi kõrgemas kultuurikoolis.”
Keeleõppe eesmärgiks sai minna kunagi omapäi Hispaaniasse seiklema. “Olin käinud seal turismigrupiga, aga mulle ei meeldi kambas tammuda vaata-vasakule-vaata-paremale-stiilis. Kui pärast esimest keelekursust iseseisvale proovireisile sõitsin, mõtlesin, et küll ma hakkama saan. Tegelikult ei saanud. Aga leidsin head kauplused, kust ostsin kaasa nii palju õpikuid ja sõnaraamatuid, kui tassida jaksasin. Kodus hakkasin sealt näpuga järge ajama.
Ma olen põhjalik, kui ühe asja kätte võtan, tahan põhjani aru saada, mis see on. Praeguseks olen juba kümme aastat hispaania keelt ka lastele õpetanud ja kogu aeg intensiivselt juurde õppinud, sest hispaania keel on väga rikas ja nüansirohke. Näiteks kõik ajavormid, mis eesti keeles on kindlas kõneviisis, on hispaania keeles kahtlevas kõneviisis. Kui meie ütleme, et homme on ilus ilm, siis hispaanlane loodab, et äkki on homme ilus ilm. Kindlalt võib seda öelda vaid Jumal taevas, mitte lihtsurelik.”
Kersti Janseni sõnul on hispaanlane humaanne ja vaoshoitud. Kui ongi seesmiselt keevaline, siis ei näita ta seda välja nii, nagu lärmakad itaallased seda teevad. “Kõige rohkem olen viibinud Kataloonias ja imetlen katalaane, kes on suutnud hoida alal oma keele ja kultuuri ning on selle üle uhked. Nad on väljapeetult rahulikud ning oskavad käituda ülimalt diplomaatiliselt.”
Esialgu oli Kersti Jansen Kanutiaia Noortemajas õpetaja noorte ärikoolis, mille süsteemi oli ajapikku ise üles ehitanud. “Noormehed tegid ettepaneku, et õpetaksin neile ka hispaania keelt, kui ise pidevalt Hispaania vahet käin. Selleks ajaks olin juba keeltekoolis kaheaastased hispaania keele kursused lõpetanud, aga keele õpetamiseks selleks ei piisanud. Esialgu jätkasime Hispaania kultuuri õppimisega. See on põnev, hispaania keelt ja kultuuri on mõjutanud paljud rahvused. Hispaanlaste esivanemate seas on foiniiklasi ja kreeklasi, kartaagolasi ja roomlasi, kelte, maure ning juutegi. Hispaanlased on üks mitmepalgelisemaid rahvaid Euroopas. Tänapäevalgi voorib Hispaaniasse ini­mesi Ladina-Ameerikast, Aafrikast ja Ida-Euroopast. Tõeline rahvaste paabel.”

Ärikool ja hispaania keel

Mida teha, kui pole keeleõpikut, aga keeleõppijatel on huvi¥ Eks pea Hispaaniast tooma. “Esimese õpiku “Espanol 2000” tõin kaasa 1997. aastal. Otsisin välja ka oma Leningradi-aegsed konspektid ja asi läks käima. Võtsin eratunde Joan Carles Nadal Solerilt. Sellest oli palju kasu. Et esimene eestikeelne, Aini Kuusiku (muuseas ka üks minu õpetaja) hispaania keele õpik ilmus alles 2001. aastal, koostasin ise õppematerjali, õpiku kõrvale oli vaja midagi kerget, mida õpilasid võisid sõnavara kordamiseks kaasas kanda ja milles harjutusi teha. Nii sündis 2003. aastal väike harjutuste vihik algajale, aasta hiljem baassõnastik ja harjutuste vihik edasijõudnule.
Aasta tagasi koostasin õpilastele igaks tunniks kirjaliku konspekti, et materjali süstematiseerides teha õppimine efektiivsemaks. Mul on hea meel, et piiratud võimalustele vaatamata oleme oma ringis olnud õppematerjalide valikuga pisut ajast ees.
Esimesed viis aastat vedasin ärikooli ja hispaania keele ringi koos. Et olin ärikooli näol juba ühe süsteemi loonud, püüdsin selle najal ehitada üles ka keeleõppe. Kuigi mul oli keeleteadmisi napilt, korvas selle õpetamiskogemus. Esialgu ajasin oma rida –õpetasin rohkem hispaania kultuuri, milles end kindlalt tundsin, ja keelt õpetades olid mul konspektid ees.
Ärikooli lapsed olid harjunud kõik ise läbi mängima ja ise tegema. Kui korraldasime hispaania peo, õmmeldi endale ise kostüümid, õppisime tantse ja valmistasime hispaania roogasid. Põnev oli!
Kuid viie aastaga olid kõik mängud läbi mängitud. Mängude osatähtsus vähenes ja keeleõppe oma suurenes. Selle ajaga olin ka ennast keele õpetamise alal juba rohkem täiendanud ja keeltekeskusest õpetamiseks litsentsi saanud. Kui tundsin, et kahte vankrit enam vedada ei jõua, otsustasime keeleõppe kasuks. Selleks ajaks käisin juba igal suvel süstemaatiliselt Hispaanias ja olin parasjagu keelepraktikat saanud. Mul on Hispaania hotellide kohta peaaegu kõik teada. Kes vähegi hispaania keelt tönkab, võib seal uskumatult odava elamise leida. Ise olen ühes Barcelona hotellis juba omainimene ja kui jälle lähen, saan kohe “oma” toa. Kui hommikul turule lähen, on seal tuttavad katalaani prouad juba tervitamas.
Kogu viimase kümne aasta teenistuse olen Hispaaniasse viinud.”
Viimati täiendas Kersti Jansen end kaks aastat tagasi Granadas hispaania keele õpetajatele mõeldud viienädalastel kursustel. Kui raha kokku saab, tahab tuleval suvel veel ühed taolised kursused läbi teha, seekord Madridis. Juba pensionieas sai keeleõpetaja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduskonnast pedagoogidiplomi. Nüüd on vanemõpetajal kahekordne kõrgharidus. “Laste ette ei lähe mitte tädi tänavalt, vaid diplomeeritud vanemõpetaja,” muigab Kersti Jansen. Ei tea, kui palju leidub meil õpetajaid, kes kõrges vanuses ei põlga ennast koolitada või ümber õppida. Igal sammul ju rõhutatakse elukestva õppe tähtsust.
HTM-i kodulehekülg annab teada, et hispaania keelt õpib Tartu ja Tallinna üldhariduskoolides kokku 185 õpilast. Näiteks Tartu Descartes’i Lütseumis on neid juba üle 40.
Kersti Jansen ise õpetab teist aastat hispaania kultuuri ja keelt Tallinna 21. Koolis. Praegu on rühmi kolm, kaks algajatele ja üks edasijõudnuile.

Hispaania keele maine tõuseb

“Kanutiaia Noortemaja ringis käinud 21. kooli neiud palusid mind oma klassi hispaania kultuurist rääkima, nii see huvi kasvas ning kooli juhtkond tuli õpilastele vastu – hakkasin valikainena hispaania kultuuri ja keelt tutvustama. Keelt õpetatakse veel Rocca al Mare koolis ja Vanalinna Hariduskolleegiumis. Minu meelest õpetavad seal hispaanlased ja need tunnid on tasulised. 21. koolis aga valikainena tasuta,” räägib Kersti Jansen.
Tema sõnul keskenduvad Kanutiaia maja ringitunnid süva­teadmiste andmisele hispaania kultuu­rist ja keelest. Paljud tulevad sin­na õppima keelehuvist, et hiljem vahetus(üli)õpilastena Hispaanias õp­pida või internetist kirjasõpru leida.
“Oli üks neiu, kes kaheaastased kursused just lõpu eel riigieksamite tõttu katkestas. Nüüd, viis aastat hiljem, helistas ja küsis, kas võib õpingud lõpule viia, tal avanenud võimalus Hispaanias magistriõppes jätkata. Muidugi olime nõus.”
30. septembri Postimehes kirjutati võõrkeelte õpetamisest Eesti koolides ja tõdeti, et hispaania keele osatähtsus on tõusnud. Tartu Descartes’i Lütseumi gümnaasiumiastme juhataja Tõnis Eelmaa sõnul on neil huvi hispaania keele vastu kasvanud algusaastaga võrreldes neljakordseks.
HTM-i keeleosakonna nõunik Tõnu Tender on kindel, et meie koolides pakutavad kaks kohustuslikku võõrkeelt peaksid tagama inimeste oskuse iseseisvalt keeli juurde õppida. “Kui ma olen rikas pensionär ja lähen Kanaari saartele elama, õpin ära ka keele, mida seal räägitakse.”

Samal teemal

Ärikooli vilistlased Rainer Kaseväli ja Urmo Merila räägivad, et ärikoolis tekkis mõte luua vilistlaste klubi, mille värvideks valiti kollane ja punane (juhuslikult Hispaania lipu värvid). Klubi nimeks sai Usaldus.
Kõik läks entusiasmi tähe all, ärikooli balliks oli klubil juba oma lipp ja maskott Monsa.
Et toonastel Westholmi poistel oli ka õpilasfirma SCHPITSER, mis kasutas samuti Hispaania lipu värve, siis otsustati – miks mitte hakata õppima hispaania keelt. Pealegi kui ärikooli õpetaja sageli Hispaanias käib. Nii tekkiski ärikooli hispaania kultuuri ja keele õpe, millega kaasnes ka ärikooli vaimustus ja hasart. Koolis toimus pidevalt palju põnevat.
“Näiteks 2001/2002. õa möödus flamenco- ja salsarütmis. Tant­se õpetas meie vilistlane Katri. Veidi õppisime isegi katalaani aristokraatlikku rahvatantsu “Sardaanat”, millel on katalaanide hulgas suur ja õilis tä-hendus – pidavat inimesi ühendama.
Õpetaja õppis kogu aeg ja tema õpetaja Juan Carles Nadal Soleri on jäänud senini meie õpilaste suureks sõbraks. Hispaaniast naastes külastab meid jälle.
Isegi ärikooli ajalehe mõned numbrid ilmusid hispaania keeles. Toimetus oli ärikooli mängufirma, tõlgid aga hispaania keele ringist. Et meil käib ka ajakiri Lecturas, oleme kursis Hispaania seltskonnauudistega. Ajakirja keel on nüüdisaegne ja lahe, aitab sõnavara rikastada. Eriti edasijõudnute kursusel.”
Muide, Hispaania on oma nime saanud sõnast Spania, mis kartaagolastel tähendas “Küülikute maad”.

Septembri lõpupäevadel said Karamzini koolis Espoos kokku Islandi, Šoti, Kataloonia, Soome ja Eesti Comenius 1 projekti “Kultuur ühendab lap­si” õpetajad. Kümme õpetajat, igaühel kaasas oma maa ajalugu, traditsioonid, kombed, eelarvamused ja arusaamad ajast ning maailmast.

Kolme päeva jooksul arutati 2006.–2009. aastani kestva projekti eesmärke ja nende täitmiseks vajalikku tegevust.
Pellervo Instituudi külalistemaja hallis, kus seintel 1950-ndatest pärit maalid koduloomadest ja laest ripub alla kristall-lühter, tutvustas iga kool tutvumisõhtul arvuti ja interneti abil oma töid ja tegemi­si. Mida kauem kuulasin õpetajaid, seda enam süvenes veendumus, et õpetajad on kogu maailmas ühesugused. Neil po­le tarvis kasumi saamiseks oma äripartnereid tüssata, kavaldada, maksta altkäemaksu poliitikutele endale soodsate seaduste vastuvõtmiseks parlamendis.

Väikerahvad ja inglise keel

Vaatamata oma väiksusele – ülejäänud koolid on 50–500 õpilasega algkoolid –, on Unipiha kool seekord projekti koordinaator. Meie aastatepikkune õuesõpe ja loodusvaatlused pakkusid sõpruskoolidele suurt huvi. Septembris korraldatud matk metsa seente tundma õppimiseks ja videopildid rukki külvamise kohta tekitasid suurt elevust.
Projekti üks eesmärk on inglise keele kui rahvastevahelise suhtlemise keele populariseerimine õpilaste hulgas. Unipiha kooli 4. klass suhtleb veebruarist alates kirja teel Šoti lastega Glendelvine algkoolist. Nii muudetakse keele õppimine praktiliseks tegevuseks, mis lähendab eri maade lapsi.
Inglise keele vahendusel pannakse kokku ka laste igapäevaelu puudutav viie maa sõnastik.
Püüdsin aru saada eestlastest, kelle igapäevaelu kulgeb bussijuhtidena Helsingis, kalkunikitkujatena ja õunte korjajatena Iirimaal, lapsehoidjatena USA-s. Väljaspool oma kultuuri ja keeleruumi on nad samasugused majanduspõgenikud, nagu on seda Aafrikast viletsate laevadega Hispaania poole teel olevad mustanahalised. Ükski neist bussijuhtidest ega ehitajatest, kes Soome ja Rootsi tööjõuturu täna üle ujutavad, ei võta enam osa oma maa ülesehitamisest. Ei aita lahendada Eesti ühiskonna ees seisvaid probleeme ega anna sellesse oma panust.

Rahvaste ajalooline mälu

Espoo linna Karamzini kooli nimi paneb eestlase esmapilgul imestama. Pärast ekskursiooni Espoo linnamuuseumis, kus on Aurora Karamzini 200. sünniaastapäevale pühendatud näitus ning ringkäiku sel­le rootsi päritolu aadliproua rajatud pargis, see kummastus kaob. Koo­lid, avalikud pargid, haiglad, mida aadlidaam avas ja rahastas, on teinud ta tuntuks ja meelespidamist väärivaks Soome ajaloos.
Suhtumine ajalukku on kõigil rahvastel erinev ja valikuline. Kui meie nimetame Rootsi aega kuldseks, siis soomlased kindlasti mitte. Nende kuldne aeg kattub hoopis Vene keisrite (alates Aleksander I) ajajärguga. Siis ehitati üles Helsingi linn, avati ülikool, saadi autonoomia ja parlament. Rootslasi hakati vaikselt, kuid visalt Soome elu tüüri juurest eemale tõrjuma.
Ajaloo üheks allhoovuseks, mis kandub ühest põlvkonnast teise, on suurema rahva tehtud ülekohus väiksemale. Ükskõik, kuidas me sallivuse sildi all seda ka unustada ei püüaks, lahvatab tehtud ülekohus aeg-ajalt leegina põlema. Soomlaste suhtumist rootslastesse võiks võrrelda meie suhtumisega baltisakslastesse.

Multikultuurne Helsingi

Pühapäevane vihmane Helsingi on kel­la 10 ajal alles peaaegu inimtühi. Bussi oodates märkan 30–40-aastast kodutut, kes mind häbenemata käe prügikasti ajab. Hetke pärast on tal peos plekkpurk, mis rändab kilekotti. See, et ka Helsingis prügikaste sorteerivaid inimesi kohtab, üllatab.
Teisel pool teed peatub auto ning kaks Balkanimaadest pärit noormeest võtavad sellest välja redeli ja reklaamplakatid. Liimirullid hakkavad tööle. Buss sõidab ette ja ma ei näe, millist automarki nad reklaamima asuvad.
Tühjas bussis oleme Kagu-Aasiast pärit 15–16-aastaste tüdrukutega peaaegu üksi. Vanem proua, kes nende läheduses istub, hakkab neidudega delikaatselt vestlema. Hämmastun, kui osavasti saab ta teada, et tüdrukud on pärit Taist ja elavad Helsingis juba teist aastat. Õpivad siin ja käivad igal suvel kodus. Eelmisel päeval sattusin õiget bussi otsides kahe eestlasest bussijuhi peale. Üleilmastumine ei ole enam Pariisis või kuskil New Yorgis, vaid siinsamas paari laevatunni tee kaugusel. Sellega tuleb hakata tahes-tahtmata harjuma.
Eesti koolide põhihäda seisneb ruumi­kitsikuses. Oma pikkade hämarate koridoride ja nendesse vahetundide ajal tormavate õpilastega sarnanevad meie koolid pigem sõjaväekasarmutega enne õhtust rivistust kui keskkonnaga, kus õpetatakse ning õpitakse. Ühiskonnas toimiv agressiivsus ei “lahustu” seetõttu kooli keskkonnas minimaalseks, vaid võimendub hoopis tänu ruumi kitsikusele.

Avatud kooli maailm

Karamzini koolis asuvad esimese kooliastme klassiruumid koolimaja eraldi tiivas. Neil on oma sissepääs riieteruumi ja kooliõue. Vahetundi tulles satuvad 1. ja 2. klassi õpilased omapärasesse polüfunktsionaalsesse suurde ruumi, mis täidab üheaegselt nii koridori, saali kui ka raamatukogu ning mänguruumi funktsioone. Laste käratsemisest tekkivad hääled haihtuvad.
Liikumisvajaduse rahuldamiseks on kooli õu, kus on võimalik valida eri tegevusliikide vahel: võimalus ronida mööda redeleid, atraktsioone, mängida jalg- või korvpalli, peitust, kula, keksu, kiikuda eri kõrgusega kiikedel. Jalgpalliväljaku kasutamine on reguleeritud graafikuga 19 klassi vahel.
Ruumide viidad ja kõikvõimalikud teadetetahvlid õpilaste, nende vanemate ja kooli personali tarvis annavad tunnistust sellest, et koolis on mõeldud kõigele. Viimase lapsevanemate koosoleku protokolli koopia ripub õpetajate toas teadetetahvlil. Probleemsetel lastel hoiavad pilku peal kõik õpetajad. Igal esmaspäeval koguneb hoolderühm ning arutab nädala jooksul juhtunut. Sotsiaaltöötaja tegeleb lisaks laste õpiraskustele ka perevägivalla, vanemate alkoholi ning narkomaania probleemidega.
Koolis töötab palju huviringe. Va­nemate tööhõive tõttu tuleb osa lapsi kooli juba kella seitsmeks ning jääb pärast tunde ka pikapäevarühma. Hobiharidust rahastatakse nii kooli, Espoo linna kui ka vanemate kaasabil. Suund on selline, et pärast tunde ja õhtul oleks kool huvihariduse päralt. Nii väheneb arvuti ja teleka roll laste elus, passiivse tarbija asemel kasvab noor ja aktiivne inimene. Poiste hulgas on populaarne robotite ehitamise ring.

Küps ühiskond

Viimasel aastal tekkis probleem ekskursioonide rahastamisega: seadus ei luba koolil lapsevanemate käest selleks raha koguda, linna antavast kümnest eurot jääb aga väheseks. “Eks me pea lapsevanematele selgitama, et edaspidi võivad nad raha selleks otstarbeks koolile annetada,” ütleb 6. klassi juhataja Kirsti. “Ühist summat, mis sobiks kõigile, ei ole 500 lapsevanema puhul kerge leida.”
Heaoluühiskonnas on ühiskonna kihistumisest tekkinud sotsiaalsed probleemid koolis tagaplaanil, esikohale tõusevad pigem psüühilised ja õpiraskustest tulenevad probleemid. Filmide ja arvutimängude mõjul tekkinud agressiivsus, selle neutraliseerimine, suhted vanemate ja sõpradega, multikultuursusest tekkinud pinged.
Meie peaministri arusaam, et Eesti jõudmine viie Euroopa rikkama riigi hulka lahendab kõik ühiskonna ees seisvad probleemid, on üheaegselt nii naiivne kui ka küüniline. Viimane just seetõttu, et levib populismi tõttu laialt ning segab ilusta-mata reaalsuse nägemist.
Soome ühiskonna küpsusest annab tunnistust tõik, et siin mõeldakse pidevalt elanikkonna kõigile gruppide­le. Vastasseisu õhutamise asemel otsivad sotsiaalsed grupid võimalusi dialoogiks ja koostööks.
Erivajadustega inimeste integreerumine ühiskonda algab juba koolist: koolisööklas on võimalik valida porgandi- ja õunaallergikutel salatiks kapsas. Kahekorruselises koolimajas on liikumispuuetega laste tarvis lift, õpiraskuste ja vaimupuuetega laste jaoks loodud kõikvõimalikud tugisüsteemid. Lisaks eriõpetajatele maksab Espoo linn kinni ka takso, millega puuetega lapsi kooli tuuakse ja koolist koju viiakse. Ikka selleks, et kooli “liblikavõrgust” ei pudeneks keegi välja.
Mida küpsem on ühiskond, seda keerulisemateks ja eriilmelisemateks lä­hevad probleemid. Seda enam arvestatakse iga inimese ja sotsiaalse grupi vajaduste ning eripäraga.
Õhtul hotellitoas televiisorit lahti tehes leian hämmastusega, et parimal eetriajal näidatakse luulesaadet. Neli kriitikut arutavad innukalt videoklippi, milles noor luuletaja loeb tühjal karussellil keereldes oma luuletust ette.
“Runoraati” on muutunud just kahel viimasel aastal soomlaste seas üsna populaarseks. “Ka minu mees, kes enne üksnes sõjaromaane luges, istub nüüd alati teleka ette, kui “Runoraati” algab,” ütleb järgmisel päeval soome keele õpetaja Teresia.
“Me fetišeerime majandusedu. Arvame, et kui peres on ühe auto asemel kaks-kolm, oleme õnnelikumad,” räägib kunstiõpetaja Niina. “Soomes on viimasel ajal saanud trendikaks jalgrattaga tööl käia. See on bensiini kalliduse tõttu majanduslikult kasulik, tervislik ning ökoloogiline.”

Soome koolide edu ei ole müüt

Soome kuulumine õpitulemuste ja koolielu korraldamise poolest maailma parimate riikide hulka ei ole müüt. “Meie edukuse alus on kooli avatus ja tugisüsteemide olemasolu, et ükski laps ei pudeneks koolivõrgust välja,” ütleb 6. klassi juhataja Kirsti, käesoleva Comenius-projekti koordinaator.
“Probleemseid lapsi hakatakse jälgima ning nendega tegelema juba ammu enne kooli. Õpetajate eesmärk on, et laps käituks ja õpiks korralikult, sööks ja puhkaks tervislikult. Temast saaks kokkuvõttes hea inimene. Jälgime seda igal sammul,” räägib Kirsti lõunalauas.
“Mine ja söö nüüd salat ka ära,” ütleb ta oma klassi poisile, kes Kirsti lauast möödub ja salatit söömata sööklast jalga tahab lasta. Iga õpilase jälgimine ja tema kasvamine heaks inimeseks Soome koolides pole teps mitte sõnakõlks.

Saksamaale keelt õppima

Marko Kivila,
Tallinna Inglise Kolledž (1.–2. koht):

“Suhtusin võimalusse Saksamaale min­na algul skeptiliselt, arvates, et see tähendab koolipinki istumist, sest projekti kirjeldati kui “täiendavat keelekursust”. Pärast pikka kaalutlemist otsustasin siiski Berliini minna.
See oli õige otsus. Tegemist ei olnud mitte mingis mõttes tavalise keelekursusega. Pelgalt dogmaatilise õppetöö asemel tegelesime projektidega. Valida võis filmi, näidendi ja ilukirjandusliku eneseteostuse vahel. Mina valisin filmi.
Projekti teostamiseks ja niisama igavuse peletamiseks pidid kursusele saadetud õpilased omavahel suhtlema. Et ainus kommunikatsiooni võimaldav keel oli saksa keel, ei jäänud muud üle kui nii hästi Deutsch’i rääkida, kui suutsid. Selles peituski kursuse keeleõpetuslik osa. Juba paari päeva pärast märkasin, et olen hakanud saksa keeles mõtlema ning saksa keeles lauseid moodustada oli loomulik ja lihtne. Kui keegi juhtus kaugelt kodumaalt mulle helistama, tundus eesti keeles rääkimine kohati isegi raske.
Külastasime koos kõikvõimalikke Berliini vaatamisväärsusi, aga Berliini võis ka iseseisvalt tundma õppida. Saksamaa pealinnas ringi käies sain iga päev erinevaid, mõnikord ka üllatavaid kogemusi. Kohalikega suheldes mõistad peagi, et televisiooni, ajakirjanduse ja muude allikate põhjal kujunenud stereotüüpne ettekujutus sakslaste olemusest ei vasta tõele. Kohtasin sakslasi, kes ei olnud töörügajad, keda nende auto välimus või korrasolek ei huvitanud, kes ei hiilanud kohusetundega jne. Mind jahmatas tõsiasi, et valdav enamik sakslasi olid ülisõbralikud ja vastutulelikud.
Leidsin kursusest osavõtjate seast palju sõpru. Suhtlen nendega pidevalt ja taaskohtumise plaanid on juba paika pandud. Osavõtt keelekursusest oli minu jaoks selle suve kõrghetk. Suhtlus teistest maadest, teise kultuuri ning väärtushinnangutega õpilastega mõjus värskendavalt ja laiendas silmaringi, mistõttu näen paljusid asju teisiti. Soovitan kõikidel õpilastel sellistest võimalustest kinni haarata.”

Maria Külvja,
Kadrioru Saksa Gümnaasium (1.–2. koht):

“Võin kätt südamele pannes öelda – see oli mu elu parim reis. Et Saksamaal viibitud aeg (26.07.–15.08.) oli äärmiselt emotsiooniderikas ja põnev, on seda raske lühidalt edasi anda. Meile sai osaks parim vastuvõtt ja ülalpidamine, mida võib ette kujutada. Organisatoorne pool laabus sakslastele omaselt korrektselt ja meid koheldi väga väärikalt.
Reisile minnes olid kõigil oma eelarvamused ja ega minugi ootused väga kõrged olnud. Seda meeldivamalt üllatusin kohapeal. Olin varem kaks korda Berliinis käinud, aga seni oli see linn minu jaoks põlu all. Tuli välja, et täiesti põhjuseta. Nüüd ma ei valeta, kui ütlen, et armastan seda suurepärast linna. Õppisin Berliini tundma pea sama hästi kui Tallinna ja nägin seal peale tavapäraste turismiatraktsioonide ka palju muud huvitavat.
Saime harukordse võimaluse külastada telejaama ZDF, kes meist, idaeurooplastest, väikese uudisepisoodi tegi. Ahmisin endasse nii palju kultuuri, kui võimalik. Käisin elus esimest korda mošees ja kuulsas Sanssouci lossis. Nägin oma armastatud Rubensit ja Rodini “Mõtlejat”. Meelde jäävad ringretked ja öine kinoskäik kriminogeensetes linnajagudes Kreuzberg ja Neukölln.
Rühmatööd ja projektid olid väga paeluvad ja informatiivsed. Tutvusime ka linna ööelu ja mitmete omamoodi kohalikega. Kõige rohkem väärtustan aga uusi sõpru – bulgaarlasi, sloveenlasi, bosnialasi, poolakaid, ungarlasi jt täiesti harukordseid, geniaalse huumorimeelega ja oi kui intelligentseid noori, kes kõnelevad saksa keelt nagu oma emakeelt. Tänan õnne, et mul oli au see reis kaasa teha. Ma ei usuks ühtki asjaosalist, kes ütleks, et midagi jäi vajaka.”

Liiu Matikainen,
Viljandi Paalalinna Gümnaasium (4. koht):

“6. juulil kohtusid Saksamaal kaheksa kultuuri esindajad, üheksa sakslast ning 35 stipendiaati Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Ameerikast, Ugandast, Sloveeniast, Moldovast ja Eestist, et praktiseerida kuu aega saksa keelt ning õppida põhjalikumalt tundma riiki, mille keelt nad koolis õpivad.
Esimene peatuspaik oli Bonn. Külastasime Beethoveni majamuuseumi, tegime ekskursiooni karnevalilinna Kölni. Bonnis viibitud viie päeva kulminatsiooniks kujunes jalgpalli MM-i Saksamaa–Hispaania mängu jälgimine väikeses pubis. Emotsioonid olid üles kruvitud, hümn pähe õpitud, Saksamaa trikoloor põsele maalitud. Meie suureks rõõmuks võitis Saksamaa MM-il kolmanda koha. Sel ööl Bonn ei maganud: autod tuututasid, inimesed tulid majadest välja ning õnnitlesid üksteist.
Pärast Bonni läksid meie kolm rühma kaheks nädalaks lahku. Minu rühm sõitis Wilhelmsdorfi, Bodensee lähistel asuvasse väikelinna. Pere, kuhu peale isa-ema ja kuue lapse kuulusid veel koer, kass, hiired, küülikud ja sisalikud, võttis mind väga soojalt vastu.
Et meid võõrustavatel õpilastel polnud veel suvevaheaeg alanud, käisime meiegi nendega koolis. Hommikul väljus buss kell 6.45, tunnid algasid kell 7.20. Neli esimest tundi olid privaattunnid, kus rääkisime Saksamaa ajaloost ja poliitikast, grammatikast, mängisime rollimänge ning valmistasime suitsetamisvastase reklaami. Pärast kohustuslikke tunde läksime n-ö päris tundidesse. Saksa õpilased tundsid meie vastu suurt huvi ja uurisid, kas Eestis on ikka mobiiltelefonid, ülikoolid ja kinod. Minu pereema üllatas aga kõige rohkem see, et Eesti metsades elab hunte ja karusid. Ta küsis ehmunult, kuidas me seal elada julgeme.
Vaba aega kasutasime perekondlikeks väljasõitudeks. Neist kõige ekstreemsem oli sõit Austria Alpidesse. Matkasime ligikaudu viis tundi 40-kraadises soojuses. Meelde jäid tohutu janu, pruunid lehmad, järsud kruusateed ning imeline vaatepilt. Ometi ei võtnud see katsumus meid nii läbi, et me tagasisõidul bussis laulda ega tantsida poleks jaksanud.
Münchenis, kus viibisime viis päeva, külastasime ka Saksamaa kõrgeimat tippu Zugspitzet. Ligikaudu 2960 meetri kõrgusel võis lumest pallikesi valmistada.
Viimane nädal oli Berliini päralt. Selle aja sisse mahtusid riigipäeva hoone, seikluspargi, improvisatsiooniteatri ja muuseumide külastused, vaba aeg Kurfürstendammil ja palju muud. Elamuslik oli einestamine kottpimedas restoranis, kus toidu leidmiseks taldrikult tuli sõrmed appi võtta. Reisil puutusime kokku eri rahvaste toidukultuuridega. Kõige erilisem oli Austraalia restoran, kus meile pakuti känguru- ja krokodilliliha.
Ühine söögilaud pakkus head võimalust arutada eri riikide koolisüsteemi, valitsuskorra, heaolu ja muude teemade üle. Kuigi olime eri rahvusest, leidsime kiiresti kontakti, millest kujunes sõprus. Olen väga tänulik unustamatu reisi eest. ”

Riiast Belgradini

Goethe-Instituut pakub koostöös sihtasutusega Initiative Deutsche Sprache Ida-Euroopa riikide saksa keele olümpiaadi võitjatele ja neid juhendanud õpetajatele võimalust osaleda keelekursusel Berliinis.

Augusti alguses kogunes Berliini 50 õpetajat Ida-Euroopa eri maadest pluss seitse kursuse juhendajat. Iga õpetaja pidi kaasa võtma midagi oma maa tutvustamiseks. Meil olid varuks Vana Tallinna likööri pu­del, kommid, kunstniku kalender Tallinna vanalinnast ja kott E. Viiralti lõviga. Kuulajad said meilt teada, et Eestis elab vaid ca miljon inimest (ainuüksi Berliinis on elanikke 3,5 miljonit) ja et meie kõrgeim mägi on Alpidega võrreldes künkake.
Üks Makedoonia meesõpetaja osales sellel üritusel juba teist aastat. Tema õpilased on olümpiaadi võitnud neli korda. Küsisime naljatades, kas ta on Makedoonia ainuke saksa keele õpetaja. Vastus tuli kiiresti: “Mitte ainuke, aga parim!”
Autasustamistseremoonia toimus Berliini-Brandenburgi Teaduste Akadeemias. Saksa põhjalikkusega tegime kõigepealt proovi, kes millal lavale läheb ja mil viisil käitub. Olümpiaadivõitjate tunnustamine oli tõeliselt suurejooneline ning sellele järgnev vastuvõtt pidulik.
Üks päev oli pühendatud Saksa­maale ja Berliinile. Hommikul oli seminar, pärastlõunal siirdusime rühmiti eri linnajagudesse, kus anti huvitavaid ülesandeid. Tuli suhelda berliinlastega, kes millegi kohta arvamust avaldasid või ülesannete täitmiseks vihjeid andsid. Õppisime teiste maade saksa keele õpetajaid lähemalt tundma ning avastasime, et probleemid (väike palk, kallid õpikud jne) on igal pool samad.
Järgmise päeva teema oli ajalugu ja kultuur. Iga rühm pidi teistele tutvustama eelmisel päeval kogetut ja nähtut. Tuli ka välja mõelda etteaste Sprachrevue’ jaoks. Võttis aega, enne kui 50 kogenud õpetajat esitatavas üksmeelele jõudsid ja harjutama hakkasid: kõigil oli nii palju huvitavaid ideid. Kogu päev kulus harjutamisele kabarees – revüü toimumiskohas. Sprachrevue õnnestus kõigiti. Õpilaste etteasted olid fantastilised: räpiti, kanti ette luuletusi ja šlaagreid jne. Väga meeldiv oli, et Makedoonia, Venemaa, Ukraina ja veel mõne maa saatkonna esindajad otsisid üles oma maa õpilase(d) ja õpetaja(d), et avaldada tunnustust eduka esinemise eest.
Saksamaal oldud aega mahtus veel väljasõit Potsdami, kinokülastus – 2006. a filmi “Das Leben der Anderen” soovitame kõigile –, vastuvõtt Berliini kanaleid pidi sõitval laeval, Saksa Riigipäeva, Alte Nationalgalerie ja filmimuuseumi külastus, 2,5-tunnine giidiga jalutuskäik “Heinet meenutades” jm. Käisime Hueber-kirjastuses, naersime, et see oli meie Hamstertag (varumise päev). Väljudes olid meie kotid uusi õpikuid, töövihikuid ja harjutustikke täis. Oleks vaid aega seda kõike läbi töötada ja kasutada!
Kevadisel koolivaheajal on kavas õpilastega taas Saksamaale minna.

Mare Lillemäe,
Tallinna Inglise Kolledþi õpetaja
Hiie Allvee,
Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi õpetaja

Arvamusi vene keele kui võõrkeele õpetamisest Eesti koolides

Eesti koolides on huvi vene keele õppimise vastu suurenenud. Paljud 6. klassi õpilased valivad teiseks võõrkeeleks vene keele. Ometi on ka takistavaid asjaolusid, mis ei tule keele õppimisel ja õpetamisel kasuks. Arutasime neid probleeme nõupidamisel, kus oli koos Pärnu linna ja maakonna 30 vene keele õpetajat.

Toome välja õpetajate arvamused kitsaskohtadest meie töös, et leida ühiselt lahendusi. Pärnu maakonna ja linna õpetajad on kõik oma ala spetsialistid, kellel on vastav kõrgharidus. Suur osa on kas pensionieas või õige pea sinna jõudmas. Noori spetsialiste pole palju, kuid õpetajatest puudu ei ole.

Õpetaja vajab õpetajaraamatut

Õpetajatel on kohustus täiendada oma erialaseid ja ka keeleteadmisi kursustel ja nad tunnevad selle järele ka vajadust. Siin on tekkinud teatud vastuolu. Atesteerimiseks nõutav 160 tundi koolitust ei ole alati kaetud sobilike pakkumistega. Oleme osalenud koolitustel, kus õpikuautor tutvustab ja reklaamib oma õpikut ning õpetatakse koostama tunnikonspekte. See oleks ju õpetajaraamatu ülesanne. Meie arutelul jäi kõlama, et kõige rohkem on vaja nüüdisaegse vene keele (uued väljendid, mõisted), praktilise suhtluskeele ja kultuuriloolisi koolitusi.
Nõupidamisel arvati, et Venemaa huvi oma keele õpetamise vastu Eestis on väike. Ikka veel on levinud arvamus, et Venemaa on meie lähim naaber ja vene keele oskamine loomulik. Aga peale on kasvanud põlvkond, kes enam ei oska. Ka õpetajatele ei teeks paha oma keeleoskust venekeelses keskkonnas värskendada. Institutsioonid, kes seisavad Eestis hea õpetajate professionaalsuse säilitamise eest, võiksid võtta selle küsimuse oma töös päevakorda.
Pärnu koolides töötatakse põhiliselt I. Birjukova, A. Metsa ja I. Manguse õppekomplektidega. Kui aga võrrelda 6. kl inglise, saksa ja vene keele õpikuid, siis inglise ja saksa keele õpikute juurde kuuluvad töövihik; õpetajaraamat, kus on sees kõikide ülesannete (nii õpiku, töövihiku kui ka kuulamisharjutuste) võtmed; paljundusmaterjalid; harjutustestid; kontrolltööd; lint või CD (saksa keele õpiku juures on ka hääldusharjutuste lint). Meie koolides aastaid kasutusel olnud Birjukova õppekomplekti “Здравствуйте I” juurde kuuluvad töövihik ja lint. Kõik muu peab õpetaja ise tegema, kui tahab tunni korralikult läbi viia. Õpetaja vajab õpetajaraamatut, kus oleks autori visioon, kuidas tund võiks või peaks toimuma. Väide, et õpetaja läheneb tunnile loominguliselt, on tahtmatus või saamatus anda välja korralikku õppekomplekti, mida õpetaja võiks täiendada.

Õpik peaks lähtuma ainekavast

Vene keele õpikud on liiga mahukad ja rasked. Nad ei vasta enam õppimis- ja õpetamisvõimalustele. Kindlasti on Eestis piirkondi, kus sellised õpikud sobivad, aga näiteks Pärnu koolides õpetatakse vene keelt 2–4 tundi nädalas. Õpikuautorid peaksid märgistama põhivara, mis tagab õppekava täitmise ka väiksema tundide arvuga. Üsna sageli jääb peaaegu pool õpikumaterjalist läbi võtmata. Õpikuautorid väidavad, et õpetaja valib, mida õpetada. Selline vaba ümberkäimine õppematerjaliga on viinud meid olukorda, kus õpilastel jääb keelesüsteem omandamata. Tekivad raskused kooli vahetamisel ja järgmisse klassi minekul. Eriti on seda märgata põhikoolist gümnaasiumi üleminekul.
Õpetajate hulgas läbi viidud küsitluse põhjal ilmnes, et positiivselt hinnati A. Metsa õpikut “Твой собеседник” ja I. Manguse “Быстро и весело”. Viimane on kaasaegne ja huvitav. Puuduseks loeti, et hääldusharjutustes on võõrad, teksti ja teemaga sidumata sõnad, 6. kl alguses õpitakse alles tähti, aga juba antakse vene keele grammatika (käänded), õpetamise süsteem jääb segaseks.
A. Metsa õpikut “Твой собеседник” kasutatakse eelkõige selle jõukohasuse tõttu, kuigi mõne õpetaja arvates on selle teemad laialivalguvad ja vananenud.
Õppekomplektidele hinnangu andmisel lähtume õpetaja-praktiku kogemusest ega pretendeeri teaduslikule analüüsile. Räägime sellest, mida kogeme tunnis klassiga tööd tehes. Kui õpetaja peab oma töös lähtuma ainekavast, aga üks õpik seda ei võimalda, jääb ainekava täitmine puudulikuks. Eeldame, et õpikut koostades arvestab autor riiklikus ainekavas sisalduvate teemade ja nõuetega.
Töövihiku osa on muutunud. Kuna õpikust jääb osa materjali võtmata, on ka töövihik poolikult täidetud. Seega on igati õigustatud lapsevanemate protest, et töövihiku eest pole mõtet maksta, kui seda ei täideta. Küllaga on harjutusi, kus on ainult tööjuhend ja järgneb tühi leht ülesande täitmiseks. Samas on suur puudus õpikumaterjaliga seotud grammatilisest materjalist ning uut sõnavara treenivatest ja kinnistavatest harjutustest. Sageli erineb töövihikus pakutav sõnavara vastava teema sõnavarast õpikus ja siis tuleb enne ülesande täitmist ka sellega tegelda.
Esimesel vene keele õppimise aastal peaks töövihikut kasutama tähtede, uute sõnade ja õigekirja treenimiseks, kuid järgmistes klassides jäägu selle kasutamine õpetaja otsustada.

Riiklik eksam venelastele?

Nii õpikutes kui ka töövihikutes peaaegu puuduvad harjutused, mida täita teksti või dialoogi kuulates. Ometi on seda tüüpi ülesanded vene keele eksamil.
Nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpus võib õpilane valida vene keele riikliku eksami. Eksamitulemused on küllaltki head, kuid ka siin on probleem. Loomulikult valib eksami õpilane, kes tunneb end selles aines tugevana, enamasti see, kelle kodune keel või suhtluskeel on vene keel. Küllap siit ka kõrged eksamitulemused. Õpetaja ei saa vene keele eksamit soovitada kõigile õpilastele, sest see käib enamikule selgelt üle jõu. Ütleksime isegi nii, et vene keele olümpiaadid ja eksamid on orienteeritud vene keelt emakeelena rääkijatele. REKK-i korraldatud eksamieelsetel koolitustel oleme rääkinud vajadusest muuta eksami raskusastet, teinud ettepanekuid ankeetide kaudu, kuid märke muutustest pole.

Saksa keelel on tulevikku

12.–14. oktoobrini toimus Riias viies Baltimaade saksa keele õpetajate konverents “Saksa keelel on tulevikku”. Lisaks Baltikumi saksa keele õpetajatele võtsid selle tööst osa ka kolleegid Serbiast, Makedooniast, Horvaatiast, Iisraelist, Austriast, Poolast, Ukrainast ja Saksamaalt. Üritus toimus Riia Goethe-Instituudi initsiatiivil ning Saksamaa, Austria ja Šveitsi saatkondade, Hueberi kirjastuse ning Lüübekis asuva Saksa­maa Välissidemete Ühingu toetusel. Eesti saksa keele õpetajate osalemist konverentsil toetas Tallinna Saksa Kul­tuuriinstituut/ Goethe-Instituut.
Konverentsi eesmärk oli toetada ja nõustada saksa keele ja kultuuri õpetamist ning õppimist koolis. Hueberi kirjastuse esindaja Anne Robert rõhutas, et keele õppimise kaudu õpetatakse õpilast ka õigesti õppima. Kuna inimeste võimed on väga erinevad, on tähtis leida iga õpilase jaoks õpetamise/õppimise kõige efektiivsem viis. Suur osa on ka õppijal, kes peab õppe­protsessis aktiivselt ja teadlikult osalema.
Konverentsile saabunuid tervitasid saatkondade esindajad, kontserdiga esines Riia 1. Gümnaasiumi meeskoor. Päeva teisel poolel toimus viktoriin, kus oli küsimusi kõigi konverentsist osavõtvate maade kohta. Päev lõppes saatkondade poolt korraldatud piduliku vastuvõtuga Läti majas.
Teisel päeval toimusid seminarid, töö käigus anti praktilisi näpunäiteid õppetööks. Sai tutvuda uute õppematerjalidega kirjastustelt. Tunni mitmekesistamiseks tutvustati draamapedagoogika võtteid. Tähtsaks peeti ka saksa keele kui olulise majanduse ja suhtluskeele õppimise laiendamise vajalikkust meie koolides. Pingelise päeva lõpuks oli võimalik nautida Riia Sümfooniaorkestri kontserti Riia Ooperimajas. Kirjandushuvilised võisid kuulata Riia Goethe-Instituudi ma­jas Jaapani päritolu Hamburgi kirjanikku Yoko Tawadat, kellele 2005. a. omistati Goethe medal. 15. oktoobril esines ta Eesti publikule Tartu Saksa Kultuuriinstituudis.
Viimasel päeval tehti kokkuvõtteid ning toimusid kaks huvitavat loengut: Anne Robert rääkis saksa keele õpetuse diferentseerimise põhimõtetest ja Nikolaus Reisinger inimeste ajaloolisest mälust Austria näitel.
Saksa keele õpetamine ja õppimine oli ja on Euroopas populaarne, sest saksa keel on EL-is emakeelena kõige enim räägitav keel (100 mln inimest); saksa keel on EL-i ametlik töökeel inglise ja prantsuse keele kõrval; mitmed ainevaldkonnad pakuvad soodsaid võimalusi saksa keele oskajatele nii hariduse omandamiseks, täiendusõppeks kui ka praktikaks ning neil aladel toimub tihe koostöö saksakeelsete riikidega; saksa keel on paljudes firmades asjaajamise keel; saksa keelt kõnelevate turistide arv kasvab aasta-aastalt.

Evi Niilits,
Sirje Parv,
Eesti Saksa Keele Õpetajate Seltsi liikmed,
Võru Kesklinna Gümnaasiumi õpetajad

Saksa õpilased avastasid Eestit

Omal ajal kuurvürstinna järgi nime saanud Hannoveri Sofie-kool korraldab Tallinna Saksa Gümnaasiumiga õpi-lasvahetusi alates septembrist 2001. Sõprussuhted said alguse isiklikest kontaktidest. Kui eesti õpilaste Saksamaa-külastuste eesmärk on eelkõige keelepraktika, siis sakslased peavad oluliseks ida–lääne kontakte ja õpilaste silmaringi avardamist.
Sel sügisel nädala Eestis viibinud 10. klassi õpilased tutvusid Tallinna vanalinnaga ja Tallinna Saksa Güm­naasiumiga, osaledes saksa osakonna tundides, käisid väljasõitudel Lahe­maal, Tartus ja Helsingis.
Õpetajate sõnul on õpilasvahetuses osaleda soovijaid alati rohkem, kui kaasa saab – sõitjate hulk sõltub sellest, kui palju on Eestis peresid, kes on nõus saksa õpilasi majutama. Üldjuhul tehakse valik loosiga.
Külalised leidsid, et suuri erinevusi Eesti ja Saksa koolielus pole – kui välja arvata, et siin peab iga tunni alguses püsti tõusma. Muidugi võis hinnangu andmisel kaasa mängida ka tõsiasi, et valdavalt külastati Saksa osakonnas saksa õpetajate antud tunde. Kõik olid ühel meelel, et Eestis on ilus ning siin elavad toredad ja sõbralikud inimesed.
Eesti on saksa õpilastele eelkõige osa Ida-Euroopast, võimalus näha ühiskonna ümberkujunemist mujalgi kui Ida-Saksamaa näitel. Õpetajate sõnul on tähtis ka tajumine, et nendegi esivanemad on oma juurtega Eestis olnud. “On väga oluline, et kontaktid ida ja lääne vahel säilivad, noored leiavad ühise keele. Et õpilased näevad, kuidas selline väike riik nagu Eesti majanduslikult kiiresti ja jõudsalt kosub, globaliseeruvasse maailma sobitub ning demokraatliku riigina edasi areneb,” leiab õpilasi saatnud Ulrike Hirschberg. Loengul Balti-Saksa Majanduskojas kuulasid õpilased, kuidas nn majandusime on siin toimunud ning millist rolli mängib Saksamaa Eesti majanduse arengus. Millised Saksa firmad on siin kanda kinnitanud ja millist potentsiaali nähakse Eesti turus edaspidi.
Tänavuse grupi õpilased omandasid usinalt eesti keelt: nädalaga saadi juba päris hea sõnade pagas.
Õpilasvahetuse kogu raha ei tule vanemate rahakotist, vaid seda toetatavad mitu fondi (õpilasi Berliini Stiftung für westöstliche Begegnungen ja saksa õpetajaid Pädagogischer Austausghdierst Bonnist).
Lisaks Hannoveri Sofie-koolile on Tallinna Saksa Gümnaasiumi saksa osakonnal partnerkool Speieris. Vahetused toimuvad üle aasta. Sel ke­vadel sõidetakse vastukülaskäigule Han­no­veri, järgmisel aastal toimub õpilasvahetus Speieri kooliga.

Anu Mõttus

Kui lugemine on in

20. augustil võttis Kilingi-Nõmme Gümnaasium vastu külalisi kogu Eestist. Toimus projekti “Lugeda on mõnus” (LOM) seitsmenda hooaja avaüritus. LOM on Eesti Lugemisühingu alla kuuluv projekt, mis koondab enamasti põhikooliealisi lugemis- ja arvutihuvilisi õpilasi lugema.
Kuueaastane ühine ettevõtmine on saanud juba traditsioonid: igal sügisel kohtutakse, et panna paika järgneva aasta tegevusplaanid, otsustada, missuguseid raamatuid hakata lugema, arutlemaks nende üle internetifoorumis. Talvel toimub kas teatri- või kinokülastus, mille organiseerib lähemal asuva kooli õpetaja. Hooaeg lõpeb nn koduvooruga, kus igal osalejal on võimalus võistelda kas loetud raama­tu baasil slaidikava koostamisega, aktiivse osalemisega arutelufoorumil, mõne raamatu arvamusrubriigi juhendamisega ja/või oma kooli projektitöö kohta kodulehekülje tegemisega. Kõik need ülesanded nõuavad pikaajalist ettevalmistust. Kevadel korraldatakse mõnes projektikoolis kohtumine, kus tehakse kokkuvõtteid aastasest tööst ja koduvoorust.
LOM-i tulihingeline eestvedaja, Tal­linna Nõmme Gümnaasiumi õpetaja Anu Ratasep on teinud oma ürituse­le head reklaami, mistõttu oleme koge­nud paljudes kohtades mõistvat suhtumist ning leidnud spon­soreid. Suurimaks tunnustuseks peavad kõik osalised Rahvusvahelise Lugemisühingu Euroopa Innovaatilise Lugemisprojekti autasu, mis anti projektile eelmise aasta augustis Zagrebis toimunud 14. Euroopa lugemiskonverentsil.
Käesoleval sügisel alustas kümme kooli, kellest seitse võttis esimesest kohtumisest osa. 2006/2007. õa tuleb töine Rakke Gümnaasiumil (7 aastat projektis, juhendaja õpetaja Leonoore Meerja), Nõmme Gümnaasiumil (7 a, õp Ivi Eiche, Anu Ratasep), Tartu Hiie Koolil (6 a, õp Leili Pukk, Liivi Lubi), C. R. Jakobsoni nimelisel Gümnaa­siu­mil (5 a õp Eini Ilves), Võhma Gümnaasiumil (4 a, õp Kairi Ibrus), Tõrva Gümnaasiumil (3 a, õp Katrin Priilaht); kahjuks ei saanud tulla Kadrina Keskkool (3 a, õp E. Abner, A. Särg), Tallinna Heleni Kool (6 a, õp A. Murd, K. Arro), Tallinna Rahumäe Põhikool (5 a, õp Ü. Siirmann). Oma­moodi kogemus on suhelda Tartu Hiie Kooli ja Tallinna Heleni Kooli õpilastega ning jälgida nende esinemist.
Sügiseti on tavaks saanud, et õpilased alustavad või uuendavad omavahelist suhtlemist, käivad ekskursioonil, tutvumaks projektis osalevate koolide õpilaste kodukohtade vaatamisväärsustega, saavad nuputamisülesandeid lahendada ning lõpuks lõõgastuda tantsumuusika saatel.
Kilingi-Nõmme Gümnaasium eesotsas õpetajate Mare Hallopi ja Inge Postiga alustas oma kuuendat hooaega teiste koolide võõrustamisega. Keset koolipäeva hakkasid väikelinna kooli juurde saabuma bussid Eesti eri paigust. Et oma õpilaste õppetööd mitte segada ja külalistele põnevust pakkuda, suunduti kõigepealt Raja talu miniloomaaeda, giidideks Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi õpilased. Lõunasöögile järgnes viktoriin.
Kuna oktoobris on õpetajate päev, oli igal rühmal vaja 5–7 minuti jooksul näidata, kuidas nende koolis mõni tund toimub ja/või õpetaja töötab. Lavalt sai näha nagu mitmevaatuselist näidendit eri truppide esituses. Imetleti Tartu Hiie Kooli muusikatundi, kus laulusõnad tõlgiti viipekeelde.
Kohale tulnud koolide õpetajatele jääb kohtumisest mälestuseks Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi trükisoe õpilasalmanahh.

Mare Hallop,
“Lugeda on mõnus” Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi projektijuht

Taas keemiaviktoriin

Üle-eestiline keemiaviktoriin toimub välja­kujunenud tava kohaselt: kaks kirjalikku eelvooru ja suuline lõppvoor, kuhu kutsutakse nii põhikooli kui gümnaasiumi astmest kuni 15 esimestes voorudes edukamalt esinenud võistkonda. Ootame mõlemasse vanuseastmesse esinema kõigi koolide kolmeliikmelisi võistkondi.

Viktoriini küsimused puudutavad keemia olulisemaid valdkondi: ainete omadused, nende levik looduses ja kasutamine igapäevaelus ning tööstuses, tervisele ohtlikud ained, laboratoorse töö tehnika, keemia nomenklatuur, orgaaniliste ühendite struktuur, keemia ajalugu.
Kuna viktoriin toimub tänavu juba 28. korda, on küsimusi kindlasti ka 28. elemendist (s.o niklist) ja gaaside omadustest ning kasutamisest. Sponsoriks loodame jätkuvalt Eesti AGA-t, kes on meid toetanud juba mitu aastat. Ühel korral premeerisid nad esikohale tulnud võistkondade liikmeid hinnaliste raamatutega ja teisel aastal korraldasid neile ekskursiooni Soome.
Eelvoorude küsimused koostab viktoriini komisjon. Lõppvooru küsimused koostavad inimesed, kelle õpilased antud vanuseastmes ei osale. Vastuseid leiavad osavõtjad internetist ja entsüklopeediatest, aga lugeda soovitame eelkõige järgmisi populaarteaduslikke raamatuid: H. Karik “Vask, kuld ja raud olid esimesed”, “Metallid ja mittemetallid meis ja meie ümber”, “Biometallid. Mürkmetallid”, “Keemia nomenklatuur”, A. Koorits “Küsimisi-kostmisi elementidest ja keemiast üldse”, A. Koorits, H. Muoni “Keemilisi pähkleid”, H. Timotheus “Praktiline keemia” ja T. Rudenko, P. Taube “Vesi­nikust kuni...”. Loomulikult on küsimusi ka keemia õpikutest. Vastused võib julgesti teele saata ka siis, kui mõni küsimus jääb vastamata.
Suurema hulga paremate võistkon­dade premeerimiseks ja viktoriini kor­ralduskulude kompenseerimiseks tuleb igal viktoriinist ühe-kahe võistkonnaga osavõtval koolil tasuda 400 kr ning kolme ja enama võistkonnaga koolil 600 kr Eesti Keemiaõpetajate Liidu arvele 10220033933011 Eesti Ühispangas hiljemalt 15. detsembriks. Arve saadame koolile pärast võistkonna registreerimist.
Osavõtuks palume registreerida 1. detsembriks, märkides osalevate õpilaste nimed, klassi, juhendava õpetaja nime ja võistkonna esindaja e-aadressi. 1. detsembriks ootame ühtlasi esimese vooru vastuseid. Nii end registreerida kui ka vastused tuleb saata e-aadressil: juta.nugin@raad.tartu.ee või postiaadressil Tartu Täis­kasvanute Gümnaasium, Veeriku 41, 50407 Tartu. Juhul, kui te ei saa kinnitust vastuste kättesaamise kohta, võtke ühendust telefonil 515 5170 (J. Nugin) ja saatke vastused tavalise posti teel. Teise vooru küsimused ja teie tulemused esimeses voorus saadame teile detsembri esimesel poolel ja vastuseid neile ootame 1. veebruariks. Lõppvoor toimub aprilli esimesel poolel. Selle täpse toimumisaja teatame koos teise vooru tulemustega.

I vooru küsimused

Põhikool
1. Missugused on 12 levinuimat elementi litosfääris? Kuidas väljendatakse nende sisaldust?
2. Millised keemilised elemendid on oma nime saanud linnade (asulate) järgi? Nimeta linn (asula) ja riik, kus see koht asub.
3. Missugused on järgmiste elementide tegelikud nimetused? Kes need avastasid?
a) Nil Toompuu, b) Maimu Tsiire, c) Mats Kilu, d) Mari Tanu, e) Emmi Ungase, f) Lia Kuma, g) Mari Uba ja h) S. Kivine.
4. Nikli võimalikud saamisviisid. Kir­jel­dage ja kirjutage võrrandid.
5. Millised sulamid omavad “kuju mä-­lu” (kuumutades taastavad esialgse vormi,mida muudeti olulise plastilise de­formatsioo­niga)? Millised füüsikalis/keemilised omadused on selle taga?
6. Kuidas eraldada puhtal kujul segust benseeni, vett, joodi, liiva ja elavhõbedat?
7. Kuidas saada kodus leiduvate ainetega süsihappegaasi? Kirjuta ka reaktsioonivõrrandid.
8. Mis on veegaas? Kuidas seda saadakse ja kasutatakse?
9. Kumb nimi sobib VIIIA rühma elementidele: väärisgaasid või inertgaasid? Miks?
10. Hiina keiser andis kunagi välja sea­duse, mis kohustas kõiki elanikke kasuta­ma toiduks teatud koguse merikapsast. Merikapsa üks sugulasliike on Eestimaal iidsetest aegadest olnud kasutusel loomatoidu ja põlluväetisena. Milline liik? Milleks see kasulik oli?

Gümnaasium
1. Ajaloolased jagavad esiajaloo mõnikord neljaks ajajärguks kasutatud tööriistade materjalide alusel. Reastage need ajajärgud ja põhjendage järjestust materjalide keemilise olemusega.
2. Mingi seadme alumiiniumdetailid on needitud vaskneetidega. Mis võib toimuda seadmega niiskes õhus? Kirjutage reaktsioonivõrrandid.
3. Vee pikaajalisel toimel klaasisse (eriti kui klaas on peenestatud) tekib lahus, mis muudab fenoolftaleiini lahuse värvust. Kirjutage ioonvõrrand vee toime kohta klaasisse.
4. Nimetage 10 tuntumat niklit sisaldavat terast? Missugused on nende koostised ja omadused?
5. Ühe tugeva happe soolad on termiliselt ebapüsivad, kusjuures lagunemissaadused sõltuvad koostismetalli aktiivsusest. Tooge erinevaid näiteid.
6. Aine A värvitu lahuse reageerimisel elementide B, C ja D ühendite värvitute la­hustega saadakse valged sademed AB ja AC ning kollakas AD. On teada, et lihtained B, C ja D on vastavalt gaasiline, vedel ja tahke. Kirjutage kõikide tekstis nimetatud ainete valemid ja toimunud reaktsioonide võrrandid.
7. Tahkele valgele kristalsele ainele A lisati väga tuntud ainet B. Tekkinud lahuse C temperatuur tõusis tunduvalt. Lahusele C tilgutati mõned tilgad värvitut vedelikku D. Lahus C muutus värvitust roosakaspunaseks. Mõne aja möödudes lahus C muu­tus värvituks. Lahuse C ettevaatlikul kokkuaurustamisel saadakse sool E, mida vanasti kasutati kodusel teel seebi valmistamisel. Ainet E on võimalik saada ka lehtpuu tuhast. Millised ained on A–E? Põhjendage.
8. Mis on seebistamisreaktsioon? Tooge näiteid selle kasutamisest argielus?
9. Milliseid metalle on võimalik toota kasutades metallilist niklit? Kirjutage reaktsioonivõrrandid.
10. Kirjutage reaktsioonivõrrandid
A + B C
C + KMnO4 + H2SO4 B + K2SO4 + MnSO4 + A2(SO4)3 + H2O
B + D A + E
A + F G ühend F on elutegevu- seks vajalik gaas
G + F H
H + I J + CO2 ühend J sisaldab metalli A (o.a on +3)
J + H2O H + L ühend L on tugevate leeliseliste omadustega

Õpime eesti keelt – naljaga pooleks

Suvel ilmus uus algtaseme eesti keele õppekomplekt “Naljaga pooleks”, autorid Mare Kitsnik ja Leelo Kingisepp. Samadelt autoritelt on varem ilmunud kesk- ja kõrgtaseme õppekomplekt “Avatud uksed”.

Uus materjal on mõeldud Euroopa keelestandardi järgi A2-tasemele (st mitte nullist alustajatele) ja sobib nii iseõppijaile kui ka keelekursustel kasutamiseks. Komplekti kuulub tööraamat (184 lk), milles on kümme sarnase ülesehitusega õppeteemat ja CD-plaat (50 min) audiomaterjaliga.
Iga õppeteema keskendub ühele igapäevaelu suhtlussituatsioonile (nt abi palumine, võõraga tutvumine, teenindusasutustes suhtlemine jm), mida käsitletakse, nagu komplekti pealkirigi osutab, pisut ootamatult ja humoorikalt. Harjutamiseks pakutakse mitmekesiseid kuulamis-, rääkimis-, sõnavara-, grammatika- ja lugemisülesandeid – kokku on igas teemas umbes 30 ülesannet, mille läbimiseks kulub 10–12 õppetundi, seega on õppekomplektis materjali kuni 120-tunnise keelekursuse läbiviimiseks. Tööraamatus on ka eesti–vene–inglise sõnastik, kuulamistekstide ärakirjutused ja ülesannete vastused.


Eesti keel ei ole keeruline

Väljend naljaga pooleks viitab eesti keeles sellele, et asju ei aeta surmtõsiselt. Eesti keele kui võõrkeele õppimine on küll tõsine ülesanne, kuid uues õppekomplektis valitud lähenemisviis püüab hajutada mitmeid eesti keele õppimisega seotud hirme ning aidata õppijail ja õpetajail õppeprotsessi nautida.
“Naljaga pooleks” lähtub tänapäevastest lingvistilistest ja metoodilistest võõrkeeleõppe põhimõtetest, kus rõhutakse just õppijakesksusele. Keelt ei saa jõuga pähe panna, kuid õppijat saab täpselt konstrueeritud ülesannetega suunata oma keelt arendama ja kasutama. Väga oluline on seejuures ka vaba ja sundimatu õhkkond, õppija motiveerimine ning eluks vajalike oskuste omandamine.
Eesti keel on üks paljudest maailma keeltest ega ole oma põhiolemuselt lihtsam ega ka keerulisem kui teised. Õpitava keele keerukus või lihtsus õppija jaoks oleneb suurel määral sellest, kuidas materjali esitada ja kuidas suhtuda õppija keelekasutusse.
Õppekomplektis lähtutakse loomuliku keeleõppe põhimõtetest: õppimine algab keeleainese kuulamisest ja mõista püüdmisest; sellele järgneb tegelemine uute sõnade, väljendite ja keelestruktuuridega. Seejärel püüab õppija ise õpitavas keeles oma mõtteid väljendama hakata, kusjuures on täiesti loomulik, et tema keelekasutus erineb standardist. Nendesse kõrvale­kalletesse ei peaks aga suhtuma kui laiskuse ja rumaluse ilmingutesse. Vigade tegemine rääkima (ja kirjutama) õppides on vältimatu ning probleemi tuleks näha selles alles siis, kui õppija keeleoskus ei arene edasi üheski aspektis. Vigades ilmneb õppija keeleline mõtlemine ning kõik algajad teevad nn arengulisi vigu, sest alles eksperimenteerivad keelega, hakkavad proovima keelereeglite rakendamist, tõlgivad emakeelest.
“Naljaga pooleks” lähtub põhimõt­test, et algaja keeleõppija peaks kuu­-lama oma keeletasemest veidi keeru­kamaid tekste. Iga õppetsükli keskmes on paari minuti pikkune minikuuldemäng (lõbus olmedialoog koos heliefektidega). Dialoogide kirjutamisel on autorid pidanud silmas, et tekst ei oleks kunstlikult lihtsustatud, vaid kõlaks võimalikult loomulikult. Samas vastavad kasutatav sõnavara ja keelekonstruktsioonid algtasemele. Dialoogid on loetud sisse tavalises kõnetempos, mis võib olla algtaseme õppija jaoks algul mõnevõrra harjumatu. Dialoogide juurde kuuluvad tekstide ärakirjutused ning eri kuulamisstrateegiaid arendavad harjutused võimaldavad aga kuulamisoskuse kiiret arengut ning varsti ei karda õppija enam tavalise kõnekeele kuulamist. Õppekomplekti kuuluv CD-plaat võimaldab õppijal ka väljaspool õppetunde kuuldemänge korduvalt kuulata.
Uuemad keeleuuringud on tõestanud, et räägitav keel ei koosne üksiksõnadest, vaid fraasidest, milles sõnavara ja grammatika on lahutamatult seotud. Seetõttu on ka keskmise keeleõppija jaoks loomulik omandada uut keeleainest fraaside kaupa. Ka juhul, kui inimene ei suuda omandatavaid fraase grammatiliselt analüüsida, arendab nende meeldejätmine sisemist grammatikatunnetust. Õppekomplektis “Naljaga pooleks” pakutakse fraaside õppimiseks mitmekesiseid harjutusi: järelekordamist, valmis fraaside kombineerimist dialoogiks, fraasialguste põhjal ise dialoogide loomist jmt.


Õppija suhtleb spontaanselt

Lisaks fraaside õppimisele selgitatakse ja harjutatakse õppekomplekti igas teemas paari algtasemel olulist grammatikanähtust. Seejuures on silmas peetud just eesti keele kui võõrkeele õppija vajadusi, mis erinevad tunduvalt eesti keele kui emakeele õppija omadest. Grammatikateemade valik on tehtud õppijakeele analüüsi põhjal – lähtutud on grammatilise nähtuse funktsionaalsest olulisusest keeles, veaohtlikkusest ja õpetatavusest algtasemel. Veaohtliku, aga suhteliselt kergesti õpetatava teemana, mida õppekomplektis käsitletakse, võib nimetada näiteks lihtminevikku. Veaohtlikuks, aga suhteliselt raskesti õpetatavaks võib pidada sihitise käändeid. Et sihitise käänete harjutamine algtasemel ei muuda õppija keelt oluliselt korrektsemaks, kuid tekitab asjatut stressi, on õppekomplektis “Nal­jaga pooleks” piirdutud selle teema puhul vaid lühikese käsitlusega.
Grammatika õpetamisel on uudse võttena kasutatud induktiivseid grammatikaseletusi ja kommunikatiivseid grammatikaharjutusi. Induktiivse grammatikaseletuse puhul esitatakse õppijale näitelaused ja suunavad küsimused, mille põhjal ta ise õpib märkama keeles esinevaid seaduspärasusi. Selline lähenemine õpetab õppijat mõistma grammatika rolli keeles ja aitab ka õpitava kindlamini meelde jätta. Kommunikatiivseid grammatikaülesandeid tehakse paaristööna, kus õppijad kombineerivad õpikus esitatud lausepooltest küsimusi ja vastavad neile, harjutades samaaegselt mingit kindlat grammatilist vormi.
Et jõuda iga õpitava teemaga spontaanse suhtluseni, on igas õppeteemas toodud ülesanded järjestatud kind­­latest põhimõtetest lähtuvalt. Kõigepealt tehakse nn kontrollitud ülesandeid, mille õiged vastused on antud ka tööraamatu lõpus. Järgnevad poolkontrollitud drillülesanded, mille eesmärk on keelelise korrektsuse saavutamine.
Viimase rühma moodustavad va­bad ülesanded. Nende puhul peaksid õppijad (kogu tsükli jooksul õpitut ka­sutades) olema võimelised looma spon­taanseid dialooge.
Tegelik läbimurre tekibki alles siis, kui õppija väljendab oma mõtteid ja püüab keele abil saavutada oma eesmärke. Seejuures on täiesti loomulik, et õppija keelekasutus erineb (algul rohkem, hiljem järjest vähem) emakeelekõneleja keelekasutusest.


Mis motiveerib õppijaid?

Õppija motivatsiooni aitab ülal hoida see, kui ta tunneb, et õppeprotsess on talle jõukohane (parajat pingutust nõudev); kui ta saab aru, mida ja miks tunnis tehakse; kui ta tunnetab oma arengut. Õppekomplekti “Naljaga pooleks” ülesanded ongi koostatud ja reastatud nii, et võimaldavad õppijal edu tunnetada. Ülesanded muutuvad järk-järgult keerukamaks, välditud on järske hüppeid ja liiga suurt hulka vaba suhtlust (ilma toeta) nõudvaid ülesandeid. Kõik harjutused on sisulised, seotud tsükli üldteemaga ja võimaldavad samal ajal üsna suurt vabadust tunnis varieerimiseks ja edasiarendamiseks. Õppekomplekti üks eesmärk on ka arendada õppija õpioskusi ja kasvatada tema iseseisvust.
Õppijaile pakub üldiselt huvi ja nende motivatsiooni tõstab, kui õppetunnis õpitav keel sarnaneb tegelikus elus vajaminevale. Seetõttu on ka õppekomplektis “Naljaga pooleks” kasutatud väga elulähedasi olukordi ja suhtlusülesandeid (näiteks sünnipäevalapse õnnitlemine, kingituse üleandmine ja vastuvõtmine; telefonivestluse pidamine jmt). Nii on õppijal võimalik kogeda, et eestlased räägivadki nii nagu eesti keele õpikus. Keelekeskkonda minnes ei teki õppijal nii suurt šokki, sest ta on juba keeletunnis kuulnud ning kasutanud võimalikult elulähedast ja loomulikku keelt.
Õppekomplektis kasutatud minikuuldemängud on lahendatud humoorikas võtmes, samuti on pisut naljakad ja ootamatud mitmed grammatikaharjutused. Ülesannetel on sageli mitu funktsiooni, ühelt poolt harjutatakse kindlaid grammatikateemasid, aga samal ajal on õppijatel võimalus oma kaaslaste kohta ka üht-teist huvitavat teada saada. Rollikaartidega suhtlusülesanded simuleerivad tegelikke suhtlusolukordi, andes õppijate fantaasiale vaba voli. Sundimatu õhkkond, mida niisuguste ülesannete abil tekitada saab, kergendab loomuliku keelekasutuse omandamist.
“Naljaga pooleks” on seotud samade autorite loodud teiste õppekomplektidega. Kui vaadata õppematerjale tasemete kaupa A1-st kuni C2-ni, on “Naljaga pooleks” teine õpik (tase A2), Mare Kitsniku ja Leelo Kingisepa koostöös valminud õppekomplekt “Avatud uksed” oleks tinglikult sama sarja viies õpik (tase C1). Tasemelt vastab sarja neljandale õpikule (tase B2) Mare Kitsniku loodud vene õppekeelega kooli 9. klassi õppekomplekt, mis sobib ka täiskasvanute õpetamiseks. Järgmisena on autoritel kavas koostada “Naljaga pooleks” sarja esimene (tase A1) ja kolmas (tase B1) õpik.

Kvaliteedimärk näitab sihikindlust

2003. aastal korraldati Elukestva Õppe Arendamise Sihtasutuse INNOVE eestvõtmisel esmakordselt pilootprojektina kutsekoolide kvaliteediauhinna konkurss. Tänavune oli järjekorras kolmas.

Konkursi eesmärk on tõsta koolide õppetaset ning täiustada kooli juhti­mist. Konkursilt saadud kvaliteedimärk kooli seinal või aulas annab külalistele teada, et tegemist on tõelise kvaliteetkooliga. Muidugi on see ka tunnustuseks-innustuseks kogu kooliperele. Märk kõneleb vaatajale julgusest, aususest ja sihikindlusest kooli arendamisel, teemandi kujutis edukatest püüdlustest täiuslikkuse suunas.

Võru, Tartu ja Räpina

28. septembril tunnustati Pärnu kont­serdimajas tänavuse konkursi parimaid. Eesti kutseõppeasutuste kvali­teediauhinna 2006 võitis Võrumaa Kutsehariduskeskus ning eripreemia parimate personalialaste parendustegevuste ja tulemuste eest pälvis Tartu Kutsehariduskeskus. Þürii tunnustas eeskujulike tulemuste eest ka Räpina Aianduskooli.
Eelmise võitja, Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli direktori Toomas Šadeiko sõnul on kvaliteedikonkursi võit andnud neile julgust ja kindlust. Ent tähtis oli seegi, et kool hindas oma tegevust põhjalikult ning konsen­suslikult lepiti kokku koolisisesed protseduurireeglid.
Seekordse võitja, Võrumaa Kutse­hari­duskeskuse direktori Tanel Lin­nuse sõnul sunnib konkurssidel osalemine keskenduma olulisele, sisehindamine annab pildi asjade seisust. “Koolis on ju kõige tähtsam õppimine, kõik muu on mõeldud üksnes selle toetamiseks.”
2006. aasta konkursil osalesid Eesti Hotelli- ja Turismimajanduse Erakool; G. Otsa nim Muusikakool; Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool; Narva Kutseõppekeskus; Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool; Räpi­na Aianduskool; Tallinna Ehituskool; Tallinna Teeninduskool; Tartu Kutse­-hariduskeskus ning Võrumaa Kutsehariduskeskus.
Juba konkursil osalemine on omaette kvaliteedimärk, mis näitab nii õppijatele, õpetajatele, tööandjatele kui ka kaudselt kooliga seotud huvilistele organisatsiooni püüdlusi täiuslikkuse poole. Head tulemused ei tule üleöö ja juhuslikult. Kvaliteeditöö on nagu hinnalise teemandi lihvimine – nõuab oskusi ja aega ning eeldab pühendumist. Teemandi sära aga sõltub juba sellest, kui sile on lihvitud pind ning kui hele on sellelt peegelduv valgus.

Miks ja kui kaua on teie õppeasutus kvaliteediteemaga tegelnud?
Vadim Mitroškin, Võrumaa Kutse­hariduskeskuse kvaliteedidirektor: “VKHK on tegelenud kvaliteedijuhti­mise süsteemi väljaarendamise ja juurutamisega 2001. aastast. Meie koolipere eesmärk oli saada parimaks kutseõppeasutuseks Eestis, mis väljendub ka sama aasta sügisel koos kolleegidega sõnastatud motos “Hea kool ko­gu eluks!”.”
Eda Anton, Tartu Kutsehariduskeskuse kvaliteedijuht: “Alates kooli loomisest 1. septembril 2002 oleme leidnud, et meie tugevus ei ole suuruses, vaid väljaõppe väga heas tasemes. Et liideti neli kooli, tekkis ka vajadus kujundada ühtne organisatsioonikultuur.”
Miks otsustasite osaleda 2006. a kvaliteedikonkursil?
VM: “Esmakordselt osalesime esimesel pilootkonkursil aastal 2003, meie jaoks olid väga kasulikud assessorite märkused ja soovitused. 2004. aastal koostasime oma kollektiiviga enda jaoks enesehindamisaruande, et vaadata, mida on õnnestunud parandada. 2006. aasta konkursil osalemine oli meile tähtis, sest meie tegevusele anti välishinnang.”
EA: “Et viia süsteemselt ellu 2005. akonkursil osalemisel saadud parendusettepanekuid.”
Kas ilma konkursita ei võiks kvaliteeti edendada?
VM: “Kvaliteeti edendatakse ja tagatakse hästitoimivas organisatsioonis iga päev. Pilt enda organisatsiooni toimivusest muutub mitmekesisemaks, kui sellele lisaks osaletakse konkurssidel. Kujuneb ju see erinevast – õppurite, tööandjate, personali ja välishindajate – vaatepunktist nähtuna.”
EA: “Võiks küll, me teemegi seda. Aga auhind aitab kvaliteeditööd teha süsteemselt ja kindlate kriteeriumide alusel, ajapiir aitab graafikus püsida.”
Mida on konkursil osalemine teie koolile andnud?
VM: “Konkurss aitas võrrelda end teistega ning saada tagasisidet organisatsiooni tegevuse ja võimalike parendusvaldkondade kohta. Koostasime parendustegevuste kava, et oma kooli täisuslikkuse poole arendada.”
EA: “Kolm aastat oleme kutseõppeasutuste kvaliteedikonkursil osalenud, aastad on olnud erinevad.
2003. a konkurss aitas organisatsiooni korrastada ja luua süsteemi, andis juhtidele ja töötajatele kvaliteeditead­misi, saime teada parendusvaldkonnad, juurde sõpru. 2004. a andis taga­sisidet, et oleme õigel teel; andis endale, aga ka Tartu linnale kui omanikule ja loodan, et ka haridus- ja teadusministeeriumile usku, et Tartu KHK on arenev ja parima poole püüdlev kool, mitte ainult Eesti suurim kutseõppeasutus. Paranes ka kooli maine. 2005/2006. õa andis teadmise, et me ei ole veel parim, aga nelja aasta jooksul tehtud pingutused väärivad juba tunnustust. Saime teada, mis valdkondades hakkame esmajoones parendustööd tegema. Kõikidel aastatel on osalemine suunanud kogu meie organisatsiooni õppima.”
Milles see õppijate, koolitöötajate ja tööandjate jaoks igapäevaselt väljendub?
VM: “Üritame iga päev anda koolipere jaoks endast parima. Oleme kõik partnerid, tahame palju ära teha, et saada veel tugevamaks. Sellest sõltub ju meie tulevik.”
EA: “Õppija jaoks on positiivne pidevalt parenev õppekorraldus, paremad õppetingimused, nende arvamuste ja rahulolu küsimine ja selle põhjal muutuste tegemine. Töötajale on oluline kvaliteedile suunatud mõtteviis, kindel kord tegutsemiseks, tunnustus-, motivatsiooni- ja koolitussüsteemi väljatöötamine, rahuloluküsitlused ning analüüsist tulenev parendus töö korralduses ja tingimustes, palju koolitusvõimalusi ning uusi teadmisi ja oskusi. Tööandjad saavad kvaliteeditöö tulemusena parema ettevalmistusega töötajad ning koostöö kooliga on regulaarne ja süsteemne (loomisel on tööandjate portaal).”
Mis on kvaliteeditöös olnud kõige raskem?
VM: “Kõige raskem oli veenda selle tähtsuses ja vajaduses, mõtteviisi muutmine ja partnerlus töös vajas samuti aega ja kannatust.”
Miks Võru võitis?
VM: “Arvatavasti on see viieaastase töö tulemus. Olime selles asjas ju esimeste hulgas. Pluss on kindlasti see, et meil on oma kooli kontseptsioon (haridusfilosoofia) ja töötajad tulid sellega kaasa. Oleme ühtne meeskond, kes tahab tõestada, et kutseharidus on suurepärane valik ja võimalus ko­gu eluks. Meie tugevus on eelkõige pühendumus, süsteemsus ja partnerlus.
Muide, meil on käinud õppimas vist kõik kutseõppeasutused: Tartu, Räpina, saarlased, pärnakad, Türi, Val­ga, isegi mõned Tallinna koolid, ka Tartu Meditsiinikool ja Kõrgem Kuns­tikool. Samuti paljud üldhariduskoolide meeskonnad üle Eesti. Homme tu­leb Tartu Slaavi Gümnaasiumi kollektiiv. Koostööpartnereid on meil Root­sis, Soomes, Norras, Poolas, Vene­maal, Saksamaal, Hollandis, Itaalias ja Inglise koolides.”
Mis võis Tartu KHK-le eripreemia tuua? Mida võiksid teised koolid teilt eeskujuks võtta?
EA: “Töötajate tunnustus-, motivatsiooni- ja koolitussüsteemi ning tulemuspalgasüsteemi väljatöötamine ja rakendamine. Projekti “Õppiva organisatsiooni kujundamine Lõuna-Eesti kutseõppeasutustes” käivitamine.
Eeskujuks võiks olla arengukavast tulenev kindlatest eesmärkidest lähtuv tegevus, hästi töötav infosüsteem, väga hea meeskonnatöö ja üksteise toetamine ning oluline panustamine töötajate arengusse.
Nüüd suuname kõik oma omandatud teadmised, oskused ja kogemused uue arengukava (2007–2011) väljatöötamisse. Keskendume õppijate tugisüsteemide arendamisele, ühiselamu renoveerimisele, uue õppekorpuse ehituse lõpetamisele, väga hea raamatukogu loomisele, arendame täiskasvanukoolitust ja jätkame õppimist nii enda kui ka teiste tegemistest. Seda loetelu võiksin jätkata veel pikalt. Aga eelkõige viime ellu oma missiooni –pakkuda õppijatele arenguks parimaid võimalusi.”

Saku kool 75

Saku kool on olnud tarkuse jagajaks 75 aastat, neist viimased 30 aastat keskkooli/gümnaasiumina.

1931. aastal asutas Saku Heategev Selts Viimsi abimetsaülema majas erakooli, mis sai nimeks Saku Tehase Erakool. Koolis oli 30 õpilast.

Ajaloost

1939. aastal muudeti kool 4-klassiliseks Saku Tehaste Algkooliks, hiljem muutus kooli nimi vastavalt Saku 7-klassiliseks ja 8-klassiliseks kooliks.
1960. aastal ehitati internaat, kasvuhoone, rajati aiand, mis oli tollal üks vabariigi parimaid kooliaedu. 1976. a valmis uus koolihoone ja põhikoolist sai keskkool. 31. jaanuaril 1977 marsiti uhkes rongkäigus oma kooli puhkpilliorkestri saatel uude majja. Õpilasi oli 572.
Gümnaasiumi nimetust kannab kool 1997. aastast. Õppetöö toimub kahes majas. 1999. aastal renoveeriti algkoolihoone, 2002. aastal lõppes gümnaasiumihoone ümberehitus. Sama katuse alla mahtus ka Saku Muusikakool ning nüüdisaegne spordikompleks, milles on ujula, sportmängude, võimlemis- ja jõusaal. Uus maja andis võimaluse õppetööd hoopis paremates tingimustes läbi viia. Eeskujulikult ja moodsalt sisustati tütarlaste ja poiste tööõpetuse ruumid ning arvutiklassid. Tänu ujulale toimuvad regulaarselt ujumistunnid.
Viimasel viiel aastal on õpilaste arv olnud üle 900. Õpilaste ja õpetajate koostöö on olnud tulemuslik. Ajalukku jäävad 28 keskkooli/gümnaasiumilendu 19 kuld- ja 51 hõbemedaliga lõpetanutega. Edukalt on esinetud maakonna aineolümpiaadidel ja konkurssidel. 1960-ndatel tõi koolile kuulsust näitering, muusikaelu oli aktiivseim 1970.–1980. aastatel, kui arvukaid koore, ansambleid ja soliste juhendas heliloojast muusikaõpetaja Ottniell Jürissaar. Kõige tuntum oli aga õpetaja Jaak Kingi loodud puhkpilliorkester, mida kutsuti esinema isegi vabariiklikele üritustele.
Oma jälje Eesti poliitika-, kultuuri- ja spordiellu on jätnud mitmed meie kooli lõpetanud: riigikogu liige Andres Herkel, kitarrivirtuoos Heiki Mätlik, näitlejad Anne Reemann ja Tiina Mälberg, mootorsportlased Andres Krestinov ja Edik Kuusk.

Tänapäev

Käesoleval õppeaastal on meie koolis 934 õpilast ja 64 õpetajat. Lisaks riiklikus õppeplaanis määratud kohustuslikele ainetele õpetatakse täiendavalt matemaatikat, inglise keelt, arvutiõpetust, eesti keelt ja gümnaasiumis valikainena saksa keelt, joonestamist ning majandusõpetust.
Edukalt on esinetud maakonna aineolümpiaadidel, eriti reaalainetes. Matemaatikavõistlustel “Nuputa” ja “Känguru” on pälvitud auhinnalisi kohti üle Eesti. Suures osas on see kauaaegsete matemaatikaõpetajate Krista ja Mati Polmani teene.
Koolis on võimalik end huviringides ja treeningrühmades mitmekülgselt arendada. Aktiivseim ja populaarseim on rahvatantsuseltsing ca saja liikmega, mida juhendab õpetaja Kersti Ulmas. Tema rühmad on pälvinud nii esimese kui ka kõrgema kategooria. Aktiivselt on osaletud maakonna ja üleriigilistel rahvakunstiüritustel. Traditsioonidest on kohaliku publiku hinnangul huvitavaim igakevadine õuekontsert. Tublid on ka laululapsed. Koolis töötab kolm koori, millest lastekoor on pälvinud esimese kategooria. Ansamblid ja solistid on saanud esikohti maakonna ja Tallinna konkurssidel. Mitmekesine ja tulemuslik on kunstiringi tegevus. Ringi liikmete tööd on saanud medaleid ja auhindu nii üle-eestilistel kui ka rahvusvahelistel näitustel. Pikaajaliste kogemustega ühiskonnaõpetuse ring on juba kümmekond aastat korraldanud ajalookonverentse, kus esinejateks gümnaasiumiõpilased. Neil konverentsidel on olnud külalisteks tuntud poliitikud Siim Kallas, Mart Laar, Tunne Kelam, Trivimi Velliste, Tiit Made ja USA suursaadik Aldona Zofia Wos. Arvutiring pälvis tunnustust möödunud aastal, kui Euroülikooli Euroopa päevale pühendatud üleriigiliselt konkursilt toodi ära kõik auhinnalised kohad.
Spordiringidest on teistest edukamalt tegutsenud saalihoki ja kergejõustiku omad. Meil on viis saalihoki ja kolm kergejõustiku Eesti noortemeistrit. Kõige kuulsamad meie õpilastest on Euroopa- ja maailmameistrivõistlustelt kuld- ja hõbemedaleid saanud mootorsportlased Gert Krestinov ja Rannar Uusna, maastikuvibulaskurid Kristina ja Helena Eesmets ning rulliluuisutajad Riin Uusna ja Liis Kuusk.
Kooli raamatukogu üle võib samuti uhkust tunda. Üleriigilisel ülevaatusel pälviti esimene tase, mis omistati ainult 25 koolile 161-st. Raamatud ja lugejad on elektrooniliselt sisestatud, samamoodi toimub laenutamine.
Tihe on koostöö Saku Muusika­kooliga, mille õpilased on põhiliselt meie koolist. Tänu muusikakooli kontaktidele on meie õpilased esinenud isegi Hiinas.

Tulevik

Kooli edasises elus on tähtsal ko­hal haridusprotsessi täiustamine ja kontaktide tihendamine lapsevanematega. Selleks hakatakse minema üle e-koolile, mis peaks teoks saama järgmisel õppeaastal. Päevakorral on õpilasfirmade loomine. Kool osaleb pilootprojektis “Koolikatsuja 2006+”, mille käigus töötatakse välja uut enesehindamise süsteemi.
Algkoolis oleme algatanud sel aastal koolituse eelkooli lapsevanematele. Koolitusi toimub aasta jooksul kolm. Arutame üheskoos, kuidas kõigil oleks järgmisel aastal kergem ja lapse kooliminek kulgeks probleemideta. Koolituse teemad on seotud laste ettevalmistusega kooliks ning lapsevanemate ja kooli koostöö küsimustega. Huvitav ettevõtmine on isadepäeva tähistamine. Sel päeval annavad tunde isad. Lastele on see päev väga meeldinud.

Aeg ruttab üle me eneste.
Oleme vaid silmapilk
pikkade aastate reas...
F. Tuglas

Olen sakulane alates 1961. aastast. Pärast kõrgkooli lõpetamist töötasin õpetajana Nõmmel. Oma mõtetes olin kindel, et Saku kooli ma õpetajaks mingil juhul ei tule. Mind hirmutas külarahva suhtumine kooli. Kuid aastal 1970 asusin Saku kooli algklassiõpetaja ja internaadi kasvataja kohale. Abikaasa alustas poiste kehalise kasvatuse õpetajana aasta varem. Pealegi lubas direktor Vello Juurik meile korteri, mida noor pere väga vajas.
Sel sügisel alustasin Sakus oma 36. tööaastat. Olen kõige kauem siin koolis töötanud õpetaja. Nende aastate ritta mahub lõputult palju tööd, rõõmu ja ka muret.
Õpetajate perekonnas võimendub mitmekordseks kõik, mis on seotud kooli ja õpilastega.
Säravaid ja hinge kosutavaid tegemisi on olnud nii klassis kui väljaspool. Andekaid ja huvitavaid õpilasi-õpetajaid on olnud väga palju. 1970-ndatel olid hiilgavad koolikontserdid õpetaja Ottniell Jürissaare juhendamisel suursündmuseks kogu asulale. Toredaid näidendeid lavastas õpetaja Edmund Herma. Pillipuhujad poisid jäid sageli oma pilli varju, kuid dirigent Jaak Kingi kätt jälgiti hoolikalt ja mäng kõlas.
Mulle tulevad meelde suvised töö- ja puhkelaagrid Juulikul, kus lastega tegeldes õppisid neid tundma ja hindama seda head, mis neis peidus oli.
Ideoloogilise suunitlusega kohustuslikud rahvamatkad olid lõbusad, ideoloogilisele poolele ei pööratud erilist tähelepanu.
Selles vanas ja väikeses koolis oli koolipere väga ühtne, kaaslaste toetav õlg oli alati abiks.
Uude koolimajja kolisime jaanuaris 1977. See tõi kaasa palju muutusi. Hoone oli ilus ja avar, kuid tegemisi kooli sees ja väljas jagus. Ainekabinettide rajamine, sisustamine, täiendamine ja konkurssidel osalemine oli õpetajatele väga oluline tegevus. Enne suuri ülevaatusi olid nii direktor kui ka õpetajad sageli isegi öösiti ametis. Ka tulemused ei jäänud olemata – Saku kooli ainekabinette tunnustati.
Aprillis-mais algasid laupäevakud kooliümbruse heakorrastamiseks. Need olid koormavad kõigile, kuid ilus kooliümbrus on tänini näha. 1980-ndateks oli klassiti kujunenud välja hea süsteem õpilasekskursioonide korraldamiseks põhimõttel lähemalt kaugemale. Vahvad olid suusanädalad Tamsalus, Aegviidus, Viljandis ja mujal, milles osales enamik põhikooliõpilastest.
Pingerikkad olid ja on ka praegu õpilastööde näitused nii koolis kui väljaspool kooli. Rõõmurikkad on kevadised lõpuaktused. Need on krooniks tehtule – nii õpilastele kui õpetajatele. Ühtaegu rõõmus ja kurb on mõte, et üks lend lõpetab jälle...

Rõngu hariduselu 320

Tartu–Valga–Otepää–Pikasilla maanteede ristil paikneva Rõngu alevi vaatamisväärsused on 1413. a rajatud Püha Miikaeli kirik (ainus ühelööviline sakraalhoone Lõuna-Eestis), kõver kõrts, mis kundede nappuse tõttu juba aastaid tühjana seisab, vaatamata sellele, et Rõngus ühtegi toitlustusasutust pole, ja keskkool, mis 1969. aastast asub Hiugemäel hoones, millele pidevalt juurde ehitatakse. Eriti hoogne tundub tegevus olevat tänavu, mil täitub 320 aastat Rõngu hariduselu algusest. Nimelt avas Ignatsi Jaak 1686. aastal Rõngu kirikumõisas kohalikele maalastele kooli.

Rõngu valla praegusel territooriumil on paiknenud kümmekond väikest kooli, millest praegu veel hinges vaid Rõngu Keskkool ja Valguta Lasteaed-Algkool. Koolijuht Raivo Ruukeli sõnul korraldasid ajalooringi poisid kooli juubeli eel pedagoogidele õppepäeva Rõngu hariduselu alguse teemal ja sõidutasid õpetajad bussiga kooli­ga seotud ajaloolistesse kohtadesse. Rõn­gu kihelkonnas on tegutsenud näiteks Lapetukme kool (1768–1919), Kirepi kool (1786–1968), Koruste kool (1786–1967), Uderna kool (1765–1973), Raigaste kool (1786–1934), Astuvere kool (1786–1915), Tilga kool (1872–1927).
Tänutäheks kunagistele maameestele tähistavad kunagisi koolikohti nüüd Rõngu ajalooringi poiste tööõpetuse tunnis meisterdatud tähised, mis õppekäigu ajal püsti pandi. Endine kauaaegne koolijuht ja matemaatikaõpetaja Leili Jomp kinnitab, et temal oli koolikohtade tähistamine juba ammu plaanis, aga ikka tuli midagi pakilisemat vahele. “Mainisin ideed meie ajalooõpetajale Anne Leppikule, kes eelistab sõnadele tegusid. Võttis poisid kokku ja ajas asja korda. Nad olid suure eeltöö teinud: praeguste omanikega kokku leppinud, kuhu koolikoha tähis panna. Elanikud ootasid meid väga, olid valmis õhtupimedani koha ajaloost rääkima, ehkki õpetaja Leppikul olid ka poisid giidideks koolitatud.”
Valla buss teeb hommikul 30-kilomeetrise ringi, et lapsi kooli tuua. Kõik 260 last oma majja enam ei mahugi. Kaks algklassi leiavad peavarju kohalikus lasteaias, aga sealgi avati mullu ja tänavu üks rühm senisele lisaks, nii et ruuminappus kummitab taas. Oma osa kooli kasvamisse annavad Valguta 6-klassiline Lasteaed-Algkool ja naabervalla Aakre kool. Seetõttu ongi Rõngus 7.–9. klassini juba aastaid paralleelklassid. Kahanemismärki ei näita ka gümnaasiumiaste – tänavune 10. klass oma 20 õpilasega on kooli suuremaid. Lapsevanemad teavad, et Rõngust saab konkurentsivõimelise hariduse.
Õppealajuhataja Arvet Silk kinnitab, et oma kooli põhikoolilõpetanud jäävad järjest rohkem samasse ka keskkooli. Andekamad lähevad Nõkku või Treffnerisse reaalaineid õppima, aga palju on ka neid, kes käivad Tartu gümnaasiumides oma võimeid testimas, saavad sinna sisse, aga lõpuks tulevad ikka koju. Viimasel ajal pole keegi ka Elvasse läinud, pigem tullakse sealt Rõngusse. “Tänavu jäid kõik tublimad põhikoolilõpetanud meie kooli. Kutsekoolidest on hinnatud Tartu Kutsehariduskeskus, seal on avatud noori huvitavaid erialasid.”

Rõngu kooli magnet

Mis magnet noori Rõngu kooli tõmbab? Vastavad 10. klassi õpilased.
Rõngu on kodule lähedal ja pealegi on kooli tase päris hea.
Ma tahan natuke tugevama põhja oma haridusele saada kui mõni teine, kes muu kooli valis. Rõngul on ümbruskonna koolidega võrreldes parem maine.
Pean käima oma õe jälgedes. Pealegi jäid siia minu parimad sõbrad.
Ma ei käinudki kusagil mujal katsetel, sest olen siin koolis juba nii kaua õppinud, et sellel polnud mõtet. Pealegi saan siin tegelda oma huvialadega.
Tulin Rõngu kooli, sest ei tahtnud Pukka minna, ja enamik sõpru jäi ka siia. Kool on täiesti sobiv. Kui õppida tahad, võid õppida igal pool.
Kool on mõnus: hea seltskond ja õpetajad on normaalsed.
Kodukoolis on transpordi ja eluasemega probleeme vähem kui kodust eemal. Peamine põhjus – minu tulevane amet nõuab enne kutset keskharidust.
Jätkan Rõngus, sest tunnen kõiki õpetajaid ja tean, mida minult oodatakse. Uues keskkonnas on raske uute nõudmistega harjuda. Eks ole ju ka tore mõelda, et olen kõik 12 aastat oma koolis õppinud.
Tahtsin pärast Palupera kooli Tartusse kutsekasse minna, aga tulin Rõngu kooli, et enne keskharidus omandada. Õppekava siin sobib.
Elva tundus liiga suur, Rõngus on turvalisem. Edaspidi tahan kodust kaugemale kutsekooli minna, aga seal nõutakse keskharidust.
10. klassi klassijuhataja, keemia­õpetaja Merike Luik: “Minul on Rõn­guga ajalooline side, sest siit on pärit minu vanaema. Ülikooli viimasel kursusel otsustasin minna tööle maakooli. Töötasingi Otepääl, aga siis otsis Rõngu kool mu üles ja pakkus täiskoormust. See oli 14 aastat tagasi ja senini pole ma kahetsenud. Luban, et vähemalt kolm aastat pean veel vastu, sest mul on nii tore klass.”
Õpilasomavalitsuse president Kaspar Oras kinnitab õpilasaktiivi nimel, et Rõngu koolis arvestatakse õpilastega ja see paneb neile ka vastutuse. “Seni oleme õpetajaid abistanud korrapidamises ja õpilasürituste korraldamine on ka meie kanda. Praegu on suurim ettevõtmine kooli vilistlaspeo korraldamine, kooli sünnipäeva tähistamine ja kaugel see jõululaatki enam. Päevakorral on kaubelda juhtkonnalt välja luba rebaste peo korraldamiseks. Veel ootame pikisilmi sõpruskooli, Abja Gümnaasiumi õpilasomavalitsuse liikmete külaskäiku.
Muidu on igapäevane töö: tuleb koos kooli turvatöötajaga tegelda probleemsete õpilastega, kontrollida helkurite olemasolu, et tagada meie kõigi turvaline koolitee. Ja loomulikult seisame igal võimalikul juhul õpilaste õiguste eest.”
Mis tagab õpilaste konkurentsivõime? Õppealajuhataja Arvet Silk ütleb pikemalt mõtlemata: “Suhteliselt püsiv õpetajate kaader, kes on igati aldis end täiendama. Kes on mingil kursusel osaleda soovinud, on seda ka saanud. Koolis töötavad ainekomisjonid tegelikult, mitte ainult paberil. Õpetajad teevad koostööd, kõik tunnevad üksteist ning õpilaste võimeid läbi ja lõhki. Kõige olulisemaks tulemuseks pean, et ükski õpilane pole riigieksamitel saavutanud vähem kui 20 punkti – kõik soovijad on keskhariduse omandanud. Tartu linna ja maakonna kokkuvõttes olid meie kirjandikirjutajad kolmandad, punktisumma kokku oli tublisti üle riigi keskmise. Meil oli väga tubli ja väärikas emakeeleõpetaja Lehte Puudresell, keda asendab noor õpetaja Celia Arras.
Saab õppida arvutit – algklassides on see tunniplaanis, hiljem lisaeriala või ringitööna. Õpetajad on järjekorras, et arvutiklassis ainetunde läbi viia. Saab õppida majandust (10. kl) ja keskkonnakeemiat (9. ja 11. kl), keskkonnaõpetus on 11. klassi tunniplaanis.
Jaanuaris täitub kümme aastat ajast, mil kool hakkas geograafiaõpetaja Mare Tina eestvõttel osalema rahvusvahelises GLOBE-keskkonnaprojektis. Kõik abituriendid õpivad valla kulu ja kirjadega autojuhtimist ja saavad juhiload, kui eksami ära teevad. Tänu vallavalitsusele söövad kooli kõik 260 õpilast tasuta koolieinet. Mõne pere jaoks on see oluline abi.”

Väikse kooli voorused

Aastaid õpilaste lemmikõpetajaks hinnatud bioloog Eha Jans: “Olen Rõngu koolis töötanud üle 30 aasta, tunnen nii lapsevanemaid kui ka kõiki lapsi. Lisaks on meil sõbralik kollektiiv. See on väikese maakooli voorus.
Mind bioloogina aitab õppetöös kooliümbruse mitmekesiste pinnavormidega loodus – 6. ja 7. klassiga jõuab koolitunni jooksul Hiugemäe vabalt läbi käia, uurime taimi ning samblikke. Tänapäeval kutsutakse seda peenelt õues õppimiseks, aga meil on see tavaline metsataimede õppimise tund. Räägin juurde juttu ja näitan pilte. Lapsi huvitavad põnevad looduslood.
Nagu igal aineõpetajal on minulgi hea meel, kui keegi läheb ülikooli just minu ainet edasi õppima. Tänavu läks kaks lõpetanut: üks TÜ-sse bioloogiat ja teine maaülikooli keskkonnakaitset õppima. On olnud aegu, kus üle poolte lõpetanutest on kõrgkooli pääsenud, ühel aastal väikesest lennust lausa kõik. Ju oli meil aega neile individuaalselt läheneda. Mina ei vahetaks mingi hinna eest oma kodust maakooli suure kombinaatkooli vastu.”

Koolijuht Raivo Ruukel peab Rõngu kooli suurimaks plussiks lapsekeskset turvalist õhkkonda, kus õpetaja jõuab iga õpilaseni. “Koolis töötavad psühholoog ja logopeed, tänavusest sügisest ka sotsiaalpedagoog. Tihe side on valla konstaablitega. Andres Toode ja Priit Kotkas astuvad sageli läbi. Koolipidude ajal aitab sellestki, kui nad majast mööda sõidavad. Meie õpilane ei jää alevi vahelgi anonüümseks. Eks kogu see sõnum jõuab ka lastevanemateni. Igal suvel riputatakse riigieksamite tulemused ajalehte, kust siis lapsevanemad näpuga rida ajavad. Äkki ongi see kõik kokku üks põhjus, miks meie kooli meelsasti tullakse.
Teiseks põhjuseks pean õpikeskkonna paranemist. Märtsis avasime moodsa võimla, mis sai korraliku ventilatsiooni ja riistakambrid. Lisaks aeroobika- ja jõusaali. Ainuüksi viimase sisustus läks maksma 200 000 krooni. Nüüd on nii aeroobika- kui ka jõusaalis ringitundidele järjekorrad. Noor aeroobikaõpetaja (ja füüsik) Anne Anier õpetab neidudele flamencotantsu. Staadioni kõrvale ehitati suvel puitpõrandaga täismõõtmeline korvpalliväljak.”
Sügiseks valmis õpetaja tööna võim­lemislinnaku esimene järk: saab rööbaspuudel ja kangil turnida, varbseinal kõhulihaseid treenida ning poomil tasakaalu harjutada. Koolil on ka korralik suusabaas. “Meil on tore tava korraldada talvel Rõn­gu suusamatk-maraton, millest võtavad osa ka lapsevanemad ja naaberkoolide õpilased. Eri pikkusega rajad on mõõdetud välja vanust arvestades. Populaarsed on sügisesed tervisepäeva matkad. Kes matkab jalgsi, kes jalgrattaga,” räägib sportliku minevikuga koolijuht.
Kuumim uudis on aga kooli juurdeehitis ja vana koolihoone renoveerimise kava. Direktor loodab, et juba selle aasta sees lüüakse kopp maasse. “Vana katlamaja asemele ehitatakse koolihoonele üks tiib juurde. Saame oma algklassid lasteaiast ära tuua.”
Homsel peol on vilistlastel seega viimane võimalus vana kooli­hoonet külastada. Teadmiseks vilistlastele ja valla­rahvale! Kooli juubeliks üllitatakse mitu trükist. Kooliajaloo ja laste omaloomin­gu almanahhi “Ise öeldud, hästi öeldud” on kokku seadnud emakeeleõpetaja Celia Arras, keda aitasid emakeeleõpetaja Rutt Viljaste ja kunstiõpetaja Ellu Eensalu. Muusikaõpetaja Erle Mägi vallas ja maakonnas ilma teinud laulustuudio laululapsed laulavad juubeliks ilmuval CD-l.

Rõngu vallavanem Aivar Kuuskvere: “Valla eelarvest kulub Rõngu Las­teaia, Valguta Lasteaia-Algkooli ja Rõn­gu Keskkooli ülalpidamiseks lõviosa rahast. Vallavolikogu kõik koosseisud on pidanud oluliseks väikese Valguta lasteasutuse püsimajäämist.
Ühelt poolt teeb rõõmu, et lasteaed kosub ja viimasel kahel aastal on avatud uus rühm. See tähendab, et seal peavarju leidnud algklassid tuleb kooli tagasi saata. Elva ja Rõngu ümbruse tööstusettevõtted vajavad tööjõudu ja nõudlus lasteaiakohtade järele näitab, et seni lastega kodus olnud emad on endale töökoha leidnud.
Kõik see tähendab aga seda, et Rõngu Keskkool vajab juurdeehitust ja vallavolikogu on pikkade läbirääkimiste tulemusel andnud selleks nõusoleku. Ehitus ja vana hoone renoveerimine läheb maksma 25 mln krooni. Ehitustööde korralduse üle käivad läbirääkimised Riigi Kinnisvara AS-iga, sest ilmselt tuleb ehitustööd ühitada õppetööga. 30 aastat renti maksta ei tule jupiti ehitamisest kallim, sest ehitushinnad ju pidevalt tõusevad.
Kuna vald areneb jõudsalt, loodan, et meilt keskhariduse saanud noored tulevad pärast ametiõpet kodukanti tagasi. Eriti ootame korraliku kesk- ja kutsekoolitusega mehhaanikut, kes poleks mitte üksnes osav mutrikeeraja, vaid tunneks hästi ka arvutit ja teaks koolikeemiast enamat. Oleks aktiivne ja hakkaja noor, kes peaks tööst lugu. Ootame universaalseid ja laia silmaringiga noori.”