Nädalakommentaar

Emakeel ja põhiseadus
Parempoolne Reformierakond on riigikogus alustanud tööd selle nimel, et põhiseaduse preambulasse tuleks juurde lause või laused, mis räägiksid riigi kohusest kaitsta eesti keelt. Mõtet on juba toetanud Keskerakond ja Rahvaliit, raske uskuda, et Isamaaliit ükskõik kellega liidus/abielus olles võiks hakata taolisele ettevõtmisele kaikaid kodaraisse loopima. Just nende kohus olnuks eesti keelt kaitsta!
Kui lähtuda puhtalt maailmavaatelistelt alustelt, peaksid idee vastu seisma üksnes sotsiaaldemokraadid. Kuidas nende rahvusvaheline tunnuslause kõlaski? Töölisel ei ole isamaad, nad kuuluvad meile kõikidele, nad kuuluvad kõikidele aegadele. Ja parempoolne Reformierakond võiks erapooletuks jäädes õlgu kehitada, sest raha niisugused laused põhiseaduses kellegi tasku eriti ei too, tõsi, ka suurt minema ei vii, kuid ometi suurendavad riigi kui instrumendi rolli ühiskonnas. Maruparempoolsed aga peaksid püüdma riigist lahti saada sarnaselt maruvasakpoolsete anarhistidega. Alles siis tuleb vabadus, kui riik on kadunud!
Aga see selleks, meil kehtivad rahvusvahelised mallid ainult läbi kohaliku filtri, mis asja kaunis uduseks teeb. Mina igatahes toetan keelekaitset kahe käega. Miks? Mõnel rahval on vedanud, nad elavad saarel või kõrgete mägede taga, neile oleks identiteet justkui looduse kingitud. Mõtleme näiteks Islandi või Nepaali peale. Kohe selge, kes need islandlased ja nepaallased sellised on. Ja mitte ainult meile, eemaltvaatajatele, vaid ka neile endile. Kasahhide ja venelaste asuala piir kulgeb üsna hajusalt stepis, ent need kaks rahvust on silmapaistvalt erinevat usku ja rassi. Ja isegi kui kasahh võtab Põhja-Kasahstanis omaks vene keele, jääb ta ikkagi kasahhiks, nagu iirlased on jäänud iirlasteks, olgugi et räägivad inglise keelt. Iirlased on katoliiklased, inglased protestandid ning see asjaolu määrab omatunde, mida võime teatud tingimustel ka rahvuseks nimetada.
Meie aga oleme kõigi oma naabritega üht ja sama põhjabalti rassi, venelastest ja soomlastest eraldab meid tükk vett, venelastest veel usk, nemad on õigeusklikud või vähemalt õigeuskliku põhjaga, meie oleme aga kõigi oma ülejäänud naabrite, lätlaste ja soomlastega luterlased. Tõsi, lätlaste hulgas on katoliiklasi ja õigeusklikke märksa rohkem kui meil, ent just Põhja-Läti, vana Liivimaa, on valdavalt luterlik.
Vähe sellest, meil on enam-vähem ühine ajalugu, oleme koos soomlaste ja lätlastega olnud viimase poole tuhande aasta jooksul Rootsi ja Vene riigi all, meie lisaks veel Poola ja punase Vene all. Peale selle oleme koos lätlaste ja leedulastega kolm pisikest lauskmaariiki, nõnda et väljastpoolt peetaksegi meid üheks ja samaks. Ja mis meid siis eristab? Keel, ainult keel.
Tegelikult oleme keeleusku, juba üksnes sellepärast, et omakeelseid vaen­lasi ei ole meil eriti olnud. Venelased ja venelased, soomlased ja soomlased on pidanud omavahel verist kodusõda, kus mõlemad vaenujalal pooled rääkisid ühes ja samas keeles. Üksteisel nokiti vihast silmad peast, kuid seda tehti nii nokkivale kui ka nokitavale kallis kodukeeles. Meil on tsaariaja lõpus ja esimesel iseseisvusajal olnud emakeelseid sotsiaalseid rõhujaid, hallparuneid ja tööstureid, nende tekkimise oht ripub praegugi õhus, ent ometi ei ole kadunud meie kiindumus oma keelde.
Keel on ja jääb meie identiteedi aluseks, igatahes on keel seda rohkem kui Tartu rahu, ning miks ei võiks see olla ilusti meie põhiseaduses märgitud? Tulgu see seadus!
Ometi oleksid ka selle asja puhul liialdused liiast. Toon ühe näite lähiajaloost. Teise maailmasõja lõpus ja järel valgusid meie juurde meie rahvuskaaslased ja hõimurahvad Kaukaasiast ja Venemaalt, kus neid oli tabanud vaata et rängem represseerimine kui see, mis meie kallal siin Stalini juhtimisel toime pandi. Tulid idaeestlased, tulid karjalased, ingerlased, vepslased, mordvalased, marid ja paljud teised. Ja mis nendega siin juhtus¥ Meie tõukasime nad endist eemale ning suur osa neist venestus siin. Oma põlisterritooriumilt minema aetud karjalastest näiteks venestus ENSV-s umbes 70 protsenti. Karjalas nad ei venestunud, meie juures aga küll.
Ma ei süüdista kedagi. Olime karmi tagakiusamise tõttu täiesti nurka surutud, hoidsime üksteisel kätest kinni ega tahtnud kedagi juurde võtta. Enda identiteedi eristamiseks ristisime idaeestlased jeestlasteks, sest nad rääkisid meie püha emakeelt vene aktsendiga. Pange tähele – taas on eristajaks keel, sedapuhku ainult hääldusnüansid, aga ikkagi keel. Ja paljud idaeestlasedki venestusid ENSV-s, paljud sõitsid tagasi Krimmi, Kaukaasiasse ja Venemaale. Meid oleks võinud hulga rohkem olla, Isamaaliidu soovitud poolteist miljonit eesti keele kõnelejat oleks juba ammu olnud kuhjaga täis.
Lätlased korraldavad aeg-ajalt kam­paaniaid, et ärge pilgake, kui venelased pursivad läti keelt! Suhtuge sellesse pooldavalt, sest esimesed sam­mud on ikka vaevalised. Ka meie peaksime kramplikust suhtumisest lahti saama. Meie ise peame rääkima ja kirjutama korralikku eesti keelt, ent muulastel meie hulgas olgu suuremad vabadused. Just sel moel kaitseme oma emakeelt meie maal.

Olev Remsu