|
ÕpL
Küsimus ja Vastus
Kooliraamatukoguhoidjad väidavad, et põhifondi komplekteerimissumma sõltub direktori suvast: tahab, annab, ei taha, ei anna. Mida direktorid sellest arvavad?
KARLI KLAAS,
Saku Gümnaasiumi direktor:
“Ilukirjandusele meil aastas 100 000 krooni välja käia ei ole, kuigi oleme sellest unistanud, aga ca 50 000 on küll. Seni ei ole eelarves ilukirjandusele eraldi summat ette nähtud, raha tuleb kolmest kohast: trükiste, õppevahendite ja õpikute alt. Leppisime valla raamatupidamisega kokku, et järgmisel aastal on ka ilukirjandusele oma rida. Raamatukoguhoidjal on kindlam tunne, kui teab, kui palju raha võib kirjandusele kulutada.
Saku vald annab koolile raha artiklite kaupa, aga nende täpne järgimine ei ole kohustuslik. Kui ühe artikli all on võimalik kokku hoida ja selle arvelt kuskile mujale juurde panna, ei keelata meil raha ringi tõsta.
Ma ei väsi kiitmast meie raamatukogu juhatajat, kes jälgib, et õpikuid mõistlikult tellitaks, räägib õpetajatega läbi kõik võimalikud variandid – õpikuid pakutakse ju erineva hinnaga –, vaatab, kas uut õpikut on ikka vaja. Eks me ole ka seda pattu teinud, et kui õpik on korras ja uus trükk ei erine vanast rohkem, kui et üks habemega pilt on teisele lehele tõstetud, kasutame seda veel aasta.
Kokkuhoitud õpikuraha eest oleme ostnud õppekava toetavat kirjandust – atlaseid ja ilusaid, huvitavate faktidega pildialbumeid. Need on päris kallid, igaüks selliseid raamatuid koju ei osta, aga õpilased loevad ja vaatavad neid heameelega. Eks raamatukogu olegi koht, kus laps lugemist õpib, kodus ta ei loe, vaatab internetti.
Ega me väga vaeselt elagi: üht-teist vald meile ikka annab, aga alati võiks olla rohkem. Raamatukoguhoidja käib minu jutul: kuule, ma tahaksin veel seda ja seda. Aga see oleks ka halb, kui inimene enam midagi ei tahaks.”
ANDRES ELMIK, Märjamaa
Gümnaasiumi direktor:
“Põhifondi raamatute muretsemiseks meil eelarves eraldi artiklit ei ole. Ilukirjanduse komplekteerimissummat oleme hoidnud 10 000 piirimail, sel aastal ei tulnud 10 000 täis, võib-olla järgmisel aastal õnnestub natuke rohkem anda. Teine 10 000 läheb ajalehtede ja ajakirjade tellimiseks, nii et 20 000 tuleb ikka kokku. Mina pole raamatukoguhoidjatele millestki ära öelnud – kõik vajalik on ostetud. Ju nad on ise ka aru saanud, et eelarves väga palju raha pole.
Mul on kavas raamatukoguhoidjatega piirsumma kokku leppida, et nad saaksid edaspidi ise otsustada ega peaks kõiki asju minuga kooskõlastama.
Õpetajal on õigus kohustuslikku kirjandust valida. Kui valitakse klassikaline raamat, on teatud arv eksemplare olemas ja mõned juurde osta ei lähe väga kalliks. Aga kui nad otsustavad uudisteose kasuks – peab ju ajaga kaasas käima –, tekitab see probleeme. Ühele raamatukomplektile 10 000 krooni kulutada käib koolile üle jõu. Loodame koostööle rahvaraamatukoguga. Kui praegu mööda ilma laiali olevad rahvaraamatukogu osakonnad meie internaadimajja kolivad, räägime omavahel läbi, mis raamatuid üks või teine kogu ostab, et vältida dubleerimist ja raha kokku hoida.
Ka õpikuraha kipub väheks jääma. Õnneks oleme senini toime tulnud. Välja aitavad õpetajad, kes on nõus töötama ühe õpikuga rohkem kui neli aastat. Kui uues trükis suuri erinevusi ei ole, ei kiirusta me õpikuid välja vahetama.”
AARNE LINK, Kilingi Nõmme Gümnaasiumi
direktor:
“Sellise eelarve juures ei ole koolidirektor võimeline ühtki valdkonda normaalselt rahastama. Raha on alati vähe. Soovid ja summad, mida nende elluviimiseks vaja, ei lange eales kokku.
Kooliraamatukogu ei saa kunagi eriti rikas olla, ilukirjanduse jaoks on ikka
liiga vähe raha. Aga kas kooliraamatukogu ilukirjandust üldse vajabki või vajab
ta ainult teatmeteoseid?
Meie õpilaskodu all on linnaraamatukogu. Koos katame kohustusliku kirjanduse ja teatmeteoste vajaduse laias laastus ära. Paremini saaks alati, aga kui paneksin kogu raha raamatukokku, jääksid paljud asjad tegemata. Kool vajab mööblit, remonti, kütet, elektrit, paberit, paljundusaparaate, arvuteid, sööginõusid ja paljutki veel.
Ma ei usu, et kuskil on direktor, kel oleks palju raha, aga raamatukogule ta seda ei anna. Direktori ja töötaja vahe on selles, et direktor tunneb kõiki asjasse puutuvaid tegureid, kitsa valdkonna spetsialist ainult oma eriala. Erialainimene ei mõtle, et kui ma kõik tema soovid rahuldan, kannatab kuskil midagi muud.
Raha on hariduses üldse valus küsimus. Meil ei ole teravaid probleeme olnud, aga me ei ela ka hiilgavalt.
Vahel tuleb õpikurahale kooli eelarvest juurde panna, riigi rahast ei piisa, sest kõik kallineb pidevalt.”
|
