Noor õpetaja vajab tunnustust!

Me tunneme muret, et noored ei taha õpetajaks õppida ja mõnedki õpetajaks õppinud lahkuvad sellelt töölt. Võib-olla vajavad noored rohkem innustust ja tunnustust? Mentor saab siin palju ära teha!

Kui mentoriideega 2002. aastal välja tuldi, ei võtnud noored õpetajad seda just hurraaga vastu. Vähemalt mitte need tulevased pedagoogid, kellega koos mina õppisin. Tekkis tobe trots, et mulle kui noorele ja kooli alles lõpetanule pannakse terveks aastaks peale niinimetatud järelevalve. Toona nägime mentorluses takistust loovusele ja elujõule. Olime idealistid, enda arust kõrgelt haritud ning täis tahtmist õpetada, õpetada ja veel kord õpetada. Kaua veel neid praktikaid ja juhendajaid?! Andke ometi klass kätte, küll me siis alles teeme!

Eneseleidmine pedagoogina
Olles juba paar aastat õpetajana töötanud, oskab nii mõnigi meist mentorlust hinnata. Minu mentor oskas mind just õigel ajal suunata, et ma noore pedagoogina jalad alla saaksin. Esimesel õppeaastal puutub noor õpetaja kokku probleemidega, millest teoorias sõnagi pole, ning taipab peagi, et koolis töötamine tähendab palju suuremat vastutust ja tööd, kui ta aimata oskas. Võib juhtuda, et ta ei sulandu kollektiivi. Siin on palju ära teha mentoril. Noor õpetaja vajab tunnustust ja teadmist, et teda ei jäeta üksi.
Mina olin õpetajatöö esimesel aastal hädas eelkõige enesekindlusega, kuigi mul oli oma mentoriga hea kontakt ja suhtlesin palju ka vanemate kolleegidega. Just viimaste jutte kuulates ja koolielu päevast päeva nähes hakkasin aga kahtlema, kas see, mida teen, on ikka õige. Lisaks tunni andmisele tekkis muid probleeme –
õpilastevahelised suhted, mis sageli tundi segasid, läbikäimine lapsevanematega, käitumisprobleemid, millele kulus minu aeg ja energia. Tunnis ei saanud lapsed teinekord mõnest teemast kohe aru või jätsid koduse töö massiliselt tegemata. Mõnikord tekitasin ka ise tunnis paraja segaduse, seletades midagi valesti või unustades hoopis. Samal ajal kuulsin kõikjalt, kuivõrd tublid on teised õpetajad ja kui hästi neil läheb – tunnis vaikus, head õppetulemused, koostöö lapsevanematega... Hakkasingi kahtlema, kas minu õpetamismeetodid on ikka õiged. Selle kõige keskel tuli mentor lagedale ideega, et võiksin anda näidistunni. Ta soovis, et näitaksin tunnis kõike seda, mida ülikoolis õpetati, ja rohkemgi veel: et oleks selgelt välja toodud tunni eesmärk, evokatsioon, tähenduse mõistmine, refleksioon ja tunni kokkuvõte.
Minu esimene reaktsioon oli: „Mina ja näidistundi andma!? Olen ju alles koolipingist tulnud ega ole veel kooliellu sissegi elanud!”

Enne ja pärast tundi
Näidistundi olin loomulikult va­remgi andnud, koolis õppejõududele ja oma mentorile isegi mitu korda, aga nüüd pidin andma selle kogenud pedagoogidele, kellelt käisin nõu küsimas, kellele vaatasin alt üles ja kellel polnud mingisuguseid distsipliiniprobleeme! See idee ei vaimustanud mind üldse, aga ma ei julgenud oma mentorile vastu vaielda. Valmistasin tundi ette erilise hoolega, põimides sinna eri meetodeid ja mänge ning lootes, et mu õpilased ehmatusest krampi ei tõmbu, kui kümme õpetajat tagapingid vallu­tab.
Tund läks väga kenasti, esimese kümne minutiga sain hirmust üle ja seejärel läksin nii hasarti, et kolleegi­demeri ei tulnudki meelde. See oli tõesti kolleegidemeri – mind olid tulnud vaatama ka pedagoogid, kellel algklassidega mingit pistmist ei ole.
Pärast tundi toimus tunni analüüs koos minu mentori ja ka tundi külastanud algklassiõpetajatega. Minu üllatuseks ei suhtutudki kriitiliselt. Vastupidi – üks ja teine kolleeg teatas, et oli saanud minu tunnist uue ja hea idee, kolmas soovis teada, mis oli mängus kasutatud ümbrikutes ja neljas avastas enda jaoks uuesti ammuunustatud meetodi lugemisoskuse arendamiseks. Kõige suurem uudis nende jaoks oli tunni eesmärgi teatamine õpilastele ja tunnist kokkuvõtte tegemine tunni lõpus. Nende ajal ei olevat nii olnud. Samuti tekitas neis segadust asjaolu, et tunni eesmärkides ei ole enam kasvatuslikku eesmärki, vaid et kõik tuleb sõnastada just õpilase tasandilt. Muidu olevat mu tund olnud nagu tund ikka.
Sain juurde kapaga enesekindlust, teadmise, et saan suures kollektiivis hakkama, et minu tehtu on õige ning et ka vanematel pedagoogidel käib kõik samamoodi. Mis kõige tähtsam –
tekkis tahe oma teadmisi ja oskusi teistega jagada. Alaväärsustunne kadus.

Noor ja vana õpetaja
Noorele õpetajale näib alguses erine­vus tema ja vanemate kolleegide vahel hirmsuurena, kuna ta ei suuda orienteeruda info-, kohustuste- ning vastutusetulvas, millega kooli tööle minnes hakkama tuleb saada. Noor õpetaja peab andma endale aega sisse elada, kuid sageli tahetakse ko­he algusest peale olla täiuslik. Kui meenutan, kuidas ma esimesel õpetaja-aastal pidevalt teisi oma probleemidega kurnasin, tundub see naljakas, kuid just seda oli minu arenguks vaja.
Ning üleüldse – millega mõõta õpetajatöö edukust? On see haudvaikus tunnis ja korralikult tehtud kodutööd? Head õppetulemused ja rahulolevad lapsevanemad? Seegi on iga õpetaja jaoks erinev. Minul näiteks pole tänaseni tunnis haudvaikus, mida vanemad õpetajad väga oluliseks peavad, ent ometi olen rahul ja lapsed õpivad. Suurim vahe ongi vist selles, et noor õpetaja on paindlikum kui vana ja läheb uute ideedega kergemini kaasa. Vanemad õpetajad kipuvad jääma truuks oma uskumustele. Mõni vanem õpetaja on samas väga uuendusmeelne. Kõik sõltub ikkagi inimesest.

Mentori idee tegi imet
Näidistunni andmine kolleegidele oli suurepärane kogemus, mille eest tänan oma mentorit. See oli täpselt see, mida vajasin, et leida ennast õpetajana nii klassi ees kui ka kollektiivis. Näidistund murdis jää minu ja kogenud õpetajate vahel. Nüüd tulevad kogenud kolleegid vahel ka minult nõu küsima, suhtlemine on läinud vabamaks. Mentor peakski olema see, kes julgustab, suunab ja toetab noort õpetajat, on vahendajaks tema ja ko­genud pedagoogide vahel. Eestlased on ju individualistid, levinud on arvamus, et igaüks peab oma muredega ise hakkama saama. Noorel õpetajal aga on vaja kedagi, kellele kurta luhtaläinud päeva ning kellega rõõmustada kordaminekute üle. Arvan, et kui mul ei oleks olnud mentorit, oleksin alateadlikult kollektiivist ikkagi kellegi valinud, kellele toetuda ja kellelt nõu küsida.
Me kõik vajame tunnustust. Noor õpetaja tunneb, et ta on vajalik, kui temagi saab otsuseid vastu võtta, kogemusi ja arvamusi jagada, vastutada. Samas on see libe tee – noorele õpetajale kohustusi peale pannes ei tohi liiale minna. 26 tundi nädalas, ainekoondise juhtimine, klassi juhatamine ja haiguslehel olija asendamine on noorele õpetajale siiski liig. Kohustusi ja vastutust tuleb lisada vähehaaval, jättes esimesed paar aastat sisseelamiseks. Seega on mentorlus ka oskus noort õpetajat „lugeda”, tajuda, mis on talle võimetekohane ja mis mitte, teha temaga koostööd, andes ja saades pidevalt tagasisidet.
Noor õpetaja ei peaks põdema selle pärast, et ta on noor. Nagu ka vana õpetaja ei peaks muretsema, et ta oma vanuse tõttu enam kuskile ei kõlba. Oluline on oma tööd nautida, teha seda täie hingega, jagada kogemusi. Teha koostööd, sest igal põlvkonnal on eelnevale või järgnevale midagi anda.
Mentor suunakugi vanemaid ja nooremaid kolleege rohkem suhtlema. On ju tema selles kollektiivis juba olnud, teab täpselt, kellel mida vajaka või anda on. Tähtis on, et toimiks koostöö, on ju kõik õpetajad väljas ühe ja sama asja – tuleviku – eest.