Kelle eest me ikkagi lapsi kaitseme?

Esimene juuni on lastekaitsepäev. Kas me ei lähe laste kaitsmisega liiale, küsitakse mõnikord. Kelle või mille eest me lapsi ikkagi kaitseme? Kas vanemate või õpetajate eest? Laps võib oma ülesanded täitmata jätta, tundi segada, kaaslasi kiusata. Õpetajal on vääniku korralekutsumiseks käed seotud, pahandatakse.
Laste kaitsmine seostub paljudele eelkõige nende lastega, kelle kodu sarnaneb maapealse põrguga või kel puudub sootuks katus pea kohal. Sellised lapsed nõuavad, mõistagi, erilist tähelepanu, ent hoolt ja kaitset vajavad kõik teisedki. Seda, mille eest lapsi ja noori kaitsta, on palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Enamasti ei mõtle me sellele või, mis veel kurvem, teeme head teha tahtes pahaaimamatult halba.
Kellele tuleks pähe laita ema, kes viib eelkooliealise lapse uisuringi, tantsima, klaverit õppima, eelkooli ja veel ei tea kuhu? Paljud peavad sellist käitumist ainuõigeks, sest nii loodetakse rajada alus järeltulija karjäärile. Laps pingutab, et pälvida vanemate heakskiitu – ja nii gümnaasiumi või ülikooli lõpuni. Tean noort naist, kes kahjatseb senini, et pidi kooliajal loobuma trennist, sõpradega suhtlemisest ja veel paljust muustki õppimaks nagu meeletu, sest tema ema soovis nii väga medalit. Medal tuligi, aga keegi ei saa talle tagantjärele korvata seda, mis lapsena tegemata jäi.
Kes kaitseks lapsi reklaami surve eest, mis meelitab neid sööma kartulikrõpse, jooma coca-colat ja teisi sama ebatervislikke kihisevaid jooke? Või – mis veelgi hullem – saleda figuuri nimel lausa nälgima. Kes õpetaks ja suunaks, kui vanem on ka ise reklaami ohver?
Kuidas panna teismeline loobuma esimesest suitsust, kui kõik kodused suitsetavad? Kangematest meelemürkidest ma ei räägigi.
Kes meelitaks lapse teleriekraani eest ära, õue või lugema, kui ema-isa ise ekraanilt pilku lahti ei saa? Hiljuti raadios tutvustatud uurimuse põhjal vaatavat isegi imikud ema süles mitu tundi päevas telerit. Kahjuks ei kuulnud ma, mis maal see uurimus tehti. Loodetavasti mitte Eestis, aga eks meiegi liigume jõudsalt selles suunas.
Ma ei arva, et õpetaja peaks ära tegema selle, mille lapsevanem tegemata jätab. Ent kui vanem toimib kas oskamatusest, suutmatusest või tahtmatusest vääralt, on just kool see, kes peaks näitama kätte õige(d) teeotsa(d). Mitte moraali lugedes, käske-keelde jagades ja valmistõdesid peale surudes, vaid tasa ja targu, ainetunnist ainetundi mõtlemisainest pakkudes. Lapsevanem ja õpetaja ei saa lapse eest kõike ära otsustada. Aga nad saavad teda suunata tegema õigeid valikuid, oma arengu ja ümbritseva keskkonna suhtes positiivseid otsuseid. Täiskasvanuna teeb igaüks valikud niikuinii ise. Mida nooremana ta on seda tegema harjunud, seda väiksem on oht eksida.
Ja veel. Last kaitsta ei tähenda teda nunnutada ja vati sisse mähkida, varjata maailma kurjemat poolt ja salata maha inimlikud pahed. Vastupidi, laps peaks juba varakult teadma – mõistagi omal tasemel – ka võimalikke ohte. Kuidas muidu oskaks ta neid vältida?

Sirje Tohver