21. mail Jõhvi Gümnaasiumis toimunud foorumil „Muukeelne laps eestikeelses koolis” arutleti probleemide üle, mis on seotud mitte-eestlastest õpilaste kohanemise ja hakkamasaamisega eestikeelses koolis.

Foorumi peaesineja regionaalminister Vallo Reimaa sõnul näitasid aprillirahutused, et integratsiooni ei ole toimunud ning paljud Eestis elavatest muulastest on läinud vastandumise teed. Märke sellest võis näha juba ammu. Minister meenutas 1998. aastal Narva-Jõesuus toimunud haridusfoorumit, kus olid arutluse all mitte-eestlaste hoiakutes toimunud muutused. „Põhjuseks oli muulaste nihkumine Venemaa inforuumi, mis hakkas kujundama nende hoiakuid,” sõnas Reimaa.

Ei rahvuskoolile
Regionaalministri sõnul peaks muukeelne kool muutuma venekeelseks pal­jude rahvuste kooliks, mitte jääma vene rahvuse kooliks, selles suunas on aga toimunud selge tagasiliikumine. „Ukrainlastest, tatarlastest jt üritatakse kujundada vene rahvuse kandjad ning nende enda kultuur surutakse alla. Vene koolil ja venekeelsel koolil on põhimõtteline hoiaku vahe. Seda probleemi lahendamata on väga raske edasi liikuda. Venekeelne kool peab maha võtma vene rahvuslikkuse, sest seal on valgevenelased, juudid, tatarlased jne.”
IRLi kuuluv Reimaa väitis, et ka riigikeelne kool peaks vähendama rah­vuslikkust. „Kui õpetaja seletab ajalugu, peab ta mõtlema läbi väljendid, mida kasutab tunnis näiteks sõjalistest konfliktidest rääkides. Muukeelsel õpilasel ei tohi tekkida alaväärsuskompleksi, sest just sellele tundele rõhudes saavad agitaatorid mitte-eestlastega manipuleerida ning neid riigi vastu üles ässitada.” Minister näeb probleemina ka seda, et eestikeelses koolis töötavad õpetajad on valmistatud ette tööks just rahvuskoolis, mitte riigikeelses koolis. Muukeelsed õpilased lähevad aga teadupoolest järjest enam riigikeelsetesse koolidesse…
Muukeelsete õpilaste probleemid avalduvad tihtipeale juba põhikooli­astmes, kus on keeleprobleemide tõttu palju edasijõudmatust. Ka algklassides hakkama saanud õpilane jääb põhikoolis tihtipeale hätta, sest juurde tulevad oskusterminid, gümnaasiumiosas süvenevad probleemid veelgi. „Seetõttu on vajalik etteõpetamine, mis aitaks muukeelsel õpilasel eesti kultuuritausta paremini mõista. Õnneks on ministeerium hakanud ette valmistama abimaterjale nii õpilastele kui õpetajatele,” rõõmustas minister.

Vastandumine kodus ja koolis
Integratsiooni taandarengut (vähemalt Jõhvi Gümnaasiumis) näitab ka tõsiasi, et järjest enam üritavad muukeelsed õpilased ennast riigikoolis kehtestada oma emakeeles, st väliste märkide põhjal üritatakse vastanduda riigikooli sees. Reimaa sõnul on see tendents täheldatav ka lapsevanemate seas ning eestikeelsesse kooli pannak­se laps vaid seetõttu, et ta saaks riigikeelse kooli diplomi. „Lisaks ei usu laps kodust ja koolist saadava vastand­liku info tõttu enam kedagi ning tunneb, et ei kuulu kuhugi. Seetõttu on eriti oluline õpetada noor inimene „infomeres” ujuma,” pani minister õpetajatele südamele.
Kõige suurem kriisikolle on Reimaa sõnul gümnaasiumiaste – riigikeelsesse kooli üleminek on ka õppetöös hästi edasi jõudvatele noortele väga raske, mistõttu on tähtis töötada välja tugisüsteemid gümnasistidele. „Oluline on hirmust üle saada ning panna mitte-eestlastest õpilased rääki­ma. Silmaklapid on ka muukeelsel kogukonnal, kelle eelhoiakud ei võimalda fakte vastu võtta. Kuid tõrjuvast hoiakust tuleb läbi murda, et tekiks diskussioon, mille tulemusel saaksime rääkida samadest märkidest ühes keeles,” sõnas regionaalminister.
Jõhvi Gümnaasiumi vene keele õpetaja ja foorumi korraldaja Ellen Prunbachi sõnul olid vanemad, kes 90ndate alguses oma lapse eesti õppekeelega kooli panid, toetavamad kui praegused: „Lapsevanemad hoiavad koolist eemale ega soovi tulla arengu­vestlustele. Õpilased aga tahavad pi­-
gem gümnaasiumist läbi libiseda.”

Koolide igapäevamured
Eestikeelse Tallinna Laagna Gümnaa­siumi õppealajuhataja Ruth Kaur kõneles kooli loodud integratsiooniklassist, mille on aastatel 1996–2006 lõpetanud 279 last. Õpitakse submersioonimude-li järgi – kõiki aineid, v.a emakeelt, eesti keeles. „Kuigi mõned abituriendid soovivad kirjandit kirjutada eesti keeles, leian siiski, et seda on parem teha oma emakeeles.”
Koostöö kohta Tallinna Haridus­ametiga oli Kauril öelda vaid, et koos­­tööd ei ole ning nende integrat­siooniklass ametnikke ei huvita. Vene­keelsete koolide juhid töötavad aga lausa vastu. „Vastupropagandaga minnakse isegi nii kaugele, et noortele, kes soovivad tulla meie kooli õppima, ei anta dokumente kätte,” sõnas õppealajuhataja. Oluline aspekt selles küsimuses on võitlus õpilaste pearaha pärast.
Kauri sõnul on gümnaasiumiastmes peamine ülesanne oma identiteeti tunnetavate tolerantsete Eesti Vabariigi kodanike õpetamine ja kasvatamine.
Narva Eesti Gümnaasiumi juhi Uta Kroon-Assafrei sõnul on nende koolis laste kasutatavast keelest olulisem see, mida räägitakse. „Üritame hoida suhtlust eelkõige kultuursel tasemel, kõneldagu kas või inglise keeles,” naljatles direktor.
Tõsine probleem on keelekümblusspetsialistide vähesus, sest Narva Eesti Gümnaasiumis ei ole võimalik õpetada, omades ainult eesti filoloogi haridust. „Tihtipeale ei saa eesti keele õpetaja aru, miks õpilane aru ei saa. Kui aga õpilase kodune keel ei ole eesti keel, nõuab see õpetajalt erioskusi, mis omandatakse keelekümblusklassides õpetades,” lisas Kroon-Assafrei.

Õpetajad ei oska riigikeelt
Reet Klaasmägi Ida-Virumaa Kutse­hariduskeskusest tõi välja kurva statistika – sajast õpetajast tervelt 60 valdab eesti keelt algtasemel või veelgi halvemini. Nii ei saa ka õpilaste riigikeeleoskus kooli lõpetamisel hea olla ning tihti jäädakse teenindusasutuses töötades hätta elementaarse eneseväljendusega. Klaasmägi sõnul õpib nende koolis 60% gümnaasiumiealistest noortest 7. klassi eesti keele õpiku järgi. „Eesti keele tunde on ette nähtud väga vähe ja riigieksamil satuvad õpilased raskustesse.”
Õpetajate kehva riigikeeleos­kust mai­nis ka Kohtla-Järve Ühisgüm­naa­siumi direktor Ülle Kumpin, kelle sõ­nul oleks koolidesse väga vaja abiõpetajate süsteemi. Samas mainis Puhja Gümnaasiumi direktor Heiki Rohtla, et nende koolis on tugistruktuurid hästi arenenud – olemas on nii pikapäevarühmad, aineõpetajate õpiabi tunnid kui ka logopeediline abi muukeelsetele lastele.
*
Ellen Prunbach ütles, et foo­rumile arutlema kutsuti ka venekeelsete koolide esindajaid, kes aga kahjuks keeldusid ning väitsid, et neil pole midagi öelda – nemad ootavad. Mida täpselt, seda Prunbachil välja selgitada ei õnnestunud.