Alkoholipoliitika on Eesti ühiskonnas kestvalt päevakorral. Sotsiaalminister tegi eelmisel nädalal majandusministrile ettepaneku võtta riigikogu menetlusest tagasi valitsuse algatatud reklaamiseaduse eelnõu – põhjendusega, et alkoholireklaami tuleb piirata, mitte toetada. Samal ajal kogub ühendus Alkoholivaba Eesti allkirju valitsusele ja riigikogule tehtud ettepanekule keelustada igasugune alkoholireklaam.

Konverentsil „Laps ohutsoonis” osalenud kutsuvad kõiki poliitilisi erakondi töötama välja oma seisukoha alkoholiprobleemi lahendamiseks, sõnastama see konkreetsesse programmi ning pühenduma selle elluviimisele, seades alkoholitarvitamisega seonduva kahju vähendamise erakondadeüleseks prioriteediks eesmärgiga kaitsta lapsi ja noori. Pöördumine aadressil www.ave.ee/laps kogub allkirju kiirusega kuni sada inimest päevas, allkirjade koguarv küünib kahe tuhande ligi. See on juba omaette erakond, arvestatav poliitiline jõud.
Ongi arusaamatu, et eluvaldkond, mis röövib Eestis aastas hinnanguliselt 2000 inimelu ja neelab väidetavasti 10–12 miljardit krooni, ei ole kerkinud oluliseks valimisteemaks. Kaks tuhat inimest aastas – keskeltläbi viis inimest päevas – on kohutav arv (kui võrrelda võrreldamatut, näiteks kas või maailmariigi USA inimkaotustega Iraagi sõjas).


Skisofreeniline ühiskond?

Omaaegset ühiskonda iseloomustati meil kui skisofreenilist: mõeldi ühte, räägiti teist, kirjutati kolmandat. Jätkub seda skisofreeniat praegugi. Paar näidet. Eesti Päevalehe arvamuslugu „Kuidas karske Kaarel kaameliks muutus”, 11.01., sedastab, et alkoho­lireklaam ronib vääramatu jõuga sis­se uksest ja aknast, ja juba mõne päe­va pärast, 16.01., avaldab EPL üle terve lehekülje Nipernaadi mustsõstra ja jõhvika 40% viina reklaami: „Ma tahan, et sa mind natukenegi armastaksid.”
Eesti Ekspressi arvamuslugu „Joo­dik naine”, 11.01., lõpeb tõdemusega, et kange alkoholi läbimüük Eestis kasvas möödunud aastal 10%: „See on majandusedu, mis tekitab rahvusuhkuse asemel tülgastust” – ja järgmine EE avaldab sellesama Nipernaadi viina reklaami, mille ilmselge sihtgrupp on naised ja lapsed, kuivõrd rõhutakse pehmetele väärtustele, kirjandusele ja armastusele.
17. jaanuari Postimehest on lugeda, et alkohol tapab meil igal aastal 2000 inimest; et alkoholi tarbimisega seotud materiaalne kahju ulatub 10–12 miljardi kroonini aastas; et alkohol on tervisekahjustusi tekitavate tegurite hulgas kõrge vererõhu ja suitsetamise järel kolmandal kohal – ja ometi oli ka Postimehes ilmunud Nipernaadi viina reklaam. Tõdegem, olukord on skisof­reeniline. (Nipernaadi viina reklaam on liikunud vääramatu järjekindlusega esikülgede poole, vt ja vrd 12.01. Postimees – 7. lehekülg; 16.01. EPL – 5.; 18.01. EE – 3. Kes teeb otsa lahti?)
Siinkirjutaja on teinekord esitanud retoorilise küsimuse, kas Eesti riigis võiks tulla kõne alla niisugune variant, et nn kvaliteetlehtede väljaandjad istuksid koos maha ja otsustak­sid, et nemad enam viinareklaami ei avalda. Aga seda ei saa neile keegi soovitada, sest kohe tõuseks sõnavahetus tsensuuri, turuvabaduse ja konkurentsieeliste teemadel.
Kas meie avalik-õiguslik televisioon loobuks uue aasta esimesel päeval toi­muva esinduskontserdi (mis omandanud riikliku uueaastavastuvõtu tä­henduse) otseülekandes näitamast konjakipitsidega publikut, samuti konferansjee optimistlikust pöördumisest publiku ja televaatajate poole, et no kuidas teile vaheaeg maitses ka, et loodetavasti väga hästi – põhjendusel, et president austab kontserti oma kohalolekuga ja alkoholireklaam ei sobi sellega kokku, et lapsedki kuulavad, vaatavad ja panevad hästi tähele? Hennessy uue aasta kontserdid on kestnud vähemalt kümme aastat, peale on seega kasvanud põlvkond, kes peab loomulikuks, et uus aasta algab konjakikontserdiga.


Joomine kui elustii?

Konverentsi „Laps ohutsoonis” osale­jad kutsuvad meediat hoiduma alkoholiga seonduva eluviisi propageeri­misest ning populariseerimisest. Var­jatud reklaam ongi palju tõhusam ja salakavalam kui otsekohene puuga pähe. Varjatud reklaamile on iseäranis altid lapsed. Maailmamainega tehisintellekti uurija Enn Tõugu on tõdenud, et me ei oska mõõta infosfääri mõju inimestele, eriti noortele. Tänapäeva alkoholireklaami tulemusi näeme tu­levikus.
Tegelikkusele ei vasta müüt, et eesti kultuur elab viinarahast: alkoholism sööb ise ära oma tohutu tulu ja ilmselt veel palju rohkemgi. Sest alkoholikahjudega võrreldes polegi alkoholiaktsiis nii väga suur – 2007. aastaks on seda planeeritud ca 2,1 miljardit krooni. Vaevalt suudaksid käibemaks, sotsiaalmaksud, tulumaksud jmt katta ülejääva ca 10 miljardit. Tõhusa alkoholi(rek­laami)poliitika väljatöötamiseks on vaja üksikasjalikke majandusteaduslikke uuringuid, on näiteks majandusteadlase Jaan Laasi kindel seisukoht.