Pedagoogikateaduse järgi ei saa kahte asja korraga: kasvatada ühekorraga aumeest ja mühakat.
Meesterahval, kes ütleb daamile näk­ku „lits” (ka professionaalse prostituu­di poole pöördutakse teisiti, kui ollakse lugenud kas või Dumas’ jutustust või vaadanud „Traviatat”), on eeldu­si siirduda kasvatamatute heidikute sekka ja see mees (!), kes daamilt saadud kõrvakiilu puhul politseilt abi palub, on sügavalt nõukogulike eeldustega inimene, kelle eneseteostust pärsib nõukogude võimu ja ametühingukomitee puudumine, kuhu kaebama joosta.

Jüri kooli kõrvakiilu loos (andku kannatanu, s.o õpetaja, andeks!) ei puudu ka koomiline element – tasub endale vaid ette kujutada Lenskit jooksmas tänavakordniku juurde Jevgeni Onegini peale kaebama…
Õpilase väärikus tuleneb õpetaja omast
Kuid jätkem au ja mehelikkuse mõis­ted kõrvale, sest intsidendis oli nähtavasti tegemist lapsega, kes oli jäänud omapead ja kelle puhul juhtunust alles oleneb, kas õigeks pööramine on edaspidi võimalik. Kuigi vahetuteks kannatanuteks olid selles loos konkreetne kool ja õpetaja, jäävad te­gelikult kannatama õpetajaskond ja Veiko ise, kes kaotas oma meheks saamise võimaluse mitte lapsiku käitumisega, vaid sellele järgnenuga – politsei, kohtuotsuse, direktori abitusega jne.
Lisan väga isikliku märkuse. Septembris oma kodukooli (Miina Härma Gümnaasiumi) 100. aasta juubelil ol­les ja kooli ajaloost tehtud filmi vaadates selgus oluline tõde. Kuigi meie direktorite hulgas on olnud Oskar Kallas ja Peeter Põld ning kuigi meie õpetajate ja vilistlaste hulgas on nii tähtsaid ja kuulsaid inimesi praeguse Eesti Vabariigi majanduslikus, poliitilises ja kultuurilises tipus, et oi-oi-oi! (film „Kooli tee” on CD-l ka müügis), tuleneb õpilase väärikus tema õpeta­ja väärikusest. Miinahärmakad on „uhke ja kihvt” rahvas sellepärast, et meil olid maailma kõige uhkemad ja vääri­kamad õpetajad. Meie vääritus (oli juh­tumeid, oli…) määris ka nende kuube ja meie õpetajate väärikusega pesti puhtaks meie patud.
Nii lihtne see ongi: Jüri Güm­naa­siumi Veiko jääb veel kauaks ajaks „va­na litsi õpilaseks”. Tema enese vabal tahtel.


Elitaarsus heas mõttes

Meil on palju kirutud ja torgitud nn eliitkoole, küsimata sellejuures, mida elitaarsus (heas mõttes!) tähendab. Keskaegsetest koolidest, paažikorpustest, kirikuseminaridest kuni praeguse Eesti parimate koolideni tähendab see eeskätt ühte – normaalseid suhteid õpilase ja õpetaja vahel ning sellest tulenevat distsipliini.
Kümme aastat lakkamatut pedagoogitööd katoliiklikus ülikoolis (mis kuulub rangete akadeemilis­te tradit­sioonidega Püha Risti Ordu­le) on sel­le veendumuse alus – kusjuures Notre Dame’is ei saanud vähem nalja, „pulli” ja ei tehtud lihtsalt noortelollusi vähem kui kusagil mujal. Aga seal, nagu ka siinsetes heades koolides, valitsesid normaalsed ja inimlikud väärikussuhted.
Mitte raha ja asukoht ei tee heast koolist head, vaid tõsine töö ja selle aluseks olev korratunne. Pole sellist raha (ja lõpetame kord selle jutu!), mis teeks puupeast geeniuse, aga on olemas kool ja normaalsed pedagoogilised suhted, mis teevad korralike teadmiste ja väärika olekuga kodaniku ka keskpäraste eeldustega ja vääniku iseloomuga lapsest.
Kas suudate endale ette kujutada Joosep Tootsi nimetamas õpetaja Lauri mistahes „p”-sõnaga või Tõnissoni jooksmas vallakasaka juurde köstri peale kaebama?
Muidugi, lapse käest ei saa nõuda täiskasvanulikku käitumist, aga kunagi sirgub ju temagi ja küsib õigusega oma koolijuhtidelt, mida nad temaga teinud on. Mis õigusega jätsid nad ta kasvatamata?
Nimetasin, et loos ei puudu koomiline varjund. Ei puudugi! Koidulalikuks vigurdamiseks läks asi hetkest, mil juhtunud episoodi hakati arutama kriminaalõiguse aspektist.
Kriminaalõigusega jõmpsikat kaitsma
Kui häbematu jõmpsika kohta uuriti juristi arvamust, tõmmati asjasse pahaaimamatud politseinikud, prokuratuur, kohus… Kõrvakiilu pärast, millega daam kaitses oma au ja õpetaja oma ametiväärikust mis tahes eetikareegleid jämedaimal moel jalge alla tallava õpilase vastu.
Olen märganud, et kogu selle jantliku loo lõpptulemuses on vihjamisi süüdistatud ka riigi seadusi ja justiitsorganeid. Vaat selleks puudub alus. Lapsevanemad ja koolijuhid soovisid oma õpetajat kriminaalkorras karistada ja selle nad saavutasid. Politsei, prokuratuur ja kohus tegid täpselt seda, mida Jüri Gümnaasiumi juhid (õppealajuhatajad, psühholoog, sotsiaalpedagoog, hoolekogu esindaja) ei suutnud –oma tööd. Ausalt ja mõistmisega.
Minult küsiti selle artikli tarvis, kui­das saab olla Eesti seaduses säte, mis võinuks huligaanitsevat poissi taltsutava õpetaja saata kolmeks aastaks türmi. No nii. Huligaansuse ja löömise mõistesse mahuvad paljud nähtused, alates ropust suust ning lõpetades tõsise hoobi ja isegi peksmisega…
Kõrvakiilugi puhul oleneb palju sellest, millise pühendumusega see antakse ja milleks. Kui vähegi juurelda tegude võimalike raamide üle, on selge ka see, et seaduse looja peab siinkohal arvestama laia võimaluste spektriga kuriteo ja karistuse määratlemisel. Konkreetne karistus peab vastama konkreetsele ja alati ainulaadsele teole, mis pannakse korda ainulaadses ja mitte kunagi korduvas olukorras. Et iga konkreetne etteheidetav tegu saaks võimalikult täpselt sellele vastava karistuse, on vajalik seaduse kohaldaja piisav vabadusemäär selle kohaldamisel. Ülemmäärad pole selleks, et neid rakendataks igal või isegi enamikul juhtudel. Kuid rõhutan: selles, et õpetajast tuleb iga hinna eest teha kurjategija, ei kahelnud hetkegi keegi asjaomastest.


Aeg mõistab õigust

Vaidluse koht võiks ju olla, kas 30 tundi ühiskondlikku tööd oli õpetajale „paras” karistus või piisanuks ka kolmest, või ehk olnuks vaja hoopis 32 tundi. (Lisaks tuleb kriminaalkaristatuse märk külge igal juhul.)
Asi on tehtud, otsus langetatud ja liisud langenud. Riigivõimu esindajate käitumise ja seaduse sätte õigsuses pole kahtlust, otsus ise saab päris lõplikuks pärast seda, kui kõik tema ülevaatamise praktilised ja teoreetilised võimalused on ammendatud. Mis aga oli õige selles asjas, selle otsustab aeg ja nendes sündmustes osalenute edasine saatus. Soovin, et see oleks talutavalt normaalne neile kõigile, aga… miski ütleb, et see nii ei lähe.
Kui Jüri Gümnaasiumis õpetaja, tema isiku ja väärikuse vastu sooritatu saab ühiskonnas heakskiidu, pole meil õigust küsida, miks ei lähe meie ühiskond päris sinna, kuhu tahaks.
Aga positiivse noodiga lõpetades – kes teab, võib-olla oli saadud kõrvakiil noore Veiko elus see sündmus, mis jättis ta teele, mille kõrval oli kraav korraks nii ohtlikult lähedal.