Neli aastat tagasi pidasime kõige kiiremat lahendust nõudvateks probleemideks ebapiisavalt tähtsustatud kutseharidust, ülekoormatud õppekavasid, hariduse regionaalset kihistumist ja ebavõrdsuse suurenemist ühiskonnas, noorte väheseid huvitegevuse võimalusi ja õpetajate madalat palka.
2003.–2007. aasta tegevuskavasse said kirja järgmised põhipunktid:
koolitoidu riiklik rahastamine põhikooli lõpuni ja koolilõuna rahastamise alustamine kutsekeskkoolides;
õpetajate palgatingimuste parandamine;
paremad võimalused huvitegevuse ja spordi harrastamiseks maakoolide juures ja huvialakoolide rahastamine riigieelarvest;
avatud noortekeskuste toetamine;
õpilaskodude võrgu laiendamine abivajajatele;
kõrghariduse riiklik koolitustellimus vähemalt 50% keskhariduse omandanutest;
haridusobjektide riiklike investeeringutoetuste otsustamise andmine maakondlikele omavalitsusliitudele;
teaduse süsteemne finantseerimine.
Täna räägingi sellest, mis korda läinud ja mis veel vajaka.


Kutsehariduse edusammud

Kõige rohkem teevad rõõmu edusammud kutsehariduses. Kutsehariduse rahastamise 1,5kordne kasv on oluliselt tõstnud kutseõppe prestii˛i. Esmakordselt ei suutnud Pärnu Kutseõppekeskus vastu võtta kõiki soovijaid. See on selge märk tulevikuks –hea õppekeskkond kutsub noori õppima ja õpetajaid tööle. Valminud erialade õppekavad, senisest paindlikumad õppevormid ja võimalus leida rakendust tööturul muudavad kutsehariduse noorte hulgas veelgi populaarsemaks. Eelkutseõpe vähendab aga koolist väljalangust, millega peab, paraku, pidevalt arvestama seoses sotsiaalse ebavõrdsusega. Koolitoitu saavad kõik põhikooli- ja kutsekooliõpilased ning küllap on sellest abi rohkematele, kui meie suur meedia tavaliselt rääkida soovib. Õpilaskodud töötavad praegu 32 kooli juures ja seda võimalust kasutab üle 700 õpilase. Kõik see näitab, et oleme riigina saanud sedavõrd tugevaks, et suudame senisest enam panustada inimesesse ja toetada abivajajaid.
Äsja vastu võetud huvikoolide seadus lubab laiendada noorte osavõttu muusika ja kunstikoolide, aga ka mitmesuguste huviringide ja noortekeskuste tööst. Kõik see, mida õpitakse väljaspool kooli, tuleb koolitundi kaasa ja aitab noorte arengut mõjusalt toetada. Noorteühenduste aastatoetused on suurenenud kaks korda. Tahaksin väga, et meie noored oleksid aktiivsed eeskätt oma koolide probleemide lahendamisel ning huvitavate ja kasulike ürituste korraldamisel.
Tehtud on soovitust rohkem
Kõrghariduse riiklik tellimus on endiselt 6500 õppekoha piires ja, arvestades õpilaste arvu muutusi lähiaastail, on põhjust arvata, et tasuta kõrghariduse idee peaaegu kõigile soovijaile ei tarvitsegi võimatu olla, pigem aktiviseerub ülikoolide võitlus üliõpilaskandidaatide pärast.
Hea meel on, et riik eraldas Tallinna ühiselamute remondiks 160 miljonit krooni, ja sellestki, et üliõpilasorganisatsioonidest on saanud haridus- ja teadusministeeriumi konstruktiivsed partnerid.
Mõnes valdkonnas on suudetud teha soovitust rohkem. Kõige aktiivsemalt on riik hakanud toetama eestikeelse aineõpetuse alustamist vene õppekeelega koolides 1. septembrist 2007.
Kuni 2005. a suveni oli kõik omavalitsuste vastutusel ning oli selge, et seadust pole võimalik riigi raha ja sisulise toeta rakendada. Märtsis 2006 võeti vastu riiklik tegevuskava. Praeguseks on ettevalmistused eesti kirjanduse õpetamise alustamiseks tulevast septembrist tehtud. Koolibri kirjastuselt tuli õpik, suviselt õpetajate kursuselt Toilas metoodilised vahendid ja heast tahtmisest ei paista ka puudu olevat.
Iga algus on raske, aga hästi läbikaalutud ja ettevalmistatud töö peaks lubama edasi liikuda tempos üks õppeaine – üks aasta. Mõistetavalt on vaja kogu protsessi hoolega seirata ja vajadusel korrektiive teha. Kindlasti jätkavad vene koolid eestikeelse aineõpetusega nendes ainetes, kus see juba toimib. Seaduse eesmärk on eelkõige õpilastele keelepraktika võimaldamine sarnaselt 1960. aastate kogemusega, kui Eestis said alguse võõrkeeleõppe süvakoolid.
Oluline küsimus oli õpetajate palk. Rõõmustame selle üle, et tänavu said õpetajad taasiseseisvunud Eesti suurima palgatõusu, eriti oluline võit oli õpetajate minimaalpalkade suurendamine. Õpetaja väärib enamat. Jäi ka lahendamata probleeme, näiteks staažitasu arvestamise sisseviimine. Endiselt on ühtlustamata omavalitsuse ja riigieelarvest palka saavate pedagoogide palgad.
Hea meel on sellest, et oleme suutnud kahe viimase aastaga teha mõndagi vajalikku, mida 2003. aastal veel ei söandanud planeerida. Oleme teinud põhjalikku eeltööd koolieelse aasta sisseviimiseks, mis tagaks kõikide kooliminevate laste parema ettevalmistuse. Oleme alustanud pikapäevakooli projekti. Äsja lõppenud konkurss näitas, et vajadus selle järele on suurem, kui algul arvasime. Oleme alustanud muuseumikülastuste projekti, mis on meie noorte silmaringi avardamise ja kultuuri taasväärtustamise üks osa.
Kuigi meedias on palju kära olnud riikliku õppekavatöö ümber, tuleb tunnistada, et lähtematerjal on koos ja vähemalt seekord alustati maja ehitamist vundamendist ehk üldosast. Hea meel on paljudest konkreetsetest ettepanekutest, mida on võimalik rakendada. On selge, et meediakäraga hariduse sisulisi küsimusi ei lahenda. Senine töö on kandnud vilja ja kuigi ainekavasid on vaja viimistleda ja õpetajaraamatud koostada, on lähtealused õppekava rakendamiseks 2008. aasta septembrist olemas.


Mis tuleb teha järgmisel ministril?

Kuigi võeti vastu kõrghariduse strateegia, on vaja tõsiselt mõelda ülikoolide kaadrile. Meil on sisuliselt üks põlvkond õppejõude ja teadlasi puudu. Vaja on taastada süsteemsed haridusuuringud. Sellekski on lähtealused juba olemas. Ka õppekavaarendus peab hakkama põhinema professionaalsel arendusel, mitte poliitilisel kemplemisel. Kiiresti on vaja otsustada riigieksamite küsimus ja rakendada koolieelne aasta lasteaedades ja koolides. See lubab hakata rahastama vanema rühma õpetajaid sarnaselt koolides töötavate õpetajatega ning omavalitsused saavad tõsta nooremate rühmade õpetajate palka. On vaja ühtlustada õpetajakoolituse põhikursused ülikoolides ning tänapäevastada õppepraktika korraldus, taastada õpetajate täienduskoolitussüsteem ja ainedidaktiline nõustamine ning anda õpetajaile tervise parandamise ja enesearendamise võimalusi.
Omaette probleem on õpetajate organiseeritus. Loodan, et HTMi hea partner EHL hakkab enda juurde koondama ka õpetajate kutseliitusid.
Suuremat toetust vajab meie pedagoogiline meedia. On vaja jõuda kas või ühe eelretsenseeritud Hariduse numbrini aastas.
Aktiivsemat koostööd loodame lapsevanematelt õpilaste korrektse käitumise ja hoolsa õppimise saavutamisel.
Aeg muutub kiiresti ja kunagi ei jõua kõike saavutada, mis soovidena teadvustad. Minu ministriaja kõige positiivsem kogemus on õpetajate pühendumus ja õpilaste rõõmsad silmad, mida olen oma arvukatel koolikülastustel näinud, ning huvitavad küsimused, mis mulle seal on esitatud. Olen tänulik kõigile, kes muredest rääkinud ja häid ettepanekuid teinud. Arutelus osalemine väljendab eelkõige toetust. Usun eesti koolikultuuri elujõusse, kool vajab töörahu ja stabiilsust, aga ka rahatoetust proportsionaalselt meie majanduskasvuga. Oleme saanud rikkamaks, aga ka targemaks, et mõista hariduse ja elukestva õppe tõelist tähendust Eestile. Väikeriigina peame panustama oma inimestesse. Pidagem meeles Peeter Põllu sõnu – „Lastest tuntakse meid”. Küllap suudame hästi kasvatatud eri põlvkondadega moodustada koosluse, mida võime nimetada jätkusuutlikuks Eesti ühiskonnaks ja vabariigiks.