Esimene keskkooliklass. Kõik ainult tüdrukud. Meie nooruke füüsikaõpetaja istub õpetajalaua taga ja loeb meile terve õppeveerand midagi ette. Küllap vist füüsikast. Teda ei kuula keegi. Ja siis ühel päeval käib pauk. Meil on uus füüsikaõpetaja ja klassijuhataja. Õpetaja Kukats. Noor mees. Paanika. Mitte keegi ei tea, mis füüsi­kalise imega reaktiivlennuk õhus pü­sib. „Kahed” hakkavad lendama.
Kui õigesti mäletan, tegin sel õppeaastal esimest korda füüsikaõpiku lahti. Aru ei saanud midagi. Nii see algas. Ja lõppes nii, et füüsika küp­sus­eksam tundus mulle ja vist veel mõ­nele meie klassi tüdrukutest kõikidest eksamitest kõige lihtsam. Kuidas ta selle saavutas? Vist üsna mitmel moel. Näiteks voolutakistusest kõneldes püüdis toetuda kujutlustele: mis tunne oleks roomata raudtorus? Vahel kutsus appi õpilasi, kes asja juba selgeks olid saanud: mine seleta nüüd sina, võib-olla saadakse omavanuse seletusest paremini aru. Ei mingit kinnihoidmist õpikust, kõik sai ümber, lahti ja üle seletatud – ikka oma sõnadega. Meie õpetaja oli „füssa fanatt”. Mäle­tan lõpuekskursiooni Le­ningradi. Mööda linna hulkudes saime põhjaliku selgituse sillaehituse füüsikalistest aspektidest. Ja sellest, miks sõdurid ei tohi rivis sillast üle minna. Aga see polnud kaugeltki kõik. Klassijuhataja viis tüdrukud purjekaga sõitma. Õpe­tas mitu plikat kartautot juhtima. Käis huvilistega õhtuti koolisaalis võrkpalli harjutamas. Õpetas meid valssi tantsima.
Aasta pärast ülikooli lõpetamist otsisin oma klassijuhataja üles. Vajasin õpetajakohta Tallinnas. Tuli välja, et minu õpetaja peab uuest õppeaastast asuma tööle ühes teises koolis. Aga oma klassi pärandas ta mulle. Istusime paar-kolm tundi uue koolimaja ehitusmaterjali otsas, kus ta mulle oma klassi „üle andis”. Sain teada, kui toredad need nüüd keskkoolis õppima asuvad lapsed on ja kuidas neid kõiki hoidma peab. Ega see tema järeltulijana töötamine kerge olnud: mõõdupuuks oli ikka see, kuidas õpetaja Kukats selle või teise probleemi oleks lahendanud.
Minu klassijuhataja oli õpetaja, kes pühendus jäägitult oma tööle. Mul on olnud ka teistsuguseid väga häid õpetajaid. Neid, kes on võlunud oma eruditsiooniga. Eredaid ja jõulisi isiksusi, kellele ei tahtnud ega julgenud vingerpussi mängida.
Oli vene keele õpetaja, kes viis meid Vene Draamateatrisse „Anna Kareninat” vaatama. Olime tollal vist üheksandas. Vene keele oskus ikka väga algeline. Õpetaja tegi ülesandeks etenduse põhjal kirjand kirjutada. Mäletan seda palangut, kuidas ma oma mõtted kirja panin, pea iga sõna sõnastikust otsides. Ja ärevust: mida õpetaja ütleb? Õpetaja oli kirjandi lõppu kirjutanud suure „viie”, kuigi selles polnud ühtki lauset, kus poleks olnud mitut viga. See „viis” oli rohkem kui „viis”. Stalini aja vaimupimeduses oli see nagu sissepääsuluba kirjandusilma, kus valitses hoopis teistsugune mõtteviis ja elasid teistsugused inimesed. Selle õpetaja nime ei taha ma öelda: hiljem selgus, et tal tuli võimu survel mängida kahetsusväärselt halba osa. Ja ikkagi –ta oli paotanud ukse, mille kaudu hoovas valgust.
Minu tädi Flora oli eesti ajal prantsuse lütseumi matemaatikaõpetaja. Ta oli üks neid, kes pärast sõda emigreerus. Kui ajad muutusid, tekkis võimalus talle, tollal juba 90aastasele vanadaamile New Yorki külla sõita. Mis mind hämmastas, oli see, kui palju ta kõneles oma õpetajatööst ja õpilastest, kellest oli lahkunud pea pool sajandit tagasi. Oleksin justkui ise tundnud seda noorhärrat, kes kooliaktuse ajal ootamatult näost valgeks läks ja kelle noor kooliõpetaja, kes juhtus minu tädi olema, käe alt toetades välja värsket õhku hingama talutas...

Sirje Astok,
Sonda Põhikooli direktor

Kool pea peal püsti

Rootsis end koolitades kogesin, et koduseid õppimisülesandeid ei anta lastele mitte ainult selleks, et tunnis õpitu kodus õpikuga läbi töötada ja koduseid kirjatöid teha, vaid eelkõige selleks, et tekiks harjumus (sisemine kohustus või vajadus) iga päev laua taga raamatu või paberi-pliiatsiga tööd teha.

Õpetatakse autodidaktilist suhtumist teadmistesse, õpetatakse lapse oskust ja võimet ise õppida (vaimset lauatagust vaeva näha). Ja laps harjub seda tegema ka siis, kui kodus midagi õppida ei antagi: loeb, surfab Internetis, kirjutab, joonistab. Tekib arusaam, et õppimine polegi sundus (mida laps väga kergelt vägivallaks teisendab), vaid normaalse elu enesenõudlikkuse üks vorm. Laps harjub vähemalt 45 minutit päevas igasuguste tesaurustega tegelema, nagu on harjunud vähemalt kolm minutit hommikuti hambaid harjama ilma igasuguse välise sunnita. Siis pole mõtet rääkida ka koolikoormusest, vaid õppimishuvist.
Ja veel üks oluline asi. Koolides, millega Rootsis praktika korras tutvuda tuli, ei nõutud põhikooli- ja gümnaasiumiõpilastelt koduse tööna kõige olulisemana õpetaja eelmises tunnis seletatu üleõppi­mist, vaid järgmise teema või peatüki iseseisvat läbitöötamist õpiku või lisamaterjali alusel, et suuta sel teemal järgmises tunnis oma eelneva informeerituse tasandil õpetaja ja kaaslastega arutleda.
Uudishimu ja teada saada tahtmine on meisse kõigisse instinktina ära peidetud ja kool peab oskama lapse uudishimu ära kasutada, mitte maha tapma. Lapses peab tekkima arusaam või suhtumine, et õpetaja ongi koolis selleks, et aidata aru saada õpikust või algallikast, kõigest huvitavast, millest õpik räägib. Õpik peab tunduma lapsele põnevana, uudishimu äratava raamatuna, mitte koolikoormuse või koolikohustuse kaante vahele topitud vormina. Meie aga kasvatame lapses elukestvat sõltuvust seletajast, tõlgendajast (ka demagoogilisest), reklaamist, „alati targast ja õigest” poliitikust ja keeldume selles nägemast ajupesu süsteemi lapseeast peale.
Olen juba aastaid seda omade ja võõraste laste peal katsetanud ning väga heade tulemustega. Lapses tekkis huvi uue materjali vastu (uudishimu ärakasutamine), tund muutus ülekuulamise asemel kahepoolseks aruteluks. Polnudki õppeainet, mida sedapidi käsitleda poleks andnud. Ja õpetajale ka palju huvitavam vaielda ja arutleda, kui rääkida ja üle kuulata. Selle järgi, kuidas õpilane materjali kohta küsimusi oskas esitada, oli mul tema teadmistest parem ülevaade kui mis tahes kontrolltööga.
Meie kool on näotult pea peal püsti – tark küsib ja loll peab vastama. Kaaslane kuuleb kõrvalt lolli vastust ja see võib tal samuti automaatselt kinnistuda, nagu õpetaja jutt, seda enam, et õpetajal on siis aega vaid hinde panemiseks, mitte arusaamatuse seletamiseks. Võime õppida on ju oskus küsimusi esitada ning oskus ja tahtmine neile vastus saada või leida. Ja õpetaja pole lapse arengutaseme kohtunik, vaid arenguabi.

Tõnu Ots

Tuleks alustada peamisest –õpilasest, tema jaoks kool ongi. Kuid rääkida ainult õpilasekesksest koolist on ühekülgne – vähemalt nii kaua, kui ainult ühe poole rõhutamine õpilase-õpetaja tandemist kõigutab vajalikku tasakaalustatud suhtumist.
Meie hariduselu kõige suurem probleem on õpetajate puudus. Tublisid õpetajaid meil ikka veel jätkub, kuid kui noori peale ei tule, on tulevik tume. Järelkasvu põua jätkudes on mõne aja pärast raskusi tunniplaani täitmisega. Kuid kui õpetajaamet ei ole enam väljakutse parimatele, petavad ennast ka need, kes unistavad uuenenud metoodika või tehnoloogia kasutamisest õppe- ja kasvatustöös ning rõhutavad, et selle kõige kõrval pole palgamäär olulisim probleem. Ometi on veel kooli jäänud ja järjest suureneva koormusega rabavatelt õpetajatelt paradigma muutust nõuda sama, mis võidusõiduhobusel kinnisilmi kurvi tormata.
Õpetajate palgad
Õpetajatöö tuleb uuesti ausse tõsta! Seda nii palga ja töökorralduse abil kui ka õpetajale praegusega võrreldes täiendavaid õigusi ja vabadusi andes. Palgatõus ei saa olla jutuks ainult valimiste eel. Tuleb luua kindlustunne, et tõus on stabiilne. Laari teine valitsus suutis järjestikustel aastatel eelarvesse kirjutada õpetajate 15% palgatõusu, pärast seda on võrreldav tõus toimunud vaid käesoleval, st valimiste aastal. Aga tollased eelarvetingimused ja iga-aastane juurdekasv polnud kaugeltki sellised kui praegu.
Isamaa ja Res Publica Liit seab eesmärgiks võtta vastu riigikogu otsus, mis tagab õpetajatele vähemalt 15% palgatõusu igal aastal – nii et praegusega võrreldes muutub palk vähemalt kahekordseks. Oleme seda enne suutnud – teeme ära ka nüüd.
Lugesin rõõmuga, et eraalgatuse korras on püsti pandud programm „Noored kooli”, mille eesmärk on populariseerida õpetajaks olemist parimate ülikoolilõpetajate hulgas kui väljakutset. See on hea algatus, kuid sinna juurde on vaja veel midagi, et noored pärast paariaastast „seiklust” haridussüsteemis kooli ka jääksid. Selleks peab riik väärtustama õpetajakutset ja noore valikut, pannes igale kooli tööle asuvale kõrgharidusega pedagoogile välja 200 000 krooni suuruse stardiraha – ühekordse tagastamatu toetuse oma elu korraldamiseks. Osaliselt tagasi maksma tuleb seda asuda vaid siis, kui noor õpetaja enne kuue aasta möödumist koolist lahkub. Pean kõnealust sammu põhimõtteliseks, et veenda noort lisaks missioonitunde rahuldamise soovile pakutavate hulgast just õpetajaametit valima.
Õpetaja olgu iseseisev
Õpetajal peab olema senisest rohkem vabadust nii õpetamisel, hindamisel kui ka kasvatamisel. Mõnes mõttes peabki ju initsiatiiv klassis olema tema käes. Tema vastutab, seega peab saama vastutust ka rahulikult kanda.
Keegi ei arva, et reisijail oleks õigus bussijuhile sõidu ajal kott pähe tõmmata või teda küünarnukiga togida. Millegipärast jääb õpetaja tema kallal ülbitsevate nolkidega mõnikord üksi –kuni selleni, et õpetaja löömine on osutunud auasjaks, mille eest ei saa isegi väga nahutada. Ütleme, et süüdi on ühiskond, ega kiirusta vahele astuma – laskem siis vähemalt õpetajal ennast kaitsta, kui me talle appi ei taha minna! Ma ei kutsu üles ihunuhtlust taastama, kuid õpetajal peab olema vabadus kasvatusmeetodeid vastavalt olukorrale valida.
Õpetajatööst on kujundatud pilt kui klassi ees tehtavast tükitööst –koormust mõõdetakse peaaegu ainult klassitundides. Senisest enam peame väärtustama klassijuhatajatööd, aga ka juhendamist, järeleaitamist, tundideks valmistumist, tööde parandamist jne. Kui ka neid tegevusi tasustada, saab kõrvaltvaatajalegi selgeks lisapalga vajadus.
Mammutklasside aeg on ümber
Meil peaks arvel olema iga inimene. Seda enam tuleb otsuseid tehes mõelda nende tagajärgedele iga lapse võimaluste ja vajaduste seisukohalt. Uuringud on tõestanud, et õpetaja suudab võrdselt kõiki õpilasi jälgida ja nendega tegelda, kui neid on klassis 22. Kui õpilasi on rohkem, jääb osa õpilasi vajalikust tähelepanust ilma, nende võimalikud erivajadused märkamata. Ka aine lahtiseletamisel ei saa „masstootmise” puhul rakendada piisavalt analüüsimeetodit, avastusõpet ega suulist suhtlemist. Laps ja õpetaja muutuvad vastastikku anonüümseteks ühikuteks.
Probleemi lahendamiseks otsustasid kõik riigikogus esindatud erakonnad mõni aasta tagasi üksmeelselt vähendada klassitäitumuse piirnormi põhikoolis 24 õpilaseni. See sisulisele kvaliteedile suunatud otsus on olnud Eesti hariduspoliitika viimaste aastate suurim läbimurre. Olen lootnud sellest lähiajal positiivset trendi nii õpilaste koolist väljalanguse vähendamisel, koolivägivalla ohjeldamisel, avastusõppe meetodi senisest suuremal rakendamisel kui ka õpetajate töökoormuse normaliseerimisel.
Seadus kehtib alles kolmandat aastat, kuid äkki otsustasid valitsuserakonnad lasta klassi suuruse piirangutest vabaks – hoolekogude ja omavalitsuste otsusel võivad nii põhikooli- kui gümnaasiumiklassid paisuda liiga suurteks. Suuremaid klasse tundub esmapilgul odavam pidada. Kuid oma laste ja seega kogu rahva tuleviku puhul peaksime kõigepealt määratlema sisulise eesmärgi ja kavandama majanduslikke kulutusi alles sellest lähtudes. Lubamatu on minna teadlikule kvaliteedikärpele, ja veel suure eelarvejuurdekasvu tingimustes.
Arvult väikese rahvana on eestlastel suurepärane võimalus õpetada oma lapsi Euroopa võrdluses väiksemates ja sõbralikumates klassides, selle asemel et teha seda maailmajao suurimates. Ka ei ole igal juhul vaja kinni panna väikseid hubaseid maakoole – hoopis rahastamissüsteem tuleb muuta baasrahapõhiseks, nii et õppekava oleks võimalik täita rahulikult ka siis, kui kehtiv pearahaarvestus jätaks kooli õpetajate palgarahata.

Eesti haridussüsteemi Achilleuse kannaks või kärbseks piimapütis on kujunenud pidevad analüüsita reformimised ja õpetaja autoriteedi kiire kahanemine, mitte niivõrd õpetamise tase või lagunevad koolimajad.
Õpetajal on kadunud kindlus, et ka tema on ühiskonnas vaimne juht ja väärtuskasvataja, keda austatakse ning kelle arvamusest peetakse laiemalt lugu.
Viimased kooliuudised räägivad koolivägivallast – ainult et õpetaja suhtes. Köstril pole enam käes kardetud kaardikeppi ja koerust teinud Toots ei poe tema eest mitte laua alla, vaid näitab talle ise koha kätte. Õpetaja on jäänud kaitsetuks, sest lastele räägitakse aina rohkem nende õigusest mittevägivaldsele kasvatusele ja lapse isikut austavale suhtumisele. Ärgem alahinnakem lapsi, nad tunnevad ära küll, kui nende kohustusi ei mainita. Sellise suhtumise tagajärg on ülekäte läinud koolilapsed, kes varsti õpetajale ise kõrvakiilu annavad, kui tund neile piisavalt meelelahutuslik ei tundu või kui nad õpetaja käsku täita ei viitsi. Nii jäävad koolidesse need vähesed õpetajad, kes põse peale laksu saades teise põse ette keeravad, neelavad solvangud alla ja katsuvad distsipliinita õhkkonnas tööd edasi teha. Õpetaja autoriteedi kahanemine ühiskonnas süveneb ja noorte kooli meelitamiseks ei piisa enam kui tahes suurest palgatõusust.
Head lapsed kasvavad küll vitsata, kuid paljud koolipõlve mustad lambad on täiskasvanuna tänulikud, et neile õigel ajal aru pähe tutistati ja nad õigele teeotsale keerati.
Õpetajate koolitüdimus
Ka riik on õpetajale karuteene teinud. Uudised ministeeriumist kõnelevad pidevast reformimisest, mitte lahenduste otsimisest reaalsetele kooliprobleemidele. Eriti puudutab see õppekavade muutmise revolutsioonilist kulgu. Vana kava pole veel rakendudagi jõudnud, kui juba leitakse selles vigu ja alustatakse uuesti. Õppekava arendusprotsess eeldab eelmiste kavade sisukat analüüsi ja aastatepikkust parandamist-täiendamist. Meie praegused haridusametnikud leiavad aga, et õpetaja on seni vaat et valesid asju õpetanud ja justkui oma tööd halvasti teinud! Pole siis ime, et Eesti haridussüsteemi nõrkuseks on õpetajate koolitüdimus, nagu on tõdenud ka Ülo Vooglaid: igal pool ei olda õpilasele sõbralikud ja loomisrõõmu pakkuvad. Kui ka töötasu pole suurem asi, suurenebki kibestunud õpetajate hulk, kellel pole enam motivatsiooni teadmisi jagada ja kelle silm klassi ette minnes ei sära. Õpetajatega rääkides tuleb välja, et mure stabiilsuse puudumise pärast on koolides väga suur.
Seega vajab esmajoones lahendamist: õpetaja õiguste temaatika, sh see, kui kaugele võib õpetaja minna enesekehtestamisel ja distsipliini hoidmisel klassis, sattumata vastuollu ühiskonnas valitsevate normidega. Võib-olla on vaja õigusnorme muuta? Lastele tuleb selgitada nende kohustusi ja kehtestada koolis selged käitumisreeglid.
Hariduspoliitika elluviimisel tuleb lähtuda vähem revolutsioonilistest ideedest ja enam stabiilsest arengust. Õppekavad on vaja vähemalt kolmeks aastaks külmutada, vahepealsel ajal aga nende mõju hinnata ja vigu analüüsida.
Mida saab teha õpetaja, kuniks ühiskond tema autoriteedi ja motivatsiooni tõstmiseks lahendusi otsib? Õpetaja töö tulemuslikkus sõltub väga palju kooli ja kodu omavahelisest lugupidamisest, mille põhjal kujuneb või ei kujune õpetaja ametiväärikus ühiskonnas ning autoriteet õpilaste seas. Õpilase väärtushinnangud ja huvide alused kujunevad eelkõige kodus. Seega, et lapsel oleks koolis hea, peab tema kodu kooli hindama. Nii saab ka õpetaja oma motivatsiooni tagasi, sest kooli vaimset ja loovat keskkonda saab luua vaid tingimuses, kus kodul on kooli vastu respekt.
Kasvatus algab kodust
Õpetaja peab leidma parema kontakti lapsevanematega, neile koolis toimuvat selgitama ja koos nendega arutama. Laps peab täitma talle põhiseadusega pandud kohustust käia koolis ja lapsevanem olema tema rangeim inspektor. Kui ta seda ei ole, peab ühiskond leidma mõjutusvahendeid. Õpetajal tuleb laiemalt rääkida, et lapse rõveduste ütlemise taga on koduse kasvatuse puudumine ja ühiskonna väärad väärtushinnangud. Minu pärast võiks õpetaja teha kas või ajakirjanduses vastukampaaniat nendele, kes hõiskavad kooli pooleli jättes muretult, et nemad küll ei tunne, nagu oleks neil „elu pekkis ja midagi ei saavuta”. (Lenna Kuurmaa, PM Arter, 3.02.).
Õpetajad leiavad kooliprobleemidele paremini lahendusi, kui õpetajate toas on hea ja toetav õhkkond. Kui direktor ei lähe õpetaja vastu politseisse, vaid suudab maja sees pinged lahendada. Ja veel. Nii kaua, kui koolis ei hakata valima seksikamat õpetajat, püsib lootus, et teadmised võivad veel kelleski huvi tekitada, et harjumus õppida ei lõpe kooli lõpuaktusega, vaid sellest kujuneb isiksuse lahutamatu osa. Kuni need küsimused pole lahendatud, õpetaja pole taastanud oma väärikust ja kool distsipliini, on põhjust muretseda eesti rahva ja tema kultuuri allakäigu pärast.

Olen nõus Peeter Kreitzbergiga, et segadused haridusvaldkonnas on võtnud enneolematud mõõtmed.
Esiteks, ülikoolide rektorite korduvatest meeldetuletustest hoolimata ei ole senini asutud täitma riigikogus vastu võetud kõrgharidusstrateegiat aastateks 2007–2013. Teiseks, ei ole suudetud lõpule viia uue õppekava koostamise protsessi, hoides koolid viimase hetkeni teadmatuses, millise uue kavaga tuleks alustada 2007. a sügisel. Kolmandaks, vägagi problemaatilisse riigieksamite korraldusse on lisandumas täiesti vastuvõetamatud uuendused seoses lõpukirjandi kirjutamisega, kus tahetakse õpilastele ette öelda teema õige tõlgendus. Neljandaks, valitsus ei ole suutnud senimaani määratleda, kui suur on tänavu valdadele ja linnade riigieelarvest eraldatav munitsipaalkoolide toetus. See tähendab teadmatust pedagoogide palganumbrites, täienduskoolituses ja koolide investeeringutes. Samuti põhikooliõpilastele vajalike õpikute, tööraamatute ja töövihikute kulude katmises. Kreitzberg on selle peale lausunud kuldsed sõnad: „Hariduspoliitika kipub üha enam muutuma poliitikaks ilma hariduseta.”
Võrdsed haridusvõimalused
Sotsiaaldemokraatide hariduspoliitika aluspõhimõte on võrdsed haridusvõimalused kõigile, sõltumata õppija elukohast ja rahakotist. Hariduse roll on turumajandusest tingitud kihistumise leevendamine, mitte selle süvendamine. On lausa kurioosne, et nii rikas riik nagu Eesti ei suuda tagada sõime- ja lasteaiakohti kõigile vajajatele ega soovi ellu viia põhiseadusega ette nähtud tasuta põhihariduse nõuet. Suur osa meie lapsevanematest on raskustes kulukate töövihikute, spordi- ja kunstiõppetarvete muretsemisega põhikoolis õppivatele lastele. Ebanormaalne on olukord, kus huviharidusest saavad osa vaid jõukamate perede lapsed ja paljud kõrgharidust omandavad noored peavad õppimise kõrvalt täiskohaga tööl käima. Raske on leida teist Euroopa riiki, kus enam kui pooled noored on sunnitud kõrghariduse eest ise tasuma. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tingimuste loomine, mis võimaldab ülikooliõpingud läbida nominaalajaga.
Senise sünde toetava poliitika kõrval tuleb pöörata enam tähelepanu lastega perede püsivale heaolule ning sellega seotud teenuste arendamisele. Laste ja noorte tasuta hariduse riiklik kindlustamine on suurim riskide maandaja.
Riik peab senisest oluliselt rohkem panustama ka täiskasvanute täiendus- ja ümberõppesse. Juba aastaid ei lähene me Lissaboni strateegia eesmärkidele. Kui Eestis õpib täiskasvanuhariduse süsteemis 6% töövõimelistest inimestest, siis Skandinaavia riikides üle 20%. Riigi sekkumine on siin hädavajalik.
Õigus haridusele on põhiline inimõigus, milleta ei ole teostatavad teised inimõigused. Seetõttu tuleb haridus muuta kättesaadavaks kõigile. Pakume omalt poolt välja viis sammu.
Kindlustame kõigile vajajatele sõi­me- ja lasteaiakohad; koolieelse lasteasutuse viimases rühmas käivate laste kulud katame riigieelarvest, samuti rahastame koolide juures toimuva laste kooliks ettevalmistamise kulud.
Viime ellu tasuta põhihariduse nõude ja tasume riigieelarvest keskhariduse omandamise kulud. Õppijad hakkavad saama tasuta õppevahendeid (töövihikud, kunstiõppetarbed jm). Seame sisse tasuta koolilõuna gümnaasiumi lõpuni.
Kindlustame põhikooli-, gümnaasiumi- ja kutseõppeasutuste õpilastele tasuta huvihariduse kahe nädalatunni ulatuses, avades kõikide koolimajade uksed kella 7–18.
Loome tingimused, et üliõpilased saaksid õpingud nominaalajaga lõpetada: tagame riikliku koolitustellimuse vähemalt 60%le keskhariduse omandajatest, kindlustades nominaalajaga edasijõudnud üliõpilased õppetoetusega 2000 krooni kuus ja edukamad täiendavalt 1000 krooniga kuus. Töötame välja üliõpilaste eluaseme- ja sõidutoetuse kava.
Suurendame aastaks 2010 täiskasvanuhariduses osalejate osatähtsust 6%lt 12,5%ni ehk teisisõnu, täidame Lissaboni strateegia eesmärgid.


Toetame koolivormi ideed

Omavalitsustes lapsevanemate, koolijuhtide ja õpetajatega kohtudes oleme leidnud suurt toetust koolivormi ideele, mistõttu alustasimegi endise haridusministri Peeter Kreitzbergi eestvõtmisel eelmise aasta lõpus ulatuslikku küsitlust. Küsitlusele vastas 148 kooli. Osas koolides arutati koolivormi küsimust koos õpilastega, osas vastasid koolijuhid või õppealajuhatajad. Pooled koolidest toetasid koolivormi, eriti põhikoolis. Vormi välimuse seisukohalt peeti kõige olulisemaks, et see kajastaks kooli sümboolikaga seotud motiive. Vähem avaldati soovi rahvusliku või paikkonna sümboolika järele.
Rahastamise küsimuses hajusid vastused kõige rohkem. Enam-vähem võrdselt toetati, et vormi eest tasuks riik või omavalitsus. Mõnevõrra rohkem oli neid, kes pooldasid, et tasumine võiks olla jagatud riigi, omavalitsuse ja lapsevanema vahel.
Meie erakond pooldab kooli­vormi kasutuselevõttu, kuid peame õigeks, et see jääks iga kooli enda otsustada. Et paljude omavalitsuste võimalused kanda täiendavaid hariduskulutusi on olematud, peab koolivormiga seotud kulutuste katmisel kindlasti osalema riik – õpilaste haridusvõimalused ei tohi sõltuda nende vanemate rahakotist ega elukohast.
Äärmiselt positiivne oli hiljaaegu tulnud uudis, et Arte gümnaasium plaanib sügisest võtta kasutusele põhikooli vormi. Usun, et koolivormi idee on Eestis taas populaarsust kogumas.

Oma töö lõpetanud X riigikogu tegevus polnud hariduse valdkonnas kahjuks (või õnneks) eriti viljakas. Õnneks seepärast, et nii mitmedki vahepeal kavandatud muudatused oleksid asjad veelgi halvemaks teinud.
Esimesed kaks aastat tegelesid viis erakonda üsna üksmeelselt Res Publica plaanitsetud „haridusreformi” tõrjumisega, mida jäävad mälestama märksõnad „21. sajandi kool”, „haridusosak”, „kooliühing”, „õpetaja tähtajaline tööleping” jne ning mis oli üles ehitatud valedele eeldustele, nagu oleksid haridusvaldkonna põhimured raskused halvast õpetajast lahtisaamisel, lapsevanemate vähene osalus koolide juhtimisel ning haridusraha kaotsiminek omavalitsustes. Res Publica otsis koolide rahastamiseks uut pearahamudelit, minister Maimetsa tegevuse lõpuks oli selgeks saanud, et üldhariduse rahastamisskeem peaks olema mitte pearaha-, vaid hoopis õppekavapõhine.
Minister Reps pani Maimetsa-poiste tehtu prügikasti ning alustas uue õppekava loomise forsseerimisega. Paralleelselt sellega jätkus koolide uue rahastamismudeli otsing. Praeguseks on see mudel valmis, kuid õnnetul kombel jällegi pigem pearaha- kui ainekava- ning klassi­põhine. Rahvaliit pani selle kehtestamisele veto, sest kannatanud oleksid paljud maa- ja väikekoolid.
Ka uued õppekavad on enam-vähem valmis ning maakondades läbigi arutatud, kuid võitlus nende kehtestamise vastu ei vaibu. Kahe parteiliselt vägagi kallutatud organisatsiooni – Lastevanemate Liidu ja Eesti Õpetajate Liidu (mis oma kaunitest nimedest hoolimata ei esinda kaugeltki kõiki Eesti õpetajaid ja lapsevanemaid) – hiljutisel koosviibimisel jõuti koguni järeldusele, et riiklikku õppekava polegi vaja.


Et koolid ei kaoks

Millest peaks alustama uus haridusminister (ja võiks alustada ka proua Reps, kui ta edasi jääb). Üldhariduse lähiaastate teravaim probleem on õpilaste arvu vähenemine praeguselt 164 000lt 135 000ni 2111. aastaks. Statistiliselt peaks see tähendama ligi 3000 õpetajakoha kadumist ja 30 suure gümnaasiumi või 150 keskmise põhikooli sulgemist.
Neisse arvudesse süvenemine peaks silme ette manama väikese sotsiaalse ja suure regionaalse katastroofi. Järelikult tuleks võtta kasutusele kõik abinõud üleriigilise koolivõrgu säilitamiseks ajani, mil õpilaste arv taas tõusma hakkab.
Otse öeldes tähendaks see poliitilist otsust selle kohta, millised koolid jäävad alles õpilaste arvu vähenemisest hoolimata, ning nende rahastamist mitte pearaha-, vaid klassipõhiselt. Jah, see läheb kalliks, kuid määratult kallimaks läheks kümnete praegu veel elujõuliste asulate ja alevike väljasuremine, kus kooli kadumine (või ka kooliastme alanemine) tähendab väljasuremismootori käivitamist.
Nimetatud otsus peaks tähendama mitte ainult võimalikult maksimaalse arvu põhikoolide, vaid ka maakeskkoolide säilitamist. Usun, et seda saaks teha linnakoolide ülekoormuse arvelt, mis eeldaks mastaapse õpilaskodude programmi käivitamist koos kutseõpetuse lisaerialade või süvaõppe toomisega maakeskkoolidesse (Nõo, Noarootsi ja Abja eeskujul) ehk siis kesk- ja kutsekooli ühendamist (Väike-Maarja eeskujul).
Hädavajalik oleks seejuures koolikohustuse pikendamine 16. eluaastalt 18. eluaastani, nagu see on enamikus arenenud riikides.
Kohustuslikku programmi tuleb kärpida
Mis puutub õppekavadesse, siis kindlasti ei tasu tehtut prügikasti heita. Küll aga läheb elu kiiremini edasi kui meie õppekavaarendus. On vaja kavandatust veelgi rohkem tõsta koolide ja õpilaste vabadusastet valikainete valikul, teatavat spetsialiseerumist reaal-, humanitaar- ja kutseõpetuslikuks kallakuks juba progümnaasiumis (st alates 7. klassist), riigieksamite muutmist kohustuslikuks vaid kõrgkooli astujaile. Loomulikult tähendaks see ühtluskooli säilimisel nn kohustusliku programmi veelgi suuremat kärpimist, kui seda näeb ette tänane projekt. Sõnades on sellega ju kõik nõus, skandaal puhkeb siis, kui kärpimise alla läheb mõni konkreetne ainemaht, ja nii on parlamendi kultuurikomisjon praegugi ainekomisjonide abipalvetega üle kuhjatud. Jääb mulje, et arvutit käsitatakse koolis kui tehnilist abivahendit (või mängutoosi), mitte aga kui õpilase ühenduslüli inimkonna ajaloolise mäluga, mis peaks oluliselt vähendama faktide tuupimise vajadust. Selle arvelt tuleks leida aega õpilaste loovuse arendamisele suunatud huvitegevuse lülitamiseks kooliprogrammi ja tasuta võimaldamiseks kõigile õpilastele. Senistest kohustuslikest laulmise, joonistamise ja kehalise kasvatuse tundidest tänapäeva noortele enam ei piisa, kogu huvitegevus kooliprogrammis vajab täiesti uuelaadset lähenemist.
Ja lõpuks, kui me ei leia kiiresti teed õpetajakutse taasväärtustamiseks (mitte ainult hädavajaliku palgatõusu kaudu) ning õpetaja sotsiaalse turvalisuse tõstmiseks (ka tema kaitsmiseks ajakirjanduse ning lapsevanemate tihtipeale alusetute rünnakute eest), ei vali meie noored tänapäeva paljude ahvatlustega maailmas enam õpetajatööd Eestis ning me seisame mitte ainult haridus-, vaid sotsiaalse katastroofi lävel. Sellest aitab hoiduda kooli prestiiži tõstmine ühiskonnas ja haridusministri prestiiži tõstmise valitsuses.
Seda soovingi uuele haridusministrile.

Erkki Piisang rõhutas Euroopa elukestva õppe programmi käsitledes, et gümnaasiumis õppijate aasta-aastalt vähenev arv tähendab koolijuhile tõsist väljakutset (vt Koolijuhi rollist, ÕpL, 2.02.). Mina vaatlen probleemi täiskasvanute koolitaja seisukohalt.

Lõpuks ometi on jõutud äratundmisele, et üldharidussüsteemist välja langevad noored ei kao koos kevadise lumega ega muutu kooliuksest välja astudes olematuks, vaid jätkavad oma elu siinsamas, harituma osa kõrval. Et nende võimalused tööturul on väiksemad, kujutavad nad endast sotsiaalabisüsteemi potentsiaalseid kliente.
Väljalangus põhikoolist on olnud probleemiks aastaid. EHIS annab väljalangenute arvu kohta ettekujutuse aastast 2004. Erkki Piisangu hinnangul on 25–29aastaste vanuserühmas põhihariduseta või ainult põhiharidusega inimesi 12 000 – põhihariduseta noortest on saanud põhihariduseta täiskasvanud. Kui lisada ka gümnaasiumidest ja ametikoolidest välja langenud ning need, kes on õhtukoolides taas alustanud, kuid loobunud, on meil ilmselt kümneid tuhandeid haridusheidikuid. Erkki Piisang leiab, et sellised inimesed tuleb haridussüsteemi tagasi tuua ja neid õpingutes igati toetada. Probleem on tema sõnul selles, et Eesti kõigis piirkondades ei ole täiskasvanute gümnaasiumi.
Üldistades Eesti täiskasvanute gümnaasiumide ja keskkoolide kogemust, juhin tähelepanu sellele, et see ei ole kaugeltki suurim takistus. Oleme silmitsi veelgi tõsisemate probleemidega.


Negatiivne koolikogemus

Esimene probleemidering seondub õppijate varasema õppimiskogemusega. Üldharidussüsteemist väljalangenutel on sageli
sügav negatiivne koolikogemus, mis väljendub ilmekalt ühe õppija sõnades „Mul on koolis alati nii halvasti läinud...” Inimene saab küll aru, et õpingute jätkamine on pikemas perspektiivis talle kasulik, kuid negatiivne õppimiskogemus takistab õpingute taas alustamist ja soodustab esimeste raskuste tekkimisel õpingutest loobumist;
õpitud abitus ehk kindel ettekujutus, et ühte või teist õppeainet pole kunagi osatud ega hakatagi oskama, kui palju ka ei pingutataks (nii et parem on mitte pingutada);
nimetatud arusaamade põhjal kujunenud endast ettekujutus kui luu­serist. Paljud on päevakoolist ära saadetud sõnadega „sa oled rumal ja laisk, kui sa õppida ei taha, mine õhtukooli”.
Nende näidete varal on väga tõene Th. Gordoni raamatus „Õpetajate kool” esitatud arvamus õpetajate hinnangu mõjust õpilastele: „Teie tänane sõnum muutub homme tema ettekujutuseks iseendast.” Kõik see kokku teeb õpingute taasalustamise väga keeruliseks. Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumi kogemusel kulub sageli peaaegu terve õppeaasta inimeste eneseväärikuse ja eneseusu turgutamisele ja tagasilöögid on väga kerged tulema.
Kõige kahetsusväärsem on, et üldharidussüsteemis saadud negatiivne kogemus on tekitanud negatiivse eelhäälestuse õppimisele kogu edasises elus. Vahest siin peitubki vastus küsimusele, miks Eestis on täiskasvanute osalus elukestvas õppes ELi keskmisega võrreldes nii madal.
Teine probleemidering on seotud otseselt õppimisega. Täiskasvanute gümnaasiumide kogemusi üldistades tekitavad enim muret
elementaarsete õpioskuste puudumine;
orienteeritus hinnetele, mitte teadmistele, sügava õppimiskogemuse puudumine ja pinnapealse õppimise ainuvõimalikuks pidamine;
7. või 8. klassis õpingud katkestanute puudulik lugemis- ja kirjutamisoskus;
eripedagoogi abi puudumine. Eesti eripedagoogika on lapsekeskne. Kuidas aidata aga 25aastast meest või naist, kes häbeneb oma puudulikku lugemis- ja kirjutamisoskust sedavõrd, et jätab pigem õpingud pooleli, kui oma probleemi tunnistab?


Tööandjad ei väärtusta õppimist

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium on teinud aastaid tasemetöid 10. klassis õpinguid alustanutele, et selgitada, millist toetust nad vajavad. Emakeeles, matemaatikas ja loodusainetes on tulemu­sed viimase 3–4 aas­-taga muutunud järjest nõrgemaks. Kirja­-oskus on parem vanematel õppijatel, kelle paus õpingutes on olnud suurem, ja viletsam põhikooli hiljuti lõpetanutel. Et pakkuda eduelamust raskeks peetavas aines, korraldame nn nullkursusi „vundamendi” rajamiseks. Lisaks oleme eri allikatele ja oma kogemusele toetudes töötanud välja õpioskuste kursuse.
Kolmas probleemidering seostub sotsiaalse keskkonnaga. Sellest keerulisest ja mitmetahulisest mõjutajate hulgast rõhutan üht – tööandjate suhtumist. On inimesi, kes õpivad salaja. On õppijaid, kes peavad poole koolipäeva pealt lahkuma, kui tööandja helistab ja teatab, et muud võimalust ei ole. On neid, kes ei julge küsida täiskasvanute koolituse seaduses ettenähtud õppepuhkust, sest sellega kaasneb tööandja (ja kaastöötajate) pahameel. Tööandjad, kes väärtustavad töötaja hariduspüüdlusi, tunduvad Eestis olevat vähemuses.
Mõistagi tekitab probleeme seegi, kui õppija elukoha lähedal ei ole täiskasvanute gümnaasiumi. Kui päevas käib keskusesse üksainus buss ja see väljub linnast lõuna paiku või õhtul enne tundide lõppu, on sundseisus nii kool kui ka õppija. Vahel peab õppija valima, kas osta endale ja lapsele süüa või bussipilet, sest palgapäev on alles nädala lõpus. Auto ei ole kõigile inimestele sugugi iseenesestmõistetav tarbeese. On omavalitsusi, kes maksavad sõidutoetust ka täiskasvanud õppijatele, ja vallajuhte, kes leiavad, et kui inimene pole „õigel ajal” õppinud, ei vääri ta mingit toetust.
Omaette probleem on, kuidas jõuda nendeni, kes õppimisvõimalust kõige enam vajavad. Kas peaks eeskujuks võtma Inglismaa, kus nõustajad käivad pubides õlleklaasi taga istujaid kooli kutsumas, või Rootsi, kus õppijaid otsitakse ettevõtetest ja sotsiaalmajadest? Ja kes sellega tegelema peaks?


Loobub 30–40% alustanutest

Kuigi täiskasvanutele üldharidust pakkuvate koolide õpetajatel on lisaks pedagoogi koolitusele teadmised ka andragoogikas ja pikaajaline täiskasvanutega töötamise kogemus, viib kõigi eespool loetletud tegurite koosmõju paljudel juhtudel õppimisest loobumisele. Saksamaa Liitvabariigis ja Põhjamaades tehtud statistika näitab, et ca 30–40% taasalustanuid katkestab õpingud ja langeb uuesti formaalharidussüsteemist välja. Paljud noored jõuavad siiski koostöös õpetajatega põhikooli ja gümnaasiumi lõpuni. Kogenud siin esmakordselt, et õppimine võib meeldiv olla, soovivad nad ka edasi õppida.
Noori on väga raske õppimise juurde tagasi tuua, kuni pole teadvustatud probleeme, millega täiskasvanute gümnaasiumid silmitsi seisvad. Lahenduse otsimisel on hädavajalikud andragoogika teadmised, kogemused ja keskmisest suurem empaatiavõime. Kuigi õpilaste arvu vähenemine on muutumas paljudele üldhariduskoolidele elu ja surma küsimuseks, ei ole siin lihtsaid lahendusi inimeste arvelt, kes n-ö headel aegadel on haridussüsteemist välja praagitud.
Kui koolist konfliktiga lahkunud õpilane, kes üritab taas õpinguid alustada, peab seda tegema oma vanas koolis sama õpetaja käe all, kellega ebakõlad tekkisid, ei ole töö edukas kummagi jaoks. Hämmastab ka mõne koolijuhi arvamus, nagu „kirjutaks” täiskasvanute kool õpilasele, kes kõrgelt hinnatud koolis toime ei tulnud, hinded ära. Suutmatus näha ja väärtustada oma kolleegide tööd seab küsimärgi alla suutlikkuse väärtustada täiskasvanud õppijat. Hariduskonveierilt maha pudenenute tagasitoomine õppimise juurde ja nende toetamine nõuab teadmisi, oskusi, pühendumist ja lugupidamist iga õppija suhtes.

Matemaatikaõpikuga eesti rahvuskultuuri arendamas

Kui kirjutatud raamatud ja õpikud püsivad kasutusel üle 40 aasta ja levivad rahvusvaheliseltki, peab nende autor olema andekas ja kordumatu inimene. TLÜ emeriitprofessor Aksel Telgmaa on põhikooli matemaatikaõpikute juhtiv autor ning nende raamatute abil on matemaatika põhitõdesid omandanud juba mitu põlvkonda. 10. veebruaril pidas eestikeelse matemaatikaõpiku grand old man oma 75. sünnipäeva. Rääkisime sel puhul Aksel Telgmaaga matemaatika rollist inimese elus, eestikeelse matemaatikaõpiku käekäigust pärast II maailmasõda ning loomulikult juubilarist endast.

Tavaliselt kujutame ette, et õpikukirjutaja peab olema sündimisest saadik priimus. Aksel Telgmaa näide lükkab selle arusaama ümber.
„Õppisin Padise 7-klassilises koolis. Ega ma alguses kõige tragim õpilane olnud. Hiljuti vaatasin oma 5. klassi tunnistust, kus 11 aastahinde seas ilut­ses vaid üks „viis” – emakeeles, sealjuures matemaatika oli „kolm”. Eks ma olin paras marakratt. Hiljem asi paranes ja 7. klassi lõputunnistusel olid juba kõik „viied”. Nii hakkas tasapisi tärkama huvi matemaatika vastu.


Esirinnas üle 40 aasta

Läksin edasi õppima äsja (1947. a) loo­dud Tallinna Õpetajate Instituuti. Esimesed neli kursust andsid tolleaeg­se keskhariduse, 5. ja 6. kursusel toimus õppetöö kõrgkooli metoodika kohaselt. Saadud haridust nimetati lõpetamata kõrgemaks hariduseks. Neljanda kursuse lõpul otsustasin spetsialiseeruda matemaatikale. Sain 7-klassilise kooli matemaatika ja füüsika õpetaja kutse, lisaerialaks kehaline kasvatus.”
Õpikuid ja me­toodilist materjali on Aksel Telg­maa põhikoolile kirjutanud üle neljakümne aasta. Esimene õpik ilmus 1964. aastal. Tegu oli 7. klassi õpikuga töölisnoorte koolile, kaasautoriks Erich Luht Tartust. Koostööst Boriss Henrichsoniga Viljandist ilmus aasta hiljem õpik 8. klassile. Tollal hakkas haridusministeerium töölisnoorte koolidele nõudma eraldi õpikuid, sest nendes koolides oli tunde vähem. Nii antigi Pedagoogika Uurimisinstituudi noorele töötajale prooviülesanne. See oli algus – Aksel Telgmaa nimega seotud matemaatikaõpikud on 4.–9. klassini kasutusel praegugi. „Paraku küll!” kõlab vanameistri tagasihoidlik kommentaar. Viimasena ilmus möödunud aastal täienduste ja parandustega 7. klassi matemaatikaõpik. Kokku on koos kordus- ja uustrükkidega 1964. aastast tänaseni Aksel Telgmaa osalusel ilmunud üle 50 õpiku.
Kes on kooliga kokku puutunud ainult õpilasena, sellel pole võimalik head õpikut kirjutada, on Telgmaa resoluutne. Temal endal on vajalikud eeldused olemas.
„Töötasin juba tudengipõlves Tal­linna 21. Keskkoolis füüsikaõpetajana, siis 1. keskkoolis matemaatikaõpetajana, pärast TPedI lõpetamist 1956. aastal matemaatika- ja füüsikaõpetajana neli aastat Keilas põhikohaga, hiljem uurimisinstituudis töötades veel viis aastat poole kohaga. Nii et Keilas kokku pea kümme aastat. Tudengipõlves andsin ka eratunde, teis­te hulgas näiteks Eri Klasile, Raua tänava kooli 6. klassi poisile. Hiljem oli mul õnn saada endaga kampa Vändra Keskkooli mate­maa­­tikaõpetaja Enn Nurk – suurte kogemuste ja väga hea pedagoogilise vaistuga mees, kellega meil kujunes hea koostöö. Temal oli kasutada igapäevane praktiline baas, eriti ülesannete koostamisel, mina pidasin enam silmas teoreetilist ja vormistuslikku täpsust.”


Koomiline matemaatika

Kui ajaloo-, ühiskonnaõpetuse- ja kirjandusõpikuid tuleb seoses paradigmade muutumisega küllalt tihti uuendada, siis matemaatikaõpik on püsivam. Kuid päris poliitikavaba ei ole mängumaa ka matemaatika õpetamisel.
„On tõsi, et põhimõtteliselt on koolimatemaatika ainekava formaalne ja abstraktne sisu ajas üsna püsiv. Autori ülesanne on seda sisu õpilasele eakohaselt mõtestada ja võimalikult hästi seostada tegelikkusega, sealhulgas võimaluse korral ka poliitikaga. Nii antakse õpilasele ka matemaatikavälist infot ja laiendatakse õpilaste silmaringi. Lühidalt öeldes on autor ainekava interpreteerija. Interpretatsioonid võivad nii sisulises kui ka vormilises mõttes erineda, millest tulenevalt on ka eri autorite õpikud üksteisest mingis mõtte alati erinevad.
Nõukogude ajal tuli õpikutesse leida ülesandeid, mis kajastaksid õitsvat sotsialismi. Aktuaalne oli ka sotsialistlik võistlus, mille käigus ületati plaane ja norme. Samuti oli oluliseks teemaks polütehniline õpetus. Selle eesmärk oli seostada matemaatikat näiteks vabrikutööga ja mitmesuguste tehnikasse puutuvate küsimustega. Mõnikord kiskus asi lausa koomiliseks. Olgu siinjuures üks näide 1951. a5.–6. klassi tõlkeõpikust.
7. dets 1937. a püstitas freesija sm Gudov kinnituspadruni nukkide töötlemisel enneolematu rekordi, täites ühes vahetuses 4582% normist. Mitu nukki töötles sm Gudov selles vahetuses ja kui suur oli tema teenistus 7tunnise vahetuse eest, kui norm oli keskmiselt 25,14 nukki vahetuses ja kui ühe nuki töötlemine maksis 94,52 kop¥ Vastata täpsusega 1 nukk ja 1 kop.
Sarnaselt humanitaarainete õpikutega jälgiti Moskvas tähelepanelikult ka Eestis kirjutatud matemaatikaõpikute sisu ja vormi. Eesti NSVs omandasid matemaatikaõpikute kirjutajad kohati lausa dissidendi rolli.
„Vahetult pärast II maailmasõda olid matemaatika õpetamisel kasutusel eesti autorite õpikud, loomulikult arvestati üleliidulise õppekavaga. 1949. aastal keelati oma õpikud ära ja tulid vene tõlkeõpikud, mille originaalid olid ilmunud juba 1890. aastatel. Need olid aastakümneid kehtinud ja neid oli vaid kohandatud. Nimetatud õpikud polnud Eestile meelepärased mitmel põhjusel. Näiteks selle poolest, et Venemaal õpetati matemaatikat eraldi distsipliinidena, kuid tunnistustele kirjutati ikkagi üks aastahinne. Eestis, nagu enamikus riikides, õpetati juba enne sõda matemaatikat ühe õppeainena. Nii õnnestuski Eesti NSV haridusministeeriumil 1950ndatel saada õigus ise matemaatikaõpikuid kirjutada.”


Dissidentlus

„Matemaatikaõpikute kirjutamise õigus tekitas hiljem Moskvaga korduvalt suurt vastasseisu, sest reaalaineid, N Liidu geograafiat ning ajalugu tuli ametlikult õpetada üleliiduliste programmide ja õpikute järgi. Lisaks olid matemaatika ja füüsika külma sõja sündmuste kontekstis kuulutatud strateegilisteks õppeaineteks. Nii tuli koos kolleegidega korduvalt käia Moskvas neid probleeme silumas. Mitu käsikirja tuli tõlkida vene keelde, et Moskvas oleks võimalik neid retsenseerida. Õnneks siiski keeldu ei tulnud. Kuid, jah, tegime oma tööd ikkagi pooleldi „põranda all”.” meenutab Telgmaa nõukogude aega.
Samas kinnitab Telgmaa, et nõukogude ajal oli matemaatika tunde rohkesti, ikka 5–6 tundi nädalas klassi kohta. Seetõttu oli matemaatika õpetamine nii oma sisu kui ka nõudlikkuse mõttes heal tasemel. Nüüd on aga eesti koolis matemaatikatunde vähemalt ühe õppeaasta võrra vähem. Sinna hakkab kaduma ka teadmiste tase. Aksel Telgmaa sõnul tuleb õpiku koostamisel vaieldamatult silmas pidada kohaliku kultuuri eripära. „Õpiku tähtsus seisneb ka selles, et õppekirjandust tuleb vaadata kui omaette þanri, mis peab tingimusteta kuuluma ühe rahvuskultuuri juurde. Samuti on see üldise pedagoogilise mõtte arengu stiimul konkreetses riigis.”


Paradoksaalne võit

Matemaatikaõpikute kirjutamisele Eestis püüdis Moskva pidevalt kaikaid kodaratesse loopida. 1988. aastal aga juhtus paradoksaalne sündmus, mis tähistas ühtlasi Aksel Telgmaa, Enn Nurga ja eestikeelse õppekirjanduse tähetundi maailma konkurentsis.
„1980ndate keskel hakati nõukogu­de koolisüsteemi ulatuslikult reformi­ma. Vene kool muudeti 11- ja eesti kool 12klassiliseks. NSVLi haridusministeerium kuulutas 1987. a välja konkursi uutele 5.–6. klassi õpikutele. Kui ilmus ainekava, vaatasime Enn Nurgaga, et selle sisu langes meie omaga suures osas kokku, ja otsustasime konkursist osa võtta. Tööd oli palju: tuli kohendada sisu, muuta järjekorda ja teha käsitlusi pisut teistsuguseks. Näiteks kümnendmurde õpetatakse vene koolis teistmoodi, ei öelda „null koma viis”, vaid „null tervet ja viis kümnendikku”. Õnneks aitas kohalik haridusministeerium meid käsikirja tõlkimisega.”
Käsikirja konkursile saatmiseks käis Aksel Telgmaa isiklikult Moskvas seda posti panemas. Igaks juhuks. „Panin kogu krempli oma käega Gorki tänaval posti, et päritolu ei oleks võimalik postitempli järgi kindlaks teha.
Kui 1988. aastal tulemused teatavaks tehti, selgus, et olime Enn Nurgaga 16 töö konkurentsis võitnud teise koha, kusjuures esimest kohta välja ei antudki. Moskvale oli see muidugi suur pauk, sest võitnud oli see, keda oli kogu aeg kritiseeritud. Retsensioone tuli käsikirjale kokku üle kahekümne.”
Enne kui õpik käiku läks, tuli hulk tööd ära teha: arvestada retsensioonidega ja kahe Moskvast saadetud seltsimehe arvamustega, kes õnneks osutusid mõistlikeks meesteks. Mõned „poliitilised ebakorrektsused” tuli siiski ümber vormistada.


Väljapraagitud vorst

„Näiteks üks ülesanne puudutas sisseostude tegemist toidukaupluses, kus osteti vorsti. See ülesanne soovitati välja jätta. Põhjus oli lihtne: igas N Liidu piirkonnas ei teatudki, mis on vorst. Jätsimegi välja. Õpik ilmus suures tiraaþis Vene Föderatsiooni jaoks, seejärel tõlgiti läti, leedu, ukraina, valgevene, rumeenia ja tatari keelde.”
Kas Aksel Telgmaa õpikud Venemaal praegugi kasutusel on, ta öelda ei oska. Viimane autorieksemplar saadeti 2002. aastal.
Kuid selle konkursi võit polnud veel Aksel Telgmaa ja Enn Nurga õpiku tipphetk. „2000. aastal hakkas mind meilide ja Washingtoni Eesti saatkonna kaudu otsima üks Venemaal töötanud ameeriklane, kes oli hariduselt matemaatik ja Venemaal elades kogunud seal kasutatavaid matemaatikaõpikuid. Talle juhtusid kätte ka minu ja Enn Nurga konkursi võitnud 5. ja 6. klassi õpikud. Nii mina kui ka kirjastus andsime loa avaldada 6. klassi õpik inglise keeles Ameerika koolile, see ilmus 2003. aastal Iowas. Raamatusse kirjutati juurde, et tegu on Venemaal konkursi võitnud õpikuga.” See oli tõeline sensatsioon, mida kajastasid Eesti Ekspress ja Õpetajate Leht. Kas see jääbki Eesti õppekirjanduse tippsaavutuseks rahvusvahelisel tasemel¥
Staaþikat õpikukirjutajat panevad muretsema langevad nõudmised matemaatikas. Näiteks on lihtsustatud põhikooli ainekava ega pöörata enam piisavat tähelepanu loogilistele arutlustele. „Lihtsustada on kerge, aga rangemaks muuta hiljem pea võimatu, ja nii need teadmised kehvemaks muutuvadki. See on suur õnnetus, ei taheta aru saada, et matemaatika on üks põhiaine, millele toetuvad kõik inseneriteadused, samuti infotehnoloogia.”


Õppige matemaatikat!

Küsimusele, kui palju peaks iga inimene matemaatikat oskama, jätab Telgmaa vastuse võlgu. „See on väga suhteline. Ei ole kuulnud, et keegi oleks sellepärast hukka saanud, et matemaatikat ei tundnud. Igapäevased asjad ajab ära, kui oled põhikooli lõpetanud. Igaühel oma tase, nii nagu ta on suuteline omandama. Aga hinde „kolm” peaks koolis ikka kätte saama. Matemaatika arendab loogilist mõtlemist, laiendab silmaringi. Õpetab arvutunnetust: kui lahutada 12st 6,8 ja saad vastuseks 8,6, peaks ligikaudne hinnang kohe ütlema, et see on vale. Nii õpivad ka lapsed suurusi, pikkusi ja raskusi tunnetama. Natuke matemaatikat õppinuna saab laps juba aru, et kui ülesande vastuseks kujuneb, et veduri kaal on üks tonn, ei saa see õige olla.”
Aksel Telgmaa elu ei seisne ainult matemaatikaõpikute kirjutamises. „Olen maamees, maal sündinud ja seetõttu veedan kõik suved abikaasaga tema Pärnumaa sünnikodus. Mulle meeldib väga talutööd teha, olen seal maju remontinud, tehtud on puurkaev ja majja pandud veevärk. Kõik vajalikud tööoskused on mulle lapsepõlvest külge jäänud, maatööd said selgeks. Oskan hobust rakkesse panna jpm.”
Juubilari sõnum Eesti ühiskonnale on selge: „Õppige hoolega matemaatikat, sellest oleneb ühiskonna heaolu!” Ja inimene õpib nii kaua, kuni elab...

Ratsutamis- teraapia infopäev

Neue Liebe, neue Leben

Liikluskultuur sõltub juhi haridustasemest

Kuidas seostuvad autojuhi haridustase ja koolipõlves saadud hinded tema liikluskäitumisega? Eesti Autoregistrikeskuse eksamiosakonna juhataja Toivo Kangur on teinud sellekohase uuringu ja märgib, et juhi haridustaseme mõjust liiklusohutusele tal veel lõplikku selgust pole, küll võib aga analüüsi tulemustest järeldada, et liiklusõnnetustesse satub kõige rohkem põhiharidusega ja kõige vähem kõrgharidusega juhte. Joobes juhivad sõidukit kõige rohkem põhiharidusega juhid, kesk- ja kõrgharidusega juhid teevad seda vähem.

Ka juhi õppeedukuse ja riskeeriva liikluskäitumise vahel puuduvad selged seosed. Välja tuua võib vaid tähelepaneku, et üldhariduskoolis rahuldavalt või halvasti õppinud juhid juhivad autot sagedamini joobnult kui edukamalt õppinud, väga hästi õppinud inimesed aga ei juhi autot purjuspäi. Ära võib märkida ka selle, et koolis rahuldavalt õppinud juhtidest kuulub tervelt 37% madalasse liikluskultuuri gruppi, hästi õppinutest kuulub madalasse liikluskultuuri gruppi 20% ning väga hästi õppinutest ainult 10%. Seega võib arvata, et parema õppeedukusega õpilased riskeerivad tulevikus vähem ja rikuvad liikluseeskirju harvemini.
Toivo Kanguri uuringus jälgiti alla 25aastaste ja kaheaastase juhikogemusega noorte liikluskäitumist.


Poistel läheb sõit muretult

1970. aastatel olin mõnda aega Riik­likus Autoinspektsioonis sõidueksami läbi­viija. Sõidueksamil valitses alati üliärev õhkkond. Oli juhuseid, mil keskealine mees või naine istus Lastekodu tänavas eksamiautosse sellise närvipingega, et käed-jalad värisesid. „Uskuge, inspektor, mul on kaks kõrgharidust, kuid ühegi eksami puhul pole sedasi pabistanud. Hea, et te miilitsavormis pole, muidu kardaksin veelgi rohkem...”
Rahustasin neid, kuidas suutsin. Miilitsavormist polnud juttugi, sest asendasin kõrgkoolide eksamisessioonidele ja puhkusele läinud autoinspektsiooni töötajaid.
Läbi kukkusid tavaliselt need, kelle õppeautod olid olnud nädalate viisi remondis ja kel olid sõidu harjutamise tunnid fiktiivselt kirja pandud. Hoiatuseks teistele – kui loataotleja on vaid pooled sõidutunnid ära teinud, on see juba sõidu alustamisel näha. Parem eksamile mitte tullagi.
Kuid kolmanda lii­gi ehk kutseli­se juhi eksami tegijad – keskkoolipoisid – sõitsid probleemivabalt. Vahet polnud, kas nad olid saanud ettevalmistuse üldharidus- või kutsekoolis. Kummalgi pool latti alla ei lastud.
Riikliku Autoregistri eksamiosakonda võib pidada arvutistamise pioneeriks. Järjekordne uuendus on juhiloataotlejate eksami tegemine arvutil.


Eksam arvutil

Toivo Kangur: „Arvutil eksamineerimisega tegime algust 2005. aasta ap­­rillis. Esimesena hakkasime sel vii­sil tegema B-kategooria juhi teooriaeksamit. Kohustuslikuks muutus eksam arvutil sama aasta maist.
Eraauto juhiloa taotlejail tuleb arvutis vastata 30 küsimusele. Eksida võib kuni viis korda, esimesele 20 küsimusele vastamisel võib teha kuni kolm viga. Kahe-kolme valikvastuse seast tuleb märgistada õiged. Õigeid vastuseid võib olla mitu, vahel isegi kõik. Eksamiaega on pool tundi.
Ka üldhariduskoolis saaks eksamit arvutil teha, aga see on lihtsam neis aineis, kus saab pakkuda valikvastustega eksamiküsimusi. Näiteks matemaatikas, keemias, füüsikas jne. On ju meiegi eksamite põhjaks „Tiigrihüppe” programmi raames Eesti IT-asjatundjate käe all valminud eksamiprogramm APSTest. Üldhariduskoolis võiks ka lihtsalt liiklusteste harjutada, see tuleks meie liikluskultuurile kasuks. Praegu on see häbematult madal.”


Salvestus aitab vaidlustes

Alates 1. veebruarist võetakse sõidueksam videolinti. Autoregistrikeskus on soetanud 39 kaamera ja GPSi ning sülearvutiga varustatud Volkswagen Golfi, üks neist automaatkäigukastiga. Alates 1. veebruarist saab sõidueksamit sooritada ainult Riikliku Autoregistri sõidukil. Sõidukiga tutvumiseks antakse eksami eel aega.
Näidikupaneeli peal hakkab silma väike kuppel, millesse on paigutatud kaks kaamerat: üks jälgib teed, teine autosalongis toimuvat. Kui eksamineerija peab ohu vältimiseks vajutama piduripedaali, kõlab summerisignaal, mis samuti salvestatakse. Sülearvutis salvestub GPS-seadme abil ka eksamimarsruut. Auto hetkeasukohta näitab arvutiekraanil helenduv märk.
Sõidueksam kestab 45 minutit. Varem platsil nõutu realiseeritakse otse liikluses: parkimine, tagurdamine, tõus kallakult jne. Lisaks roolikeeramisele pööratakse suuremat tähelepanu algaja juhi liikluses orienteerumise oskusele, kaasliiklejatega arvestamisele, ohutute sõiduvõtete valdamisele, liiklusviisakusele jne.
Eksami salvestust hoitakse mõnda aega alles, et pretensioonide puhul oleks lihtsam tõde jalule seada. Sal­vestus annab ka hea võimaluse juhtida autoõpetajate tähelepanu nende tehtud praagile, kui seda ilmneb.

Õppekava ja kutsestandard liikluses

Eesti vajab inseneriharidusega noori

Eestis omandab ainult 28% üliõpilastest rakenduskõrgharidust, samas kui mujal Euroopas on see näitaja 45–55%. Sellest tulenevalt on tuhande töötaja kohta Eestis ainult viis inseneri (teadustöötajat) ja Eesti on innovatsiooni tempo poolest Euroopas viimasel kohal.

15. jaanuaril Tallinna Tehnikakõrg­kooli (TTK) külastanud president Toomas Hendrik Ilves küsis, mis on tulevik, kui ei õpita reaal- ja loodusaineid. TTK rektori Arvi Altmäe sõnul kängub sel juhul tehnika- ja tehnoloogiavaldkond. Ilves rõhutas, et inseneride väikese arvu puhul on tegemist ühe suurema murega ja Eestil läheb Nokia leiutamisega raskeks. Edukates riikides on inseneride ja loodusteadlaste protsent kõrge. Ärijuhte ja avaliku halduse juhte jätkub, kuid sellest ei piisa, kui ei ole neid, kes midagi luua suudavad, ütles president Ilves, kelle sõnul tuleb inseneriametit väärtustada.
Rakenduskõrghariduse tekkimisega 1991. aastast toimib Eestis kaheharuline haridussüsteem. Praegu on noorel võimalik omandada inseneriharidus kahel suunal. Akadeemilisemat ehk teadusele suunatud õpet kõrgharidusõppena ülikoolides, rakenduslikku ehk otse tööturul toime tulemiseks suunatud õpet rakenduskõrgkoolides.


Rakenduskõrgharidus

Rakenduskõrghariduse loeb seadus tasemelt samaväärseks ülikooliharidusega. Vahe on selles, et rakenduskõrgharidus on orienteeritud tööturule. Rakenduslikud programmid (ingl k applied higher education) on üldjuhul oluliselt suurema – kuni 30% – praktiliste oskuste arendamise osakaaluga. Selliste programmide suunitlus on valmistada noori ette toimetulekuks tööturul juba bakalaureuseõppe lõpetamise järel. Rakenduskõrgkoolide lõpetanutest on tööturul töötuna arvel väga väike osa, näiteks Tallinna Tehnikakõrgkoolis on see näitaja viimasel kolmel aastal olnud null.
Noored peavad rakenduskõrgkoolis õppimise plussiks just seda, et õppetöö on tihedalt põimunud praktikaga ning kooli lõpetades on juba töökogemus ja hea ülevaade tulevasest tööst. TTK kui rakenduskõrgkooli eripärast lähtuvalt valiti ka kõrgkooli tunnuslauseks „Usus est magister optimus” – „Praktika on parim õpetaja”. Arvi Altmäe sõnul ilmestab seda tunnuslauset üllatuslikult 19. sajandi pragmatismi teooria ühe rajaja John Dewey lööklause „tegevuse kaudu õppimine”, mida on 2003. aastal täiendanud Matti Vesa Volanen: „õppimine valmistamise kaudu”.
TTK 2005. aasta vilistlane Maarja Hein kinnitab, et üks argument, mis pani teda Tallinna Tehnikakõrgkooli kui rakenduskõrgkooli kasuks otsustama, oli õpetatava eriala praktilise poole rõhutamine. Nagu igapäevaeluski, juhtub ka töös tihti, et teoorias tugev olemine ei taga veel edu. Rakenduskõrgkoolides valmistatakse inimest praktiliste kogemuste abil ette reaalseks (töö)eluks, mitte ei treenita tema mälu ainult teoreetiliste teadmiste meeldejätmisega.


„Teadlik valik”

Juba kolmandat aastat tiirutab mööda Eesti gümnaasiume rakenduskõrgkoolide ühiskampaania „Teadlik valik”, mis selgitab noortele rakenduskõrghariduse põhimõtteid ja tutvustab rakenduskõrgkoolides õpetatavaid erialasid. Ka sel aastal on ringsõidud Eestis alanud, nüüd osaleb kampaanias juba kümme rakenduskõrgkooli. Infotundides on õpetajate kõrval ka karjäärinõustajad, kes omakorda jagavad saadud infot ja materjale edasi. „Teadliku valiku” omapära on ka, et gümnaasiumides esinevad ainult üliõpilased, kes saavad oma kogemuste põhjal selgitada just seda, mis neis endis hiljuti küsimusi on tekitanud.
Et võimaldada ka kutseõppeasutuste lõpetanutel jätkata haridusteed Tallinna Tehnikakõrgkoolis, on profileeriva suunitlusega eriala lõpetanutel soodustused kandideerimisel. On ju neil teiste kandidaatidega võrreldes eelteadmised ja praktilised oskused vastaval alal, mida nad saavad kõrghariduse omandamisel ära kasutada. Eelmisel aastal asus nende soodustuste alusel kõrgkooli õppima 40 kutsekoolilõpetanut.
Et kergendada noortel pärast gümnaasiumi lõpetamist kutsevalikut, on kõrgkoolides kevadisel koolivaheajal traditsioonilised lahtiste uste päevad.


Lahtiste uste päevad

Eelnenud õpingud gümnaasiumis ja aastatega süvenenud huvialad võimaldavad esimese valiku teha juba enne koolivaheaega – kas minna uurima õppimisvõimalusi humanitaar- või tehnikavaldkonnas. Samuti tasub noorel pöörata tähelepanu sellele, kuidas on tööhõive neile meeldiva ameti või eriala puhul, kas vastavaid kõrgharidusega spetsialiste on juba piisavalt või jätkub töökohti, kas meeldib töötada meeskonnas või üksinda millegi kallal pusida.
Tähelepanuta ei tohiks jätta sedagi, kas tulevase eriala/ameti puhul on vähe või palju võimalusi täiendusõppeks, samuti töötamiseks välismaal mõnda aega enne perekonna loomist. Viimaseks ei tohiks jääda ka aus küsimus iseendalt, kas Eestil on mind vaja nelja aasta pärast, kas ma toon kasu oma riigile, kas mu amet on innovaatiline ja loob midagi uut. Pärast gümnaasiumi lõpetamist esitavad paljud avaldusi kõrgkoolidesse ega vaevu otsima vastuseid eelnevalt esitatud küsimustele. Aga kodutöö võiks olla enne koolivaheajal mööda kõrgkoole ringi jooksmist ära tehtud.
Tallinna Tehnikakõrgkoolis on lahtiste uste päev 20. märtsil kell 13. Nende kõrval, keda huvitavad tehnika, arhitektuur, autod või ehitus, jätkub uudistamist ka neil, kes tahavad saada ülevaadet rõiva- ja tekstiiliteaduskonnast. Uue teaduskonna töö eesmärk on kõrgelt haritud spetsialist, kes suudab tagada Eesti rõivatööstuse konkurentsivõime kõigepealt Euroopas ja seejärel ka maailmas. Huvilistele tutvustavad oma teaduskondi ja õppekavasid ka arhitektuuri ja keskkonnatehnika teaduskonna, ehitus-, mehaanika- ning transporditeaduskonna töötajad.
TTK õppekavad, vastuvõtutingimused ja kontaktandmed on üleval kodulehel aadressil www.tktk.ee.

Haridustee valimine ja tulevik

Ühiskond areneb tsükliliselt. On aastaid, mil majandusel läheb hästi, töökohtade arv kasvab ja töötute arv kahaneb. Kasvuperioodile jälle järgneb langusperiood, millega kaasneb töökohtade arvu vähenemine ja töötute arvu kasv.

Praeguses majanduse kiire kasvu olukorras on Eestis töökohti rohkem kui nende tarvis töötajaid ja inimesel on kerge tööd leida. Tööandja võtab tööle inimese, kes tema miinimumnõuetele vastab, sest vastasel korral jääks töökoht hoopis täitmata ning töö tegemata.
Ajalugu kinnitab, et kasvuperioodile järgneb langusperiood, eelseisvast majanduslangusest Eestis ilmub järjest rohkem artikleid. Majanduslanguse aastatel kaotab töökohtade arvu vähenedes osa inimesi töö ja uue töökoha leidmine muutub aega- ja närvesöövaks. Esmajoones kaotavad töö need, kelle teadmised, oskused, isikuomadused vastavad tööandja nõudmistele vähem. Tööandjal tekib vaba töökoha täitmiseks võimalus valida töötajat, sest töölesoovijaid on piisavalt. Niisuguses olukorras esitab tööandja töölesoovijale miinimumnõuetest oluliselt kõrgemaid nõudmisi, pakkudes sealjuures varasemast väiksemat palka. Eri alade ja haridustasemega inimestel on majanduskasvu ja -languse perioodid seotud isesuguste tagajärgedega.


Majanduserialad ammendumas

Plaanimajandusest turumajandusse siirdudes kasvas hüppeliselt vajadus uute majandusspetsialistide järele. Osa töötavaid majandusspetsialiste läbis täienduskoolituse ja suutis uues olukorras edukalt hakkama saada ning säilitada erialase töö. Teine osa nendest ei suutnud aga uuega kohaneda ja pidi erialasest tööst loobuma. Tekkinud vajadusi majandusspetsialistide järele katsid ülikoolid, rakenduskõrgkoolid ja kutseõppeasutused. Majanduseriala lõpetajatel oli kerge tööd saada ja nii kasvas ka majanduserialade populaarsus ning suurenes koolides majanduserialadele vastuvõetavate arv.
Majanduserialade noored lõpetanud jõudsid ametiredelil kiiresti kõrgetele positsioonidele ning on sinna jäänud aastataks. Karjääriredeli ülemisi „pulki” on vähe ning nendel on inimesed, kellel on pensionini veel palju aastaid töötada, selle tagajärjel kahanevad majandusõppekavade uute lõpetajate võimalused edukat karjääri teha järjest.
Tööturu küllastumine majandusharidusega inimestega on suurendanud nendevahelist konkurentsi erialase töö saamisel. Siin tuleb arvestada asjaolu, et majandusspetsialistide konkurentideks on ka insenerid, arstid, arhitektid ja muude alade inimesed, kes mitmesugustel põhjustel on eriala vahetanud ning on tulnud ja tulevikus tulevad majandusteadmisi nõudvale tööle. See suundumus on kergesti selgitatav, kui analüüsida juhtivate majandusinimeste elulugusid.
Kuna koolidest peale tulevate majandusala lõpetanute arv ületab nende erialale vastava töökohtade arvu, on see hakanud negatiivselt mõjutama keskpärastele ja nõrgematele spetsialistidele makstava palga taset, mis omakorda on vähendanud majandusalal õppida soovijate arvu.
Analoogne olukord majanduserialadega on teiste õppekavadega, kus lõpetanute arv ületab erialaste töökohtade arvu. Näitena võib siin nimetada humanitaarvaldkonna õppekavasid. Mailis Reps kirjutab 25. jaanuari Maalehes: „Praegust olukorda, kus eesti keele filoloogiat asub magistriõppes tudeerima vaid viis noort, võib nimetada katastroofiliseks. Määravaks teguriks on siinkohal vastava eriala ametikohtade madal palk.”
Nõudlus tehnikaerialadel tööturul kasvab
Viidatud Maalehe ilmumise päeval esines president Toomas Hendrik Ilves välismaa ärimeestele ja ütles: „Me peame leidma viisi, kuidas meelitada inimesed õppima nii ebaseksikaid alasid nagu matemaatika ja inseneriteadus. Me räägime sellest, kuidas me tahame leida oma Nokiat. Meil on piisavalt sotsiaalselt mõtlevaid inimesi, kes suudaksid selle välja mõelda, kuid pole töötajaid, kes suudaks võtta ruutjuurt ning ka sisuliselt meie Nokia valmis ehitada.” (Äripäev, 26.01.) Presidendi mure iseloomustab kujukalt vastuolu koolitussüsteemi senise arengu ja tööturu vajaduste vahel.
Tehnikaala inimeste järele on tööturul suur nõudlus nii praegu kui ka tulevikus. Koolitussüsteemis, nii kõrg- kui ka kutsehariduse tasandil, kuulub Eesti tehnikaalade lõpetanute osakaalult Euroopa riikide seas väikseima osakaaluga riikide nimistusse. Samal ajal on soomlastel, kelle Nokiast meile meeldib rääkida, tehnikaala lõpetanute osakaalus juhtiv positsioon.
Tehnikaalade lõpetanute suhteliselt väikest arvu meil mõjutab negatiivses suunas veel kaks asjaolu.
Esiteks, tehnikal ei ole riigiti erinevusi, nagu seda on õiguse või majanduse alal (mis on seotud riigis kehtivate seadustega), ja seetõttu on tehnikainimestel kerge minna välisriiki tööle. Lisaks erialateadmistele on vaja ka võõrkeeleoskust, aga seda on maailma asjadega kursis olemiseks vaja ka Eestis.
Teiseks leiab aset ühesuunaline erialavahetus. Osa tehnikaala inimesi siirdub poliitikasse, majandusse ning muudele aladele. Samal ajal on majandusalase ja muu ettevalmistusega inimestel erialateadmiste puudumise tõttu tehnikaalale hoopis raskem, kui mitte võimatu tööle minna. See kehtib ka meditsiini ja mõne muu ala kohta, kust minnakse tööle teistele aladele, kuid vastupidist liikumist praktiliselt ei esine. Ükski haige ei soovi, et kirurgi asemel opereeriks teda näiteks haldusjuht.
Miks tehnilise haridusega spetsialiste ei jätku?
Kirjeldatud asjaolude tagajärjel ei jätku tööturul tehnilise haridusega inimesi ja koolist tulijatel on hea võimalus erialast tööd saada. Samal ajal pole tehnikaalade populaarsus kasvanud koos ühiskonna vajadustega. Ebapopulaarsusele on aidanud kaasa ka meie ajakirjandus, raadio ja televisioon, kus tehnikaala spetsialistide saavutusi ääretult vähe kajastatakse. Euroopa mitmes riigis on käivitatud spetsiaalsed programmid, mille abil motiveeritakse noori valima tehnikaalasid, sest selle ala inimesteta ühiskonna areng aeglustub. Eestis ei ole juttudest kaugemale jõutud.
Noored valivad õpitava eriala sageli populaarsuse alusel, mõtlemata, mis saab pärast eriala omandamist. Erialavalikul tuleb leida vastused küsimustele, missugustel töökohtadel saab omandatavat haridust rakendada, kas nende töökohtade arv aastatega kasvab, kahaneb või jääb enam-vähem samaks. Oluline on endale selgeks teha, missugune on võimalike tuleviku töökohtade palgatase ja kas see vastab ootustele.
Vähe tähtis pole erialavalikul küsimus, kas ala sisult vastab valija soovidele. Saanud nimetatud küsimustele vastused, õnnestub ka haridusteed läbimõeldult kavandada. Sageli tekib noorel küsimus, kust otsustamiseks infot leida. Selleks tuleb pöörduda nõustajate poole, kasulik on kohtuda ja vestelda ka inimestega, kes valitaval erialal töötavad.
Kõrgkoolis õppimine on praegu väga populaarne. Selle tulemusel on kõrghariduse omandanute osakaal koolitussüsteemis juba aastaid oluliselt suurem kui tööturul kõrgharidust nõudvate töökohtade osakaal. Niisuguses olukorras on paljud kõrgharidusega inimesed sunnitud tegema tööd, mille tarvis piisab kutse- või mõnikord üldkeskharidusest. Muidugi, teadmised pole kunagi liiast, kuid kui ei leita haridustasemele vastavat tööd, on pettumus suur ja tekivad sotsiaalsed pinged.
Aeg töötab kutsehariduse kasuks
Need probleemid on teiste seas hakanud mõjutama kutsehariduse populaarsust positiivses suunas. Igapäevaelus kajastub see paljudes kutsekoolides sisseastumiskonkursil osalejate arvu olulises kasvus.
Osa noori valib kutsehariduse kasuks juba pärast põhihariduse omandamist ja omandab keskhariduse koos kutseharidusega. Kutsehariduse enamiku erialade lõpetajatel töösaamisega raskusi ei ole, paljude õppijatega sõlmivad tööandjad juba õppimise (praktika) ajal lepingu, mille alusel toetavad õppijat ja kindlustavad talle lõpetamise järel tasuva töökoha. See loob noorele kindlustunde ja tagab sissetuleku. Soovi korral on kutsekeskhariduse baasil võimalik jätkata õpinguid kõrgkoolis Statistika kinnitab, et aeg, kus kutsekooli minek oli tupiktee, on ümber saanud, iga kolmas kutsekeskhariduse omandanu läheb kõrgharidust omandama (vt ÕpL, 2.02.).
Üliõpilastega vesteldes selgub, et paljud neist on oma erialavaliku otsuse tegemise jätnud suhteliselt lühikese aja peale. Niisuguses olukorras jääb info hankimine valitavast erialast napiks, mis mõnelgi juhul toob kaasa õpitava eriala vahetamise. Erialavahetusega kaasneb asjaajamine ja ajakulu. Õppekavade erinevustest tingituna kaotatakse sageli terve õppeaasta või enamgi. Varane erialavalik võimaldab üldhariduse omandamise kõrval osaleda ka valitud ala huviringi töös ja saada niimoodi alast korralik ettekujutus, mis hoiab ära hilisema erialavahetuse.
Tänapäeval on võimalik infot hankida Interneti vahendusel, uurida koolide kodulehekülgi ja saada teada, missugused õppeained on ühe või teise eriala õppekavas. Selle info omamine enne valiku tegemist loob samuti eeldused, et pärast ei pettutaks erialas. Kui vaja, tuleb kooliga varakult ühendust võtta, tutvuda kohapeal õppimisvõimalustega ning otsida vastuseid huvipakkuvatele küsimustele.
Ükski nõustaja ei saa käskida valida mingit kindlat eriala. Nõustaja saab öelda, mis juhtub, kui teed ühe või teistsuguse valiku. Valik tuleb igaühel endal teha ja hea, kui selles tulevikus ei pettuta.

Lasnamäel koolitatakse Euroopa tasemel keevitajaid

Lasnamäe Mehaanikakool alustas tööd 1971. aastal ja koolitas algusaastail oskustöölisi tolleaegsele liidutehasele Dvigatel. Kolm aastat hiljem lisandusid treialitele-lukkseppadele uued erialad: katelsepp, koostelukksepp ja keevitaja. Viimase osatähtsus on aastatega oluliselt suurenenud ning nõudlus tipptasemel keevitajate järele tuntav kogu riigis. Selle tõenduseks on tõsiasi, et ettevõtted on nõutanud vabariigi valitsuselt loa Ukrainast tippspetsialistide sissetoomiseks ja neile tööloa andmiseks.

Vaid vähesed teavad, et Lasnamäe Mehaanikakoolil on ainsa kutseõppeasutusena Eestis õigus anda seal koolitatud keevitajatele euronõuetele vastav keevitaja litsents. Kuidas see võimalikuks sai? Asja selgitab Rostocki Keevitustehnika Uurimis- ja Koolituskeskuse osakonnajuhataja dr Hans-Georg Gross.


Õpetajad koolitati Saksamaal

„Kümme aastat tagasi saatis meie tehnikakõrgkool Eestisse töörühma, mille koosseisus ka mina olin, ülesandega selgitada välja kutsekool, mis oleks valmis eurosertifikaadi nõuetele vastavaid keevitajaid koolitama. Tutvusime mitme kutsekooliga ja otsustasime Lasnamäe Mehaanikakooli kasuks, sest siinne tase ja sisustus vastas euronõuetele kõige enam.”
Esmalt asuti Saksamaal koolitama kutseõpetajaid, et nende tase vastaks Euroopas kehtivatele nõudmistele, kõigepealt sooritasidki eurolitsentsi nõuetele vastava kvalifikatsioonieksami keevituseriala kutseõpetajad. Kooli tehnikaosakonna juhataja Nikolai Ivaštšenko sõnul kehtib eurolitsents nii eksami sooritanud keevitajatele kui ka nende õpetajatele kaks aastat. Seejärel tuleb uus eksam sooritada.


Eurosertifikaat on tugev stiimul

Dr Grossi sõnul on EL keevitajatele esitanud nõudmised, mille täitmist hoolega jälgitakse. Kehtestatud standardite järgi määratakse kindlaks keevitaja kvalifikatsioon. See tähendab, et tellija jälgib väga hoolega seadmete koostaja kvalifikatsiooni ja eurosertifikaadi olemasolu.
Kõik Eesti firmad, mis valmistavad toodangut välisriikidesse, peavad nendest nõuetest kinni pidada, kui tahavad konkurentsis püsida. Nõuetele mittevastavate tööliste puhul ei lubata firmal oma toodangut ELi turul müüa. Eurosertifikaadi olemasolu annab töölistele võimaluse leida rakendust ka ELi liikmesriikides. Keevitajatele on see tugev stiimul, seepärast nõutakse töölistelt (keevitajatelt) atesteerimist.
Praeguseks on Lasnamäe kooli juhtkond ja kutseõpetajad vajaliku koolituse saanud ja tohivad nõuetele vastavaid eurosertifikaate ise välja anda. Eksamikomisjoni juhib tavaliselt suurte kogemustega eurolitsentsi omanik Semjon Berson AS BLRT Gupist ehk rahvakeeles Balti Laevaremonditehasest.


Keevitusõpik kolme riigi tarbeks

„Koolil on perspektiivis veelgi avaramad võimalused,” kinnitab Hans-Georg Gross. Praegu on Lasnamäe Mehaanikakool pilootkool Leonardo da Vinci projektis, mille raames valmistatakse ette eurosertifikaadi omanikke keevituse kutseõpetajate tarbeks kaheksasse kutseõppeasutusse, kus keevitajaid koolitatakse.
Ettevalmistamisel on teinegi projekt, mis hõlmab kolme Balti riiki – 480tunnise keevitusõpiku koostamine kutseõpetajatele. Ka selles on juhtkool Lasnamäe kool. Koostatud õpik tõlgitakse hiljem leedu, läti ja eesti keelde. Projektis osalevad ka Eesti Keevitajate Liit ja TTÜ.
Lasnamäe Mehaanikakoolis saavad euronõuetele vastavat keevituskoolitust ka täiskasvanud, sealhulgas ühel või teisel põhjusel töötuks jäänud.

Oleme koostööst väga huvitatud

Seitse aastat tagasi sõlmisid BLRT Grupp ehk rahvakeeles Balti Laeva­remonditehas ja Tallinna Lasna­mäe Mehaanikakool koostöölepingu laevaehitajate-remontijate koolitamiseks. Selleks loodi täiendav eriala, noormehed läbivad tootmispraktika meie ettevõttes.
Oleme väga huvitatud ka teistest Lasnamäe Mehaanikakoolis õpetatavatest metallitöötlemise erialadest, ja mitte ainult. Meile sobivad ka elektroonika ja automaatika õppesuuna lõpetanud. Näiteks mullu suvel oli meil tehases praktikal 80 noormeest Tallinna kõigist ametikoolidest, kus metallieriala õpetatakse, 30 neist Lasnamäe Mehaanikakoolist.
Meie eriala laevakoostaja-korpuse koostöölukksepp on vajalik nii laevaehituses kui ka metallkonstruktsioonide koostamisel. Ka ehitusel, kus tuleb osata metallkonstruktsioonide montaaži. Järelikult ei lahendanud me seitse aastat tagasi mitte üksnes Balti Laevaremonditehase tööjõuvajaduse probleemi, vaid hoopis laiemalt. Meile on tänulikud eelkõige just ehitusettevõtted. Sisuliselt oleme koos Lasnamäe kooliga vedanud käima laevaehitajaid ja remonditöölisi ette valmistava projekti, mis praegu rahuldab ka paljude väikeste laevaehitusfirmade vajadused. Meie koostööd loen väga positiivseks kogu Balti regioonis, sest meie tehasel on tütarettevõte ka Klaipedas.
Laevaehitaja eriala koosneb kahest osast – koostöölukksepast ja keevitajast. Laevaehitaja peab mõlemat perfektselt valdama. Ma ei ütleks, et kutsekoolilõpetanute oskused kesised oleksid, tootmispraktika läbivad nad meie kogenud meistrite käe all.
Mullu novembris korraldasime taas üle hulga aja kutsemeisterlikkuse võistluse, milles kutsekoolinoormeeste kõrval osalesid ka meil meistrite käe all keevitaja individuaalõppe läbinud mehed ja Ukrainast lepingu alusel töötavad profid. Paremate hulka tuli iga kategooria esindajaid.
Seni me kutsekoolis laevaehitajaks õppivate noortega lepinguid sõlminud pole, sest elu näitab, et igaühest ei saa nõutaval tasemel töömeest. Kui nad juba teisel-kolmandal kursusel praktikale tulevad, näeme kohe, kellest võib asja saada, siis hakkavad nad oma töö eest palka saama. Kes juba teise kategooria kätte saavad, ei teeni vähe.
Toon veel ühe näite: üks meie eriala esimese lennu vilistlane, igati tubli töömees, otsustas minna Moskvasse teatriinstituuti lavamehaanikuks õppima. Et tal oli kõva tehniline baas all, sai ka edukalt sisse ja minu teada töötab nüüd Tallinna ühes teatris. Meilt on ka mujale õppima mindud ja me pole andekaid poisse kinni hoidnud. Selleks ei sunni neid ka mingid lepingud. Üldse töötab meie tehases umbkaudu 50 Lasnamäe kooli lõpetanut, teist sama palju võib neid olla meie konkurentide juures, saavad hästi hakkama.
Koolil ja tehasel on tihe koostöö: kuulun kooli nõukogusse ning kooli õppemeistrid ja osakonnajuhatajad peavad praktika ajal poiste tegemiste üle ranget kontrolli.
Meil on hea koostöö ka Tallinna munitsipaalalluvuses töötava Kopli Ametikooliga, kus õpivad mitte just kõige eeskujuliku minevikuga poisid. Neil on vajalikuks toeks sotsiaalpedagoog ja psühholoog. Me kurdame ka kutsekoolidest väljalanguse üle ja seepärast soovitan HTMil kaaluda riigikoolidessegi nende ametikohtade sisseviimist.

Valikaine aitab erialavalikul

Kadrina Keskkoolis on kolmandat aastat käimas projekt, mille käigus õpetatakse valikainena tootmise juhtimise ja puidutehnoloogia aluseid.

Projekti idee tekkis 2003. aastal Aru Grupp ASi juhatajal Juhan Viisel, kes ise on Kadrina Keskkooli vilistlane. Viise on kindel, et kohaliku kooli ja suurettevõtte koostöö aitab kindlustada nii kooli kui ka valla arengut.
Projekti eesmärk on viia noored tehnilise kõrghariduse omandamiseni, mis aitab kaasa kohaliku tööstuse konkurentsivõime parandamisele rahvusvahelisel turul. Motiveerides ja julgustades noori õppima insenerierialasid juba keskkoolis, anname neile hea baasi alustada õpinguid kõrgkoolis. Projekt avab tulevikuvõimalused ettevõtluses tegutseva inseneri jaoks. Nii Juhan Viise kui ka Kadrina valla esindajad on veendunud, et noortel on pärast eriala omandamist suurepärased võimalused leida tasuv töö kodukandis. Kadrina vallas tegutseb mitu rahvusvahelise tasemega ettevõtet: Aru Grupp AS, Heti Pere OÜ ja Flexa Eesti AS. Valla ettevõtted on väga huvitatud haritud tööjõust, kes tunneb nüüdisaegset tehnoloogiat, oskab kasutada uusi seadmeid ning aitab sellega tõsta ettevõtte konkurentsivõimet.


Praktiline ja arendav õppekava

Valikaine on terviklik programm, mida õpitakse gümnaasiumiastmes kolme aasta vältel. Valikaine raames õpivad noored insenerigraafikat programmil AutoCad, tehnilist joonestamist, tugevusõpetust, logistikat, turunduse ja müügitöö ning juhtimise aluseid, loogikat, ehituslikku projekteerimist ja programmjoonestamist ning erialast inglise keelt.
Aineid õpetavad ja oma praktilist kogemust annavad edasi Eesti ettevõtetes juhtivatel kohtadel töötavad Kadrina Keskkooli endised õpilased ja Kadrinaga seotud inimesed. Nii õpetab tehnilist joonestamist ja tugevusõpetust Meelis Vendt Heti Pere OÜst, ehituslikku projekteerimist Matti Bollverk PT Teinos OÜst, logistika ainet koordineerib Asko Talu TNT Eestist, turunduse ja müügitöö aluseid Mati Tiiter HatAuto Rakvere büroost. Loogikat õpetab Rakvere Kutsekeskkooli õpetaja Tõnis Sakk ja juhtimise aluseid Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli mitmed õppejõud, joonestamist programmil AutoCad õpetavad ARU Grupp ASi spetsialistid Romet Rindberg, Holger Bremen ja Siim Karja. Erialase inglise keele tunnid viib läbi Kadrina Keskkooli õpetaja Kaire King.
Valikaine teoreetiliste ainete maht on kolme aasta peale kokku küllaltki mahukas, andes õpilastele suure lisakoormuse. Teooriale lisandub 315 tunni ulatuses praktikat, muuhulgas tehnoloogiline praktika Aru Grupp ASis ja puidutöötlemisega tegelevates välisfirmades. Praktika ühe osa moodustab Eesti tippettevõtete külastamine. Viime oma õpilased tippettevõtetesse kolmel tasandil – Kadrina vald, Lääne-Virumaa ja Eesti. Lõpuklassis käiakse kahel praktikapäeval insenerierialasid õpetavates kõrg- ja rakenduskõrgkoolides, kus noored kohtuvad nendes koolides töötavate või õppivate kodukandi inimestega.
Kolme aasta jooksul anname noortele kätte vaid võimaluse, süstime neisse tahtmist õppida valitud eriala kõrgkoolis edasi. Keskkoolis õppimise ajal on õpilastel (eriti noormeestel) palju muid ahvatlusi, nagu sport, sõbrad, peod jne. Seega peab tootmisõppe vastu huvi äratamiseks olema pakutav atraktiivne ja haarav. Just sellepärast õpetavad valikainet neil erialadel töötavad inimesed, kes lisavad teooriasse oma igapäevase kogemuse.
Keskkoolis valikainega kaasnev teadmine peab tagama noortele valmisoleku ja julguse teha edaspidi olulisi valikuid ja otsuseid. Isegi kui meie õpilased jõuavad kolmanda aasta lõpuks arusaamisele, et insenerieriala pole nende kutsumus, oleme oma eesmärgi mingil määral täitnud: noor ei pea raiskama mitut aastat, õppides kõrgkoolis talle mitte sobivat eriala.


Praktika tippettevõtetes

Valikainel on suur praktika osakaal, sest meie eesmärk on anda õpilastele õpitavast praktilisi kogemusi. Praktikad ja õppesõidud ettevõtetesse on hea vahend muuta valikainet atraktiivseks, andes samas reaalse töötegemise kogemuse. Praktikal tutvutakse puidutöötlemisettevõtte tegevuse ja tootmisega, saadakse kogemus tööstusettevõttes töötamisest, kujundatakse töötahet ja -oskust.
Enamik tehnoloogilistest praktikatest korraldatakse Aru Grupp ASis. Praktikatingimused on seal head: praktika kestab päevas seitse tundi, töökohal pakutakse tasuta lõunat, praktikandid varustatakse töökaitsevahenditega ja instrueeritakse tööohutusest, praktikatunnid tasustatakse.
Praktika käigus läbitakse Aru Grupis kõik akna-, ukse- ja majatootmise tehnoloogilised etapid. Igas tootmisdivisjonis praktiseerides saavad praktikandid ülevaate divisjonide töökorraldusest ja protsessijuhtimisest, tutvutakse tehnoloogiate ja kasutatavate seadmete, tehnoloogiale esitatavate nõuete, toorainele ja toodangule esitatavate kvaliteedinõuete ja ohutustehnikaga.
2006. aasta suvel viibisid kolm noormeest kahenädalasel välispraktikal Aru Grupi välispartnerite juures Hollandis ja Inglismaal. Kodus tehtud praktika eesmärkidele lisanduvad välispraktikal kogemus maailmast ja töökultuurist teistes maades, inglise keele praktiseerimine ja arusaam, et ka Kadrina valla inimestel on võimalik maailma minna või sedasama tööd tehes koduvallas Euroopa tasemel raha teenida.
Romet Preismann oli praktikal Walesis Western Log Groupis ja sai praktikal viibides väga hea inglise keele ja hea välismaise töö praktika. Lisaks uusi sõpru ja üksinda reisimise kogemuse ning palju, millest mõelda.
Kaimo Gutmann ja Raido Pajusaar olid praktikal Hollandis Van der Kolkis. Nad said hea inglise keeles suhtlemise praktika, kogesid teistsugust töökultuuri kui meil, said aimu, milline on tavaline hollandlane ja seda, et kodus on kõige parem.
2007. aasta suvel läheb välispraktikale juba üheksa õpilast, kellele Aru Grupi juhataja Juhan Viise on leidnud praktikakohad. Õpilased saadetakse Inglismaale ja Hollandisse ning esmakordselt ka Saksamaale.


Kadrina kogemus äratab huvi

Eelkutseõppest ja kutsekoolide problemaatikast on palju räägitud ja kirjutatud. Lahendusi ja ideid otsitakse kohalikul ja riigi tasandil. Oleme oma kogemusele tuginedes veendunud, et sunniviisilised ja kunstlikud üleskutsed ei toimi. Kadrinas ellukutsutud projekt on kasvanud välja vajadusest ja südamevalust oma kodukoha ning inimeste käekäigu pärast.
Kadrina kogemuse vastu on huvi tundnud teised Lääne-Virumaa gümnaasiumid, kes näevad õpilaste arvu vähenemises ohu märke ja proovivad leida väljundit selle leevendamiseks. Huvi tunnevad ka maakonna ettevõtjad, kes vajavad kvalifitseeritud tööjõudu ja on valmis arendama koostööd gümnaasiumidega. Praegu on Kadrina Keskkooli projekt maakonnas ainulaadne kohaliku ettevõtja ja kooli koostöö näide. Koostööst saadav kogemus on vastastikune. Edaspidi on plaanis kaasata ka teisi Kadrina valla ettevõtteid ja tööstusi, et vahetada kogemusi ja kinnitada noortele oma valda jäämise või siia tagasipöördumise võimalusi. Kadrina on hea asukohaga arenguvõimeline piirkond.
Eesmärk on pakkuda Kadrina Keskkooli noortele väga heal tasemel võimalusi, millest üks on tootmise juhtimise ja puidutehnoloogia aluste valikaine. Valikaine arendamiseks moodustati 14. veebruaril Juhan Viise eestvedamisel projektinõukogu, kuhu kuuluvad Kadrinaga seotud inimesed ja Kadrina Keskkooli vilistlased: Arvo Viltrop – Eesti Maaülikool; Meelis Annus – Hansapanga Põhja-Eesti re-gioon; Mati Tiiter – Hat Auto AS; Asko Talu – TNT Eesti; Aivar Lankei –Kadrina Vallavalitsus; Juhan Viise – Aru Grupp AS; Arvo Pani ja Kaja Kan­gur – Kadrina Keskkool.
Projektinõukogu esmased tööd on järgmised: projekti „Tootmise juhtimise ja puidutehnoloogia alused” viimine tasemele, et Kadrina Keskkoolis saaks avada eraldi klassikomplekti valikaine õpetamiseks; tegevusplaanid aastateks 2007 ja 2008; valikaine õppekava analüüs ja arendus.
Projektinõukogu esimese kohtumise tulemusena jõuti kokkuleppele, et Kadrinale on alustatud projekti vaja kõige kõrgemal tasemel. Selleks peab töösse kaasama oma ala spetsialiste ja tipptegijaid, kes tunnevad vastutust oma kooli ja valla ees.
Nõukogu liikmed on veendunud, et areneva ettevõtmisega antakse noortele platvorm, kust edasi minna. Edasised valikud ja valimise julgus on noorte endi teha. Ideaalis näeme oma praegusi õpilasi tulevikus õppimas ülikoolides ja rakenduskõrgkoolides ning maailma näinuna töötamas erialasel tööl Kadrina valla ettevõtetes.

Kaja Kangur,
Kadrina Keskkooli arendusjuht, tootmise juhtimise
ja puidutehnoloogia valikaine koordinaator

Infotehnoloogia ja algklassid

Arvuti on muutunud juba tavaliseks tarbeesemeks – nagu raadio, televiisor ja mobiiltelefon. Arvuti kasutamine on kujunenud lahutamatuks osaks ka laste mängu- ja koolitegevustes – põhiliselt siiski arvutimängude mängimiseks ja online-suhtlemiseks.
Koolitööde puhul on tavaline netist info otsimine ja töötlemine ning selle põhjal referaatide kirjutamine. E-kool asendab tavalist klassipäevikut ja võimaldab koolieluga kursis olla nii lapsevanemal kui ka õpilasel. Meie koolis on e-kool kasutusel juba kolmandat aastat, rahul on lapsevanemad ja õpetajad.
Tänu infotehnoloogia arengule on olulisel kohal ka õpetaja ja lapsevanema online-suhtlemine, operatiivne ja ka tasuta. Miinusena võib välja tuua vaid selle, et e-kool ja ka vanematega neti teel suhtlemine suurendab õpetaja tööaega. Lisaks ei võimalda riik õpetajale ka nüüdisaegset arvutiparki –õpetaja saab töölauale tavaliselt selle arvuti, mis on arvutiklassist juba välja praagitud. Seetõttu pole sülearvuti vajalik mitte ainult igale õpilasele, vaid mõni võiks ka õpetajateni jõuda.
Õpetaja kasutab arvutit iga päev töökavade, kontrolltööde, töölehtede ja testide koostamiseks. Õppetöö visualiseerimiseks kasutatakse nii PowerPoint’i kui ka Smart-tahvlit. See, kuidas me õpime ja ka õpitut omandame, sõltub õppeviisist, vahenditest, võtetest ja meetoditest. Olulisel kohal on aktiivõpe, mille märksõnadeks on uudishimu, loomingulisus, avastamine, mõtestatud õppimine, suhtlemine ja koostöö. Aktiivõpe on rakendatav ka infotehnoloogiat kasutades.
Siinkohal julgustaksingi õpetajaid kasutama uut meediat õppetöös. Uus meedia sisaldab nii e-posti, uudisteportaale, ajaveebi, digitaalmeediumi (televisioon, raadio, ajaleht). Teiseks lubavad infotehnoloogia praegused võimalused ka õppeprotsessi oluliselt huvitavamaks muuta. Näiteks mõistekaardi lahtimõtestamisel õppetöös on kasutada tarkvara Kidspiration või Inspiration. Testide koostamise hõlbus­tamiseks on mitmesugust tarkvara (Hot Potatoes, eFormular jne). Seetõttu on oluline roll just kooli infojuhil, kes uued programmid õpetajateni viib. Hea näide on Lasnamäe Lasteaia-Algkooli infojuht Ingrid Maadvere (olen osalenud tema koolitustel), kes on suutnud oma kooli- ja lasteaiaõpetajad kaasata täiesti uue meedia rakendamisse. Huvitav on nii lastel kui ka õpetajal.
Olen seadnud endale eesmärgiks kasutada infotehnoloogia võimalusi juba esimesest klassist peale. Algus oli raske (laps on harjunud, et arvuti on ainult mängimiseks), aga lapsed õpivad kiiresti ja ootavad arvutitundi huviga. Tunniplaanis ei ole kindlat arvutitundi, vaid kord nädalas mingi õppeaine raames infotehnoloogia ülesanded, nt eFormular’iga koostatud lugemiskontroll, mõistekaardi koostamine Kidspiration, järjehoidja ja kirjapaberi kujundamine (http://www.dltk-cards.com). Kasutame väga palju ka netis avaldatud õppematerjale (Koolielu portaal) ja interaktiivseid ülesandeid (Miksikese keelemiks, teadusmiks, pranglimine). Julget pealehakkamist uue meedia ja aktiivõppe rakendamisel!

Lasteaiaõpetajad  vajavad oma ajakirja