Valimised on lähenemas ja lubadusi sajab, sajab, sajab... Ka õpetajad oma kehvavõitu palgaga on kõigile jälle meelde tulnud. Tuleb meelde eelmiste valimiste eelne lubadus – heale õpetajale topeltpalk. Ei osatud aga kuidagi selgeks teha, kes see hea õpetaja on. Nii saidki valimised läbi ja teema kadus päevakorralt.

Nüüd enne valimisi oli jällegi üks meediapäev, kus iga uudistesaade algas õpetajate enneolematult suure palgatõusuga. Isegi kokkulepe TALO ja valitsuse vahel sai alla kirjutatud –õpetajate palgamäärasid tõstetakse 18%. Samas hakkas liikuma jutte, et ministeerium valmistab ette koolide rahastamise uut mudelit, kus kõike arvestatakse ja parendatakse, ebaõiglus rahastamisel likvideeritakse jms. Riik omalt poolt lubas tagada vahendid palgamiinimumi maksmiseks.


Palgaraha ei jätku ikkagi!

Pärast novembri nõupidamist oli mudel pikka aega ümbertöötamisel ja sellest polnud kuulda kippu ega kõppu. Samal ajal aga koostati kohalikes omavalitsustes eelarvet, sama tegid ka koolidirektorid. Seni oli nii, et pedagoogide palk tuli suures osas riigieelarvest. Kui ei jätkunud, sai lisaraha taotleda maavanema fondist. Valla volikogu oli õpetajate palgaks kinnitanud valitsuse määrusega kehtestatud miinimumi. Mõni rikas omavalitsus ka veidi suurema numbri.
Uus mudel, parandatud, täiendatud, ilmus avalikkuse ette 4. jaanuaril. Numbreid kokku liites, lahutades ja muud moodi arvutades tuli välja, et palgaraha ei jätku kuidagi. Tabelil olid peal suured punased kirjad, et kõik arvutused on ligikaudsed ja keegi endale vastutust ei võta.
Mida peaks nüüd tegema kooli­direktor? Septembris sõlmiti õpetajatega töölepingud, kinnitati palgatingimused kuni 31. augustini. Sel ajal polnud veel juttugi, et üheksa õpetajakoha asemel rahastatakse uuest aastast ainult 5,3. Seadus ei luba palka vähendada. Nädalanormi tõstmisest ei aita. Õpetajad nõuavad palgatõusu, selleks aga raha pole. Pole isegi senise palga väljamaksmiseks aasta lõpuni. Valitsus kehtestab palga miinimummäärad, need on kohustuslikud, nendest vähem maksta ei tohi.


Kõige lihtsam on kool sulgeda

Koolielu vestlusringis soovitati kaevata kohtusse selline direktor, kes oma töötajatele palgatõusu ei taga. Mis jääb direktoril muud üle, kui pöörduda koolipidaja – valla – poole. Aga riigieelarvest koolile eraldatud summad pole ju teada. Ei tea, kui palju vallalt juurde küsida. Vallarahvas küsib, kus direktor enne oli, eelarve on juba paigas. Ja ongi nokk lahti, saba kinni, ja natukese aja pärast vastupidi.
Haridusministeerium vastas direktori küsimiste peale, et see, kui palju vald oma õpetajatele palka maksab, pole nende asi ja nad ei tohigi seda teada. See, mis riigieelarvest eraldatak­se, on ainult riigi toetus. Polnud juttu­gi miinimumpalga tagamisest. Ja ridade vahelt võis lugeda, et kui kooli pida­da ei jaksa, võib selle ju alati sulgeda.
Tõepoolest on meie koolist 10 km kaugusel väikelinn, mille keskkool meie õpilased meelsasti vastu võtaks. Aga... juba praegu, kilomeetrisel kooliteel, kipuvad mõned koolilapsed kaduma minema. Väikese koha asi, kolmandaks tunniks või hiljemalt õhtuks on teada, millise põõsa all popitegija end varjas. Bussi ja rongi peale, et linna seiklema minna, ei lase neid kohalik rahvas. Ja ega neil suurt muud küla peal ette võtta olegi, igavaks läheb. Nii seavadki sammud kooli.
Möödunud aastal lõpetas meil põhikooli 18aastane noormees (lubatud puudulike hinnete arvuga). Käis pärast lõputunnistuse saamist läbi lühikesed ametikursused, kuhu ilma põhihariduseta poleks saanud, ja on nüüd Soomes tubli töömees. Teenib sellist palka, mida õpetaja ei oska uneski näha. Kui meil poleks olnud kohapealset kooli, ei oskaks öelda, mis tast saanud oleks. Kui igal aastal kaob haridussüsteemist põhiharidust omandamata umbes 600 õpilast, siis väikekoolide sulgemisel suureneks see arv tunduvalt.


Kas koondame direktori?

Mõtted olid juba kord kirja pandud ja laagerduma jäetud, kui selgusid uued asjaolud. 18. jaanuaril oli rahandusministeerium andnud valdadele koolipidamise toetuseks mõeldud rahasummad. Need meie minimaalseid vajadusi ei katnud.
Vallavanem kuulas hoolega ära koolidirektori mure, ja kuna tal oli ka muid küsimusi, pöördus otse rahandusministeeriumi. Seal oldi üsna skeptilised haridusministeeriumi kahe rahastamismudeli suhtes. Ei mingeid juhtimiskulusid eraldi. Nende soovitus oli, et kui üheksa õpetajakoha asemel on ette nähtud viis, tuleb ülearused inimesed koondada. Selleks lubas ministeerium lahkelt lisaraha. Vallavanem tuli selle hea uudisega ja palus asja üle mõelda. Direktor mõtles, mõtles, mõtles... ja mõtleski välja. Ainus, kelle valutult koondada saaks, on koolidirektor. Teised on kõik ainespetsialistid, keda koondada pole võimalik. Kui liita kaks klassi liitklassiks, jääb seal näiteks kümne matemaatikatunni asemel nädalas järele vaid viis. Õpetaja koormus väheneb poole võrra. Pole võimalik koondada matemaatikaõpetajat ja anda tema tunnid näiteks emakeeleõpetajale, kel samuti tundide arv väheneb. Kõikidel aineõpetajatel muutub koormus väiksemaks, mis tähendabki õpetaja ametikohtade vähenemist. Koondada saab aga ikka konkreetset inimest. Iseasi, kui koolis oli enne kolm paralleelklassi esimeses kooliastmes ja nüüd vaid üks. Siis saaks kaks klassiõpetajat koondada, kuna neile tööd ei jätku.


Anna aega atra seada

Oleme õnnelik kool, kus kõiki aineid (väikese erandiga) õpetavad kõrgharidusega spetsialistid. Ja kolmandas kooliastmes (7.–9. klass) on klassides alla üheksa õpilase. Millegipärast on haridusministeeriumi uue rahastamismudeli kaaskirjas öeldud, et sellistes klassides ei ole tagatud õpetamise kvaliteet. Tõsi küll, teises variandis on seda sõnastust veidi mahendatud, aga mõte on sama. Miks solvab ministeerium oma õpetajaskonda ja kahtleb nende võimetes?
Saame aru, et linnakooli suurtes klassides töötada on tunduvalt raskem kui maakooli väikestes – juba tööde parandamine võtab tunduvalt rohkem aega. Aga omad probleemid on igal pool. Tsiteerin üldhariduse rahastamismudeli seletuskirja: „Näiteks kui koolis on lisaks teistele klassidele 1.–3. klassis igas klassis 5 õpilast, moodustatakse nendega 15 õpilasega liitklass...” Üldiselt jaotub iga klass ligikaudu kolmel eri tasemel õpilasteks: oivikud, keskmikud ja mahajääjad. Kui on liidetud kaks klassi, siis kuus eri taset, kui liita kolm klassi, siis koguni üheksa. Selline liitklassi tund vajab tunduvalt suuremat ettevalmistust: iseseisva töö materjalid valmis seada ja tunnikava peab olema lausa minuti pealt paigas. Vanema klassi õpetajana ei kujuta sugugi ette 30 minutit kestvat iseseisvat tööd 1. klassi õpilastele kolme klassiga liitklassis. Ja nii võttes ei teagi, mis on raskem –saada hakkama 30 õpilasega kolmel või 15 õpilasega üheksal tasemel.
Mis on jutu moraal? Kas tahame maakoolile erilisi tingimusi ja õigusi? Ei, sugugi mitte. Tahame, et maal jääks elu kestma, püsima väikesed koolid, mida oma visiidil Lohusuu kooli nii väga kiitis meie president.
Eesti rahval on vanasõna „Anna aega atra seada”. Kuidas on võimalik rahastamise mudelit poole kooliaasta pealt muuta? Aastanumbri vahetumine ei muuda koolis ju midagi, uus algus on koolides õppeaasta alguses sügisel. See õppeaasta tuleks lõpetada nii, nagu ta alustati. Võimaldada taotleda lisasummasid õpetajate miinimumpalga väljamaksmiseks ja alles uut õppeaastat alustada uuel, kokkuhoiurežiimil.

P. S. Loo kirjutamise ja trükkimineku vahel on asjaolud taas muutunud. Nimelt avastasime, et rahandusministeeriumi leheküljel on koolide rahastamise tabelit jälle redigeeritud ja sinna märksa rõõmustavamad numbrid kirjutatud. Ka sellest rahast ei jätku, aga puudu jääb tunduvalt väiksem summa. Kui redigeeritakse edaspidigi, veame ehk selle aasta välja. Igaks juhuks tuleb igal nädalal korra kontrollimas käia!