Vaba turumajandust tuleb reguleerida

 

Raivo Juurak

Repliik

Tubli aastakümme tagasi kohtusime praeguse rektori Rein Rauaga esinduslikul rahvusvahelisel konverentsil Vilniuses, kus eestkõnelejad olid Ida-Euroopa riigipead, sekka mõni haritlane. Teisel päeval küsisin Rein Raua käest, kas ta on midagi uut kuulnud. Raud vastas, et tema ei käigi konverentsidel selleks, et uut kuulda, tema käib selleks, et kuulda, kas ka mõni teine mõtleb nii nagu tema.
See seik tuli meelde Tallinnas konverentsil „Hariduse kättesaadavus: lasteaiast täiskasvanukoolituseni”, kus rektor Raud kõrghariduse tulevikust kõneldes ütles: „Kuigi praegune praktika seda ei võimalda, tuleks meil vähemalt strateegilise eesmärgina sõnastada see, et Eesti riik peaks kindlustama eestikeelse kõrghariduse tasuta. Eestis võib anda kõrgharidust kahtlemata ka muudes keeltes – inglise, saksa, hiina, vene, läti keeles, aga rahvuslik vastutus on meil ikkagi eestikeelse kõrghariduse ees ja see peaks olema tasuta. See oleks siis ka uus väljakutse lõimujatele selles mõttes, et need, kes on võimelised ja tahavad omandada eestikeelset kõrgharidust, pürgivad selles suunas, aga Eesti riik ei pea suure tõenäosusega võtma endale vastutust teistes keeltes antava kõrghariduse ligipääsetavuse eest. Kõrghariduse rahastamise mudeleid tuleks muuta.”
Siinkohal saab lugeja ise otsusta­da, kas Rein Raud tuli seekordsel kon­verentsil välja päris uudse mõttega või mõttega, mis lugeja enda peas on mõnikord juba mõlkunud. Küsisin kõnelnu käest igaks juhuks üle, kuidas ta riigi ja riigikeelse kõrghariduse vastastikuse seose peale tuli. Raud ütles, et mõtles ise välja. Ja vähe sel­lest. Raua meelest on see üsna lihtsalt teostatav just nüüd, mil tudengi­kandidaatide arv on praegusega võrreldes kolmandikuni langemas. Riigi­kogu kultuurikomisjoni esimees Pee­ter Kreitzberg kinnitas, et Rein Raua ettepanek on igal juhul kaalumist väärt ja leidnud juba heakskiidu näiteks Eesti Üliõpilaskondade Liidus.
Kõnesolev mõte kõlas Tallinna Ülikoolis, kus uuel õppeaastal peaks avama uk­sed vene­keelne Katariina kolledž, täna­ses Õpetajate Lehes tunnistab Mai­nori Kõrgkool, et on mõne aasta­ga tudengite arvu kümnekordistanud suuresti tänu sellele, et õpetab iga kolmandat vene keeles. Tartu Üli­koolis seevastu on arstiks õppijatest juba kolmandik venekeelsed, aga õpivad eesti keeles ja saavad hakkama.
Ja ikka terendab meil ees Põhja­maade tasuta kõrghariduse mudel. Mõni aasta tagasi oli TTÜ Tallinna kolledži direktor Udo Meriste Õpe­tajate Lehe veergudel veendunud, et see läheb meilgi läbi, kui üliõpilaste arv oluliselt väheneb. „Mõtleme veel!” oli ühe revolutsiooniaegse popi telesaate pealkiri.

Noored õpetajad hakkavad saama lähtetoetust

Eelmisel nädalal läbis riigikogus esimese lugemise põhikooli- ja gümnaasiumi- ning kutseõppe­asutuse seaduse muutmise seadus, mille kohaselt hakatakse tulevast õppeaastast väljaspool Tallinna ja Tartut esmakordselt tööle asuvatele pedagoogidele maksma 200 000 krooni suurust lähtetoetust.

Eelnõus sätestatud tingimuste kohaselt makstakse stardiraha õpetajatele välja kolme esimese tööaasta jooksul: esimesel aastal 100 000, teisel 50 000 ning kolmandal 50 000 krooni. Lähte­toetust saanud õpetaja on kohustatud ametikohale jääma vähemalt viieks aastaks ning varem lahkudes peab ta ülejäänud osa kolme aasta jooksul tagasi maksma.

Noori õpetajaid vaid 10%
Seadusemuudatuse eesmärke ja vajalikkust põhjendanud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase sõnul on ligi 45% kutseõppeasutuste õpetajatest
50-aastased ja vanemad. Üldhariduses on vastav näitaja veidi üle kolmandiku. Ohu märk on ka asjaolu, et alla
30-aastaseid õpetajaid on vaid 10% ning paljud algajad pedagoogid lahkuvad koolitöölt esimestel tööaastatel.
Lukas leidis, et eelnõu võib tõlgen­dada mõneti kui noorte õpetajate suu­namise katset (nagu aastakümneid tagasi tavaks oli), aga eelkõige soovitakse suurendada õpetajate kutse­püsi-
vust ja -kindlust ning võimaldada end uues asukohas sisse seada.
„Haridus­asutused saavad planeerida oma õpetajakaadrit paremini, sest lähte­toetust saanud õpetajad püsivad ametis vähemalt mõnda aega, mistõttu ei tule kohe järgmisel aastal hakata muretsema uue õpetaja leidmise pärast.”

Tallinn ja Tartu jäävad toetuseta
Riigikogu opositsioon esitas argumente Tallinna ja Tartu õpetajate toetusest ilma jätmise vastu. Nii leidis riigikogu liige Vilja Savisaar, et pealinnas on elu­kallidus suurem, mistõttu vajab õpetaja seal raha rohkem kui maal.
Toivo Tootsen pakkus välja võimaluse makstav summa indekseerida – eriti raske­tes piirkondades võiks tema sõnul ol­la summa näiteks 300 000 krooni ja „leebemates” kohtades 150 000
krooni.
Viimase laitis Lukas maha kui liiga subjektiivse ja tendentsliku süsteemi. Samuti ei usu Lukas, et stardiraha on „imevigur”, millega suudetakse mahajäänud maapiirkonnad viia pealinnast ja Tartust mööda.
Tallinna ja Tartu koolijuhid on juba avaldanud pahameelt, et just nende koolidesse tööle asuvad noored jäävad lähtetoetuseta. Linnajuhid usuvad, et stardiraha võib motiveerida nii paljusid lõpetajaid minema tööle väljapoole pealinna või Tartut, et suurtesse linnadesse uusi õpetajaid ei jagugi (EPL, 26.10.).
Statistika näitab Lukase sõnul siiski, et madalama haridustasemega või pigem vanemaealisi õpetajaid on seda rohkem, mida kaugemal kool suure­matest keskustest asub. „Meie eesmärk on mitte niivõrd õpetajatega tegelemine, vaid pigem võrdsete võimaluste loomine koolilastele, et kõikjal Eestis seisaksid laste ees kvalifitseeritud ja nüüdisaegse koolituse saanud õpetajad.”
Praegu piirati Lukase sõnul raha saajate ringi rahanappusel ning minister ei välistanud, et tulevikus võivad ka Tallinna ja Tartu noored õpetajad toetust saama hakata.

Eelarve seab piirid
Endise haridus- ja teadusministri Mailis Repsi arvates võiksid toetust saada ka need õpetajad, kes on õppi­nud eesti filoloogiat või füüsikat ning läinud kooli missioonitundest.
Lukase sõnul pidi siiski ringi piirama. „Oleme keskendunud noortele, kes teevad oma esmase otsuse, kas minna õpeta­jaks või mitte. Kui inimene kord otsustab millegi muu kasuks, siis ta üldjuhul enam õpetajaks tagasi ei tule.”
Toetuse saamise üks eeldus on eesti keele oskus kõrgtasemel. Lukase sõnul on lähtetoetuse saamisel keeleoskuse kõrged nõuded õigustatud, sest just sel tasemel peab inimesi õpetajaametiks ette valmistama.

120 noort õpetajat
Haridusministri sõnul võiks seadusemuudatus tuua järgmisest aastast koolidesse umbes 120 noort õpetajat, nendest 100 üldharidusse ja 20 kutseharidusse. Vähemalt sama palju loodetakse uusi õpetajaid kooli tööle saada 2009. aastal. „Usun, et meede hakkab tööle ning aasta-aastalt õpetajate põud väheneb. Riik peab väärtustama neid noori, kes on langetanud juba varakult otsuse saada õpetajaks.”
Õigus lähtetoetust saada on noorel õpetajal, kes
     on lõpetanud kõrghariduse tasemel toimuva õpetajakoolituse;
     vastab ametikohale esitatavatele kvalifikatsiooninõuetele;
     asub kõrgkooli lõpetamisele järgneva aasta jooksul vähemalt 0,75 ametikohaga tööle üldhariduskooli esimese kuni kolmanda kooliastme, gümnaasiumiastme või kutseõppeasutuse õpetajana;
     asub tööle väljaspool Tallinna ja Tartu linna;
     ei ole varem õpetajana töötanud;
     oskab eesti keelt kõrgtasemel.
Õpetaja lähtetoetust plaanitakse maksta kõrgkooli lõpetamisele järgneva aasta jooksul ka inimesele, kes asus esmakordselt õpetajana tööle kõrghariduse tasemel toimuva õpetajakoolituse käigus. Erandi tingib Lukase sõnul asjaolu, et osa kõrgkoolis õpetajakoolitust läbivaid üliõpilasi on juba praegu koolides õpetajad. „Kui need noored teevad oma lõpliku otsuse ning asuvad kooli tööle vastava kutsekvalifikatsiooniga, on neil õigus teiste sama aastakäigu noortega võrdselt lähtetoetust taotleda.”
Eelarves on starditoetuseks ette nähtud ligi 12 miljonit krooni. Toetuse maksmise korraldamiseks määrab haridus- ja teadusminister volitatud asutuse, milleks on Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Doktoriõpe pole ülikoolide siseasi

Kuivõrd õigustatud on doktoritöö tegemine palgatöö kõrvalt?


TARMO UUSTALU, TTÜ küberneetika instituudi vanemteadur:
„Doktorantuur muu töö kõrvalt on harvadel juhtudel võimalik, aga süsteemina kurjast. Doktorantuur on ise töö: see pole õpe, vaid teadustöö, mida tehakse neli aastat, täisajaga, teaduskeskkonnas. Mistõttu doktorantuuris olemise vältel peaks doktorant saama töötasu koos vastavate sotsiaalsete garantiidega, mitte õppetoetust. Kui riik või ülikoolid saadavad üliõpilastele sõnumi, et doktorikraadi on võimalik saada millegi vähemaga kui nelja-aastase täisajalise pühendumusega, petavad nad nii neid kui ka iseendid. Doktorandid ei lõpeta ning neile kulutatud ressursid jooksevad tühja.
Loomulikult peavad andekad inimesed tohtima muu töö kõrvalt aastate jooksul doktoritöö teha ja selle eksternina kaitsta. Kes seda suudavad, neid tuleb tunnustada. Aga ehitada doktorantuuri süsteem üles massilisele osaajalisusele on jämedalt vale. Täna ei puutu üliõpilased isegi magistriõppes enam kokku teadusega, enne doktorantuuri nad teadust ei näegi. Kui doktorantuuri tulevad nad arusaamisega, et see on nagu pikem magistrantuur, siis on ainult loomulik, et me ei saa tulemust.”

BIRUTE KLAAS, TÜ õppeprorektor:
„Töö kõrvalt doktoritöö tegemise võimalust kasutavad väga paljud doktorandid, kes majanduslikel või perekondlikel põhjustel ei saa täielikult õpingutele pühenduda. Tartu Ülikoolis taotles 2007. aastal doktorantuuri kohta 453 inimest, neist 153 soovis õppida töö kõrvalt. Doktorandid töötavad sageli oma erialale lähedasel ametikohal, mis võimaldab töökogemust ka õpingute puhul arvestada. Töö ja õpingute oskuslik ühendamine võib anda suurepärase tulemuse: inimene teab juba, mida tal vaja on, õpib teadlikumalt, oskab valida olulisi õppeaineid ning sageli on ka doktoritöö teema seotud igapäevatöös olulise ja huvipakkuva küsimusega.
Töö kõrvalt õppimisel on samas ka negatiivne külg. Töökohustuste tõttu puudub võimalus end täielikult doktoriõpingutele ja uurimistööle pühendada, mistõttu õpingud võivad venida. Vähem järjekindlad inimesed võivad aastate jooksul väsida ning doktoriõpingud pooleli jätta. Kindlasti on töö kõrvalt õppimine küllaltki pingeline ja väsitav. Kui töökoht juhtub olema teises linnas, võib olla raskendatud vajalikel loengutel käimine ja eksamite-arvestuste õigeaegne sooritamine.
Töö kõrvalt doktorikraadi taotlemine on mõeldav eelkõige humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas. On aga erialasid, kus ei ole üldse mõeldav doktorantuuris õppida, juhul kui töökoht ei asu kas samas struktuuriüksuses või siis asutuses, kus on võimalik tegelda spetsiifilise tööga. Eelkõige kuuluvad siia loodusteaduste erialad, kus on vajalik vastava materiaalse baasi olemasolu ja võimalus sooritada vajalikke eksperimente.”

REIN VAIKMÄE, TTÜ teadusprorektor:
„Oleneb olukorrast. Loomulikult on kõige normaalsem, kui doktorant pühendub ainult doktoritööle. Elu sunnib paljusid tegema seda palgatöö kõrvalt. Ideaalvariandis töötab doktorant enam-vähem samas valdkonnas, mille kohta ta doktoritööd kirjutab. Kahetsusväärne on, et paljud
doktorandid peavad enda ja pere ülalpidamiseks raha teenima enda doktoritöö temaatikaga üldsegi mitte seotud alal. Töötamine on õigustatud siis, kui noor inimene, kellel ei ole veel päris selge, mida ta tahab teha, alles otsib oma valdkonda.
Mõni aeg tagasi rääkisid Hollandi Twente Ülikooli doktorandid mulle põhjalikult, kuidas nad pärast magistrikraadi kaitsmist endale sobivat teemat otsisid. Keemikutena uurisid nad, kus on tugev nüüdisaegne tööstus nende teemast huvitatud, pöördusid näiteks mitme autofirma poole. Nad leidsid töökohad, kus mõni aasta töötada, probleemi uurida ja siis konkreetse teemaga ülikooli doktorantuuri minna. See on minu arvates väga terve lähenemine, mida ka meil tuleks soosida. Valdkondades, kus praktiline pool on väga oluline, peaks doktoritöö tegemisega seostuvat palgatööd lausa soodustama.
Valdav osa TTÜ doktorantidest töötab, paljud neist ülikoolis teaduri ametikohal, paljud väljaspool firmades teemale lähedasel erialal. Loomulikult on see suur koormus ja kõik ei pea sellele vastu. On ka näiteid, kus firma tõmbab doktorandi ära – see puudutab eriti majandusteadlasi ja juriste. Firmas väga hinnatud inimesel, kellele makstakse kõrget palka, võib kaduda motivatsioon doktoritööd edasi teha.”

KATI TÄNAVSUU, TÜ doktorant:
„On erialasid, kus palgatöö tegemine doktoritöö kõrvalt, mis ei puuduta doktoritöö teemat, on praktiliselt võimatu, sest doktoritöö tegemiseks läheb vaja väga palju erialast tööd, näiteks labori katsed jne. Samas kui palgatöö kattub osaliselt või, mis veel parem, täielikult doktoritöö teemaga, ei ole mingit vahet, kui doktoritööd tehakse teise töö kõrvalt.
Doktoritöö tegemine palgatöö kõrvalt segab siiski doktoritöö tegemist, eriti juhul, kui doktori- ja palgatöö pole omavahel seotud, kuid kahjuks on see tihti vajalik.”

Kooli õhkkonna tunneb ära juba uksel

Õpetajate Lehe ajakirjanikuna on mul olnud võimalus käia paljudes koolides, sh neiski, kus olen omal ajal ise õppinud või kus on õppinud minu isa ja ema. Ühe päeva, veel vähem mõne tunniga on võimatu hõlmata kooli kõiki tahke, isegi siis, kui seal õpib vaid mõnikümmend last. Küll võib aga kõrvaltvaatajana märgata nii mõndagi, mida koolimaja asukad ise tähele ei pane. Nad on ümbritsevaga lihtsalt nii harjunud või puudub neil võrdlusmoment.
Mulle meeldib enne kokkulepitud kohtumisi koolis pisut omapead ringi uidata. Ei, mitte selleks, et tabada häält tõstev õpetaja või nurga taga suitsu tegev õpilane. Hetkeks enese­valitsemise kaotanud õpetaja pole mingi erandlik nähtus, suitsetav õpilane ammugi mitte. Nemad üksinda ei kujunda kooli õhkkonda. See sõltub paljudest asjaoludest, sh juhtkonna ja õpetajate, õpetajate ja õpilaste, õpetajate ja lapsevanemate suhetest. Seda, kas see on pluss- või miinusmärgiga, tajub, uskuge mind või mitte, juba uksest sisse astudes.
Pealinna suures vahetunnilärmist rõkkavas koolimajas tõstab õpetaja kahe sõrme vahel üles koridoripõrandal vedeleva ketsi ja viskab selle prügi­kasti. Moeka jalanõu omanik sealt vaevalt oma kadunud jalavarju otsida oskab.
Samas siunavad kaks õpetajat lapsevanemat. „Jumal, Johan­nese ema tuleb täna jälle kooli. Mida ta siit otsib? Nagu me temata hakkama ei saaks.” Lapsele vastu tulnud isa kiirustab välisukse poole, tehes näo, nagu ei näekski ta lähenevat klassijuhatajat. Detailid, mida jõuan märgata enne, kui algab n-ö ametlik osa.
Kooli juhtkond ja õpilasesindus tutvustavad mulle saavutusi: kõrge ülikooli sissesaanute protsent, rahvus­vahelise olümpiaadi pronks ja hõbe, üle-eestilist tunnustust pälvinud sport­lased, kümned rahvusvahelised projektid. See on tulemustele orienteeritud kool, kuhu tahetakse õppima tulla ja kus valitseb juba algklassidest saadik konkurentsiõhkkond.
Lõuna-Eesti maakeskkooli soe ja sõbralik „kliima” torkab kohe sil­ma. „Tädi, kas teie olete meie uus õpetaja?” küsib esimese klassi juntsu vähimagi võõristuseta. Kui vastan eitavalt, imestab ta, kes ma siis olen. „See on Mihkel, meie šõumees,” naerab mulle vastu tõtanud õpetaja.
Temaga klassist klassi käies veendun, et esmamulje polnud petlik. Tundides, mida ta mind kaema viib, valitseb sõna otseses mõttes lahe õhkkond. Vahetunnis pole vaja kõrvu kinni katta, melu on suhteliselt tagasi­hoidlik.
Koolipäev lõppenud, jääb osa õpilasi majja: algavad trennid ja ringitunnid. Näen, kuidas poisid korvpalli taovad, kuulen naisansamblit kooli aastapäevapeoks harjutamas. Kui saavutuste kohta küsin, viidatakse käega karikavitriinile. Tänu entusiastist kehalise kasvatuse õpetajale on õpilased toonud kooli arvukalt auhindu, olgugi peamiselt maakondlikelt võistlustelt. Kool on rahul ka edasiõppijate arvuga, kuigi suure konkursiga erialadele pääsevad vaid üksikud.
Hoopis isevärki koolid on suured kutseõppekompleksid, mille õp­pu­­rite iseseisev elu algab ja amet saab selgeks varem kui nende gümnasistidest eakaaslastel. Novembri al­guses oma 85. aastapäeva tähistav Kuressaare Ametikool on üks sellistest. Neil, kes kutsekoole halvustada tavatsevad, soovitan seal ära käia. Minge ja näete, et me ei jää selles valdkonnas enam Soomest kuigi palju maha. Õppetöökodades on juba ka kõige moodsamat tehnikat, õpilaskodud sarnanevad hotelliga. Aga õhkkond? Töine ja asjalik.
 

Sirje Tohver

Ministeeriumis

 31. oktoobril osales minister Tõnis Lukas Põhja- ja Baltimaade haridus- ja teadusministrite kohtumisel Oslos. Kohtumisel arutati ühise haridus- ja teadusruumi väljaarendamisega seonduvat. 31. oktoobril ja 1. novembril tutvusid ministeeriumi ja Eesti Noorsootöö Keskuse esindajad noorsootööga Saaremaal. Toimusid kohtumised maavalitsuse ja Kuressaare linnavalitsuse esindajatega, külastati noorsooasutusi. 1. novembril osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel.

Sõnumid

Hindamisel võta mudelid appi

Eesti Kunstiakadeemial ring täis

18. oktoober kell 14.43. Eesti Kunstiakadeemia ajaloos algab uus etapp: rektor Signe Kivi haamrilöök EKA tungil täis saali ees kuulutab avatuks uue peahoone rahvusvahelise arhitektuurivõistluse. Osalema on teretulnud arhitektid üle kogu maailma, oma kooli arhitektidele on rektori sõnul osavõtt konkursist aga lausa kohustuslik.

Rohkem kui kümne aastat väldanud otsingute järel võttis Eesti Kunsti­akadeemia nõukogu tänavu kevadel vastu otsuse rajada ülikooli uus õppehoone ajaloolisse asukohta Tallinna südalinnas – Tartu mnt 1/3, kus kunsti­kool on olnud juba aastast 1917.
Akadeemia praegused olud on kitsad, hoone tehniliselt ja moraalselt vananenud. Mitukümmend aastat seisis probleem ees püsti: kuhu minna? Pärast põhjalikku analüüsi jäi uue õppehoone analüüsi töögrupil sõelale viis objekti: raadiomaja Gonsiori 21, sukavabrik Kotzebue 1, Linnahalli kõrval olev krunt, reisisadamast itta jääv mereäärne krunt ning praegune asukoht. Paljud avalikul arutelul, küsitlustel ja hääletuses osalenud õppejõud, üliõpilased ja arhitektid ei tahtnud kuhugi minna – ei Patarei merekindlusse, Tondi kasarmusse, tselluloosivabrikusse ega Paldiski maanteele psühhoneuroloogia haigla hoonetesse, ka mitte Linnahalli kõrvale. Praegune asukoht Tartu mnt 1/3 sai ülekaalukalt enim poolthääli.

Märgilise tähendusega
See on märgilise tähendusega asukoht, rõhutas linna peaarhitekt Endrik Mänd, kes ise sama kooli lõpetanud –  märgilise tähendusega nii linnaehi­tuslikult kui ka arhitek­tide põlvkon­dade jaoks, kes selle maja seinte va­helt välja tulnud. Koolil on selles paigas seljataga 90 aasta pikku­ne ajalugu: Kunstitööstuskool (1917), Riigikunst­töös­tuskool (1924), Riigi Tarbe- ja Ku­-jutava Kunsti Kool ning Riigi Kõrgem Kunstikool (1938), Jaan Koorti nimeline Riigi Rakenduskunsti Kool (1940), ENSV Tallinna Riiklik Tarbekunsti Ins­tituut (1944), Eesti NSV Riiklik Kunsti­instituut (ERKI, 1951; üle toodi Pallase Kunstikool Tartust ja kujutava kunsti erialad; 1949. a Tallinna Polütehnilisest Instituudist ka arhitektuuri kateeder), Tallinna Kunstiülikool (1989), Eesti Kuns­tiakadeemia (1995; nimi kinnitati 1996).
Viru väljakul olid eeldused ja ka n-ö aukohus kujuneda soliidseks linnakeskuseks. Väljaku keskele on aga tehtud lihtsalt üks kaubanduskeskus, vaated Toompeale ja vanalinnale on suletud. Auväärse ajalooga Aleksandrikooli hoonest, mis paiknes kunstiakadeemia poolt vaadates (kui seda Viru keskust ees polnud) risti üle väljaku, on nende ridade kirjapaneku ajaks püsti üksnes poolteist seina, ja ega keegi eriti tea, mis sellest arhitektuuriliselt saab – samuti kui kunstiakadeemia lähedusse kerkivast uuest Sakala keskusest. Linnavalitsus on võtnud ette nihutada Tallinna keskust mere poole. Kuigi pole mingit kindlust, et sedagi paika ei taba Viru väljaku saatus. Linnakeskuse au taastamise lootus on seega jäänud suuresti kunstiakadeemia uue peahoone kanda. See uus suur maja peab vastavalt võistlustingimustele olema arhitektuuriline väärtus ja paistma silma. Arhitektuuriteaduskonna dekaan professor Jüri Soolep käib veksli välja: EKA uue peahoone osaks on astuda vastu kesklinna kommertsarhitektuurile.

Kunstiprojekt, projektikunst
Vaatamata oma prestiižile, peab kunstiakadeemia end teatud osa avalikkuse silmis pidevalt tõestama – eks ole sellegi kooli arhitektid andnud oma panuse kesklinna kommertsarhitektuuri õitsengusse, ja praegusel nn graafikabuumi (mida kasutatakse seoses XIV rahvusvahelise Tallinna graafikatriennaaliga, 102 kunstniku tööd 36 maalt) ajal tuleb tõdeda, et leidub meie hulgas neidki, kes mäletavad näiteks Tallinna graafikatriennaale kui kunstisündmust. Nüüd tekib mõnegi teose puhul küsimus, mis on sellel pistmist graafika resp. kunstiga. Rohkem on tegu siiski lihtsalt projektiga – kui kunstiprojekti, projektikunstiga. Pro­jekt aga on ainult projekt, ei enamat. Näituse „Poeetiline/poliitiline” ku­raator on esitanud tõsise küsimuse: milliseid semantilisi ümberpaigutusi kutsub esile poliitilise teksti valamine poeetilisse vormi? Vastus on seina peal näha. Kuivõrd adekvaatne, on ka vaataja, mitte ainult asjaosaliste otsustada.

Tagasitulek koju
Eesti Kunstiakadeemial seisab seega ees karm tõsiseltvõetavuse proov, et ei läheks nii nagu alati – tahtsime parimat, aga... Loodetavasti kaotab Tallinna kesklinnaarhitektuuri peal lasuv n-ö kinnisvaraarenduslik karma­needus sedapuhku oma kehtivuse. Ühtlasi saab kesklinna üks suhteliselt kahtlane nurgatagune stiilselt täis ehitatud. See on tohutu vastutus ja võimalus: kunstiakadeemia peahoone peab suutma muuta Tallinna kesklinna stiilsemaks, inimväärsemaks, tulevikuruumi väärilisemaks, avalikkusele avatumaks. Loodetavasti ei tähenda tulevikuruum ruumi kitsendamist, kinniehitamist, vaadete varjamist, nagu seni on ehitatud Viru väljakut.
Signe Kivi on väitnud: „Aga kindel mis kindel, et Euroopa kultuuripealinna Tallinna südalinnas on aastal 2011 uus Eesti Kunstiakadeemia.” Ühtlasi on ta kinnitanud, et otsus alustada uue õppehoone ehitust ajaloolisele kohale, kus kunstiharidust antud aastast 1917, on tagasitulek koju – „tagasi koju” tähendab aga ühtlasi naasmist vanade heade, ajaproovi läbinud traditsioonide juurde. Mis oleks praeguses muutuvas maailmas (ka kunstimaailmas) juba iseenesest suur asi.
Arhitektuurivõistluse tähtaeg on 28. veebruar 2008, võitjad selguvad 8. aprillil. Peapreemia on miljon krooni, kokku läheb autorite vahel vastavalt paremusjärjestusele jagamisele 2,4 miljonit. Maja parameetreid: põran-
dapinda 26 738 m², absoluutne kõrgus 43,4 m pluss kaks maa-alust korrust.

c   

Mõte

2006. aasta alguses kirjutasin siinsamas rubriigis, et kui oleksin rikas, hakkaksin välja andma heade uudiste ajalehte. „Niisugust, kus kirjutatakse peaasjalikult sellest, mis meie ümber head on, jagatakse kogemusi ja oskusteavet, öeldakse inimeste kohta kiitvaid ja tiivustavaid sõnu, mõtiskletakse kõige selle üle, mis maailmas ilusat.”

Ilmselt on niimoodi mõtlejaid rohkem, kui tookord arvata oskasin. Läks veidi vähem kui kaks aastat ja eesti Interneti-väljaannete sekka sigines nn heade uudiste portaal Kalev.ee.
Paar päeva enne uudisteportaali turuletulekut, 12. oktoobril toimus Pärnus Eesti Ajakirjanike Liidu ja Euroopa Parlamendi Infobüroo Eestis korraldusel seminar „Meediapoliitika alternatiivid”. Olles juba ammu kaotanud usu, et seminaridel ja konverentsidel ka midagi eriti asjalikku kõneldakse, läksin seda siiski kuulama.

Vaheldusrikka toote poole
Esimesena oli kavas AS Kalev Meedia looja, ettevõtja Oliver Kruuda esinemine „Kruuda alternatiiv” – tahtsin tema kavatsustest kuulda temalt endalt, moonutavate ja hinnangut andvate vahendajateta.
Alustanud online-ajakirjandusega, tekitab Kruuda lähiajal oma telekanali, mis on alguses peaasjalikult spordikanal, samuti on tal mõned Eesti väljaannete hulgas just mitte esile tõusvad väljaanded. Tal on ajakirjanike börsi idee, millega ta tahtvat ajakirjanike tööd väärtustada, kuid mida paljud peavad sisuliselt ajakirjanike ostmiseks, et nood millestki/kellestki hästi kirjutaksid. Kruuda näeb ajakirjanike börsi kui nende vabadust „kuldsetest käeraudadest”, ajakirjaniku nime kui brändi, kvaliteedi garantiid ja tahab pakkuda ajakirjanikele võimalust olla oma aja ja valikute peremees. Peatoimetajale pakkuvat ajakirjanike börs võimalust leida hea teema lahtikirjutamiseks turult parim ajakirjanik, samuti müüa tippteoseid kõrge hinnaga. Lugeja saavat ajakirjanike bör­silt vaheldusrikka toote, uuriva aja­kirjanduse selle tegelikus tähenduses.
Meediat käsitab Kruuda kui toodet, mille puhul meediaomanik ostab ajakirjanikult seoste nägemise võime, struktuuri lugemise võime, lihtsalt ja lühidalt ütlemise oskuse, tegemise julguse ja tahte, samuti viisaka käitumise.
Vajadust positiivsete uudiste järele põhjendas Kruuda sellega, et inimesed on sisuliselt ikkagi head, väsivad, muretsevad, vajavad tuge. Vajadus kohalike uudiste järele, mida Kalev.ee ka esimestest päevadest alates usinasti rahuldada püüab, on aga ilmselge, sest inimest huvitab alati see, mis toimub tema kodukandis. Reklaami ei tulevat Kruuda sõnul uude portaali esialgu kindlasti, võib-olla kahe aasta pärast. Kuidas meediakanal reklaamirahata praeguses ühiskonnas toime tuleb, seda saladust ta ei avaldanud.
Kõik on justkui ilus ja õige. Kruuda on vist küll hea inimene, heade kavatsustega – ei tea, ei tunne teda, nägin elus ja kuulasin otseselt esimest korda. Raha tal on, toiduainetetööstuses tegutsetud 15 aastat on ilmselt ära tüüdanud, aga kas tal ajakirjanduse tegemiseks n-ö Eesti-Murdochina ka teadmisi ja kontseptsiooni on, jäi suhteliselt selgusetuks. Aga ma pole esialgu eriti kriitiline, sest nagu juba ütlesin, kavatsus on hea. Trotsi tal on, tahtmist elu edasi viia ka, soov avaldada ja rõhutada positiivseid uudiseid on minu meelest juba märkimisväärne. Teadmiste kohta aga arvas üks mu kolleeg: „Kui tal neid ei ole, siis ostab ta need sisse.” Nojah...

Meediatarbija valikud
Seminaril oli üks väga asjalik ettekan­ne ka. Sotsioloog Andrus Saare videoesinemine pani mõtted liikuma. Ta rõhutas, et meediatarbijal saavad olla ainult need valikud, mida meedia pakub. Ajakirjandusväljaanded loovad parategelikkust. Kui meedia ei ole nähtust käsitlenud, siis see inimeste teadvuses puudub.
Samas, kui ajaleht ei ilmu, ei juhtu midagi, aga kui Internet kaob, mõjutab see paljusid. See on n-ö uus meediailming. Ajalehtede mõju on tunduvalt vähenenud.
Meedia lugemise oskust õpetatakse vähe, inimesed võivad inforuumi täiesti ära kaduda, sest nad ei oska selles orienteeruda, terasid sõkaldest eraldada.
Ühiskonnas on vähe ühist kogemust, mida toodab massimeedia. (See on ses mõttes huvitav, et kui omal ajal liitis noori näiteks Noorte Hääl või Noorus, siis praegu on noored killustunud paljude väljaannete vahel, mis siis omakorda võivad neid mõjutada huvi tundma ühe või teise staarihakatise naba ja aluspükste vastu või, paraku harvem, suunata tõsisema­tele teaduse-, kultuuri- ja inimsuseotsingutele).

Ühisosa väheneb
Andrus Saare sõnul ei muutu meediaväljaannete hulga suurenemisega inimese valikuvõimalus suuremaks, sest meedia paljuski dubleerib, vaid keerukamaks ja aeganõudvamaks. Piisab ka väga väikesest omanikegrupist, kes dikteerib, mida ja kuidas. Ühisosa jääb vähemaks. Me ei tea enam, mis inimest mõjutab, kus on tema info allikad. On keerukam rääkida, miks midagi usutakse ja omaks võetakse.
Meiega kui meediatarbijatega ta­hetakse manipuleerida – see olukord peab muutma tarbija ettevaatlikuks oma arvamuse avaldamisel. Meediatarbijal on õigus mitte ainult mitmekesisele, vaid tõesele, objektiivsele infole.
Eelneva taustal mõtlesin ka sellest, miks paljud inimesed on viimasel ajal hakanud lehtedest rohkem lugema kõikvõimalikke blogisid. Minulgi on blogide hulgas vähemalt kolm, mida jälgin. Nauditav on ühe eurotõlgist noormehe narratiiviseadmine, meeldiv on kaasa heliseda ühe nooriku mõttehelinatega. Hästi huvitav on Lõuna-Eesti õpetaja Tiiu iseendaga veedetud aja blogi, kus tema eluseikade kõrval on palju ruumi ka mitmesugustel koolielu ja pedagoogikaga seotud mõttekäikudel. Kokkuvõttes on need ja nendetaolised blogid palju mitmekesisemad ja ka positiivsemad kui ajakirjandus tervikuna ning suurendavad olemise ning elamise isu.

Kirjad

Koolikohustusest ja selle täitmisest
Ajakirjandus on arutlenud koolikohustuse täitmise üle pikka aega. Mõned mõtted ka gümnaasiumi sotsiaalpedagoogi vaatenurgast.
Paraku pean tõdema, et ka esimestes klassides on õpilasi, kes puuduvad või hilinevad sageli. Vanemates klassides sageneb tundidest ära minemine. Õnneks on neid juhuseid vähe ja kindlasti ei jää need koolis märkamata. Enamasti tegeldakse tekkinud probleemiga kohe ja kiiresti ning tagasiside on positiivne. Samas on peresid, kus lapsed peavad hoidma väiksemaid õdesid ja vendasid ning puuduvad seetõttu koolist. Sellistel juhtudel hakkab kooli sotsiaalpedagoog tegelema koduga. Pole ju õpilane süüdi, kui vanem ei luba kooli tulla. Järgmisena annab sotsiaalpedagoog info edasi kohalikku omavalitsusse ja vajadusel palub abi sealt.
Põhikooli teisest astmest sagenevad põhjuseta puudumised. Tihtipeale lahkutakse tundidest mitmekesi. Õpilased kasutavad ära, et klassijuhataja ei anna oma klassis enam kõiki tunde ning tal puudub ülevaade
puudumistest ja/või nende põhjustest.
Puudunud õpilane pelgab tavaliselt pakutavaid lisaõppevorme (abi- või järelõpe jms) ning tahab kuuluda oma klassi koosseisu. Tunnis, kus ta puudumise tõttu aru ei saa, rikub aga korda. Seetõttu saadetakse õpilane tunnist välja, ta kas teeb oma ülesande mujal ja vastab tagantjärele või istub niisama klassi ukse taga. Sotsiaalpedagoogina selgitan temaga vesteldes välja tunnist ära saatmise põhjuse. Pärast seda olen saatnud õpilase kas tundi tagasi, kui õpetaja seda lubab, või alustanud individuaalset tööd: mõne käitumisalase töölehe täitmist ning selle arutelu.
Puudumistega peab kõigepealt tegelema aineõpetaja, edasi koostöös õpilase vanematega klassijuhataja. Kui see pole tulemusi andnud, on klassijuhataja pöördunud sotsiaalpedagoogi või tugivõrgustiku poole. Kui koolisisesest tugivõrgustikust pole kasu, koostab sotsiaalpedagoog koos klassijuhatajaga esildise kohaliku omavalitsuse lastekaitsele ja/või alaealiste komisjonile.
Ajakirjanduses on vähe kajastatud kooli tegevusvõimaluste piiratust. Kurdetakse, et koolis midagi ei tehta. Kool on aga õpilase toimetuleku tagamisel kõigest üks osapool, hoopis
tähtsam on kodu ja perekond. Tihti on just kodu ja vanemate kehv koostöö takistuseks, miks probleemid ei lahene. Sageli ei tea me isegi vanemate telefoninumbreid. Uskumatult paljud lapsevanemad ei ole end e-kooli kasutajakski registreerinud. Vähe on sellest, kui saata enne veerandilõppu koju hinnetelehed. Kui õpilasega on tõsiseid probleeme, saadetakse koolist vanematele kirjalik (tähitud!) kiri kutsega tulla kooli. Paljud vanemad ei vasta neile ega võta teateid postkontorist väljagi – kirjad tulevad tagasi. Koolil puuduvad vanemate mõjutamiseks meetmed. Mõjuks ehk lapse- või toimetulekutoetuse kinnipidamine, kuid seda õigust koolidel ja ilmselt omavalitsustelgi pole.
Koolid on jäetud ulatusliku probleemiga üksi. Paljudel vanematel on oma kõikide õiguste juures (mida teatakse küll) ununenud nende kohustused. Nii nagu koolil on kohustus anda haridust, peavad vanemad kontrollima lapse koolikohustuse täitmist, hoolima tema käekäigust ning vastutama oma alaealise lapse eest.
Usun, et olukord hakkaks liikuma paremuse poole, kui kõik osalised (õpilased, aineõpetajad, klassijuhata­jad, tugivõrgustik, juhtkond, lapse­vane­mad, omavalitsus, ala­ealiste komisjon, politsei) teeksid koostööd. Nagu Riigikontrolli aruandes kirjas, kasutatakse tugisüsteeme aina enam. Seda oli näha ka Lääne-Virumaa sotsiaalpedagoogide ainekomisjoni koosolekul – meie koolides töötab järjest enam sotsiaalpedagooge.

Kiusamisest koolis
Mida teha, kui last koolis kiusatakse? Kes kiusab? Miks kiusatakse? Mis üldse on kiusamine? Kes on ohvrid? Neile ja paljudele teistele küsimustele annab oma raamatus „501 moodust olla parem lapsevanem” vastuse õpetaja, lapsepsühholoog ja kahe poja ema Michele Elliott. „Kiusamise puhul on tegemist jõu kuritarvitamisega, mille eesmärgiks on teha haiget teisele inimesele. Taga­järjeks ohvri valu ja ahastus,” kirjuta­tab ta.
Millised on kiusamise tundemärgid? Laps hakkab poppi tegema, õppimine läheb allamäge, laps tõmbub enesesse ega usalda enam kedagi, ei lasku läbirääkimistesse, kui küsitak­se, mis lahti on. Nende ja teiste tundemärkide järgi võib koolikiusamist ära tunda nii kodus kui ka koolis.
Kui koolis teatakse lapse kiusamisest ega tehta selle lõpetamiseks midagi, tuleb süüdistada kooli. Asjas­se peaksid sekkuma lapsevanemad ja tegema omapoolseid ettepanekuid.
Raamatus on juttu ka õpetaja või muu koolitöötaja rollist kiusajana. Siingi on antud soovitusi probleemi lahendamiseks, nagu rääkimine õpetaja ja kooli juhtkonnaga, panna kirja kiusamise mõju lapse psüühikale ning kui miski ei aita – teavitada olukorrast kooli hoolekogu. Igast ettevõetud sammust soovitab autor säilitada kirjalikud dokumendid.
Michele Elliott asutas 1984. aastal lastega tegeleva heategevusorganisatsiooni Kidscape, mille eesmärk on hoida lapsi kiusamise, kuritarvituste ja muude ohtude eest.
Koolis ei tohi sallida mingit vaimset vägivalda! „Isegi sellest, kui mõni laps kutsub teist hüüdnimega, tuleb kohe õpetajale teatada. Algusest peale rõhutatakse, et kõik on võrdsed ja kedagi kiusata ei tohi,” räägib 11-aastane eesti tüdruk Johanna USA koolist ja kinnitab, et keelust üle astujaid ka-ristatakse (vt ÕpL, 21.09., „Eestlasena Ameerika koolis”.) Nii peaks olema ka meie koolides.
 

Raili Reinvek, sotsiaalpedagoog
Liidia Pettai

Kui mina olin veel väikene mees

Koolitee algas vaevaliselt

Sündisin 23. detsembril 1918 Tartus. Mu lapse- ja noorpõlve nimi oli Veber, eestistasin selle 1939. Minu sünnipäeval algas Tartus vene enamlaste okupatsioon. Üles kasvasin iseseisvas Eestis. Sidemed maaga olid tugevad. Isakodu paiknes 12 km Tartust Väägvere küla lähedal (vanaema oli muusikamehe David Otto Wirkhausi õde), emakodu Valgjärvel seitsme kilomeetri kaugusel Otepääst. Eriti ema kodukant on mulle oma kauni künkliku maastikuga jäänud väga südamelähedaseks.
Valdav osa minu varasest lapsepõlvest möödus aga Tartu Supilinnas Herne tänaval asuva õuemaja teise korruse korteris. Meie Herne tänava korteri ümbrus jäi kevaditi suurvee alla, nii et tänavail tuli liikuda purdeid mööda või sõita paadiga. Mäletan, kuidas käisime emaga vee alla jäänud keldrist riiulile paigutatud kartuleid toomas, tõstes astumiseks üht tooli teise ette.
Hiljem kolisime Herne tänavalt südalinna Riia ja Karlova (nüüdse Kalevi) tänava algusse suure maja teisele korrusele. Koos kuus aastat vanema venna Kallega magasime saali taganurgas sirmi varjus. Ühes seinas seisis pianiino, akende vahel aga oli kaks kitsast riiulit raamatu­tega. Seal oli rohkesti 20. sajandi esi­meste aastakümnete eesti kirjandust: Gustav Suitsu „Elu tuli” ja „Tuulemaa”, Marie Underi „Sonetid”, Henrik Visnapuu „Amores”, Tammsaare „Sõjamõtted”, Oskar Lutsu novellid „Inderlin” ja „Karavaan” jms. Lisaks ilukirjandusele oli seal muidki raamatuid, nagu saksa ajaloolase Wilhelm Blosi „Suur Prantsuse revolutsiooni ajalugu” (1914), mida algkoolipõlves huviga lugesin. Oli ka häid venekeelseid raamatuid, näiteks kõvas köites Gogoli juttude kogumik, kust isa meile õhtuti tõlkes mõndagi ette luges. Eriti sööbisid mällu õudsed lood „Vii” ja „Nõiutud koht”. Ka Johannes Aaviku keeleuuendussarja „Hirmu ja õuduse jutud” lugesime hea meelega.
Kui ma 1925. aasta sügisel tõsise kõhuvaluga maalt linna tulin, selgus peatselt, et mul on pimesoole­põletik. Kiiresti tuli minna operatsioonile. Mind opereeris omaaegse Päästekomitee liige professor Konstantin Konik, kellest sai ka minu elu päästja. See vapustus nõrgestas mu tervist üsna tõsiselt. Järgmise aasta algupoolel kannatasin korduvalt külmetushaiguste all. Sellest hoolimata sain aasta lõpus selgeks lugemise ja mulle telliti ajakiri Laste Rõõm. 1926. aasta sügisel astusin seminari algkooli. Detsembris haigestusin tõsiselt sarlakeisse, mida põdesin nakkushaiglas seitse nädalat. Kohe järgnes keskkõrvapõletik. Ja taas tuli riburada pidi külmetushaigusi. Kevadel kaaluti tõsiselt, enne kui mind 2. klassi üle viidi. Hoolimata korduvast haigestumisest, tulin õppimisega toime. Nii oli mu kooli algus küllaltki vaevaline. 

Ants Viires



 

Kuidas edendada integratsiooni

Lasteaiavanus on parim vanus keelte õppimiseks. Siis õpitakse uusi keeli mängides, stressivabalt, rõõmsalt. Miks ei võta me seda väikeste laste iseärasust arvesse? Miks on meil eesti ja vene lasteaiad eraldi?

Kui meie perekond elas Norras, panime lapsed seal lasteaeda. Üllatav, aga tõsi – meie viieaastane poeg hakkas juba kahe nädala pärast kaaslastega norra keeles suhtlema ning õppis seda keelt iga päev huviga ja rõõmsalt juurde. Varsti rääkis ta norra keelt nagu norralased, isegi ilma aktsendita. Olen kuulnud, et selles vanuses lapsed on omandanud isegi viis-kuus võõrkeelt õppimata, lihtsalt eri keeltes kõnelevate inimestega suheldes.

Treeningul pole keeleprobleeme
Sporditreeningutel käivad eesti ja vene lapsed koos, me ei tee treeningrühmi rahvuste järgi, küll aga lasteaedu ja koole. Treeningrühmades ei ole mingeid keeleprobleeme. Vene lapsed õpivad tasapisi eesti, eesti lapsed vene keelt. Minu eesti õpilased on tihti palunud, et räägiksin nendega vahel ka vene keeles. Kui küsin, kas nad ikka saavad aru, vastavad nad: „Me püüame!” Neile on iga uus keel huvitav! Miks ei võiks eesti ja vene lapsed olla lasteaedades koos? Kõik lapsed on ju ühesugused: rõõmustavad ühtmoodi, kui treeningul kõik hästi välja tuleb, nutavad ühtmoodi, kui on ebaõnnestumisi.

Segarühm on hea mõlemale
Just lasteaias on õige aeg võõraid keeli õppida, eriti hilja on sellega alustada keskkoolis. Enamik vene lapsi on koolis 12 aastat eesti keelt õppinud, aga kui paljud neist suudavad eesti keeles vabalt suhelda? Üksikud. Teise keele õppimisega tuleb alustada enne seitsmendat eluaastat.
Meie perekonnas on 2-, 15- ja 18-aastane laps. Panime nad väiksena Eestis vene lasteaeda, et nad vene keelt ära ei unustaks. Eesti keelega pole muret, sest see on meie kodukeel. Vene keelt oskavadki meie lapsed väga hästi, aga vene lasteaed ei anna lastele päris õiget ettekujutust eesti kultuurist ja ajaloost, kuid seda on lapsele vaja, kui ta Eestis elab.
Miks ei võiks lasteaiarühmas olla pooled eesti ja pooled vene lapsed ning üks õpetaja suhelda eesti ja teine vene keeles? Segarühmas õpiksid lapsed teist keelt mitte ainult oma õpetajalt, vaid ka rühmakaaslastelt. Ja veel – vahetu suhtlemine teisest rahvusest lastega on isegi keeleõppeta kasulik eluline kogemus.
Segarühmad oleksid head ka eesti lastele – üks võõrkeel oleks mängeldes selge ja seda keelt läheb eestlasel endiselt vaja ka. Tallinna kesklinna kaupluste müüjad näiteks on enamasti vene noored, kes oskavad nii eesti kui ka vene keelt. Tallinnas müüja lihtsalt peab mõlemat keelt oskama. Lisaks müüja elukutsele on palju teisigi elualasid, kus nii eesti kui ka vene keele valdamine tuleb kasuks. Miks ei võiks eesti lapsed seda teist keelt juba lasteaias, pikki aastaid higi ja pisaraid valamata selgeks saada? Loome oma lastele paremad võimalused saada hea töökoht!

Kelle kulul?
Kui lasteaiarühmas on ühe asemel kaks õpetajat, tekib muidugi küsimus, kes maksab teise õpetaja palga. Appi võiks tulla riik, aga ka lapsevanemad võiksid anda oma panuse.
Kui elasime oma perekonnaga neli aastat Norras, kulus ligi viiendik meie täiesti korralikust palgast lasteaiamaksuks. Eestiga võrreldes oli see väga suur summa, seejuures polnud Norra lasteaed pooltki nii hea kui Eesti oma, kus õpetatakse lastele muusikat, tantsu, inglise keelt jm.

Veidi enam jaksaks maksta küll
Eesti lasteaiamaks pole kaugeltki viiendik kuupalgast. Nii suur ei tohikski see olla, aga praegusest natuke suurem küll. Tõsi, räägitakse, et rahval on raha vähe, aga kui Stockmanni kauba­majja minna, on seal rahvast nii palju, et vahel ei saa ostukorvigi. Õllesummerite jaoks jätkub inimestel ka raha küll. Miks ei võiks siis lasteaiakoha eest natuke rohkem maksta, kui vastutasuks saaks laps lasteaias teise keele selgeks?
Tallinnas juba on selliseid eralasteaedu, kus vanemad maksavad rohkem ja kus vene ja eesti lapsed saavad segarühmas käies mõlemad keeled selgeks, lõpetavad lasteaiad kakskeelsetena ja on suutelised õppima koolis mõlemas keeles.
Algkoolis võiks õppida segaklassides. Osa õppeaineid oleks ühes, osa teises keeles. Ka klassis võiks olla kaks õpetajat, et nii eesti kui ka vene lastel oleks abi kogu aeg käepärast.

Rahvusteadvuse mõõtmise soome-ugri versioon

Pole päriselt teada, kuidas teiste (ja suur)rahvaste puhul, aga eestlaste rahvuslik identiteet põhineb keelel. Keelepuu resp. keelevõsa on meile pea sama oluline kui sugupuu ja suguvõsa. Küllaltki ähmase keelesuguluse alusel peame hõimlasteks Siberi põhjarahvaid, mitte aga näiteks lätlasi, kes on meile nii geneetiliselt kui ka geograafiliselt väga lähedased.

Keel on tõesti see viimane piir, millest globaliseerumise ja suurrahvastele meeldimise tuhinas enam taganeda ei anna. Kas mitte sellepärast ei satu me hämmingusse, kui räägitakse nn venekeelsest eestimeelsusest? Võimalik siiski (kasutades poliitiliselt mitte just kõige korrektsemat lähenemist), et just keelel põhinev rahvuslik identiteet on üldinimlik. Igatahes tekib väike kahtlus, et kuigi paljukorratud näite kohaselt peetakse prantslasteks kõiki, kes Prantsuse kodanikud, on neil seal ikka ka n-ö pärisprantslasi, ja samuti pole sugugi kindel, et näiteks prantsuse päritolu Hiina kodanik ei pea end enam prantslaseks.

Keel teeb rahva
Keel teeb rahva, keeletus kaotab rah­va. Kõige lähim näide: eestlased/lätla­sed on geneetiliselt peaaegu üks ja sama rahvas, kes räägib vaid kahes kee­les. Kui pärast jääaega, kaks-kolmteist tuhat aastat tagasi jõudsid taganeva jää järel tulles Läänemere äärde esimesed inimesed, olid nende seas ka meie kummagi otsesed esivanemad. Kuue-seitsme tuhande aasta eest, kui maaviljelus ja koduloomad jõudsid Põhja-Euroopasse, hakkasid välja kujunema germaani ja balti keeled: soome keeleteadlase Kalevi Wiiki väitel õppis kohalik rahvas rääkima põlluharijate keelt kui prestiižsemat.
Küsimus on seega pigem selles, miks räägivad eestlased eesti, aga mitte läti keelt. Ja kui ütleme, et liivi rahvas on välja surnud, ei tähenda see ometi, et liivlased on sootuks surnud – nad lihtsalt räägivad läti keelt. Siinkirjutajal ei lähe meelest üks üle keskea karm liivi merekaru, kes aastaid tagasi liivlaste päeval kurtis nostalgilises õllevines oma lugu: vanaema-vanaisa rääkisid ainult liivi keelt, ema-isa liivi ja läti keelt, mina ainult läti keelt – kes mina olen?

Siin- ja sealpool Uuraleid
Samad probleemid on hõimurahvastel siin- ja sealpool Uuraleid: kuidas mõõta ja võrrelda rahvustunnet? Venemaa soomeugri rahvusi peetakse venestunu­teks. 24. oktoobril rääkis Fenno-Ugria hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes hõimuklubis rahvusteadvuse mõõtmisest Venemaal, tutvustades soomeugri rahvaste seas läbi viidud sotsioloogilisi küsitlusi.
Rahvuslikku aspekti puudutavad sot­sioloogilised uuringud olid N Lii­dus põlu all, 1990. aastatel hakati neid tegema, kuid saadav info jääb pigem ametkondlikuks kasutamiseks. Kokkuvõtvate vihikukeste ja brošüürikeste tiraaž on paarsada eksemplari, tulemused võivad olla kallutatud. Siiski võib neist üht-teist välja lugeda: „Uuringud ise on aga vägagi tähtsad Venemaa soome-ugri aladel toimuva mõistmiseks ning viitavad sellele, et assimileerumisprotsessid on tõepoolest juba niivõrd sügavad, et toimub mitmete soomeugri rahvaste vabatahtlik lahkumine ajalooareenilt,” tõdeb Jaak Prozes.
Viimane, 2002. aasta rahvaloendus segab tema sõnul pilti: küsiti, milliseid keeli vastaja valdab, kuid ei küsitud, mis on emakeel. Jääb selguseta, kui paljud soomeugrilased peavad emakeeleks rahvuskeelt. Siin peitub ka üks võimalikke vastuseid pealkirjas esitatud retoorilisele küsimusele: rahvusteadvuse oluline indikaator (võib-olla isegi kõige olulisem) on suhtumine emakeelde.

Tõlkimine ja tõlgendamine
Küsitlustulemuste käsitamisel tekivad tõlkimise ja tõlgendamise problee­mid (kuidas küsimus on esitatud); samuti, keda küsitletakse (väljaspool oma vabariiki elab maridel pool, mordvalastel, s.o ersadel-mokšadel kaks kol­mandikku põlisrahvakillust). Raskusi on tulemuste ajalisse konteks­ti sead­mi­sega, kuivõrd puuduvad võrrel­da­vad uuringud arengutendentside koh­ta (näiteks aastate 1992–2002 kohta). Küsitletavad võivad karta, et tulemusi kasutatakse kurjasti ära, et vastused pole salajased ja üksnes rangelt teaduslikuks otstarbeks mõeldud. Tihtilugu jäetakse küsimusele, mis puudutab näiteks oma vabariigi suveräänsust, lihtsalt vastamata, ja see ei johtu üksnes soomeugrilikust tagasihoidlikkusest. Arusaadavalt poeb hirm naha vahele, kui tuleb otse vastata, kas eelis­tad suveräänset vabariiki väljaspool Venemaad.
Udmurdi, Mordva, Mari El ja Komi vabariigid loovad illusoorse mulje oma­riiklusest. See on ülimalt piiratud, näiline suveräänsus. Riigipea määrab ametisse Venemaa president ise, omaseaduste ülimuslikkusest pole mõtet rääkida. Kui esitati ettepanek, et Mari president võiks osata mari keelt, visati see kohalikust põhiseadusest välja kui Venemaa konstitutsioonile mittevastav. Kohalikud venelased suhtuvad sellessegi suveräänsusse tõrjuvalt, pigem ollakse seda meelt, et võiks taastada kubermangud.

Hõimurahvaste kogemusest
Kas meil on idapoolsete hõimurahvaste kogemusest midagi õppida? Kindlasti. Soomeugrilaste keskel elavad venelased (kuni 90%) ei räägi soomeugri väikekeeli – eks vastav tendents ole kehtinud/kehtib ka Eesti kohta. Iga teine venelane näiteks ei soovigi osata mari keelt; arvab, et seda ei ole vaja osata, ega ole ka nõus, et mari keel oleks koolis kohustuslik (50,9%). Huvitav, kui suur oleks vastav protsent eestivenelaste hulgas?
Olgu seega siinkohal tehtud poliiti­liselt ülimalt ebakorrektne ettepanek: vahest oleks meilgi mõttekas mõõta, kuidas suhtuvad eestivenela­sed Eesti suverään-­
susse, eesti keele oskuse soovitavusse/vajalikkusse ja kohustuslikkusse koolis. Võimalik, et neid uuringuid on ka tehtud, kuid tulemusi pole iga-
tahes teadvustatud. Igal juhul ai-taks vastav teave integratsioonialast konteksti selgitada.
Omakeele mittevajalikkuse tõusutendents ilmneb ka põlisrahvaste endi seas. Ühe väikese rahvakillu suhtumine oma kultuuri on keeruline küsimus, keeruline protsess.

Omakultuurist ei hoolita
Enamjagu vanemaid soovib oma lastele venekeelset õpetust, et ühiskonnas eduka­malt toime tulla. Vähe on neid, kes pooldavad rahvuskeelset haridust, seda eriti 10.–11. klassis. Probleem on leida rahvuslikku lütseumi ja gümnaasiumi õpilasi. Juba sisse on süstitud hinnangud, et seda keelt ei ole kellelegi vaja, omakultuur pole midagi väärt. Valitsev tendents on hääbumisele määratus. Omakeelseid telesaateid on paar korda nädalas – ja sellega ollakse rahul. Jaak Prozese kujuka väljenduse kohaselt: mustas katlas elades ei näe, et katel must on – ja kui must ta õieti on.
Ametlik venestamispoliitika ei saa­vuta(nud) kaugeltki seda, mille teeb ära rahva enda sisemine valmisolek keelevahetuseks. Prestiižsemale keelele on alati üle mindud. Komi linnaneiud tihtipeale ei räägi komi keelt, küll aga teavad, et maal räägitakse – on tekkinud nn maakeel ja linnakeel, s.o komi ja vene keel.
Eks kehti meilgi teatud määral samane vastandumine: progressiivne linnakultuur vs mahajäänud maakultuur, seda nii kohalikus kui ka globaalses kontekstis. Kas ei löö rahvusliku nihilismi nähud meilgi ilmekalt välja? Näiteid jätkub.

Rahvuslik nihilism
Uhkust oma rahvuse üle tunneb maal iga teine udmurt (1990 – 55%, 1997 –  49%), linnas on see protsent tunduvalt väiksem: 35 ja 34%. Kaks põhilist põhjust, miks udmurdid ei tunne uhkust oma rahvuse üle: rahvas ise ei austa ennast; teised rahvad alandavad. Küsimus on inimväärikuses, rahvusväärikuses – need ei ole väikerahva puhul päris sama, mis suurrahvastel.
Eero Laidre kirjutas hariduslistis, et inimlik ja rahvuslik väärikus kattuvad põhikontuurides eriti väikerahvastel ja et oleks koomiline, kui see kellelegi ohtlik peaks olema: „Väikesed rahvused peavad endi väärikuse nimel palehigis pingutama, suurtele on see nende massi tõttu sülle kukkunud kingitus kui saatuse pailastele.”
Väikerahvaid, nende keelt ja kultuuri tuleb kaitsta isegi siis, kui nad ise enam ei või, ei suuda, ei taha seda teha, olles sunnitud laste tuleviku nimel loobuma oma minevikust. Iga rahvakillu, iga keele, iga kultuuri kadumine vaesestab kultuuri üldpilti. Kahju kuidagi, et suurriikidele/rahvastele pole antud seda mõista.

Et õpilane mõtleks, süüviks ja küsiks

Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Maris Sinka peab olulisimaks, et kooli lõpetanud noor oleks mõtlemis- ja süvenemisvõimeline isiksus, kes suudaks loetut analüüsida ning mõista kirjanikku ja tema sisemaailma.

Mida peate eesti keele õpetamisel kõige olulisemaks?

„Pean oluliseks suulist ja kirjalikku eneseväljendusoskust, et õpilasel oleks mõtteid, mida väljendada, ning selleks ka vahendid.”

Kas õpilastel on need vahendid olemas?
„See on üsna individuaalne. Meie lõpetajad saavad edaspidi kõrgkoolis päris hästi hakkama, nii palju kui ma olen tagasisidet saanud. Suhtlemisvalmidus sõltub ka isiksuse tüübist – iga inimene ei taha endast palju välja anda, ei kooliajal ega pärast seda. Samas on neid, kellele meeldib arutada, vaielda, teistega oma mõtteid jagada ja kes sellega suurepäraselt hakkama saavad.
Oluline on ka klassi üldine atmosfäär: mõni klass on avatum ja mõni kinnisem.”

Õpilaste keelekasutust on palju kritiseeritud. Kas Interneti aktiivne kasutamine on halva keelekasutuse üks põhjus?
„Mõnevõrra võib sellega nõus olla küll. Eriti põhikoolis, kui lapsed veel keelevahendeid väga hästi ei valda ja keelereegleid ei taju. Vahel läheb mõni õpilane kirjutades nii hoogu, et kõnekeelsused lipsavad teksti sisse. Olen täiesti veendunud, et see keel, mida õpilased omavahel Interneti-suhtluses kasutavad, erineb oluliselt koolitöödes kasutatavast. Üldiselt tunnetavad nad päris hästi, milline keel sobib kirjalikku, milline suulisse teksti, ja see, kui risustatud on noorte omavaheline suhtluskeel, õpetajani eriti ei jõua.
Kuigi keel peab olema korrektne, võiksid õpilased osata sellega ka mängida ja teadlikult krutskeid sisse visata. Kui eksitakse üks kord juhuslikult, siis on tegemist veaga, aga kui kasutada mittenormitud keelendit või sõnamängu teadlikult (loomulikult ainult kontekstis, kus sellised vabadused kohased), on see midagi muud. Mul on väga hea meel, kui näen, et mõni õpilane on keeletunnist inspiratsiooni saanud ja kasutab tekstis näiteks keeleuuenduslikke vorme või sõnu, millest ma väga lugu pean ja millega oleme gümnaasiumis mõnes tekstis ka nimelt liialdanud, et saaks keelega mängida.”

Millisele tasemele võib nõrga keelevaistuga õpilane jõuda?
„Hea kirjutamisoskus ei sõltu üksnes keelevaistust, näiteks kirjandi puhul on arutlus- ja terviku loomise oskus palju tähtsamad. Keelereeglid on enamasti õpitavad, samuti järelduste vormistamine. Palju olulisem on harjuda mõtlema, süüvima ja küsima, miks. Enne kirjutama asumist peab olema, mida öelda. Et inimesest, kellel ei ole kaasa sündinud head kirjutajakätt, võib saab tippkirjutaja, selles julgen kahelda. Aga tasemele, mis võimaldab asjad ära ajada, on kõik võimelised jõudma. Tähtis ongi see, mismoodi inimene omandatud oskuste ja harjumustega hilisemas elus hakkama saab.”

Kui head arutlejad praegused gümnaasiuminoored on?
„Arvan, et paremal tasemel kui varasematel aegadel. Kui veel paarkümmend aastat tagasi olid tõed väga selged, siis tänapäeval tahame pigem, et harjutaks oma peaga mõtlema, analüüsima ja küsima, mispärast ja kust mingid seisukohad tulevad. On väga oluline, et õpilane ei võtaks mõtlematult üle valmis tõdesid, vaid prooviks ise kuhugi välja jõuda. Ka igapäevaelu õpetab seda päris hästi, kui jälgida ajakirjandust ning olla kursis sellega, mis ilmas sünnib.
Meie koolis peab iga õpilane esitama kord kuus ühe esseistliku ajaleheartikli tutvustuse, et õppida analüüsima, kuidas ajakirjanikud, eksperdid ja teised sõnavõtjad arutlevad ja järeldustele jõuavad. Nii areneb õpilane oma mõtteid kirja panema ja arutlusega kuhugi välja jõudma.”

Milline on tänapäeva õpilaste lugemus? Kas mõni jõuab lugeda ka kohustusliku kirjanduse nimekirja mittekuuluvaid teoseid?
„Tase on väga erinev. Mõnel on ka kohustusliku kirjanduse lugemisega suuri raskusi ning iga teost päriselt läbi ei loetagi. Arvan, et osalt ei loe lapsed ka põhjusel, et ei jõua seda koolitööde ja huvialaringide kõrvalt teha. Emakeeleõpetajate rõõmuks on siiski ka väga lugemishuvilisi lapsi, kes leiavad juba kooli ajal oma lemmikautorid ja žanrid.”

Kas mõni õpilane on suutnud teid üllatada mõne põneva teosega või andnud lugemissoovituse?
„12. klassi lõpus saavad abituriendid uudiskirjanduse tutvustamise ülesande: igaüks peab valima viima­sel ajal ilmunud raamatute seast teose, mis on talle korda läinud, ja sellest klassis rääkima. Valikust on kõrvale jäetud „naistekad” ja muud puhtalt meelelahutuslikud sarjad. Õpilased leiavad tõesti huvitavaid teoseid, näiteks Varraku sarjas „Moodne aeg” on ilmunud terve hulk raamatuid, mida ise pole jõudnud lugeda, samuti on huvitavaid leide Tänapäeva kirjastuse „Punase raamatu” sarjas.”

Kuivõrd on kohustusliku kirjanduse nimekirjas esindatud eesti nüüdisaegne kirjandus?
„Mitte kuigi suures mahus. Kevadel, kui viimane kohustusliku kirjanduse raamat tuleb põhikooliklassides kaasaegsest kirjandusest vabalt valida, loevad õpilased Tänapäeva kirjastuse välja antud noortesarja, Avita „Teraviku” teoseid või ka uuemaid noorteraamatuid. Aidi Valliku „Kuidas elad, Ann” ning Kiviräha „Rehepapp” on kohustuslikud.
Kohustuslik lugemisvara peab olema nii kirjanduslikult väärtuslik kui ka lapsi kõnetama. Palju on ka teoseid, mida iga inimene lihtsalt peab lugenud olema, mis aitavad inimeseks kasvada, nagu näiteks noore­ma­­-
tele mõeldud Lindgreni teosed või Dumas’ „Kolm musketäri” ning va­-nematele Shakespeare’i, Goethe, Dos­tojevski või Tammsaare teosed.”

Mida peate kirjanduse õpetamisel kõige olulisemaks?
„Eelkõige mõtlemis- ja süvenemisoskuse arendamist, sest praegune aeg surub pealiskaudsust väga peale. Tahan, et õpilane ei loeks pelgalt sõnu, mis võivad ununeda kahe tunni pärast. Et ta mõtleks, mida, kuidas ja mispärast raamatus öeldi ning mis võis panna autorit midagi niisugust kirjutama. Õpilane võiks mõelda, kas ka tema on midagi niisugust tundnud, kuidas tema selles olukorras hakkama sai, milliseid emotsioone ja mõtteid see temas tekitas jne. Et õpilane peatuks, mõtleks ja süüviks ning üritaks mõista, mismoodi teised inimesed tunnevad või näiteks 400 aastat tagasi mõtlesid.
Et mõista kunstiteoseid, tuleks üritada neisse „sisse minna”. Selleks aga peab õpilasel olema kasutada mingi kood või baasteadmised. Mida rohkem inimene teoses kujutatavast ja selle loomise kontekstist teab, seda rohkem suudab ta teosest välja lugeda. Seda alust üritamegi koolis anda.
Kui õpilane suudab süveneda, on see ühtlasi harjutus iseseisvaks eluks, sest kõigis eluvaldkondades, ka inimsuhetes, võtab pealiskaudsus võimust. Miks ei teki püsisuhteid ja tüdinetakse kõigest kiiresti? See on sama probleem – me ei oska või ei taha süveneda.”

Millised on teie enda viimase aja lugemiselamused?
„Möödunudsuvisest lugemisest on kõige eredamad David Mitchelli „Pilveatlas”, mis on tõeliselt mõnus ning ka keele ja stiili poolest huvitav, samuti Indrek Hargla „French ja Koulu”, mille pisut nihestatud huumor mulle väga hästi sobis, ning keele ja stiili poolest eriti hõrk Raymond Queneau „Stiiliharjutused”.

Mis teeb õpetajatöös kõige rohkem muret?
„Ikka seesama pealiskaudsus. Selle vastu võitlevad nii koolijuht kui ka teised pedagoogid, emakeeleõpetajad nende hulgas. Tahaks lahti saada ka käegalöömisest ning kergema vastupanu teed minekust. Jonni ja tahet hakkama saada võiks rohkem olla. Esimese takistuse peale ei maksa alla anda. Muidugi ei tohi eesmärgi poole rühkides endale liiga teha, aga enne proovimist loobuda pole mõtet.”

Mis valmistab rõõmu ja annab energiat jätkata?
„Suur asi on, kui klassis on inimesi, kellele saab toetuda. Muidugi ei huvitu kõik 35 õpilast kirjandusest, ei peagi, sest igal inimesel on elus oma tee. Õnneks on noori, kellele läheb minu räägitu korda ning kes mõtlevad tunnis säravate silmadega kaasa. See on mulle väga oluline. Samuti see, kui kuulen positiivseid kommentaare lõpetanutelt – järeli­kult on sõnum pärale jõudnud ja side on kauemaks jäänud. Ka kolleegid on olnud väga toetavad.
Ma ei kujuta ennast ette tegemas tööd, kus ma ei suhtleks inimestega. Ega eesti filoloogil väga palju valida ole, aga kui oleksin keeletoimetaja ja suhtleksin päevade kaupa peamiselt iseenda ja tekstiga, ei peaks ma arvatavasti kuigi kaua vastu.
Eks me ikka väsime ja vahel on tunne, et ei jaksa, aga energiat süstivad väikesed meeldivad juhtumised, õnnestunud tunnid, õpilaste isikupärased kirjatööd, särasilmsed ja andekad lapsed – „väikesed naudingud” Philippe Delermi antud tähenduses. Noored hoiavad vaimu noore.”

Küllap on paljud meist kuulnud lapsevanemate kurtmist laste liiga suure kodutööde mahu üle. 26. oktoobri Õpetajate Lehes kirjutas sel teemal Sirje Tohver. Konkreetsetele uuringutele tuginemata on raske öelda, kui ulatusliku probleemiga on tegu ja mis on selle põhjused. Ei pea aga olema ekspert väitmaks, et ülekoormatud õppekava ja ebainimlik õpikoormus Eesti koolides on praeguseni lahendamata küsimus.

Sotsiaalministri kehtestatud tervisekaitsenõuete kohaselt on õpilaste päeva­koormusega seotud nõuete täitmise kohustatud tagama kooli pidaja (enamasti kohalik omavalitsus) ja direktor. Siiski peaks ka riik vastutust jagama, vähemalt üldise regulatsiooni tõhustamisel. Edastan siinkohal puhtisikliku arusaama, kuidas annaks olukorda parandada.
     Tõsta e-kooli rolli kodutöö­de mahu koordineerimisel.
Vast kõige kiirem ja praktilisem samm oleks siduda kodutööd ajalise määratlusega. See tähendaks, et kodutööde andmisel peab õpetaja märkima ära ka koduste ülesannete lahendamiseks ette nähtud optimaalse aja (või ajavahemiku). Selle nõude kohustuslikuks muutmine on koolide endi võimuses, pole vaja oodata haridusministri või kohaliku omavalitsuse juhtnööre. Küllap oleks see muudatus e-koolis tehniliselt teostatav, et kodutöid saaks lisada üksnes ajamahtu planeerides. Suuliselt antud, kuid e-kooli märkimata jäetud kodutöö ei oleks õpilastele siduv kohustus.
Sellise meetme tulemusena oleks õpilase kodutööde maht nähtav nii asjaosalistele õpetajatele, lapsevanematele, klassijuhatajale kui ka kooli juhtkonnale. Õpilastelt ja lapsevanematelt saadud tagasiside põhjal saab õpetaja teha korrektiive, kui kodutööde planeeritud ja tegelik maht peaksid liiga palju erinema. Koolijuhil ja kooli pidajal aitab see uuendus tagada õpilaste päevakoormuse koordineeritust ainete vahel.
     Tugevdada koduülesannete ideoloogilist vundamenti.
Kooli (ja miks mitte ka riiklikus) õppekavas on võimalik selgelt sõnastada, milline võib olla kodutöödeks planeeritud maksimaalne nädalakoormus ja milles üldse nähakse koduüles­annete otstarvet. Igal muul eesmärgil antud kodutöö ei oleks sellisel juhul enam asjakohane.
Kui näiteks küsimus on ülekoormatud õppekavas, tekib vajadus määratleda jõulisemalt prioriteete. Kui probleem on puudulikus tunnidistsipliinis, mida kompenseeritakse kodutööde suureneva mahuga, on vaja panustada pigem klassis valitsevatesse suhetesse või õpetaja enesekehtestamise oskustesse.
Küllaltki laialdaselt on levinud arvamus, et kodune ülesanne aidaku tunnis õpitut kinnistada, olgu soovituslik ning seda ei tohiks hinnata (keegi teine võib selle ju ära teha).
     Leevendada õpilaste ja vanemate hirme tuleviku ees.
Õpilaste õpikoormust kisub üles riigieksamite ralli. Väidetavalt on ko­dust lähtuv surve vahel isegi tugevam kui kooli oma ning sellisel juhul ei pruugi olla abi isegi riiklike piirangute kehtestamisest koduülesannete mahule ega õhemast õppekavast.
Tihe konkurents gümnaasiumis tuleneb muuhulgas Eesti kõrghariduse rahastamise ebaõiglusest. OECD ekspert William Thorn on Austraalia näitel selgitanud, kuidas kõrghariduse kättesaadavust parandada (EPL, 12.10.). Teadmistepõhisesse ühiskonda saab jõuda ka inimlikumalt, noorte tervist kahjustamata ning sotsiaalmajanduslikust taustast sõltumata.
     Lähtuda heast praktikast.
Audentese Erakoolis oleme praktiseerinud veebipõhiseid kodutöid ning näeme võimalusi nende mahtu veelgi tõsta. Võime oma kooli kogemuse põhjal tuua näiteid, kuidas saab kooli ja kodu koostöös personaalse lähenemise kaudu (nt väikeste klassikomplektide eelis), hoolimise ning toetamisega koolipingeid vähendada, kaasates koolipsühholooge ja teisi spetsialiste. Gümnaasiumiastmes on oluline õpetada õpilastele aja planeerimist ning suutlikkust seada tähtsuse järjekorda kodutöid jm. Meie koolipsühholoog kasutab nende oskuste arendamiseks karjääri planeerimise ja inimeseõpetuse tunde. Kooliarst on kinnitanud, et Audentese õpilastel ei ole koduülesannete mahust tulenevat ülekoormust ja tervist kahjustavat pinget. Seega on väga hea tahtmise korral kõik võimalik.

Eestis tasub mõelda õpetaja rollile mõistmise ja sallivuse toetajana.
Rahulolematus kooli ja haridusega on selle tõendus, et ühiskond paneb õpetajale suuri ootusi. Nende ootuste täitmiseks vajavad õpetajad lisaks teadmistele ja oskustele ka motivatsiooni. Maakoolid vaevlevad professionaalsete õpetajate nappuses, sellest ka suured erinevused koolide tasemes.
Valitsusliidu lepe sisaldab hulgaliselt punkte, mis seonduvad haridusega. Järgmise aasta eelarves on haridus oma 23,4% kasvuga selgelt prioriteetne valdkond – hariduskulude kasv on kiirem kui eelarve keskmiste kulude kasv.
Poliitikutele on oluline koalitsioonileppe jälgimine ja täitmine. Vaatavad ju valijad järgmiste valimiste aegu, kas ja millises mahus on valitsusliitu kuuluvad erakonnad oma valimislubadusi täitnud. Järgmiseks aastaks planeeritud õpetajate 20% palgakasv on samm selles suunas, et nelja aasta pärast on õpetajate alampalgad keskmise palgaga samal tasemel ja kasvavad keskmise palgaga samas tempos.
Vaadates meie maakoolide ja väikelinnade õpetajate vanuselist struktuuri ja kvalifitseeritud õpetajate puudust, selgub, et võrdsete võimaluste printsiip hariduses ei teostu kõikjal. Seepärast käivitub erakorralise meetmena järgmisest aastast 200 000-kroonise lähtetoetuse maksmine esmakordselt tööle asuvale õpetajale. Samas motiveerib see noori õpetajaks õppima. Lähtetoetus ei ole palgalisa, vaid toetus noorele õpetajale oma elu ja töö alustamiseks maapiirkonnas või väike­linnas.
Stardiraha makstakse välja osadena kolme aasta jooksul vastavalt 100 000, 50 000 ja 50 000 krooni. Toetus on mõeldud äsja ülikoolipingist tulnud õpetajatele, et nad ei kõhkleks, valides töö õpitud erialal. Stardiraha sisaldab kutsekindluse komponenti – raha tagastamise kohustus kustub alles pärast viieaastast töötamist koolis.
Paljugi sõltub omavalitsuste suhtu­misest ja koostööst. Kui kool ei ole jätkusuutlik, ei muuda ka lähtetoetus töökohta noorele atraktiivseks. Järgmise aasta eelarvepiirid ei võimalda maksta lähtetoetust Tartu ja Tallinna koolidesse tööle asuvatele õpetajatele. Samas tahetakse seaduseelnõuga tasakaalustada regionaalseid erinevusi.
Lähtetoetuste seaduseelnõu on mõnevõrra jesuiitlik, kuid osa väikelinnu ja maapiirkondi vajab täna ja kohe noori, tänapäevaselt koolitatud õpetajaid. Järgmisel aastal on võimalik maksta lähtetoetust 120 esmakordselt kooli tööle asuvale õpetajale. Samas vajavad meie koolid lähiaastatel ca 500 uut õpetajat igal aastal. Euroopa Liidu struktuuritoetuste abil on tulevikus kavas laiendada toetusi ka nendele, kes on koolitöölt lahkunud ja tahaksid nüüd kooli tagasi pöörduda.
Kui suudame motiveerida pedagooge õpetama, paraneb ka suhtumine õppimisse ja kool suudab vastata ühiskonna ootustele

See, kas ja kui palju lastele kodutöid anda, on oluline vaidlusteema ning sellest, et õppekava on ülekoorma­tud (eriti põhikooli lõpuosas ja güm­naasiumis), on palju räägitud.
Kodutööde lubatud ja talutava koormuse hindamiseks on kõige lihtsam arvestada õppeks kuluvat aega. Näiteks Suurbritannias on seatud kodutöö hulga jaoks optimaalsed piirid. Algkoolilaps võib pärast kooli õppida maksimaalset 45 minutit kuni 1,5 tundi nädalas, põhikoolilaps aga 45–90 minutit päevas (nädalalõpp peaks muidugi puhkuseks jääma). Samas, eks me kõik ole kuulnud õpilaste kaebusi, et iga õpetaja arvab, nagu oleks just tema aine kõige tähtsam. Sellise kaebuse põhjus on ilmselt asjaolu, et eri ainete kodutöid koguneb liiga palju – ka keskmised õpilased ei tule selle koormusega toime. Oluliste kontrolltööde jms ajastatuse koordineerimine õpetajate/ainete vahel oleks siin lahendus – kool võiks üldjoontes teada, kui palju kodutöid lastele antakse.
Ilmselt on kodutööd siiski vajalikud. Selle abil kordab õpilane tunnis omandatut ja niisugune kordamine on materjali mällu salvestamiseks väga oluline. Samuti võimaldavad kodutööd arendada võimet iseseisvalt töötada. Ükskõik kui palju avastusõpet me tunnis ka ei rakendaks (mis on ka sisuliselt iseseisev mõtlemine), omaette nokitsemine uute teemade kallal säilitab oma olulisuse. Aga nagu
koolitund kestab 45 minutit, ei tohiks
ka kodus kauem järjest õppida – pau-se tuleb teha tihti, sest aju väsib. Lapsevanem peab märkama, millal laps väsinud on, ega tohi teda siis enamaks sundida – laps annab oma väsimusest nii või teisiti märku. Igasugune sund tekitab tüdimust ja negativismi.
Omaette probleem on erinevused õpilaste vahel: üldise võimekuse poolest ja ka valdkonniti (õppeainetes). Kõige lihtsam on korraldada õppetöö nii, et kõikidele esitatakse võrdsed nõudmised. See ei ole aga realistlik ega arukas. Siin jõuamegi paljuräägitud õppekava paindlikkuse teema juurde. Õpetaja peaks saama õpilasele öelda: „Kui sa tervet ülesannet teha ei jõua, tee pool!” Ja kui õpilane sellega hakkama saab, on loodud vähemalt eeldused, et tema eneseusk ja soov õppida kasvab.
Oluline on ka lapsevanema roll –
kui ta näeb, et heade hinnete saamiseks tuleb lapsel pingutada stressi piiril, võiks ta sellest õpetajaga rääkida. Mingisuguse lahenduseni ehk ikka jõutakse: õpetaja saab oma hindamis­kriteeriume muuta või vähemalt teadvustab probleemi. Tähtsad on ka lapse enda ootused, soovid ja püüdlused. Tihti on nii, et kes „viisi” ei saa ja kel kodutööd üle pea kasvavad, annab alla ega püüagi enam. Seda juhtub sageli just algkoolist põhikooli üleminekul – olgem siis lapsele toeks.
Samas on lapsi, kes tahavad olla edukad kõiges – nad saavad kodutöödega kergesti hakkama ja on väljapaistvad. Kuid kuna nende andekust märgatakse, saadetakse nad osalema kõikidele olümpiaadidele ja konkurssidele, oodates neilt head tulemust. Ka sellisel moel ülekoormatud lapsi on rohkem, kui arvatakse.

Kalamees kalal ei käi

Kuressaare Ametikooli aasta õpetaja 2007 Reget Kalamees ei ole põline saarlane. Lõpetanud 2000. aastal põllumajandusülikooli metsandu­se eriala, töötas ta kaks aastat Erastvere metskonnas. Siis hakkas talle üks Saaremaa naine nii väga meeldima, et tuli uisapäisa saarele, mõtlemata pikemalt sellele, mida siin tegema hakkab.

Kuidas metsamehest koolimees sai?
„Saar on väike, metsatööd ma ei otsinud, mõtlesin, et hakkan arvutit õpetama – see valdkond hakkas mulle juba ülikooliajal meeldima. Panin lehte kuulutuse, et annan järeleaita­mis­tunde. Väikestes maakoolides on pidevalt arvutiõpetajatest puudus, kaks kooli, Lümanda ja Torgu, pakkusid mulle kohe arvutiõpetaja tööd. Et Torgusse oli linnast kauge käia, oleks tulnud kell viis bussile minna, hakkasin Lümandas pihta. Andsin mõne tunni 8. ja 9. klassile, parandasin koo­li arvutiparki. Esimene kuu oli see mu ainuke töö, siis jõudis jutt linna. Meie praegune õppedirektor Harald käis ka Lümandas tunde andmas, eks tema rääkis. Parasjagu oli ametikoolis hädasti vaja arvutiõpetajat. Hakkasin siin vaikselt pihta. Esimene aine oli arvutite riistvara. Nii minust õpetaja saigi, ega ma seda ette planeerinud.”

Kuidas suurde kooli sisse elasite?
„Ametikooli tulles olid mul piisavalt kõvad arvutiteadmised, aga inimesi ma õpetanud polnud. Esimesel aastal alustasin väga raske materjaliga, oleksin nagu ülikooli kontingenti õpetama hakanud. Siis hakkasin vaatama, mida teistes kutsekoolides õpetatakse, milline programm seal on. Kogemused tulid ühe-kahe aastaga. Ülikoolides õpitakse palju teooriat, siin üritan praktikale rõhuda. Meil on oma labor, kus saab arvutit kokku panna ja lahti võtta. See meeldib õpilastele. Kes siis tahab õppida kuiva teooriat, mingeid hirmsaid kodeeringuid. Mida ta selle teadmisega pihta hakkab? Praktiliste oskustega läheb ja parandab kas või naabrimehe arvuti ära. Kes on arvuti kord lahti võtnud, ei karda seda enam.”
Küllap olete ka pedagoogika teooriat tudeerinud.
„Ikka. Mõni aasta tagasi läbisin 320-tunnise pedagoogikakursuse, kvalifikatsioon on täiesti olemas. Ei pidanud selleks isegi Tallinnas käima, õpetajad tulid ise kohale.
Kõige tähtsam on muidugi erialane enesetäiendamine. Õpilast pole või­malik koolitada, kui õpetaja pole koolitatud. IT-ala muutub iga aastaga. Matemaatikas teed üks kord endale ülesanded valmis ja võid neid kasutada 30 aastat. Arvutialal pead tegema igal aastal pooled konspektid ümber.
Mina eelistan pidevale kooliskäimisele kursusi. Aastas käin tavaliselt mitmel. Sealt saan just seda, mida mul vaja on. Kooliskäimisele kulutatud aeg ei tasu end ära, sealt tuleb ka palju ballasti kaasa. Mitu suve olen käinud veebistuudiumi kursustel, mis hõlmavad üle 40 kooli. Põhimõte on, et kõik mis ise ära õpitakse, õpetatakse õpilastele edasi. Varsti lähen arvutiturva kursustele. Mulle ei ole siin koolis veel kordagi öeldud, et sa ei saa minna. Et pole raha või võimalust asendada. Ametikooli eelis on paindlik tunniplaan, üldhariduskoolist ei pääseks ku-hugi. Kasuks tulevad ka minu e-õppematerjalid: õpilased saavad õppida ja teste teha õpetajata.”

Olete erialaseminaride algataja ja eestvedaja. Mida need seminarid endast kujutavad?
„Juhtkonnast öeldi, et oleks vaja õppeaineid integreerida. Proovigu üks-kaks õpetajat oma teemad kokku panna. Mõtlesin, kuidas arvutiteemasid kombineerida, ja mul tuli hea mõte. Las õpilased töötavad läbi mingi arvutialase artikli ja räägivad sellest ka teistele.
Panen seminariks kõik arvutirühmad kokku, praeguseks on juba viis kursust, alguses oli üks-kaks. Kõik registreerivad oma teemad foorumis ära, arvuti valib välja, kes esineb. See on keeruline süsteem, kuidas ta valiku teeb. Kui õpilane puudub korra põhjuseta, peab ta järgmine kord suurema tõenäosusega esinema.”

Mis on seminari plussid?
„Seminaril on hulk plusse. Esiteks, kõik viis kursust näevad üksteist, arvutiinimesed saavad omavahel tuttavaks, hakkavad üksteisega suhtlema.
Teiseks, vanemad kursused on noorematele eeskujuks. Nooremad ei julge lollusi teha, saavad kohe vanematelt pähe.
Kolmandaks, noored õpivad esinema. Olen tähele pannud, et tänapäeva lapsed kardavad esinemist. Kas nad peavad põhikoolis tõesti nii vähe klassi ees vastama? Mina torgin neid tagant. Räägin, et ees seisab lõputöö kaitsmine, et ka tulevases töökohas tuleb vahel koosolekul sõna võtta. Hoiatan, et nad kukuvad haledalt läbi, kui pole varem kordagi esinenud, ja viskan vette, õppigu ujuma. Mida vanem kursus, seda rohkem neile esineda meeldib. Nooremad vaatavad, et lisatöö.
Neljandaks, seminar laiendab kõvasti silmaringi: leitakse uut ja huvitavat ka väljastpoolt õppekava teemasid.”
E-kutsekoolide konsortsiumi kuuluv Kuressaare Ametikool tootis eelmisel aastal 16 e-õppematerjali ja pälvis kolm viiest auhinnast. Teie saite parima IT-kursuse auhinna.

Kui töömahukas on elektrooniliste õppematerjalide koostamine?
„Aega kulub selleks üsna palju. Keskmiselt ei ole mul mitte kaks puhkepäeva nädalas, vaid üks. Mõnikord kulub mitu puhkepäeva, sest mulle meeldib arvuti taga istuda. Teine võimalus on ühendada meeldiv kasulikuga. Kui on vaja järgmiseks päevaks midagi ette valmistada, võib teha seda elektrooniliselt, panna kuhugi kirja ja materjal ongi olemas.”
Olete arvutiteeninduse õpilaste ja õpetajate foorumi eestvedaja.
„Foorum on ühe eelmisel aastal lõpetanud poisi idee. Mina olen ainult pisike organiseerija. Kui järgmine kursus tuleb, ütlen ühele tublimale õpilasele, et ta on nüüd foorumi mode. Ma ei jõuakski seda ülesannet täita. Keskkond ise reguleerib ennast. Foorumi ei saa anonüümselt kirjutada – kõik on registreeritud. Kui sinna mingi tundmatu tüüp tekib, kästakse ennast tutvustada või visatakse välja.
Foorum töötab palju paremini kui meilide saatmine. Kui sinna mingi teade jätta, saavad kõik kätte. Aga mis veelgi tähtsam – foorumi kaudu kujundavad vanemate kursuste õpilased nooremate väärtushinnanguid. Viimane kursus kurtis, et põhikoolijärgne esimene kursus ainult mängib, mis nüüd küll saab. Tuletasin neile meelde, et nemad olid samasugused. Poiss, kes esimesel kursusel kõige rohkem tunnis mängis, kustutab nüüd kõige rohkem 1. kursuse noorte mänge maha.”

Mis on võrgupidu?
„Võrgupidu tähendab, et õpilased tulevad oma arvutitega kooli ja mängivad öö otsa. Saavad oma mänguvajaduse ära rahuldada ja tunnis enam ei mängi. Traditsioon sündis eelmisel aastal, mil toonane AT2 ei suutnud kuidagi välja mõelda, kus nad võiksid kokku saada ja arvutitega mängida. Kellegi poole ei mahtunud, kellelgi polnud kodus nii suurt võrku. Ütlesin, et kasutagu kooli oma. Siis võeti teiste kursuste õpilased ka kampa.”

Millega te range õpetaja kuulsuse olete pälvinud?
„Ütlen otse välja, ma ei taha tööturule soss-seppi lasta. Nõuan palju jah. Õpilased saavad aru, et nõudlikkus tuleb neile kasuks.”

Miks osa õpilasi koolist välja kukub?
„Mõni hindab ennast üle. Leiab, et võiks puududa, aga kui puudub, ei saa enam hakkama. Osa noori tuleb ametikooli õppima, osa ainult sellepärast, et vanematele ja sugulastele on vaja näidata, et nad kuskil käivad. Mõni ei teagi, mida täpselt õppima hakkab, tal on õppeainest hoopis teistsugune ettekujutus. Siis tekibki konflikt.”

Kui edukad ametikooli arvutiteeninduse eriala lõpetanud tööturul on?
„Nii ja naa, seinast seina. Üks minu õpilane programmeerib välismaal. Mõni edukas lõpetanu töötab kohvikus. Kuressaares pole arvutiinimeste järele nii suurt nõudlust, aga igaüks pole valmis saarelt ära minema. Mina ka ei läheks Tallinna, Saaremaa on lapsele kasvamiseks turvalisem koht.”
Kolleegid kiidavad teie tunnijaotuskava programmi.
„Asja mõte on selles, et õpetaja saab sisestada, millal ja mis põhjusega koolist puudub. Programm jälgib, et teda ei pandaks sel ajal tundi.”

Mida koolis veel annaks ära programmeerida?
„See on lõputu maailm. Ma olen niisugune inimene, kes suurt midagi ette ei planeeri. Praegu annan lihtsalt tunde. Kui suve poole on tunde vähem, teen ka muud.”

Kas kool on teie jaoks ainus ja õige koht?
„Olen igasugustele pakkumistele avatud.”

Millised hobid teil on?
„Ma ei kogu midagi, ei tee sporti. Kui nädalas korra rulluisutamas või spaas käin, on hästi. Minu perekonna­nimi on küll Kalamees, aga kalal ma ei käi.”

Kas Saaremaal igav ei hakka?
„Ei. Tööd on rohkem, kui teha jõuab.”

Sonare ja Rondo kultuurisaadikuna Maltal

Malta on väikeriik Vahemeres, ca 90 km kaugusel Sitsiiliast. Suuruselt võrreldav Muhu saarega, püsielanikkonda aga 400 000. Inglise koloonia staatusest vabanenud 1964 ja Euroopa Liidu liige aastast 2004. Riigikeeled malta ja inglise keel. Maltal on oma president, peaminister ja parlament. Lisaks kultuuriministeeriumile on Maltal ka mittetulundusühinguna kontserdielu korraldav Malta Cultural Institute, mille direktrissiks Marie Therese Vassallo, paljude riikide ooperilavadel üles astunud mezzo-sopran, kes lisaks laiaulatuslike kultuurikontaktide arendamisele juhendab kahte kohalikku koori, koolitab oma erastuudios noori lauljaid ja esineb aktiivselt nii kodu- kui ka välismaal.
Malta Kultuuriinstituudi kutsel avasid 1. oktoobril Malta kontserdihooaja kaks laste vanamuusikaansamblit Eestist: huvikool Sonare Tallinnast (juhendaja Ene Kiidli) ja Rondo (Tiiu Mari­puu) Kuressaare Muusikakoolist. Pealinnas Valettas toimunud avakontserdil Casino Maltese saalis kõlas muusika kesk- ja renssansiaegsest Euroopast, sekka Põhjamaade ja Eesti rahvamuusikat. Kaks ajaloolistes kostüümides lastegruppi täiendasid teineteist. Lisaks plokkflöötidele kõlasid kontserdil eesti laul, torupill, ajalooline harf, dulcimer ja poogenpsalter. Suurepärase partnerina liitus laste musitseerimisse viiuldaja Helena Valdpeteris Tartust. Rondo üles võetud Pöide rahvalaul „Loomine” (eestlaulja Heldi Vahter, taustaks harf, psalter ja viiul) tuli koos publikuga viimase nõudmisel kordamisele. Malta kultuuriringkondadele korraldatud kontserdil oli eri riikide suursaadikuid, kultuuriinimesi ja poliitikuid.
Teine kontsert leidis aset Sliema linnas St. Patricku kirikus ja oli vaimuliku kavaga. Kontserdiks oli eelnevalt kohalikule õpetajale saadetud esitamisele tuleva repertuaari täpne kava ja eestikeelsete laulude tõlked. Malta äärmiselt range kirikukord, mis esimeses katedraalis kõiki ehmatas, tuletas ennast reisi vältel pidevalt meelde. Kuid inimene harjub kõigega ja viimastel päevadel katsid kõik naised iseenesest mõistetavalt õlad salliga ja sidusid ümber hõlmikseeliku. Kontsert St. Patricku kirikus sisaldas Taize laule, eesti vaimulikke rahvalaule, keskaegset müsteeriumi „Taanieli mäng” ja lõppes ühispalvena kõlava lauluga „Hoia, Jumal, Eestit”. Lõpulugu läks südamesse nii maltalastele kui ka kohaletulnud eestlastele. Liigutuspisarad ja kauakestev aplaus olid tänuks esinejatele.
Väike grupp eestlasi ja maltalasi ei suutnud aga laulu veel unustada ja nii kõlas tund aega hiljemgi sama laul maltapärases harmoonias ja vaimus hämaral kirikuesisel. See oli reisi emotsionaalne kõrghetk kõigile, kes sellest osa said. Loomult avatud ja musikaalsed maltalased võitsid meie südamed.
Täissaalid ja õnnestunud kontserdid olid vaid osa lastestuudiote reisist. Vanamuusikaansamblite lastele oleks raske leida ekskursioonideks sobivamat kohta kui väike, turvaline ja rikkaliku ajaloopärandiga Malta. Saarekesel asuvad paarsada katedraali ja kirikut, rüütlite linn Valetta ja vaikiv linn Mdina, Egiptuse püramiididest vanemad eelajaloolised templid, varakristlikud katakombid, muuseumid, teatrid, näitused jne muutsid varajase muusikaga tegelevatele lastele keskkonna, kus omal ajal taolist muusikat esitati, elavaks. Tõeliseks, mitte pelgalt kunagi ajaloos eksisteerinuks.
Huvikool Sonare ja vanamuusika­ansambel Rondo tänavad Eesti Kultuur­kapitali helikunsti ja rahvakultuuri sihtkapitali, Saaremaa ekspertgruppi, hasartmängumaksu nõukogu ning ko­halikke omavalitsusi ja sponsoreid reisi toetamise eest.