Kuidas õpetaja puhkab
 

 

Raivo Juurak

Repliik

Seinakapi kõige kõrgem, laealune riiul, kuhu tavatsetakse panna asju, mida iga päev vaja ei lähe – enamasti ei lähe neid üldse vaja –, võib olla üllatustest tulvil. Kappi remondi tarbeks tühjendades leidsin sealt oma kolme keskkooliklassi koolivihikud. Kõik kenasti ainete järgi rühmitatud, nimetus püüdliku koolitüdruku korraliku käekirjaga koltunud ümbrispaberile kirjutatud. Üle kolmekümne aasta puutumatult seisnud vihikud mõjusid peaaegu reliikviate­na. Ühe vahelt pudenes välja kirjake, mille olin matemaatikatunnis saanud. Saatjat pole kahjuks enam meie seas.
Vihikuid kasti pakkides – kuida­gi kohatu tundus neid ära visata – avastasin, et reaalainete, s.o füüsika, matemaatika ja keemia vihikute virn on täpselt sama kõrge kui kõigi ülejäänud õppeainete oma. Kas tõesti olin poole oma kooliajast kulutanud mulle üsna raskete reaalainete õppimiseks ja vaid poole kõigele sellele, mis mind oluliselt rohkem huvitas? Õnneks mitte. Oli ka kolmas, teistega sama kõrge virn, mille moodustasid kultuuriülikooli, mitme-setme huviringi ja erialaõpetuse konspektid.
7. keskkoolis oli tolle aja kohta ebaharilik eriala – ajakirjandus. Peal­kirjad vihikutel näitasid, et olin õppinud ajakirjandusteooriat ja -praktikat, väliskirjandust, foto­graa­fiat, masinakirja, polügraafia aluseid, isegi mootorratta sõitu. Et eriala­õpetuse maht oli suhteliselt suur – üks nädalapäev ehk kuuendik kogu õppeprogrammist –, jõudsime kolme aastaga läbi võtta kogu ülikooli väliskirjanduse programmi, alates „Iliasest” ja lõpetades
20. sajandi kirjandusega. Need olid toredad seminarilaadsed tunnid, kus arutasime loetud raamatuid, aga rääkisime ka elust, ideaalidest ja paljust muust. Hiljem ülikoolis samu asju uuesti üle õppides tundsin puudust just sellistest aruteludest.
Toonane erialaõpetus ei täitnud seda eesmärki, mis talle omistati. Väga väike protsent lõpetanuid läks õpitud alal tööle – mina olin näiteks oma klassist ainuke ja sedagi aastaid hiljem. Aga lisaväärtuse andis see kooliaastatele kindlasti. Ja pisukese valikuvõimaluse. Vahetasid ju nii mõnedki just eriala pärast kooli. Kindlasti oli ajakirjanduserialal oma osa selleski, et meie klassist tuli nii palju humanitaarlasi.
Praegu on valikuvõimalused oluliselt suuremad. Meil on humanitaar- ja reaalgümnaasiumid. Iseasi, kas nime taga on alati ka vastav sisu, s.o mõne nimetatud valdkonna aine põhjalikum õpetamine.

Kuidas koolis konfliktidega toime tulla?

Esmaspäeval rääkis eesti päritolu Kanada psühholoog, raamatu „Rahune maha!” autor Karin Vagiste HTMi Tallinna esinduses koolipsühholoogidele ja teistele huvilistele konfliktide lahendamise reeglitest.

Karin Vagiste küsis sissejuhatuseks, mis mõtteid ja tundeid tekitab neis sõna „konflikt”. Välja pakuti märksõnad „ahistatuse tunne”, „masendus”, „viha”, „hirm”. Aga oli ka teistsuguseid assotsiatsioone. Et konflikt tekitab hea enesetunde, seda just ei öeldud, aga märgiti, et see võib ennustada olu­korra paranemist. Teiste sõnadega: ahistusest ja hirmust võib abi olla. Umbes selline oli ka Karin Vagiste sõnum. Ta näitas kohvitassi kirjaga „Let your conflict become the catalyst for positive change. Settle it!”, vabas tõlkes: kasuta konflikte olukorra paremaks muutmiseks. Kohvitassile olid humoorikate piltidena jäädvustatud konflikti enda kasuks pööramise juhtnöörid.

Juhised kohvitassil
Kõigepealt arutatagu läbi, mis juhtus. Mõlemad konfliktipooled esitagu oma arusaam. Hea on, kui üks kordab teise poole jutu üle (aktiivne kuulamine), sest tavaliselt lapsed vastaspoole ebameeldivaid selgitusi lihtsalt ei kuule. (Saalist öeldi, et ka õpetajad ei kuule endale sobimatuid seisukohti.)
Seejärel lastakse mõlemal osapoolel rääkida, missuguseid neile olulisi põhimõtteid on konflikti käigus riiva­tud. Need põhimõtted on sügaval peidus. Konflikti vahendaja peab olema hea psühholoog, et osapooled oma varjatud mõtetest rääkima hakkaksid.
Järgmisena pakuvad osalised konfliktile lahendusi ning diskuteerivad nende üle, et leida mõlemale poolele vastuvõetav variant.
Lõpuks pannakse kirja leping, kus märgitakse mõlema poole kohustused ja tähtajad, millal peavad kohustused olema täidetud. Lepingust tehakse mitu koopiat: osapooltele, vahendajatele, koolijuhile, lapsevanematele jne.

Konflikti lahendamise reeglid
Ligilähedase skeemi on välja pakkunud ka rootsieestlane Anatol Pikas (vt Haridus 1–2/2007), samu põhimõtteid saab lugeda erialaajakirjadest ja Internetistki. Probleem on selles, et lihtsad reeglid kipuvad ununema, mistõttu konfliktid hakkavad tasapisi süvenema ja kui probleem on lõpuks juba väga terav, kutsutakse koolipsühholoog nagu kiirabi kohale. Arvatakse, et õpetaja ise ei peagi konfliktidega hakkama saama, sest see on koolipsühholoogi töö. Sellise mentaliteedi kohta rääkis Karin Vagiste piltliku loo. Kui tema tuttav meesterahvas kuulis, et on konfliktide vahendaja, ütles ta rõõmsalt: „Siis võime ju koos elama hakata. Kui mina konflikti tekitan, lahendad sina selle ära.” Võib-olla aitaksid Vagiste juhtnööridega kohvitassid õpetajate tubades, kabinettides ja klassides? Natuke huumorit on asjale ikka kasuks tulnud.
Karin Vagiste kordas üle ka konfliktide lahendamise kuldreeglid.
Ärge süüdistage – otsige lahendus!
Keskenduge probleemile, mitte isikule!
Ärge kiirustage!
Vältige kaotajate tekkimist!
Jutt läks ka pronksiööle. Allkirjade kogumine Edgar Savisaare vastu oli süüd­lase otsimine ja keskendumine isikule. Kui Juhan Kivirähk analüüsis Päevalehes probleemi, võeti Interneti-kommentaarides luubi alla tema isik. Pronksmehe kaitsjatest said kaotajad. Konflikti lahendamise reegleid rikuti igal sammul.
Loengu põhiline osa käsitles pedagoogi ülesandeid konfliktide vahendamisel. Aga juttu oli ka juhtumitest, kus õpilased ise lepitavad vastuollu sattunud õpilast ja õpetajat. Karin Vagiste soovitas kaasata konflikti vahendamisse võimaluse korral ka õpilasi. Koos võiks olla kaks konfliktipoolt ja kaks vahendajat: õpetaja ja õpilane. Kanada koolides mängitakse emakeele- ja võimlemistundides mänge, mis harjutavad konflikte vahendama. Hispaanias lubavad lapsed, et püüavad koolis teha oma kaaslasi rõõmsaks, mitte kurvaks, ja kinnitavad lubadust punase sõrmejäljega. Eestis kirjutavad õpilased klassikirjandites, millised konfliktid neile muret teevad. Aga kirjandusõpetajale pihtimisest ei piisa, peab õppima tülisid ka lahendama.

Second hand stress
Konfliktid kutsuvad esile stressi, kuid stressi võib olla ka konfliktita. Karin Vagiste kasutas selliste juhtumite kohta väljendit „second hand stress”, mis on võrreldav väljendiga „second hand smoke” – üks inimene suitsetab ja teised hingavad tema sigareti vingu sisse. Piltlikult öeldes ümbritseb ka stress inimest suitsupilvena, näiteks pahurat õpilast, tujukat kassapidajat, kärsitult signaali andvat autojuhti jt. Second hand stress võib olla isegi kurnavam kui omaenda stress, mille puhul saad midagi ette võtta, kas või kümneni lugeda, aga kuidas võtta maha teise inimese kogunenud pinged? Üks sümpaatne nõuanne kõlas loengul nii: „Pange kõrvaklapid pähe, lülitage muusika sisse ja tehke oma tööd!”

Õpilasmalev võidab kandepinda

Missugune peaks olema ideaalne õpilasmalev?

PRIIT SAARELEHT, Rocca al Mare Kooli füüsika ja matemaatika õpetaja, keskmise kooliosa õppedirektor, Tallinna Õpilasmaleva Esna rühma juht:
„Ideaalses õpilasmalevas on ideaalsed rühmad. Arvan, et meie Esna rühm oli ideaalilähedane. Meil oli poisse-tüdrukuid enam-vähem ühepalju: 10 poissi, 11 tüdrukut. Teiseks sulandus meie rühm probleemideta üheks tervikuks. Kaasa aitas see, et pooled õpilastest olid Rocca al Mare Koolist ning seega omavahel ja minuga juba tuttavad. Nemad moodustasid tuumiku, kelle ümber koondusid Tallinna teistest koolidest Esna rühma tulnud. Kasuks tuli ka see, et pooled õpilased olid malevas juba vähemalt teist aastat, kogenud tegijad.
Meil on kujunenud oma tööandja EsnaT OÜga mõistvad ja püsivad suhted. Meile pakutakse mitmekesist tööd: puude vedamist ja ladumist, rohimist, Esna ja Vodja mõisahoonete korrastamist, kusjuures mõisahoonetes tehtud tööde juurde räägitakse ka kultuurijuttu.
Meie rühmas on ka vaba aeg huvitav. Tänavu külastasime Imavere piimandusmuuseumi, sealt läksime jalgsi Pilistveresse. See oli pikk matk, omamoodi seiklus. Käisime ka õpilasmaleva Pärnu kokkutulekul. Tegime selleks oma lipu, rühmalaulu(d), eeskava. Korraldasime malevlastele öise maastikumängu kohalikus ümbruses, kus küsimused ja ülesanded olid teemadel, millest maleva jooksul olime rääkinud, mida näinud ja kuulnud. Toimus traditsiooniline rebaste ristimine, mille viisid läbi nn vanad olijad. Päris palju huvitavaid sündmusi on suvest meeles.
Olen olnud malevarühma komandör kuus suve. Selle kogemuse põhjal julgen öelda, et selline üks tubli malevarühm ongi.”

MATI ADAMSON, Suure-Jaani valla spordi- ja noorsootöö nõunik:
„Ideaalset malevat pole ilmselt olemas, aga paremaid lahendusi otsitakse kogu aeg ja igal pool. Suure-Jaani vald sisustab oma laste suve juba seitsmendat aastat, täpselt sama kaua on korraldatud malevat. Tegu on kaks nädalat kestva laagriga, kus tehakse neli tundi päevas tööd, pärast pakutakse lõunasööki ja ööbitakse kodus. Tehtud töö saab ka vääriliselt tasutud – palka said lapsed sel suvel 28 krooni tunnis.
Kui esimestel aastatel oli tegu
n-ö töö- ja puhkelaagritega, siis paaril viimasel suvel oleme meelelahutuse jätnud maakondliku töölaagrite kokkutuleku ajaks. Selgi suvel lähevad augustis kõik valla viies töörühmas osalenud 60 õpilast Ulgele kolmepäevasele kokkutulekule.
Kuna Suure-Jaani valla töölaagrid said alguse projektist „Noortelt noortele”, tehaksegi igal suvel korda eelkõige neid objekte, mida noored ise kasutavad: staadionid, mänguväljakud, noortekeskuste territooriumid jms. Nii oleme laste abiga korda saanud palju spordiobjekte, aga rõõmu võib tunda ka suurepärase haljastustöö üle kas või Navesti pargis või Suure-Jaani noortekeskuse ümbruses. Arvan, et need noored, kes ise oma käed korrastustöödel külge löövad, hoolitsevad selle eest, et kõik tehtu heakorrastatuna ka säiliks.
Laste suur osalemissoov (kohad laagrites on täis ning päris kõiki soovijaid pole võimalik laagritesse võtta) näitab, et oleme õigel teel.”

SIIRI MIKK, Sihtasutuse Õpilasmalev juhataja kohusetäitja:
„Ideaalses malevas on ruumi igale õpilasele, kes soovib suvel tööd teha. Meie sihtasutus tegeleb Tallinna noortega ning oma 37 linnasisese ja 35 linnavälise rühmaga vastame ilmselt oma linna noorte ootustele. Heas seisus on Pärnumaa. Loodetavasti paraneb olukord ka teistes maakondades.
Praegu takistab edasiminekut raha­puudus. Maleva riiklik ra­has­tamis­süsteem on toiminud kaks aastat Hasart­mängu­maksu Nõu­kogu programmi „Koond­projekt Õpi­las­malevad” kaudu. Selle väikese võidu üle oleme õnnelikud. Nüüd peaks siit edasi minema, sest pearahasüsteemi printsiipe järgiv rahastamine ei võimalda kõikidel maakondadel malevarühmade arvu suurendada.
Peamiseks mureks on jätkuvalt vähesed ressursid linnaväliste (ööbimisega) rühmade avamiseks. Sellise rühma toetussumma on 40 krooni noore kohta päevas. Heal juhul piisab sellest kaheks söögikorraks, aga lisaks on vaja tasuda majutuse, kultuuriprogrammi ja transpordi eest, maksta rühmajuhtidele palka. Lisaks tahaks noored malevakokkutulekule saata, mis on omakorda lisakulu. Päeva tegelik maksumus tuleb ühe noore kohta neli-viis korda suurem kui 40 krooni. Kogu lisaraha tuleb omavalitsustel endal leida.
Hasartmängumaksu Nõukogu programmi miinus on ka see, et toetus­summa saamiseks tuleb igal aastal kirjutada uus projekt. Kui saavutaksime haridus- ja teadusministeeriumiga kokkuleppe, et õpilasmalevaid rahastataks otse riigieelarvest, oleks see samm edasi. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et õpilasmalev on praegu ainus toimiv noorte töökasvatusprogramm.”

Et suvi ei läheks luhta

Suvepuhkust võib veeta mitmeti – rannas lesides (eeldusel, et ilm võimaldab), aiamaal või põllulapil tööd tehes, kultuuriüritusi nautides, luge­des jne. Täiskasvanud or­ga­niseerivad endale meelepärase puhkuse üldiselt ise, kuid laste ja noorte koolivaheaja sisustamine osutub tihti igasuviseks probleemiks. Intelligentne haritlane võib väga edukalt suve mööda saata mõtiskledes ja tähti vaadates, kuid noorte tegevusetusel konstruktiivset tulemust üldiselt ei ole.
6000 noort valis sel aastal töise puhkuse õpilasmalevas. Malevate suur populaarsus on kahtlemata posi­tiivne, sest noorte väheliikuv elu­viis ja õhkõrn aimdus töötegemisest on viimastel aasta(kümne)tel järjest süvenenud ning alternatiivi arvuti vahendusel suhtlemisele või kaubanduskeskustes istumisele on hädasti vaja. Töötamine värskes õhus on üheksa kuud linna heitgaasidest küllastunud kopsudele sõna otseses mõttes „sõõm värsket õhku”.
Oluline on maleva (ja muude suviste töötegemiste) puhul ka enese­distsipliini arendamine. Noor mõistab, et vahel tuleb ennast kokku võt­ta ja tegelda ka vähem lõbusate asjadega. Arvestades 21. sajandi algusele iseloomulikku hedonistlikku ja eelkõige naudingutele suunatud elustiili, kus vastutusest kiputakse kõrvale hiilima ning üritatakse end pigem mugavalt läbi elu libistada, on noorte varajane tutvumine tööeluga igati tervitatav.
4. mai Õpetajate Lehes osutas Eesti Noorsootöö Keskuse töökasvatuse valdkonna peaekspert Aivo Tamm maleva ühele peamisele eesmärgile: kujundada noorte väärtushinnanguid, et nad oskaksid eristada olulist ebaolulisest ning hakkaksid mõistma, mida tähendab tööl käimine ja raha teenimine. Leidub ka noori, kellel vanematelt saadud iganädalane taskuraha ületab märgatavalt malevas teenitud summa, kuid arvan, et ka jõukast perest pärit noore jaoks on enda teenitu hoopis olulisem.
Malevaelu ei seisne kaugeltki ainult hommikust õhtuni töörügami­ses, vaid ka eakaaslastega suhtlemi­ses ja uute tutvuste sõlmimises. Siht­asutuse Tallinna Õpilasmalev 2006. aastal läbi viidud uurimuse kohaselt tuleb vaid 20% noortest malevasse eeskätt raha teenima. 50% peab kõige olulisemaks eakaaslastega suhtlemist ja ajaviidet ning 30% leiab, et malev on suurepärane võimalus ühendada rahateenimine ja meelelahutus. Seega on tegemist n-ö win-win-olukor­raga – tööandjad leiavad suveks tub­lid töötegijad oma majapidamistesse ning noored saavad esimesed read oma CV „Töökogemuse” reale. Rääkimata uutest tutvustest, lõkkeõhtutest ja jalgsimatkadest.
Loomulikult ei ole noored suvel tööl ainult malevas, vaid ka ettekandjate, müüjate, abilistena ehitusel jne. Siin on tähtis töö seaduslikkuse aspekt – kahjuks leidub firmasid, kes „mustalt”, tihti tööohutuseeskirju eirates alaealisi „palkavad”, seades sellega vahel laste elu lausa ohtu. Kui noor teeb juba varakult otsuse tööta­da ebaseaduslikult, kujundab see kahtlemata tema väärtushinnanguid ja edasist käitumist tööturul. Ning vastupidi – sõlmides 14–15-aastasena oma esimese ametliku töölepingu, ei soovi noor tõenäoliselt hiljem mitteametlikku tööd teha ega valeliku ärimehe ebaseaduslikule rikastumisele kaasa aidata.

Kristi Helme

Ministeeriumis

1. juunil on geograafia riigieksam. 4. juunil on põhikooli eesti keele ja kirjanduse lõpueksam. 4. juunil on põhikooli eesti keele teise keelena (kirjalik) lõpueksam. 4.–6. juunini toimub põhikooli eesti keele teise keelena (suuline) lõpueksam. 5. juunil on keemia riigieksam. 5.–8. juunini toimub Tallinna Saksa Gümnaasiumis saksa keele (suuline) riigieksam. 5. juunil korraldab HTM koostöös Eesti Noorsootöö Keskusega Nar­va laste loomemajas huvikooliseadust tutvustava infopäeva. Huvikooliseadus hakkab kehtima 1. septembrist 2007.
 

Sõnumid

Kas õuepuu kõigi jaoks?

Mõte

Käimas on põlvkondade väärtushinnangute radikaalne ümber­hindamine, käima peale on saamas postmodernistlik mäss. Ja mitte ainult muulaste, vaid ka eestlaste endi kogukonnas: silmakirjalikult väärtusetud väärtused on ära tüüdanud.

Tõsi, eestlane on alalhoidlikult perekesksem ja kodukootum kui muulane. Pole ka rahvuslikku uulitsahuligaansuse traditsiooni, et väljendada ängi avalikult ja tulla tänavale mässama. Õhtumaal seevastu toimus postmodernistlik mäss juba aastal 1968 – Pariisi kevad. Tudengimäss. Pariisi muulased mässasid hiljem, eriti läinud aastal. Ja mässupisik levib tondi­na üle Euroopa. Mis on selle põhjused?

Progressi vastuolud
Pariisi sündmusi uurisid sotsiaalteadlased omal ajal üksipulgi. Ülikiire tehnoloogiline areng tekitas olukorra, kus traditsiooniline perekond ja põlvkonniti pärandatavad kasvatustraditsioonid purunesid. Tööturg heitis kõrvale vanad elukutsed ja nõudis uute omandamist. Seitsme-kaheksateistkümnestele oli uute ametioskuste külge või sisse programmeerimine aasta-paari küsimus. Kolmekümnestel polnud uute ametite omandamine enam sedavõrd lihtne, ümberõpe on pealegi kulukam. Ja peamine: ümberõpe on turuliselt mõttetu, sest kolme-nelja aasta pärast vahetub tehnika ja tekitab järjekordselt uued nõudmised tööjõule. Siit nõuded haridusele – tuleb valmistuda elukestvaks õppeks. See on juba mõtlemise ja motivatsiooni, mitte niivõrd ainekavade ümbertegemise küsimus.
Eestis kurdame, et väljalangus põhi­koolist on kõrge, ligi tuhat õpilast aastas. Noored lahkuvad kas tänavale või tööle. Õnneks on töökohti Eestis küllaga ja rullnokkade palgad pole laita. Nii oli kunagi Lääneski. Isad-emad enam noortega võrdset palka ei saanud. Kaotasid tööposti sootuks, sest olid oma igavikuliste „akadeemili­semate” õpingute ja oskuste orjad. Tütred-pojad said töö ja tulu, mis oma­korda muutis nad perekonnast majanduslikult sõltumatuks. Sündis noortekultuur ja massitarbimise fenomen. Kasvas meedia roll kasvatusprobleemide kommertslikul lahendamisel ja kujundamisel. Noor inimene oli vaba, „täiega” vaba. Aga kas ikka oli või on?
Postmodernistlik inimene on näiliselt ise endale Jumal. Ja see „isehaka­nu” nõuab üha uusi tarbimiskogemusi, mida genereerib reklaam. Valit­seb turg ja turujumalaks on raha. Para­doks on selles, et vanad väärtused on purustatud, aga uusi pole. Õigemini, uued väärtused teisenevad turujumala tahtel sedavõrd kiiresti, et pole ae­ga elu üle mõelda. Aeg on raha ja raha­ringlus on kõigi väärtuste mõõt: ära karda suuri väljaminekuid, karda pisikesi sissetulekuid! Kuldne iga on üürike, 18–35, hiljem oled „perspektii­vitu”. Elama ja kogema peab rutates!
Postmodernistliku mässu mõte on ühene: lõpp silmakirjalikule moraali­le. Pole vaja jutlusi kokkuhoiust, loo­dushoiust, karskest elust ja üldinimli­kest kristlikest väärtustest, kui riigijuhid oma poliitikates neid ei austa ega järgi.

Kasvatuse „maailmavaatelisus”
Eesti tuntud kasvatusteadlane Tiiu Kuurme kirjutab ajakirja Haridus ap­rillinumbris: „Mida me tegelikult teeme, kui ütleme end kedagi kasvatavat? Mis toimub tegelikult ja kui teadlikud on sellest kasvatajad ise? /- - -/
Eesti kasvatusteadustes ei ole ka selgepiirilisi ühe või teise paradigma esindajaid ega väljakujunenud koolkondi, sh kriitilisele paradigmale omast mõtteviisi. Valdav enamik uuringuid tegeleb kitsaste probleemidega, samastumata kindlate maailmavaateliste positsioonidega.”
Selline on autoriteedi seisukoht. Aga kui asju pensionieelikust nelja­kümneaastase staažiga reaõpetaja seisukohast võtta? Tuleb meelde, et vanasti olid kasvatusteadlased ja kasvatusametnikud enamjagu läbikukkunud pedagoogid, keda lapsed omaks ei tunnistanud. See pole reegel, pigem vanamoodne tendents: kõige „targemad” tikuvad õpetama ja õpetamise õpetamine on kõige lihtsam. Amet on tulus ning seda peavad poliitikud ja haridusametnikud. Pedagoogikateaduse klassikuid, nagu seda olid Aleksander Elango või on Inge Unt ja ka Tiiu Kuurme jt, riigi­tüüri juures kuulda ei võeta. Aga ametnikukeskse teaduspedagoogika tulem on, et õppeprotsessi nüüdsed eesmärgid on elust võõrandunud. Idealiseeritud eesmärk esitab õpetajale ebareaalse nõudmise – massharidus olgu eliithariduse tasemel. Õpetamine printsiibil „kõik on võimelised kõike nõutavat selgeks tuupima” teeb koolist vangla või silmakirjatsemise sünagoogi – simullaakriumi.

Tulevik on käes
Eesti kaubandus- ja tööstuskoja hinnangul eeldab 70% töökohti kutseharidust ja vaid 30% ülikooliharidust. Tippliberaalne „Eesti edu mudel” – pakume investoritele odavat tööjõudu – umbes sellist pilti taotleski. Jäl­legi šokiteraapia kaudu: noortele pa-kutak­se katteta kõrgkoolidiplomeid ja põhikoolilõpetajatest 70% siirdub jätkuvalt gümnaasiumi ning ainult 30% kutseõppesse. Kuniks polnud töökohti, polnud ametikoole. Tulevikule ei mõeldud, aga nüüd on tulevik käes ja plaanitakse võõrtööjõu sissevedu. Omadele jagub kohti teeninduses, praegu ka ehituses ja mujalgi, kuid ikka abitöölise rollis. 20% tulemusega riigieksami sooritanu palju rohkemat ei suudagi, kuid kolme aastaga pärast põhikooli ametikoolis õppides saanuks temast arvestatav oskustööline. Nüüd mustatööline. Kui kauaks?
Eestis on seni demokraatlikult pai­ka pandud kas pahem- või parempoolsed ministrid. Ja neile on ülemääragi selge, milliste „paradigmade” järgi nad riigi raha koolikatuste paikamiseks jagavad. Kasvatus kui ilmakodaniku kujundamise protsess kulgeb isevoolu teed. Et uppuja päästmine on uppuja asi, upitavad väärikad vanemad oma lapsed väljamaa koolidesse. Võõrandumine eesti koolist võõrandab lapsed kodudest ja kodumaast reaal­selt. Põhiseaduse prioriteet – tagada rahvuse säilimine ja areng – on saamas seadustühiseks.

Kirjad

Hea raamat!

Lõpetasin just ühe hea raamatu lugemise. Maria Kirschbaum-Pljuhhanova „Mälu hoiab meid eluaeg koos” (LR, 2007, 13–16). Kirjutab vene aadlidünastia Bloki järeltulija, kelle pere põgenes Nõukogude võimu eest Eestisse 1918. aastal. Kirjutab sellest, kui palju Judenitši väe riismetest ja selle ohvitseridest jäi Eesti Vabariiki elama, kuidas vene aadliintelligents leidis Eestis pelgupaiga ning kuidas vene kogukond hoidis kokku, elas sissepoole oma keeles ja kultuuris ning religioonis.
Eesti Vabariigis olid vene gümnaasiumid ja vene emigrantide toimetulekut toetati. Autor on üle elanud Eesti aja, Nõukogude võimu tuleku, Saksa okupatsiooni ja Nõukogude korra 50 aastat. Targa ja keeli oskava daamina oli ta EV riigiteenistuses, hiljem Lauristini valitsuses. Istus selle eest Saksa vangilaagris ja oli NKVD jälitada, kusjuures tema abikaasa oli Vene vangilaagris. Pärast sõda elas Maria Riias ja töötas mõnda aega ka Eesti Raadios. Mälestustest koorub välja inimlik ja ebainimlik, kuskil ei vastandata rahvusi ega ka riigikorda. Kõneldakse inimsaatustest, mis on jäänud ajaloo hammasrataste vahele, antud juhul aadlipäritolu vene intelligents, keda otsiti ja saadeti Siberisse veel 1940. ja 1946. aastal. Tähelepanelik lugeja leiab raamatust tõe, et vangla on vangla iga korra ajal, reetureid on igast rahvusest, mõni lõikab profiiti iga valitsuse ajal. Tõdema peab aga ka seda, et intelligentset aadlikku ei jäta maha väärikus ja maailmas maksab inimlikkus. Kõige lühinägelikumad on poliitilised tõed. Soovitan veel jätkuval suvevaheajal lugeda.

Lootus lõpetada põhikool kiitusega luhtus

Tahan juhtida tähelepanu ministeeriumi määrusele, mille tõlgendamine koolis päädis minu lapse lootuste luhtumisega põhikool kiitusega lõpetada, kuigi kõik 9. klassi aastahinded ja eksamid olid „viied” (matemaatika isegi maksimumpunktidega).
Probleem oli järgmine: 9. klassi aastahinded olid„viied”, aga ilmnes, et lõputunnistusele peab minema ka 7. klassi loodusõpetuse hinne, mis oli „neli”. Kuna 7. klassi loodusõpetus on sissejuhatus keemiasse ja füüsikasse, aga 9. klassi aastahinded neis ainetes olid „viied”, oli minu jaoks väga ebaloogiline, et see õnnetu „neli” võtab kiitusega lõpetamise võimaluse. Pöördusin kooli direktori poole kirjaliku avaldusega võimaldada lapsel seda hinnet parandada.
Direktor kirjutas avaldusele, et ei saa seda lubada, ja soovitas pöörduda ministeeriumisse.
Kirjutasin e-kirja ministri nõunikule Epp Rebasele, kellelt tuli väga meeldiv ja positiivne vastus, et ükski määrus ei keela koolil lasta aastahindeid parandada (see vastus on mul olemas).
Näitasin kirja direktorile ja tahtsin selle talle anda, et ta mõtleks veel probleemi üle, kuid direktor luges kirja põgusalt läbi ja ütles, et ei saa seda mingil juhul lubada, kuna see kahjustaks kooli mainet, oleks ebaeetiline ja ta peaks sel juhul andma võimaluse parandada seda hinnet kõigile 9. klassi lõpetajatele (kuigi teistel ei oleks see seisu kuidagi muutnud ja nad ei olnud selleks soovi avaldanud).
Asjast oli teadlik ka keemia ja füüsika õpetaja (kes ei olnud küll lapse loodusõpetuse õpetaja 7. klassis, sest õpetaja oli vahetunud), kes ei saanud sugugi aru, mis selles ebaeetilist oleks, ja oleks olnud nõus teste tegema.
Sama päeva õhtul, 14. juunil, s.o kaks nädalat hiljem, kui olime seda teemat kolmekesi (mina, direktor ja õpetaja) arutanud ja direktor jäi resoluutselt oma arvamuse juurde, oli ta siiski saatnud mulle e-kirja, milles väitis, et ka tema peab olukorda ebaõiglaseks, ja palus saata ministeeriumi vastuse (see, mida ma 31. mail pakkusin). Aga viidates hindamisjuhendile, mis lubab hindeid parandada vaid kümne päeva jooksul, ei antud mu lapsele võimalust hinnet parandada ega arutatud võimaluse andmist ka õppenõukogus (enamik õpetajaid probleemist tõenäoliselt ei teadnudki). Ühesõnaga, päästa ei olnud enam midagi.
Muidugi ei ole hinded peamised, aga ikkagi jäi asi kripeldama. Tahaksin teada teiste direktorite ja õpetajate, eriti füüsika ja keemia õpetajate arvamusi.
Kas teie arvates peab see õnnetu 7. klassi loodusõpetuse hinne ilmtingimata põhikooli lõputunnistusel olema? Äkki oleks lahendus nimetada kaks tundi loodusõpetust 7. klassis eraldi üheks tunniks keemiaks ja üheks tunniks füüsikaks? Siis oleks lõplik hinne 9. klassis arusaadav. Ja kas teie arvates võiks tublidele õpilastele erandeid teha ja aidata nende probleeme lahendada? Arusaamatu on ka see, miks gümnaasiumi lõpus lastakse kursusehindeid parandada – näiteks kui aine lõppes 10. klassis –, aga põhikooli lõpus aastahindeid ei lasta. Või on mõni direktor seda siiski ka teinud? Soovin kõigile õpetajatele toredat jätkuvat puhkust.

Alli Lunter
Laida Meigo, lapsevanem ja ka ise õpetaja
 

Kui mina olin veel väikene mees

Genotsiid gloobuste kallal

Rahvuslik identiteet ja kool

Mis on eestlus? Mis on rahvuslik identiteet? Kasutame neid mõisteid tihti kergekäeliselt, mõtlemata, mis on nende tegelik sisu.

Hariduskavas on viiteid sellele, et tuleb tugevdada rahvuslikku identiteeti, aga rahvuslikku identiteeti on võimatu ehitada, kui pole määratletud, mis see on ja mis on riikliku kooli seisukohalt selle keskne eesmärk.

Kuidas õpetada oma riiki?
Rahvuslikku identiteeti võib vaadelda kui kollektiivset identiteeti või isikute identifitseerumist oma rahvusrühma ja selle sümbolitega. Kollektiivne rahvuslik identiteet kujuneb aeglaselt ajalooprotsessides ja elab kollektiivist jutustavates lugudes ning mälus. Rahvuslik identiteet avaldub autoriteetide, institutsioonide, märkide ja sümbolite kaudu, elab inimeste meeltes ja oma rahvuslikkust tootvates väljendusviisides. Kollektiivse identiteedi põhieeldus on, et indiviidid seda tunnustavad. Kõigepealt peab olema teave, mis elab ühiskonnas teatud aja ja ühesuguse sisuga, ning alles seejärel sünnib identiteedi sügavam olemus – tundeline suhe ühistesse märgisüsteemidesse ja ühisesse ajalukku. Indiviidi seisukohalt on küsimus selles, kes ma olen suhtes ümbritseva ühiskonnaga. Psühholoogilisest küljest vaadates on küsimus indiviidi turvalisuses, positiivses seotuses ja motiveerituses suhtes oma keskkonnaga.
Rahvuslik identiteet põhineb rah­vus­teadvusel, enda rahvusliku teabematerjali tundmisel. Tuntakse oma lippu, osatakse hümni, teatakse, kus lähevad enda riigi piirid ja tuntakse kõige selle sisu, enne kui nendesse saab kiinduda ja tekib tundeline side.
Kultuurikasvatusega peab alustama oma lähiümbrusest, lähimast kontsertsaalist ja muuseumist. Seotusest kohalikuga kujuneb seotus rahvuslikuga. Kõigepealt tuleb õpilased viia kodumuuseumi ja alles seejärel rahvusmuuseumi, neid ei tasu viia Louvre’i või Ermitaaži, kui nad pole käinud Kumus. Soome koolides lauldakse rahvushümni nii soome kui ka rootsi keeles, kooli seinal on president Haloneni pilt ja koolis jagatakse ühiselt rõõmu Soome sportlaste võitude üle. Hea meel on olnud näha, et eri rahvustest vanematega (üks soomlane, teine välismaalane) perede ja sisserännanute perede laste lõimumine soome kultuuri on olnud tasakaalus nende enda taustaga.
Muidugi on siinjuures oluline, et koolis räägitakse kohanemisest ja sellega seotud probleemidest. Iga laps on indiviid, kes võtab neid asju vastu omal kombel. Kedagi ei saa sundida rahvuslikuks identiteediks. Tähtis on arvestada ka seda, et lapsed pole saanud oma tausta mõjutada. Kooli seisukohalt on oluline teada, kuidas õpetada koolis oma riiki, selle rahvast, keelt, ajalugu ja kultuuri.
Erinevaid tõlgendusi pakkuvad „jutustused” tekitavad lastes segadust, kui omavahel võistlevad identiteedid on sotsiaalse kontrolli all kodus ja koolis. Inimene tunneb küll mitmete riikide lippe, aga tunnustab sageli vaid ühe lipu värve. Mõnel juhul võib küll tunnustada mitutki värvi, ent asi muutub keeruliseks siis, kui sümboleid hakatakse vihkama. Sümbolite puhul on koolil oluline osa nii nende tutvustamisel kui ka käigus hoidmisel. Sellega seostub küsimus, kes on see, kes peab lapse jaoks paika panema kollektiivse identiteedi põhikoodi.

Minevik ja tänapäev käsikäes
Rahvuslik identiteet on ideoloogilisest seisukohast võimu vahend – kodanikkond kohustab oma liikmeid ning inimesed kohanevad rahvusliku identiteedi normide ja väärtusega. Riik omakorda peab otsustama, keda võtta oma kodanikuks ja millised on kodakondsuse kriteeriumid.
Rahvuse nimel sooritatud tegudel on püsiv tähtsus ja sellel on pikaajaline või püsiv mõju üle põlvede ulatuvale kollektiivsele identiteedile. Positiivne näide sellest on see, kuidas Soome maksis Nõukogude Liidule ära sõjahüvitise, mille üle oli uhke iga soomlane, ehkki isiklikul tasandil ei maksnud nad seda omast taskust. Sakslased aga kannavad ikka veel Teise maailmasõja taaka, ehkki indiviidi tasandil sõjas ei osalenud. Iga rahvas kannab endas oma kangelassaagat ja häbi, tasakaal sünnib sellest, et ollakse teadlik mõlemast. Minevik käib alati tänapäevaga käsikäes. On võimatu mõista teisi kultuure, kui ei tunta enda oma.

Traditsioone tuleb luua
Rahvusele suudetakse luua usutavaid traditsioone, kuigi sageli juhinduvad need lokaalsest etnilisest kultuurist. Traditsioonid väljenduvad sageli pühades ja nendega seotud rituaalides. Põhiküsimus on, kui püha ja tähtsana eri tähtpäevi nähakse. Oma uurimuses imestasin soomlasena selle üle, kui vähe tähtis oli Tallinna ja Saaremaa 64 perele iseseisvuspäev. Ainult 30% perekondadest pühitses iseseisvuspäeva, samas peeti pooltes kodudes sõbrapäeva. Tõsi, koolides peeti iseseisvuspäeva, aga eestlaste kodudes ei tarvitsenud pidulik päev argipäevast erineda. Iseseisvuspäeva keskseks sisuks on saanud valitute ja asiste rõivademonstratsiooni jälgimine – kas sellest piisab, et eesti iseseisvuspäeva aadet üleval hoida? Kui pidulikul päeval süüakse igapäevast toitu, šopatakse, koristatakse ja vaadatakse telerist tavalisi seebisarju, ei erine pidupäev millegagi argipäevast.
Mis on üldse ühele riigile nii püha, et paneb rahva seda austama? Kui suur on ühiskonna vastutus ühise traditsiooni loomisel? Kui poed, ujulad, lõbustuspargid ja restoranid on iga päev ühtmoodi avatud, ei erine ükski päev teisest ning rahvuskehandis elavad etnilised ja individuaalsed traditsioonid tõusevad traditsioonide keskmesse. Rahvuslikud traditsioonid ei püsi iseenesest, nende püsimise nimel tuleb tööd teha ja teisalt võib luua ka uusi traditsioone, kui selleks soovi on.
Elu põhiküsimused on: kes ma olen, kuidas määratlen ennast ja kuidas olen jõudnud nii kaugele. Neid identiteedi põhiküsimusi vaadeldakse sageli suhetes teistega ja suhetes naabritega. Tuleb võrrelda, et teada, mis liidab ja mis lahutab. Tuleb võrrelda, et leida seda, mis on omane minule ja meile. Kui olukord teravneb, näeme sageli rõhutatult negatiivsetena sündmusi ja neile eelnenud perioodi, meedia otsib patuoinaid ja „verd”.

Geene ei saa armastada
Rahvusliku identiteedi põhielement on keel. Eesti venelaste positiivse suhtumise kujunemine eesti keele õppimisse on esimene samm õiges suunas. Järgmine samm on suhe riigi enda ja selle inimestega – see on põld, mis esimese külvi järel veel saaki ei anna. Tuleb tööd teha, kannatlik olla ja hoida silme ees terendavat eesmärki. Peab mõistma, et suhe riigi ja selle rahvaga sünnib ainult kogemuse kaudu.
Tähtis on endale teadvustada ka seda, et rahvuslik identiteet ja positiivne minapilt liiguvad käsikäes. Irdumine ümbrusest ja negatiivne minapilt põhjustavad asotsiaalset käitumist ja nõuavad ühiskonnalt pikaajalist ning kulukat sekkumist. Lõimumine ja seotus seevastu kujunevad hariduslike, majanduslike või ajalooliste tegurite toimel. Nad ei põhine geneetilistel teguritel, sest geene pole võimalik armastada. Põhiliselt on siin küsimus selles, millist suhtumist endasse inimene tajub ja kas ta tunneb, et elab ühiskonnas inimväärset elu. Riigil omakorda on alati kasu sellest, et ta kodanikud on siiralt sidunud ennast tema tegevuse ja kultuuriga. See, missugune riik on Eesti, sõltub suurel määral sellest, millised tegurid on riik valinud oma edu teguriteks ja mis suunas liigub. Sageli mõõdetakse riiklikku heaolu ainult majanduse mõõdupuuga. Tahaksin näha riiki, kes julgeks kuulutada oma esmaseks eesmärgiks õnneliku ja tasakaaluka indiviidi ja perekonna. Õnneks on juba olemas selliseid julgeid valdasid – ka Eestis.
Täiuse püüdlus on tulutu, ent alati tasub püüda parema poole. Tuleb leppida sellegagi, et rahvuslik identiteet on teatud määral oma aja ja koha laps, eestluski muutub ja saab uut sisu, kas soovime või mitte. Soome linalakk on pigem ajalooline mõiste, mu enda kooli õpilased rääkisid seitsetteistkümmend emakeelt ja 400 õpilase hulka mahtus rahvusi igalt mandrilt. Kõik õpilased polnud soomlased, aga neid kasvatati soomlasteks, austades samal ajal nende etnilist päritolu. Kodanikuks kasvatamine on vaevarikas protsess, milles laps peegel­dab oma suhet ümbritsevasse, selle inimestesse ja kombestikku. See on koolile ja kogu ühiskonnale suur väljakutse ja võimalus.

Rumala tiigri hüppamine

Nõukogude okupatsiooni ajal tähendas „doktorant” midagi, mis nüüdseks on ammu minevik.

Kõrgkoolides viidi doktorantuuri arvatu kaheks aastaks vanema teadusliku töötaja ametikohale, vabastades ta õppe­tööst ja makstes talle palka 280 rubla kuus. Aja lõppedes tuli ta dotsendi kohale tagasi ning kui väitekiri valmis, pääses professuurile.
Mõnikord nii läkski, ehkki eelnev dissertatsiooni avaldamine tervikuna polnud kategooriline tingimus. Välis­kirjanduse kauaaegne õppejõud Villem Alttoa (1898–1975) kirjutas oma doktoritöö „August Kitzberg” valmis 1956–1958. Ilmus see 1960. aasta kevadel ja kaitses ta seda sama aasta 11. novembril. Tema viimane ülemus, eesti kirjanduse ajaloo ning kirjandusteooria kauaaegne õppejõud Harald-Heino Peep (1931–1998) viibis doktorantuuris 1968–1970, olles vabastatud nii loengutest kui ka kateedri juhatamisest. Tema väitekiri eesti lüürikast valmis ettenähtud ajast isegi varem ja tuli kaitsmisele 19. juunil 1970, en­ne jaani. Sisimas oli Harald Peep väga uhke selle üle, et kaitses oma tööd alla 40-aastasena, mis oli tollal erandlik. Kuid monograafiana see ei ilmunud, sest tsensuur oleks tahtnud Eesti Vabariigi ja tema esimese poole kirjandusloos teha halastamatuid kärpeid.
Ei Villem Alttoa ega Harald Peep pidanud aga ette näitama mingit eriliselt kontrollitud lugemust ega kirjutama avaldamiseks mitte mõeldud referaate. See tuli meelde, kui ühel päeval helistas nüüdne doktorant, kelle teema on interdistsiplinaarne. Väga vajalik, kuid vastavat teadust Eestis nomenklatuurses mõttes ei ole. Doktorant küsis, kas mul on kodus doktoritöid. On küll. Eesti, vene, inglise ja soome keeles. Aja­loost, arstiasjandusest, keeleteadusest, kirjanduse uurimisest ja teoloogiast. Selgus, et tema valikaine õpetaja oli soovitanud lugeda mõned juba kaitstud väitekirjad läbi ja kirjutada oma töö nende eeskujul.
Väitekirju minu sõbra uurimisteemal mul ei ole, sest seni pole neid kirjutatud ja järelikult ka kaitstud. Tema sooviks oli aga, et mul oleks käepärast vähemalt kolm doktoritööd. Oli, kuid milleks tingimata kolm? Tuli välja, et üks tema kaasdoktorant polnud jõudnud minimaalset hulka eeskuju pakkuvaid dissertatsioone läbi lugeda ja kiiresti oli vaja „läbi töötada” veel üks, olgu millest tahes. Ei tea, kas mu sõber andis talle kollektiivsetest artiklitest koostatud raamatu meditsiinist või Soomes kaitstud eestikeelse töö kirikuloost.
Ma ei küsi, kuhu jõudnud oleme, ega sõimanud läbi sõbrast doktoran­ti, valikaine õppejõudu, rektorit ega ministrit. Sõber sai, mida palus, ehkki kõik ta soovitud raamatud on nii suu­remates raamatukogudes kui ka Internetis. Küsisin hoopiski eneselt: mis mõttes on niisugune inimene – vastutav riigiametnik, minu kolleeg – inimene, kellega ma võin teaduse seesmistest muredest rääkida mitte spikri järgi, vaid vabalt? Kas ta on midagi ka uurinud või aetakse teda läbi akadeemilise kadalipu?
„Teadus”, mida tehakse brošüüride põh­jal – kõvakaanelisi doktoritöid ja doktoritöid võrrelduna magistritöödega mu sõber ei tahtnud – jääb allapoole omaaegse ühingu Teadus taset. Kust peaks sellises olukorras tulema see intellektuaalne pööre, mida lihtsameelsed postkoloniaalses Ida-Euroopas nii väga ootavad?
Lisaks palutud väitekirjadele sai „mu” doktorant ka raamatukese sellest, kuidas teadustööd üldse kirjutatakse. Niisuguseid on Eesti uue iseseisvuse ajal ilmunud mitu, ent kõik nad on kas bakalaureuseastme lõputöö või justkui artikli vormistamise juhendid. Tehnilised ettekirjutused üld-, mitte erijuhuks. Doktorandi metodoloogiaõppejõud oleks võinud kõik säärased raamatukesed anda kas loengu algul või oma jutus võrguversiooni sees tulevastele akadeemikutele kätte ja lasta neil ise uurida, mis kuhu sobib. Ilmselt ta ei tunnegi neid raamatukesi.
Iseseisvus ei ole mõeldud piduriteta kihutamiseks ja me võime teha avarii, olemata roolijoodik. Kui see selgeks saaks, tahaksin ma näha tegusid. Mitte tiigrit, kes keksib nagu varblane.

Suvereisid

Nii nagu igal inimesel, on ka igal rahval oma iseloom. Kõige muu kõrval võis Tuneesias täheldada suurt ilu- ja lapsemeelt.

Uhkete mošeede ja kindlusega püha linn Kairouan on kogu maailmas tuntud oma kaubatänavate ja eelkõige vaipade poolest. Ei pääsenud vaibapoest üle ega ümber meiegi, Eesti turistide järjekordne grupp suve alguses.

Tuneesia uhkus on vaibad
Linna suurima vaibakaupluse juures sai ka vaibakudumist vaadata. Tu­neeslannad istuvad maas ja teevad peente niitide ja lõngade sõlmimise üksluist tööd, mille tulemusena sünnivad vaibad, mis on üksluisusest väga kaugel. Tuli meelde lapsena loetud kurb raamat „Helepunased roosipungad” Afganistani või Tadžikistani lapsvaibakudujatest, kelle väikesed käed sõlmetegemisel hinnas olid, aga kelle töötingimused ja -tasu olid masendavad. Ka tuneeslannade käed teevad väga palju sõlmi. Naistel pole kerge, töö hakkab silmadele ja väsitab selga ning pidevast liikumatusest krampi kippuvaid jalgu. Muide, Tuneesias on ka tuntud meesvaibakudujaid.
Näidistesaalis rulliti meie ette lahti tohutul hulgal vaipu. Esimene neist oli suur ja paks n-ö traditsiooniline Tuneesia vaip, milles on 40 000 sõlme ruutmeetri kohta ja mille tegemiseks kulub neli kuud tööd. Et mustriks oli mošee stiliseeritud ehitusplaan, selle peale poleks ise tulnudki! Värvid olid valkjashall, pruun, oranž, must jm.
Teine oli põhiliselt punase- ja tumerohelisekirju kootud beduiinivaip. See olevat vastupidavam kui sõlmitud vaip, ka oli see erksavärvilisem. Beduiinivaip oli odavam, sest sellega on vähem tööd. Mõned väiksemad vaibad olid vahenööre pidi teineteisega (merkum) või üksteisega ühendatud. Esimesi saab panna abieluvoodi juurde nii, et mõlemale abielulisele jätkub, teisi võib asetada näiteks tooliridade ette. Väga nutikas.
Meile näidati suurt lamba­villast
20 kg raskust berberi valget vai­pa. See oli tõeliselt pehme, paljale jalale hea, aga sarnaseid olen ka Eesti vaibapoodides näinud. Vahepeal pakuti teed ja kohvi lootuses, et me vaipu ostame.
Suur vaip kašmiirist, lillemustri­ga ja 90 000 sõlmega ruutmeetri kohta oli nõudnud kümme kuud tööd. See­järel vaip 180 000 sõlmega ruutmeetri kohta. Siis väiksemad vaibad, mille kohta arvasime ebaprofessionaalselt, et küllap on need odavamad, aga võta näpust – näiteks sisaldas väike siidvaip 250 000 sõlme, siid veikles hõbejas-sinakates toonides ja müüja ütles, et nagu vaiba värv liigutamisel, võib muutuda ka selle hind tingimisel.
Vaipu laotati põrandale järjest rohkem, võisime neid katsuda, nautida nen­de pehmust, vahele hüüda, kui midagi näidatust osta tahame. Kui vaiba kohe kaasa oleksime võtnud, saanuksime näiteks pehme lambavillase kätte 120 euroga (mis tingimisel veel väheneb), kui aga Eestisse lasknud saata, lisandunuks muidugi saatekulu. Maksta saab nii sularahas kui ka kaardiga. Meil hakkas kahju meestest, kes järjest uusi vaipu näha pakkusid, siis näitasid, kui väikesteks neid saab kokku panna ja kui kerge oleks nende kaasavõtmisega toime tulla. Meie grupis leidus vähe ostjaid, üks vanem paar võttis kaks väiksemat lambavillavaipa skorpionimustriga, mis pidavat õnne tooma, ja keegi veel ühe väiksema, vist kalli siidvaiba. Giid ütles, et meist eelmine, samuti eestlaste reisigrupp oli ostnud neli vaipa.
Olen aastaid tagasi käinud ka Turkmeenias vaibavabrikus. Turkmee­nidel on ütlus „Vesi on turkmeeni elu, hobune – turkmeeni tiivad, vaip – turkmeeni süda”. Usutavasti on tuneeslastelgi niisuguseid poeetilisi vanasõnu. Veel jäi mulle Turkmeeniast meelde rahvajutt naisest, kes kudus valitsejale imeilusa vaiba. Et ta nii kauneid vaipu enam kellelegi teisele ei teeks, heideti ta vangikongi. Seal lagunes ta kleit. Naine nägi nurgas ämblikuvõrku, värvis selle niidi verega punaseks ja parandas oma kleidi. Selle mälestuseks ongi turkmeeni vaipadel iseloomulik punane värv.
Üks oluline erinevus oli turkmeeni ja tuneesia vaipadel veel: turkmeenid kujutasid oma vaipadel vähemalt tollal palju inimesi, tegid kingituseks port­reevaipu, tuneeslastel niisugust kommet ei ole – islamiriikides pole inimnäo kujutamine lubatudki. Kas sellest nõudest näiteks väga kõrgetele valitsejatele kingitusi tehes mööda vaadatakse, pole teada.
Huvitav, kumb oli Tuneesias enne, kas vaip või kaunid mosaiigid? Tunises Bardo muuseumis on sadu suuri mo­saiike Kartaagost, Sufetulast ja muudest ajaloolistest kohtadest, kus tollases kunstis olid tugevad Rooma mõjud. Mosaiigid jätavad eemalt vaadates mulje suurtest põranda- või seinavaipadest, alles lähemalt näeb, et need on pandud kokku imeväikestest värvilistest killukestest.
Tuneeslaste elamud pole välispidi­selt enamasti kuigi ilusad, sageli meie silmale isegi harjumatult inetud. Seest on nende kodud aga imepuhtad ja õdu­sad, kusjuures tuneeslaste ilumeelest annab tunnis­tust seegi, et nende ajaloolistes kodu­des on rohked seinamaalingud, mosaiigid ja muud kirevad kaunistused koos vaipadega nagu kirju sigrimigri, eestlase silmale harjumatu, kuid mõjub ootamatult kenasti ja teeb meele rõõmsaks. Väga kallid vaibad on siiski vaid rikkamate luksus. Näiteks berberite juures koopakülades katsid põrandaid vägagi meie kaltsuvaipade moodi katted.
Siniseid uksi, mis on Tuneesia firmamärgiks saanud, võib näha peaaegu igas linnakeses, kuid eriti tuntud on Tunise lähedase rannaküla Sidi Bou Saidi uksed. Uksed on endale koha leidnud ka kunstnike töödel. Kunstnikke elab seal maalilises paigas palju.

Hiline muuseumikülastus
Tuneesia parimate datlite piirkonna keskus on Tozeur, mille ümber paikneb Tuneesia suuruselt teine oaas, kus üle 200 allika annab vett 200 000 datlipalmile. Tozeuris asub ainulaadne „1001 öö muuseum”. Küllap on ni­metus seotud 1001 öö muinasjuttudega. Muuseumikülastus oli ka meie reisiprogrammis, kuid... Õhtul pärale jõudnud, sõime hotellis õhtusöögi ja siis ootaski meid muuseumiskäik. Kell oli 22. See on minu elu hiliseim muuseumikülastus. Tekkis tunne, et giid tahab meid hoopis ööklubisse viia.
Sõitsime mõnisada meetrit ja olime taas ühe tüüpilise idamaise maja ees, millest väljastpoolt vaadates ei oska aimatagi, kui suur see seest on. Laia trepi alguses põlesid madalates vaasi­des tõrvikud. Suures siseõues oli midagi restorani taolist. Nüüd oleksime pidanud sisenema muuseumisse, mis and­vat põhjaliku värvika ülevaate tuneeslaste eluolust. Aga sinna me ei pääsenud, sest muuseum oli reserveeritud oodatavale väärikale külalisele, vist mõnele kohalikule bossile. Tema auks olid ka tervitustõrvikud. Meid juhatati teise muuseumi.
Sisenesime pikkade võlvkäikude kaudu tumedasse saali, kust kostis ohkimist ja ähkimist. Keegi ütles, et see on nagu lõbustuspargi õuduste maja. Ööpimeduses jõudisme suurde koopasse, kus sees justkui tõelised koopaelanikud ja mille juures mingid saurused ja mammutid. Heliefekt andis nähtule palju juurde, edasi läksime mööda koopaelanike elu- ja tseremoonialavastustest, siis jõudsime juba riietatud inimeste aega, suurejooneliste lahingustseenide juurde.
Siin on stseen, kuidas Kartaagosse jõuab selle asutajanna Elissa laev, teisal on Hannibal lahingus oma sõjaele­vantidega – elevandid olnud toona praegustest väiksemad ja neid elanud Tuneesias palju, nüüd on nad välja surnud või lahkunud. Ühe röövli­laeva mastidel rippusid kolm poodut, laevatrümmid olid täis vange. Muljetavaldavad heliefektid vaheldusid automaatgiidi ingliskeelsete selgitustega.
Nii liikusime koopaajast tänapäeva, hiljutiste ja praeguste valitsejateni. Nüüdisaeg on kõige igavam osa muuseumist – valitsejakujud ja loosungid ning lipud võiks ehk kokku võtta sõnaga „isikukultus”.
Aga kõik kokku oli huvitav ja tundus naljakas, sest aeg oli muuseumis käiguks ebasobiv; olime üsna väsinud, aga tuju kõigil hea. Väljapanekutes oli palju lapsemeelt. Võib kujutleda, missugust vaimustust tekitaks muuseum teismelistes koolilastes, kellele kogu see tehismaailm, kord saalides, kord öise taeva all, muinasjutuna elav tunduks.

Eesti keele õppe ja riigieksami põhjaliku arendamisega tegelema hakkamiseks on õige aeg. Et uue riikliku õppekava ettevalmistamine on pooleli, saab teostamist vajavad mõtted sellesse veel kirjutada.

Eesti keele arendamise strateegia heakskiitmisest saab varsti kolm aastat ning jaanuaris toimus keelefoo­rum, kus nii seni tehtu kui veel tegemist ootav kokku võeti. Ilmus ka 42-leheküljeline ülevaade „Eesti keele arendamise strateegia (2004–2010). Elluviimine (2004–2006)”. Selle eestikeelset üldharidust puudutavas osas on üles loetud järgmised takistused, mis strateegia eesmärkide saavutamist segavad:
     aineõpetajate sageli ebapiisav eesti kirjakeele oskuse tase;
     eesti keele õppe tervikliku arendamise (õppekava, riigieksam, identiteedikasvatus jne) takerdumine poliitilistesse, erialastesse ja isiklikesse vastuoludesse;
     eesti keele tundide ebapiisav arv.

Täiendavad ettepanekud
Täienduseks õpetajate poolt kahele eelmisele ministrile üle antud 35 soovitusele, mida HTM niikuinii jõudumööda püüab täita, tehakse strateegia seiredokumendis mh järgmised ettepanekud:
     töötada välja ja rakendada süsteem eestikeelse väljendusoskuse arendamiseks kõikides õppeainetes ja süsteem kõikide õpetajate eesti keele täiendusõppeks;
     parandada klassiõpetajate ettevalmistust keeleliste erivajadustega õpilaste õpetamiseks;
     võtta vastu uus, eesti keelt tähtsustav riiklik õppekava koos rakendusaktidega, millega tagatakse eesti keele kõikide osaoskuste õpetamine.
Käesoleva aasta esimesel poolel on õige mitmeid vajalikke tegevusi jätkatud ja mitmete uutega algust tehtud: alustatud on Tallinna Ülikooli emakeeledidaktika keskuse süsteemset toetamist, loodud tingimused Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi tegevuse mär­gatavaks elavdamiseks (toetus ruu­mi üürimiseks, arvuti ostmiseks, palgalise koordinaatori palkamiseks jne), arendatud iga-aastaseks ja algusest lõpuni üleriigiliseks (nii uurimistöö- kui ülesandepõhiselt) eesti keele olümpiaadisüsteem, sõlmitud kokkulepe Tartu Ülikooliga eesti keele teaduskoolikursuse käivitamiseks ning hakatud ette valmistama õpilaste eesti keele alast tegevust suunava organisatsiooni loomist. Eeltööd on alanud eesti keele teemalise viktoriinisarja eetrisse andmiseks ETVs ja järgmiseks aastaks on kavandatud ulatuslik eesti keele alane täienduskoolitus kõrgkoolide ja Eesti Keele Instituudi spetsialistide juhendamisel. Esialgu eesti keele õpetajatele, hiljem ka teiste ainete omadele (soovitus eesti keele õppe lülitamiseks kõikide, eelkõige pedagoogiliste erialade õppekavadesse on antud, vastav ainekava koostatud ja vajalikud õpikudki valmis).
Põhiliseks nii nüüd kui ka tulevikus jääb aga kindlasti eesti keele õpetus üldhariduskoolis, seda õpetust tagav emakeeleõpetajate ettevalmistamine ning stimuleeriv riigieksam. Ma ei kutsu üles mingitele revolutsioonidele (kuigi vajadusel tuleb ka neid teha), vaid eelarvamuste- ja emotsioonivabale arutelule, millest osavõtjail peab olema nii selge siht kui ka tahtmine sihini jõuda. Kindlasti tuleb vältida vormilt skandaalsete ja sisult diletantlike pseudoprobleemide tekitamist asjast rääkimise asemel (nagu oli kahjuks kevadtalvine üksikute õpetajate poolt üles puhutud, sadu abituriente häirinud ning lõpuks riigikogunigi jõudnud paanika kirjanditeemade esitamise viisi küsimuses).
 

Keeleõppe arendamine on vajalik ja võimalik
Eesti keele õppe ja riigieksami põhjaliku arendamisega tegelema hakka­miseks on õige – optimistina ei tahaks öelda, et viimane – aeg mitmel põhjusel.
Uue riikliku õppekava ettevalmistamine on pooleli. Rääkimata eesti keele kui aine õpetamist puudutavast, tuleb kogu õppekava ulatuses leida võimalused, kuidas soodustada eesti keele oskuse arendamist ka teiste ainete õpetamise kaudu (põhieesmärgi kõrval). Pean äärmiselt oluliseks riigi või selle volitustega keelespetsialistide osalemist õpikukäsikirjade trükikõlblikuks tunnistamisel.
Pole saladus, et küllalt suur osa meie pooleteisetuhandesest enamikus teenekate emakeeleõpetajate perest on pensionieale lähenemas või kohati selle piiri ületanud. Uued õpetajad tuleb koolitada uute ideedega ja keelekasutuse tänapäevastele nõuetele vastavalt. Siin jõuame vajaduseni üle vaadata kõrgkoolide õppekavad, õpetajate täiendusõppesüsteem ja loomulikult õpetajate palgadki. Praegune poolnutune olukord peab muutuma nii, et eesti keel – kõikide ainete oman­damise möödapääsmatu eeldus – leiaks koha populaarseimate õppeainete hulgas ning eesti keele õpetajat tunnustataks tähtsaima lülina eestikeelse haridussüsteemi eesmärkide saavutamisel. Lootusi selleks on, sest õpetajakoolitusse soovijate arv on möö­dunud aastaga võrreldes oluliselt suurenenud.
Nagu eespool viidatud, on võimalused eesti keele õppe arendamiseks laienenud ja aktiivsemad õpetajad ning teised keeleinimesed on nendest võimalustest kinni haaranud või haaramas. Kasvab ka eesti keele õppe praeguste tulemustega, õppe endaga ja riigieksami vormiga rahulolematute arv ning üha selgemini tunnetatav on seegi, et võrdseid võimalusi (lisaks poistele!) eesti keele riigieksami sooritamiseks vajavad ka tuhanded eesti õppekeelega koolis õppivad muukeelsed õpilased (kirjand neid võimalusi ei anna).
 

Mitte kirjandi vastu. Keeleõppe poolt
Aastatevanune vaidlus – kas kirjand, osaoskuste eksam või midagi muud – puudutab ainult jäämäe tippu. Asi on eelkõige ikkagi õpetamises ja õppimi­ses (alustades õpetajatest endist), mit­te kontrollis, st eesti keele riigieksami vormis. Loomulikult on õpetajal raske selgitada seda, mida talle endale pole õpetatud või on õpetatud liiga vähe, ning kui võimalik uues vormis riigieksam neid õpetamata asju kontrollida tahab, hakkab enamik õpetajatest vastu. Toeks igivana seisukoht, et midagi pole vaja muuta, sest kogu aeg on ju niiviisi olnud.
Kinnitan, et mul pole midagi selle vastu, kui kirjand praeguselgi kujul jääb ja on teatud erialadele (näiteks kirjandus, teatriteadus, kunstivaldkond, teoloogia, ajakirjandus, miks mitte ka õigusteadus) soovijatele isegi kohustuslik. Vahest peaks nende jaoks välja arendama koguni mingi tõelise küpsuseksami, mille taga, st ees konkreetset õppeainet ei olekski, mis aga võtaks kokku nii kirjanduse, kodanikuõpetuse, ajaloo, geograafia, loodusõpetuse kui vahest mõne teisegi aine teadmised?
See eksam, mis käsitleb eesti keelt ja mille peaksid sooritama kõik abituriendid, puudutab eesti keele kui infovahetuse vahendi valdamist. Sellele peab eelnema õpetus, mis tagab kõikidele eksamisooritajatele võimaluse saada maksimumilähedane tulemus. Pole normaalne, et eesti keele – mis on kõikide teiste ainete omandamise ja edaspidise eraelu-, õppe- ja töösuhtluse alus – riigieksamihinne on keskmiselt 50 ja 60% vahel, paljudel alla selle. Õnneks ei näita need protsendid keeleoskust, sest kirjandi hindekomponendid on keel, stiil ja sisu ning koondhindest ei saa teha otseseid järeldusi ühegi komponendi kohta. On loomulik, et sisu, st seisukohtade hindamisel võetakse arvesse keelt – seisukohtadest pole kasu, kui neid väljendada ei osata. Loogiline pole aga see, et keeleoskuse hindamisel (eksami nimi on eesti keele riigieksam) arvestatakse seisukohti, sest keele abil võib väljendada nii tõtt kui ka valet.
Missuguse hinde peaks panema eesti keele riigieksamitööle, kus heas stiilis, õigekirja- ning grammatikavigadeta, laitmatu ülesehitusega tekstis täiesti loogiliselt (tõsi, absoluutselt vastuvõtmatult aluselt lähtudes) ülistatakse näiteks Stalinit ja Hitlerit ning nende tänapäevaseid mõttekaaslasi? Näide on kahtlemata äärmuslik, kuid konflikt hindaja ning kirjutaja seisukohtade vahel on riigikirjandis kahtlemata sageli olemas, laheneb üldjuhul hindaja kasuks ning lahendusel pole kirjeldatud olukorras midagi tegemist eesti keele oskusega.
Eelnevale lähedane on küsimus, kas käsitleda keelt ja kirjandust ühe õppeainena koos või eraldi. On selge, et korraliku keeleoskuseta ei ole ilukirjandusest arusaamine ega selle analüüs võimalik. Samas on ilukirjandus siiski vaid üks valdkond keelekasutuse paljude valdkondade hulgas, millest enamikul pole ilukirjandusega selle tavatähenduses midagi tegemist. Seetõttu õpetatagu vähemalt teisest kooliastmest alates kirjanduse tundides kirjandust ning keeletundides keelt. Viimase eesmärgiks peab olema adekvaatse eestikeelse suhtlusvõime –
nii aktiivse kui ka passiivse – loomine kõikideks olukordadeks, milles eesti keele kasutajail tuleb elu jooksul viibida. Eraldi õpetamine peaks tagama sellegi, et keeleteadmiste õpetamist ei vähendataks traditsiooniliste, hästi sisse töötatud kirjandiharjutuste kasuks. Loomulikult on inimesed erinevad ja sellest tulenevalt on erinevad ka nende keeleoskusvajadused; minimaalset ühisosa aga peavad valdama kõik, selle peab eesti keele õpetus eesti üldhariduskoolis ka andma ja seda peab riigieksam kontrollima. Võib kujutleda, kui hästi mõjuks keeleteadmiste paranemine muu hulgas ka kirjandi kirjutamise oskusele!

Alustamata ei jõua kuhugi
Kindlasti ei ole jutuks olnud ning allpool esitatavad ideed teostatavad kiiresti ja mõne aastaga. Ent alustamata ei jõua me tulemuseni kunagi. Kui laienevat täiendusõpet oskuslikult, rahulikult ja eelkõige õpilaste huve ning keeleomandamise vajadusi silmas pidades uute ideede elluviimisega siduda, on võimalik muudatustega päris varsti peale hakata. Tõenäoliselt on esitatud/esitatavaid mõtteid mõelnud mõni teinegi – olgu minu omad siis meenutuseks. Kui miski nendest ei sobi, võib sellest loobuda; peaasi, et hakkaksime liikuma.
 

Mida võiks eesti keele riigieksamil küsida?
Esitan mõniteist ülesandetüüpi, mis võiksid tulevasse eesti keele riigieksamisse kuuluda. Loomulikult on neid tüüpe rohkem, mh kuulamise ja suulise keelekasutusega seotuid. Selle väljamõtlemine, kuidas nende tüüpide rakendamiseks vajalikke keeleteadmisi anda, samuti üheselt hinnatavate ülesannete koostamine jääb aga küll eesti keele didaktika spetsialistide hooleks. Kinnitan vaid üht: ülesanded ei tohi olla oma taseme poolest olümpiaadi omad, vaid peavad kontrollima neid eesti keele teadmisi, mis on igale inimesele eestikeelses ühiskonnas ja riigis toimetulekuks hädavajalikud.
     Ette antud teksti hindamine ja parandamine (nii sõnavara, grammatika, stiili kui sisu loogika seisukohalt). Tuleks leida kindlad vead, esitada sobimatuse põhjused, teha parandusettepanekud.
     SMS-sõnumi muutmine sama sisuga ajalehesõnumiks, seletuskirjaks, ettekande osaks, ilukirjandusteose osaks.
     Jaatuse ning eituse kasutamise varieerimine (teksti sõnumit muutmata kirjutada jaatav tekst ümber eitavasse või eitav tekst jaatavasse vormi).
     Tekstist lühikokkuvõtte kirjutamine piiratud arvu sõnadega (tingimuseks kogu olulise sisu säilitamine).
     Tabelina esitatud info esitamine seotud tekstina ning vastupidi, seotud teksti esitamine tabelina.
     Tekstisiseste viitesuhete analüüs ja korrastamine: täistähenduslike sõnade asendamine pronoomenite, proverbide ja proadverbidega ning vastupidi; järelduste tegemine, võimalike eksimuste leidmine ja kommenteerimine jmt.
     Deverbaalsubstantiivide asendamine tegusõnakonstruktsioonidega (pöörates tähelepanu lause teiste elementide – sõnajärje, rektsiooni- jt suhete – muutumisele).
     Õigekeelsussõnaraamatu kasutusoskust eeldav õigekirja-, vormi- ja lauseõpetuse ning sõnavarakasutuse vigade parandamine etteantud tekstis, paralleelvõimaluste leidmine; tehtu põhjendamine.
     Teksti liitlausete asendamine lihtlausetega ja vastupidi (sisu säilitades); pea- ja kõrvallause(te) järjekorra muutmine.
     Teksti põhjal selle kohta esitatud küsimustele vastamine; tekstil põhinevate vastuste põhjal küsimuste moodustamine.
     Tekstis sõnade asendamine nen­de sünonüümidega (pidades silmas sellest tingitud sõnajärje, ühildumise, rektsiooni ja teisi võimalikke muutusi); uue teksti võimalike stiilierinevuste selgitamine.
     Lihtsate sõnade tähenduse selgitamine piiratud hulka sõnu kasutades (nt sõna uks tähenduse selgitamine).
     Kõnekäändude ja vanasõnade kasutamine ja tähenduse selgitamine.
     Lihtsa reaalala käsitleva ülesande teksti põhjal ülesande lahenduskäigu kirjeldamine.
     Projektitaotluse, juhendi vmt teksti kirjutamine (ette antud info põhjal).
Loetelu võib pikalt jätkata. Loodan, et mõni on minuga nõus ning oponendid esitavad oma põhjenduste kõrval ka eesti keele õpetust edasi viivaid ideid. Igal juhul soovin häid mõtteid ja nende tegemist headeks tegudeks.

Kooliajal meeldis mulle kirjandeid kirjutada. Seega olen viimane inimene, kes tahaks kirjandi kaotada. Küll leian aga, et riigieksamina kirjand end ei õigusta. Miks? Õpilasi eksamiks ette valmistades keskendavad õpetajad pahatihti peatähelepanu teemavaldkondade treenimisele ja õpilased püüavad parandatud kirjandeid pähe õppida, et üks neist eksamil reprodutseerida.
Ah et kuidas ma seda tean? Mul on tuttav riigieksamikirjandi parandaja.
Kurioossematel juhtudel ei oska õpilane pähetuubitud kirjandit õige pealkirja alla paigutada ja kirjutab seega teemast täiesti mööda. Kirjand, mis peaks väljendama kirjutaja mõtte­küpsust ja loovust, ei täida seatud eesmärki.
Miks selline olukord on tekkinud? Et kirjandi ebaõnnestumine jätab noore riigieelarvelisest kohast ilma, halvimal juhul ülikooli ukse taha, püüavad õpetajad seda ohtu ennetada. Raske oleks seda neile ette heita.
Kirjutamine on loov tegevus, mis sõltub sünnipärastest eeldustest, nagu musitseerimine või maaliminegi. Me ei nõua kõigilt üliõpilaskandidaatidelt muusika- või kunstieksamit, miks peame siis kirjandit iseenesestmõistetavaks?
Ah et alati on nii olnud ja traditsioon tuleb säilitada? Aga kas ma olen öelnud, et kirjand tuleb kaotada? Kirjutamist tuleb õppida ja õpetada, nii nagu koolis õpitakse ja õpetatakse ka muusikat ja kunsti. Ja lõpukirjandi
kirjutamise traditsioongi väärib säilitamist, ent kooli-, mitte riigieksamina.

Kes poleks puutunud kokku fenomeniga, kus mingi teema, mõte, nähtus või nägu hakkab järelejätmatult kummitama. Kõik, mida sa puudutad, loed või näed, äratab selle üheainsa sundärritaja. Pea iga uue või tuntud inimesega kohtumisel jõuab jutt selleni või hakkab see hõõguma järeldusfaasis. Patriotismi, kodumaa-armastuse ja rahvusomapära üle mõtisklemine pole kaugeltki inimese igapäevategevus ja ometi on nende ridade kirjutaja ülakorrus vastu ta enda tahet sellega rakkes olnud kevadest saadik.

Mõne nädala eest juhtusin USA läänekaldal kahe endise moskvalanna, tänase ameeriklase seltsi. Vesteldes selgus, et mõlemad leidsid Ameerikas vähe head ja kiiduväärset. Küsimusele, mis oli parem Venemaal, mille nad mõlemad vabal tahtel maha jätsid, vastas üks, et ta kasvas seal heal järjel perekonnas ja liikus loomingulise intelligentsi kõrgkihis. Teine naine tundis Ameerikas puudust vene kultuurist ja taunis ameeriklaste puudulikku kultuuritarvet ning -tarbimist. Ta polnud üheski Ameerika kodus näinud raamaturiiuleid, üks ta äriklient polnud Tšehhovist kui kirjanikust kuulnudki ja ta pole ameeriklasi iial kuulnud ka omavahel kirjandusest rääkimas. Vene seltskonnas seevastu räägiti ja räägi­takse alati Tolstoist, Dostojevskist, Tur­genevist, Gogolist, ja nende teosed ei puudu ühestki kodust, olgu see mui­du kui kehv tahes. Küsimusele, kas vene humanitaarkultuur – kirjandus, muusika, maalikunst, vene ballett jne – lähendab neid omavahel ja teeb nad kaasmaalasteks või on peale selle veel midagi, mis neid seob, kõlas vastus ühest suust – me oleme pärit Moskvast ja moskvalasi siin just sageli ei kohta.
Kuuldut hiljem seedides tuli meelde nõukogude riigi subsideeritud kul­tuur ja ideoloogiliselt ustavate loojate aadliklass. Siis turgatas pähe sõnapaar „patriootiline kasvatus”, mis ei kuulunud nõukogude kooli prog­rammi õppeainena, küll aga siduva distsipliinina, nii-öelda hariduse tsemendina. Liitkem nõukogude koolis õpitud humanitaarainete plokid kokku patriootilise kasvatuse tsemendiga ning laskem seda kullata Vene kuulsusrikka ajaloo ja ordenite ning aunimetustega kroonitud loojate aupaiste kiirgusel. Kas polegi vormunud mu vestluskaaslased kui isiksused, keda määratleb kirjandus/kultuur/linn ja mitte isikuomadused või väärtushinnangud?
Üks mainitud kirjanikest Fjodor Dostojevski on ühtlasi kõige tuntum ja loetum vene kirjanik Läänes. Õieti on ta looming, eriti „Vennad Kara­ma­zovid” nagu õpperaamat tõlgendamaks Venemaa-nimelist sümfooniat, mille helistiku määrab Dostojevski oma väljend „vene hinge pime öö”.
Tunnistan siinkohal, et olen kevadest saadik täitnud lünka kursisolemises eesti kaasaja kirjandusega, nagu sedagi, et pärast õige mitme proosateose läbilugemist hakkas kangastuma dostojevskilik eesti hinge pime öö.
Ärgu lugeja kartku, asi ei lähe positiivse kangelase nõudeni ja kunsti kui ühiskonna edasiviiva jõu tunnustamiseni. See juba oli. Pigem jagan oma ahastust raamatulehekülgedelt õlgadele langenud sotsiaalse üldistuse kaalu raskuse üle.
Eelneva loomuliku jätkuna tekkis küsimus: milles väljendub Eesti patriotism, mis see üldse on ja mis seob eesti rahvast omavahel ning Eestimaaga?
Küsisin nii palju, kui sain. Sõelale jäi järgnev.

Kodumaa-armastuse asemel heaolukultus
     Eesti patriotism on tagajalgadele püsti ajamise patriotism. Enne seda, kui keegi meid kui tervikut riivab, oleme nii hõivatud oma pisimurede ja olemisega, et maa ja rahvas ei tule meeldegi. Meie patriotism lööb aga leegitsema momendil, kui keegi meie kohta kriitilise või tauniva sõna ütleb, pidagu see siis paika või mitte. Ja hoidku jumal, kui selle ütleja soontes hulbib kas või tilk võõrast verd või alaliseks (ajutiseks) aadressiks on mõni teise riigi linn ja tänav.
Tänapäeva Eesti noortes puudub patriotismitunne täiesti, see on asendunud heaolukultusega, mis ei jäta ruumi inimhinge mõistmisele ega kaastundele endast nõrgema või edutuma vastu: kel pole kolmekümneselt suurt või veel suuremat maja, on lootusetu luuser. Inimese omaniku­tunne peaks hõlmama ühtmoodi nii maad, rahvast kui ka isiklikku omandit. Patriotism on kodutunne ja see saab alguse perekonnast. Kodu on väike kodu suurema, meie ühise rahvusliku kodumaa sees ja seda tuleb hoida ning säästa samamoodi kui isiklikku omandit. Meil näeb aga igal sammul otse haigettegevat lagastamist ja risustamist. Me ei hooli oma arhitektuuri- ega ajaloopärlist pealinnast, ei ainulaadsest rannavööndist ega emakeelest. Risustame ühtmoodi mõttetult nii seda, teist kui ka kolmandat. Omakasupüüdmatut ja võltsimatut armastust Eesti maa ja rahva, Eesti kui oma kodu vastu tajub õieti veel ainult kahekümnenda sajandi esimesel veerandil ilmavalgust näinud kaaskodanikes.

Ainult vaenlasega silmitsi ühtsed
     Meie patriotism väljendub laulupidudes, Balti ketis ja selles, kuidas me vastame rünnakule. Kui meie vahel ja keskel ka muidu hõõrumisi esineb, siis vaenlasega silmitsi seistes oleme ühtsed ja käitume väärikalt. Meie patriotismi kehastavad meie tippharitlased, intelligendid. Alati, kui oleme sattunud poliitiliselt raskesse olukorda, astub esile meie intelligents. Mäletate neljakümne kirja, mäletate ühislaulu Estonia pargis Toomas Hendrik Ilvese toetuseks? Täpselt sama nähtust esindas tänavune koolinoorte laulupidu. See oli ilus, liigutav ja rahvast ühendav üritus. Aga me oleme ikkagi ka metsarahvas, omaette nohistajad. Meil puudub massimentaliteet, me tegutseme enamasti üksi, jonnakalt rühkides võetud sihi poole.
Sel kohal tekkis uus küsimus: Kui­das sobivad kokku patriotism ja korruptsioon? Kas omakasupüüdlik ja onupojapoliitikat ajav linnapea on patrioot või mitte?
Ei ole, nagu pole ka ahned uusrikkad. Neile loeb ainult raha ja võim. Aga meil on juba esile kerkinud ka noori rikkaid ja oma ninaotsast kaugemale nägevaid ärimehi. Meie patrio­tism väljendub töökuses, edasipüüdlikkuses. Ainult tänu nendele oma­dustele oleme suutnud asustada oma viljatuvõitu maa. Kus me ka ei randu või maandu, kus me ka kanda ei kinnita, oleme edukad. Soome ja Norra soovivad meie arste ja medõdesid, ehitajaid ja bussijuhte, isegi eesti koolilapsi otsitakse suviliseks, sest nad on töökamad ja oskajamad kui kohalikud.

Valitseb kolkapatriotism
     Eesti patriotism on kolkapatriotism, mis väljendub selles, et terves maailmas ei leidu seda, mis meil Tootsis või Antslas puuduks, ning kui leidubki, siis on see Tootsi ja Antsla omast viletsam, looduse ilu kaasa arvatud. Nii on Venemaa sõjakate, kivikirvest vibutavate neandertallaste maa, Soome heast (ei tea kust kosmosest kaela sadanud) elust mugandunud ja alkoholi liigtarvitamisest vaimselt köndistunud põtrade koloonia, USA tühine Hollywood, üksainus suur lõbustuspark, mida mehitavad rasvunud lollid, kelle põhitegevus on inimsoole häbi tegemine. Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast ma parem ei räägigi. Võib-olla ainult Jaapan ja Hiina leiavad meie silmis natuke armu.
Minu enda isiklik patriotism? Kui mul ka raha oleks, ikkagi ei ehitaks murumättakatusega suvemaja, vaid hoopis kasvuhooneid, et hispaania ja leedu tomateid Eesti turult välja tõrjuda. Ja Tallinna kesklinna sobimatute kõrghoonete püstilööjad saadaks maalt välja Monacosse või, veel parem, Las Vegasesse, ja seda tagasipöördumise õiguseta. Aga need, kes kiskusid Kadriorus maha õdusad puumajad ning asendasid mitmekordsete korterelamutega, samuti lammutusloa väljastajad annaks kohtu alla Eesti ajaloo hävitamise eest.
Ah et mis ma oma rahva kohta ütlen? Me oleme nutikad, aga ei usalda oma nutikust ja sellepärast laename, võtame üle, isegi ärastame ja ärandame kust ja kui aga saab. Ma ei ütleks, et me nii kadedad ja tigedad oleme, kui ise väidame, vahest oleme hoopis kaotanud võime õigetest asjadest rõõmu tunda. Aga elu põhiväärtuste kõrvaleheitmine on muidugi ülemaailmne nähtus. Kõigele vaatamata näen seda, mis mul Eestis närvidele käib, kui perekonnaasja, aga lahutust sisse anda ei kavatse. Las mu lapsed, vastupidi minule, kasvavad üles oma maal ja oma valitsuse all.
Muuseas, juhtusin hiljuti võrgus peale huvitavale küsitlustulemusele. Uuriti, kuidas maailma rahvad hindavad üksteist. Kõige usaldatavama äripartneri kuldmedal anti soomlastele. Mõtlesin siis, et mu vanavanemate nooruse ajal oleks eestlased kindlasti seisnud kui mitte üksi kõige kõrgemal astmel, siis soomlaste kõrval küll. Võib-olla on meie väiksus tekitanud tunde, et pigem hammusta, kui lased ennast hammustada, pigem torka teise mehe taskust kukkunud euro oma taskusse, selle asemel et see kaotajale ulatada.
Ah et Õpetajate Lehele? Sel juhul oleks lisada, et mõni Eesti rikkur võiks rajada õpetajate täiendusreiside fondi, mille rahaga meie lastele hariduse andjaid saadetaks muu maailmaga tutvuma tingimusel, et nad enne teeleasumist end sihtpunkti ajaloo ja kultuuriga põhjalikult kurssi viiksid. Kui meie laste silmaring laieneb, küllap laabub mõni muugi asi.
Eesti patriotism? Ei tea, ei oska öel­da. Võib-olla see juba ütlebki kõik. Niipalju võiks vast lisada, et olen eestlane, ja kui eestlased võistlevad olümpiamängudel, siis elan neile kaasa. Kui käin reisimas või õppisin, ütlen uhkusega, et olen eestlane. Elan kaasa suurtele rahvasündmustele nagu näiteks laulupidu. Laua peal on väike Eesti lipp ja reisile minnes on teine, natuke väiksem kotis. Kui läheksin kuhugi teise riiki tööle – mu erialal kuluvad väliskogemused väga ära –, tuleksin ikkagi kunagi Eestisse tagasi elama.

Noored ei mõtle eestlusele
     Küsimus patriotismi kohta pole üldse kummaline. Mulle otse meeldib vastata, ainult ma ei tea, kas esindan oma seisukohtadega sellist gruppi nagu „endavanused”. Meie põlvkonna mentaliteet on aga ilma mingi kahtluseta teine kui meie vanematel. Eesti patriotism, mida see võiks tähendada? Eeskätt lugupidamist enda rahva ja kultuuri vastu. Milles peaks omakorda lugupidamine väljenduma? See on raske küsimus, sest kui elad Tallinnas, siis tundub, et sa enam ei tea, mis on eesti kultuur ja kes on sinu rahvas, sest keegi ei taha mäletada Eestit, sest tahetakse elada teiste standardite järgi, kiiresti arenevas ühiskonnas, Euroopas, mitte kuskil kommunistliku minevikuga agulis. Muidugi, areng on vältimatu ja tulevik näib hägune, sest siinse piirkonna kultuurid on sulamas turbokiirusel ühtseks eristamatuks massiks, ilmetuks globaalkultuuriks. Ja mul on sellest väga kahju.
Ma räägin nüüd natuke laiemalt, et suu puhtaks saaks. Nii kaua, kui on neid, kes hoolivad kultuurist, inimloomuse mitmekülgsusest ja üksteisest, on veel lootust. See viimane mõte tingis ka mu erialavaliku, kui tänavu suvel paberid ülikooli sisse andsin. Ma tahan näha kaugemale oma kodukandist, aga võib-olla just sellepärast, et hiljem jõuda ringiga tagasi teadmise juurde, kuivõrd eriline on minu pesa õhtumaade põhjapoolses sängis. Seda taipasin näiteks Jaapanis.
Valitud eriala mulle suurt sissetulekut kindlasti ei taga. Aga mis väärtus see raha õigupoolest on, kui mul on midagi väärtuslikumat: teadmised, arusaamine, mõistmine. See ongi üks koht, kus eestlased praegu vea teevad. Tahetakse olla edasijõudnud, võimukad, jõukad, ollakse individualistid. Kui hakkasin seda lauset kirjutama, tahtsin esialgu kirjutada „nad tahavad olla” ehk siis tahtsin end lahutada „eestlastest”, aga muutsin lause umbmääraseks, et mitte öelda üht ega teist. Ei ole enam ühtsust ega ühist eesmärki, ühist poliitikat, ühist vaimsust. Ma ise leian, et minuvanuste hulgas keegi praegu eestlusele ja eestlaseks olemisele väga ei mõtle. Enamik tahab siit minema saada. Loodetavasti sooviga tagasi tulla.

Patriotism kaitseb põhiväärtusi
Viimane vastaja on ainus, kelle vanuse tahaks avalikuks teha, kuna ta pole eestlane. Olgu mainitud, et ta on eelmisest vastajast üle kuuekümne aasta vanem.
Patriotism? Me mõlemad kadunud mehega sündisime Soomes ja oleme siin eluaeg elanud, kuigi Iisrae­lis on ka korter. Me armastame seda maad, mu mees teenis Jätkusõja ajal Soome armees. Oleme Soome üle uhked ja õnnelikud ning tänulikud, et see on sihikindlalt liikunud suurema sallivuse ja inimlikkuse suunas. Aga olen ka Iisraeli patrioot. Pulmareisi veetsime Iisraeli 1948. aasta Vabadussõjas. Üks patriotism ei sega teist, sest patriotism on armastus ja elu põhiväärtuste eest seismine, milleta ta muutuks omaenda negatiiviks või varjuks. Eestlased on nii andekad ja tegusad, et jõuavad varsti Soomest ette.
Lõpetuseks vastus lugeja küsimusele, mille ta selle aja peale kindlasti on esitanud: mida sellise surutisehõngulise pealkirjaga öelda tahetakse? Mitte midagi muud, kui väljendada soovunel­mat, et Eesti kirjandus ja kunst ei oleks ega saaks eesti patriotismi kooli­raamatuks, sest kunstiline üldistus võib, aga ei pruugi olla tegelikkuse tuum ning peegelpilt. Ja võib-olla ka seda, et ilmselt pole olemas patriotismi ühest definitsiooni, mis omakorda märgib maha piirideta mänguvälja enese- ja üksteiseleidmisele ning mõttevahetus(t)ele.

Akiko Masaki-Kadarik julgustab jaapani keelt õppimaoos muusikaga

Jaapani keele ja kultuuri õppimine on viimastel aastatel Eestis populaarsust kogunud. Õnneks jagub ka pädevaid õpetajaid, kes kauge kultuuri Eesti elanikele lähemale toovad. Suurepäraseks näiteks on TLÜ Eesti humanitaarinstituudi Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo õppetoolis juba seitse aastat huvilistele jaapani keelt õpetanud jaapanlanna Akiko Masaki-Kadarik (30).

Kuidas ja millal Eestisse sattusite?
„Sattusin Eestisse esmakordselt seitse aastat tagasi, 2000. aastal. Lõpetasin Jaapanis Tokyo Gakugei ülikooli ja hakkasin tööd otsima. Minu eriala on jaapani keele õpetamine välismaalastele ehk siis inimestele, kes jaapani keelt ei oska. Tollal õpetas üks jaapanlanna eesti keelt Eesti humanitaarinstituudis (EHI), aga tema tahtis tagasi Moskvasse, sest Eesti elu talle ei sobinud. Töökoht vabanes ja mina tulin siia. Eestist ma enne siia saabumist suurt midagi ei teadnud.”

Kas nii kaugele teise kultuuriruu­mi sõita hirmutav ei tundunud?
„Seda küll mitte, sest Jaapanist on igale poole, välja arvatud Aasiasse, kauge sõita.”

Kuidas sulandumine Eesti ellu ja kultuuri läks?
„Võiks öelda, et alles sulandun. Olen ikkagi aasialane, kultuurid on erinevad. Mis puudutab Eestit, siis alguses oletasin, et Eesti on Euroopa riik ja hoopis teistsugune kui Jaapan. Aga tegelikult eriti ei ole. Eestlased on küll kinnised, aga seda on ka jaapanlased. Alles siinse eluga harjuma hakates tajusin kultuuride vahet. Võib-olla mõnest teisest Euroopa riigist tulnud inimesele tunduvad eestlased kinnised, aga minu jaoks mitte.”

Milles eestlased ja jaapanlased erinevad?
„Jaapani kultuur on väga tihedalt viisakusega seotud. Tundub ka, et meile on empaatia omasem. Aga see on võib-olla hoopis minu ja teiste inimeste, mitte eestlaste ja jaapanlaste vahe. Olen käinud nt Vietnamis, Kam­bod­žas ja Laoses. Mõtlesin, et need maad on küll Aasia, aga ehk siiski erinevad Jaapanist – aga ei erinenud. Käitumine on kõikidel aasialastel sarnane (empaatiavõime, viisakus, teiste inimestega suhtlemine). Eestis lähenetakse inimestele agressiivsemalt ja jõulisemalt. Soov pidevalt konkureerida, võita ja olla kõige tugevam on aasialaste jaoks pisut võõras.”

Seega ollakse Aasia riikides tolerantsemad ja võetakse elu rahulikumalt?
„Tahaksin osutada veel ühele erinevusele eesti ja jaapani kultuuris. Kui räägime näiteks koristajatest, siis Jaapanis mõeldakse pigem, et just tänu koristajale on meil puhas, keegi ei suhtu neisse üleolevalt. Eestis aga hirmutatakse lapsi – kui sa ei õpi, saab sinust bussijuht. Aga bussijuhtideta ei saa ju inimesed liigelda. Kogu aeg võisteldakse, aga iga ametit peaks austama.
Mõni aeg tagasi ostis üks õppejõud Jaapanist pildiraamatu, kus igal leheküljel on inimese pilt, tema töö ja mõtted oma töö kohta. Kõik on neil piltidel rõõmsad. Mõned aasialased mõtlevad võib-olla naiivselt, aga on rahulikumad.”
Oskate eesti keelt väga hästi. Kui rääkida keele õppimisest, siis võib arvata, et jaapanlastel ei ole eesti keelt kuigi lihtne omandada, sest isegi tähestik on erinev…
„Õpin praegugi iga päev. Õppisin EHIs ka eesti keele kursustel (Masaki-Kadarik on EHI kultuuriteooria eriala magistriõppe üliõpilane – toim). Õpetaja oli eestlane, aga õpetas jaapani keeles. Ta oskas jaapani keelt väga hästi.
Jaapanlastele on keeruline ka inglise keel, sest peame kõigepealt õppima tähestikku. Tõsi, mõned grammatilised punktid on eesti ja jaapani keeles sarnased, võrreldes teiste Euroopa keeltega. Minu jaoks on näiteks väga raske kiiresti lugeda subtiitreid.
Laialt on levinud vale arusaam hieroglüüfidest. Tegelikult on jaapani kee­les umbes 2000 hiina märki (kanji) ja kaks silptähestikku – hiragana ja katakana (esimesed edastavad tähendust, hiraganat kasutatakse grammatiliste lõppude ja mõne sõna kirjutamiseks, katakanat peamiselt võõrsõnade puhul – toim). Hieroglüüf tähendab pilti (pildist tulnud), nt sõna „puu” on puu kujust tulnud. Hieroglüüfe on ainult paarsada.
Hiina keeles on ühel märgil üks tähendus ja sellel omakorda konkreetne hääldus. Jaapanis on teisiti – meil on ühel hiina märgil 2–3 hääldust, aga tähendusi on üks. Nt „Ki” – sellel on umbes 50 erinevat hiina märki. Kui me näeme seda märki, siis valime tähenduse, hääldus on aga ikka „Ki”. Seejärel saame tähendusest aru. Eestlastest õpilastele on see alguses päris raske.”

Kuidas eesti üliõpilastel jaapani keele õppimine läheb?
„Jaapani kirjakeele õppimine on eurooplase jaoks üsna raske, kuid hääl­damine ei ole eestlastele kuigi keeruline. Jaapani keele aktsent on heli kõrguse aktsent, umbes nagu noodid. Musikaalse inimese jaoks peaks jaapani keele õppimine suhteliselt kerge olema.”

Kas üliõpilaste hulgas on peale eestlaste ka teistest rahvustest üliõpilasi?
„Tunnid toimuvad eesti keeles ning õpilaste hulgas on nii eestlasi kui eesti keelt valdavaid venelasi. Meil on igal aastal jaapani keele tunnid algajatele, viis korda nädalas esmaspäevast reedeni. Eelmise aasta septembris oli meil kaks algajate gruppi, sel aastal saame vist ka kaks gruppi kokku, sest soovijaid on väga palju.
Mõned tulevad lihtsalt populaarset eksootilist keelt õppima, aga esimese semestri lõpus tavaliselt selgub, kelle huvi on tõeliselt suur ja kes väga keelt õppida tahavad. Vähem motiveeritud lihtsalt ei jõua õppida ja langevad välja. Selles mõttes on olukord alates 2000. aastast natuke muutunud – siis ei olnud jaapani keele ja kultuuri õppimine Eestis veel nii populaarne ning õppima tulid eelkõige inimesed, kes olid tõesti väga huvitatud.”

Mis teie õpilastest edasi saanud on? Kas on ka Jaapanisse edasi õppima või tööle mindud?
„Jah, on nii tööle kui õppima mindud. Mõned on tulnud Eestisse ka ta­gasi, magistrantuuri või doktorantuuri. Pärast bakalaureuseõpingute lõp­pu on osa läinud tööle Jaapani saat­konda. Olen ainus jaapanlanna oma õppetoolis, teised jaapani keele õppejõud on eestlased, kes on käinud Jaapani ülikoolis.”

Kui jaapani kirjandusest rääkida, siis Ees­tis on praegu väga populaarne autor Haruki Murakami. On ta sama­võrra armastatud ka Jaa­pa­nis?
„Jah, Murakami on nii Jaapanis kui ka mujal maailmas väga populaarne. Temast on kirjutatud EHIs ka lõputöö (Janne Funk „Murakami maailmad”, EHI Lähis-Ida ja Aasia kultuuriloo eriala bakalaureusetöö, 2005).
Minu jaoks, tõsi küll, on Haruki Murakami liiga pehme. Hoopis rohkem meeldib mulle Ryū Murakami.”

Kas loete ka eesti kirjandust?
„Kahjuks ei ole minu keeleoskus nii hea. Küll aga olen jaapani keeles lugenud Jaan Krossi „Keisri hullu”.
Inglise keelega saan ka enam-vähem hakkama.”

Millist muusikat kuulate?
„Kuulan igasugust muusikat – klassikast popini. Ka džässi ja klubimuusikat. Jaapanis on väga populaarne J-pop, Jaapani uuem popmuusika. Ka mõned ülikooli astuvad eestlased on öelnud, et kuulavad j-poppi. Jaapanis kuulatakse küll ka lääne poppmuusikat, kuid suurelt osalt siiski kohalikku.”

Millega veel vabal ajal tegelete?
„Vaatan palju filme, lemmikfilm on Takeshi Kitano „Kikujiro suvi”. Veel meeldib mulle koos abikaasaga kalal käia. Õppisin muuhulgas ära, kuidas jäässe auku teha.”

Millised on plaanid edaspidiseks? Kas tahate tuleviku siduda Ees­tiga?
„Plaan on jääda Eestisse, abiellusin sel suvel eestlasega, seega saan iga päev eesti keelt palju juurde õppida. Mulle meeldib Eestis elada, kuigi kultuuride erinevus on suur. Olen palju avastanud jaapani kultuuri kohta just Eestis olles, sest siin saan näha seda väljastpoolt, distantsilt. Suurem osa minu sõpradest on õppinud jaapani kultuuri, nendega on lihtne rääkida ja nad mõistavad mind hästi.”

„Mul oli tänaseks üks musi tellitud...”