Õpilasmalev leiab järjest laiemat toetust. Tööandjad on juba ise hakanud malevlasi otsima, kutsudes neid marju korjama, rohima, värvima, ehitusplatse koristama, jäätist müüma jne. Tänavu leidis õpilasmalevas tööd ligi 6000 õpi­last. Riik on toetanud maleva tegevust tänavu 2,7 ja Tallinn 3,5 miljoni krooniga, suurtoetaja on EMT.

„Krista, kas sa oled õpetaja?” küsib üks malevlane oma rühma juhilt pä­­rast kaks nädalat kestnud ühist malevasuve. „Jah, talvel õpetan las­te­­le eesti keelt,” vastab Tallinna Üld­gümnaasiumi eesti keele õpetaja Kris­­ta Kiissa, Tallinna Õpi­lasmaleva Haapsalu komandör. Krista Kiissa oli Eesti NSV õpilasmalevas kuus suve rühmajuht, peamiselt Valga piirkonnas. Kui malev 2004. a taastati, läks ta kohe Pärnu rühma maalritöid juhendama, 2005 puhastas Vääna-Jõesuus õpilastega randa, 2006 korjas Räpinas maasikaid ja nüüd juhendab Haapsalu rühmas ehitus- ja koristustöid.
Õpetaja-õpilase suhted on malevas vahetumad kui koolis, selgitab Krista Kiissa. Ega teisiti saagi, kui oled õpilastega 24 tundi ööpäevas koos. Ta ütleb, et üldiselt on õpilased tänases malevas samasugused na­gu kümme aastat tagasi. Õpilane jääb õpilaseks. Ainuke erinevus on, et magama minnakse koos mobiiltelefoniga. Samas on tööseadused muutunud – lapsed ei tohi enam täispingega töötada. Kui nõukogude ajal ilmus must vihmapilv taevaservale, päästsid õpilased heina kas või õhtupimedani. Nüüd ei tohi õpilane üle kuue tunni päevas töötada. Plusspoolele jääb, et tänapäeval on tööde valik palju laiem, varem oli ainult rohimine ja heinatöö.

Palju töid on selgeks õpitud
Haapsalu rühma teine komandör, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ajalooõpe­taja Ott Väli kinnitab, et ettekirjutu­sed on nüüd tõesti rangemad. Seepärast läbivad kõik rühmajuhid alaealiste töölepingute, tööohutuse ja turvalisuse koolituse. Tutvutakse ka esmaabivõtetega. Lisaks võetakse läbi rühmaga töötamise ja konfliktide lahendamise põhitõed – et õpilased rühmajuhil vabas õhustikus üle pea ei kasvaks. Õpitakse ka tutvumis-, meeskonna- ja usaldusmänge, mille abil saab rühma üheks tervikuks liita. Usaldusmängud tulevad viimasena, enamasti alles kolmandal töönädalal. Ott Väli on malevas neljandat korda. 2004. aastal puhastas ta Vääna-Jõesuus randa, 2005 korjas Helmes maasikaid, 2006 tegi Pillapalus ehitustöid.
Haapsalu rühm töötab Rohukülas asu­va pulbervärvimisfirma Ossmet puh­kebaasis. Firma esindaja Reet Remmelg leiab õpilaste kohta ainult kiidusõnu. Algul ei osanud lapsed siis­ki suurt midagi teha. Kui ühel tüdru­kul paluti muru rehaga üle käia, küsis ta, missugune nendest asjadest reha on. Aga neil on olnud pealehak­kamist, ka tüdrukutel. Üks vaikne tüdruk töötab muruniidutraktoriga ilma ühegi probleemita, teine lõi puhkebaasi kõrvalhoonele põranda alla: kaks noormeest andsid talle laudu ette ja tema naelutas need kinni. Rühm õpilasi sillu­tas majaesise paekiviplaatidega, teine ehitas kiviktaimlale piirde, kolmas eemaldas peahoone vanadelt müü­ridelt sambla, neljas lõikas võsa, viies pintseldas kõrvalhoone välisseinad üle jne. Ära on tehtud ka need tööd, mis kellelegi eriti ei meeldi. Reet Remmelg on rõõmus, et lapsed on selle puhkebaasi korrastamisel nii palju töid ära õppinud, mistõttu malevarühm pole firmale ega õpilastele endile lihtsalt bisnis, vaid midagi enamat.
Ossmeti omanik Raul Sas oli 30 aastat tagasi ka ise innukas malevlane, sellepärast ta malevarühma puhkebaasi tööle kutsuski. Narva poisina käis ta Iisaku näidissovhoosi Puru rühmas kõp­lamas ja heina tegemas. Kahjuks oli teine malevasuvi talle õnnetu – heinapakkimismasin muljus jalga. Kuid malevat ta ei jätnud, kolmandal aastal oli malevas proteesiga, töötas köögis. Möödunud suvel käis Raul Sas Tallinnas vanalinnapäevadel, võttis õpilasmaleva reklaami märgates staabiga kontakti ja pani kirja, mis töid Ossmetil pakkuda on. Kevadel käidi malevastaabist olukorraga tutvumas. Töökohaks pakuti Taebla endise kutsekeskkooli hoonet, kus nüüd kogub jõudu Ossmeti uus Itaaliast ostetud värvimisliin. Seal oli vaja ehitusprahti koristada. Kohapeal aga leiti, et suvi läbi siseruumides töötamine lapsi ilmselt ei rõõmustaks. Nii otsustati Rohuküla puhkebaasi kasuks, kus oli samuti tööd küllaga. Tööle võeti 16 tüdrukut ja 8 poissi. Siin on õpilasi Vanalinna Hariduskolleegiumist, Järveotsa, Kuristiku ja Gustav Adolfi gümnaasiumist, 21. ja 32. koolist jm.
Haapsalu rühma malevlased räägivad nagu ühest suust, et malevas on väga huvitav. Persoon number üks on olnud Helga. Tegelikult on selle tüdruku nimi Liis, aga kuna ta õmbles endale malevas töötamise ajal viikingiaegsed riided ja osales Haapsalu linnuses viikingiaja taaskehastamisel, hüütakse teda rühmas viikingipäraselt Helgaks. Poiste tüdrukuteks maskeerimine tegi ka kõigile palju nalja.

Merilin sulatab naeratusega jääd
Huvitavad on olnud etüüdid, kus kaaslasi on iseloomustatud pantomiimide keeles. Näiteks sõbraliku Merilini iseloomustamiseks näidati, kuidas ta oma naeratusega jääd sulatab. Osal õpilastest on kitarrid kaasas ja ööbimispaigas, Wiedemanni gümnaasiumis, on malevlaste päralt aula ja klaver, mis tähendab, et pärast tööd lauldakse palju. On võrkpalli harjutatud ja Vormsil ekskursioonil käidud, oma rühma hümni tehtud ja kokkutuleku eeskava välja mõeldud jms.
Liis Ots (Tallinna 21. Kool) on malevas neljandat korda. Esimesed kaks aastat koristas ta Laulasmaal spaas tube, vahetas linu, puhastas mereranda. Seejärel korjas Luua rühmas maasikaid. Tänu kolme aasta malevakogemusele „togib” ta vahel nooremaid kaaslasi näiteks kokkutuleku eeskava harjutama või muud vajalikku tegema ja on saanud seoses sellega hüüdnimeks Zeus. Liis on mõelnud, et kui keskharidus käes, läheb ta rühmajuhi koolitusele ja teeb rühmajuhi eksami ära. Vahel on mõelnud ka õpetajakutse valikule, aga noores eas mõeldakse ümber ka, lisab ta ettevaatlikult.
Ossmeti puhkebaasis on juba korraldatud oma töötajatele suvepäevi, tuleohutuskoolitust jms. Puhkebaasi peahoone meenutab väljanägemiselt mõisahäärberit, kuid on kuulu jär­gi ehitatud 1917. aastal ohvitseride kasiinoks. Hiljem olevat seal elanud nõukogude sõjaväelendurid, seejärel põetatud kroonilisi haigusi põdejaid. Üks Tartu firma uurib praegu maja ajalugu, et oleks võimalik hoonet algsel kujul taastada ja uuesti inimeste kasutusse tuua. Ja õpilasmalevlased on siin ka abiks olnud.