Täiskasvanute elust kõneldakse tänapäeval vaimustusega: on võimalik töötada nii kodus kui ka kontoris, reisil ja mujal, töötamine on muutunud mobiilsemaks. Koolielu on ajast aega järginud „päriselu” eeskuju, kuid pika reageerimisajaga. Millal pääsevad lapsed rohkem liikuma?

Noore Eesti Vabariigi ajal hakati pöörama usinalt tähelepanu õpilaste tervi­sele ja töövõimele. Vaadati kriitiliselt kooliruume - kas nende suurus, valgustatus ja tuulutus on laste tervise tee­nistuses. Dr Püüman rõhutas oma uurimuses 1934. a, et peavalu ja loid olek, mille üle lapsed 3.-4. tunnil kae­bavad, tuleb süsihappegaasi rohkusest. Tänapäeva lapsed ja noored istuvad koolis kaugelt üle nelja tunni, ja kuna seda istumist on palju, teeb see ilmselt nii tuimaks, et ei hakata enam kaebamagi.
1990ndate kooliuuenduse käigus oli oluline liikumine Ilona Kõve pakutud nn akvaariumimetoodika algklassidele. Selle autor pidas lastepsühholoogina tähtsaks, et lapse tööasend saaks muutuda, et laps saaks nii kirjutada kui ka muud teha püsti, põrandal istudes jne. „Pingis istumist (õppimist) on algklassides võrdlemisi vähe. Lapse alles kujunev organism vajab liikumist, et mitte asjatult „läbi põleda”,” on soovitanud laste arenguseaduste tundja.

Kes liigub, see mõtleb

Paljudes algklassides ongi lapse aktiivsust toetatud ja kasutatud: tööd rühmas ja paaris võimaldavad klassis liikuda, kohta vahetada; lapsi julgustatakse sõna võtma, töövahendeid leidma ja muud vajalikku tegema ruumis omatahtsi liikudes. Kui tunnil on sisu ja selge ülesanne, ei häiri see liikumisvabadus kedagi. Kes liigub, see mõtleb, teab klassiõpetaja. Täiskasvanud ju liiguvad ka oma kontoris, kas on keegi näinud, et neil kästakse 45 minutit istuda? Paljud inimesed võivad kinnitada, et just kõndides või muu liikumise käigus tulevad mõtted pähe.
Aineõpetajate kätte minnes hakkavad lapsed saama sarjata sellesama aktiivsuse pärast, mida algklassides on õhutatud. Märkused „liigub tunnis ilma loata ringi”, „ei istu oma kohal” võivad väljendada muuhulgas õpetajate erinevaid arusaamasid laste aktiivsusest. Nagu vana aja haridus- ja poliitikategelane Jaan Lattik kujutas: lapsed on kui pärm pudelis ja õpetaja on prunt pudeli ees.
Algaja õpetajana pidin asenduse korras andma põhikooli muusikatunde. Lahkuv muusikaõpetaja, ülimalt hästi arenenud huumorimeelega naine, ütles, et lauluõpetaja peamine ülesanne on seista seljaga vastu ust -
et lapsed laiali ei jookseks. Vahel nüüdsete laste koolimuljeid kuulates tõden, et tööle on sattunud mõnigi õpetaja, kes ei suuda seda lihtsat asja -
seista seljaga vastu ust (üks õpetaja lasi lapsed enne kella koridori, juhtkonna liige tuli ja riidles). Huvitav, et klassis vagusi istumisest on tehtud niisugune eesmärk omaette!

Julgus nõuda ja otsustada

Pakun, et tunnikorraga jäävad hätta need õpetajad, kes ei julge lapsi tõsiselt võtta, kes ei usalda nende huvi (mida on ju nii lihtne äratada!) ja kes ei julge ka kuigivõrd nõuda. Mulle üliväga meeldib, et minu laste kooli direktor nõuab kui tahes vanadelt õpilastelt, et õpikute ümbrispaberid oleksid korras, nii et nurgad on terved. Ja ma väga tahan, et kõik õpetajad julgeksid nõuda korraliku käekirjaga kirjutamist ja õiget isteasendit kirjutades-lugedes. See on suur vahe - mitte lihtsalt istuda tund läbi vagusi, vaid teha igat asja õige pingega. Kui teed, siis tee korralikult, ja kui pole vaja parajasti midagi teha, siis lõõgastu.
Kui laste koolimeeldivuse uurimustest ilmneb, et ka tublid õpilased kurdavad kooli olevat tüütu, väsitava, igava, peab kindlasti rohkem mõtlema, mille jaoks kooli kokku tullakse. Hea motiiv päästaks paljugi. Hiljuti uuris klassiõpetaja eriala üliõpilane Tuuli Tikko oma lõputöös, millest 10-12-aastased lapsed rõõmu tunnevad. Kooliga seostus linnalastel ainult rõõm sellest, kui tund ära jääb (õpetaja on haige - hurraa!). Maalastel oli kooliskäimisest rohkem rõõmu.
Pingis istumise vaeva vähendavad lapsed koolist puududes, tunnis üksteist nügides-togides, väikesi elevushetki luues… Miks on tunnis vastik istuda ja miks on õpetajal raske tundi pidada? Ehkki ammu on räägitud õpikute liiga abstraktsest keelekasutusest, ei ole asjad paranemas. See, kuidas õpikuid kirjutatakse ja mil moel need toimivad, vajab kompleksset uurimist, milleni eesti kasvatusteadlased aga ei jõua, kui ülikoolides lepitakse teaduse hindamise kriteeriumidega, nagu neid viimase aja hulluses välja on pakutud.
Nagu aastaid tagasi, nii ka praegu peavad õpetajad vahendama ülikohmakaid õpikutekste, kus eiratakse isegi sellist põhilist asja, et tuleb anda õpitava mõiste selge definitsioon, liiatigi kui lapselt küsitakse, mis on mis. Kaeva välja nagu koer konti, kus see seletus on. Ülekuhjatud õpikud ja töövihikud tekitavad õpetajas tunde, nagu hakkaks ta iga silmapilk teerulli alla jääma, sest raske on otsustada, mida anda ja mida nõuda, kõik, mida õpik esitab, tuleks justkui välja kannatada ja läbi teha. Ainult väga julged tõstavad end parun Münchhauseni moodi patsipidi sellest verbaalsest mülkast välja ja otsustavad ise, mida teha.

Kool on maailma osa

Õnneks on kosuma hakanud mitu jõudu, mis aitavad ehk tasapisi välja nõiaringist ülekoormatud õpetaja - vähe läbimõeldud õppematerjal - ebaadekvaatselt koheldud õpilane, kes omakorda õpetaja surmani ära väsitab.
Sot­siaal­teadustes teada teooriatest (Bron­fenbrenner) peaks tulenema, et kui üks sfäär, nt kool, jääb oma ülesandega hätta, peaksid teised midagi enda peale võtma. Hoogsalt on hakanud arenema muuseumipedagoogika. Kool, kes taipab teha koostööd lähemate muuseumidega, liigub kindlasti elusama õppetöö suunas.
Õuesõppe mõiste on küll tiba mõtlematu, sisaldab aga kaht olulist asja: õppekäiku ja välitundi. Õppekäikude metoodika on eesti kasvatusteaduses ju ometi üks asi, mida ammu on olnud teistele ette näidata. Ehk küll võib tunduda, et tänapäeva lastel on materiaalseid võimalusi minna kuhu iganes, on palju vaja just klassiga koos käia koduümbruses, nii looduses kui ka asulas, et kõik nähtu-kogetu koos läbi töötada. Paraku on nii rikkaid kui ka vaeseid peresid, kus on sellest kõige lihtsamast suur puudus - et oma igapäevamuljeid sõnastada ja mõtestada. Kuna kooli tulles hakkavad lapsed meeletult tähtsaks pidama seda, mida teevad ja arvavad õpetaja ning klassikaaslased, on klassiga koos läbi elatud sündmused palju olulisem õppetöö alus kui kodune kogemus.
Ja viimase motiivina - imekspanu selle üle, et tänapäeval üldse niimoodi tähtsustatakse õppekirjandust ja õpetaja tunniandmise kohustust, kui on hakanud kogunema nii toredaid virtuaalseid õppevahendeid, nagu huviline neid asjakohastes portaalides leida võib. Praegusajal, kus info uueneb sekunditega, on meeletu väljakutse leida materjal, mis õpikusse raiutuna nelja aasta jooksul värske püsib; isegi õigekirja piirid muutuvad nii, et ei tea, mida õpikusse panna…
Usun, et on juba koole, kus osa klassitunde on asendatud virtuaalõppe, välitundide, õppe­käikude ja uurimisülesannetega ning kus on leitud võimalusi võtta tööle abiõpetajaid, et rühmiti tööd juhendada, kus raamatukogu ja arvutiklass tegutsevad päev läbi õpikeskustena. Koolid, kus õpetaja ei seisa seljaga vastu ust, vaid kus uksed on üsna lahti, kus maailm on kooli osa ja kool maailma osa.